Mööduval aastal ilmunud isikuraamatutest väärib kindlasti tähelepanu Raadio IV vastutava toimetaja Valdo Pandi preemia laureaadi, ajalehe Postimees aasta arvamusliider 2019 ja muusiku Ivan Makarovi kirjutatud „Venelane Eestimaal. Valitud mälulüngad ja artiklid”.
[pullquote]oma rahva poolt olemine aitab kõige kindlamal moel mõista ja sallida teisi rahvaid[/pullquote]15. oktoobril 1957 sündinud Ivan Makarov on filosoofide, professor Mihhail Makarovi ja esimese Eesti naisfilosoofia doktori Aleksandra Gorjatšova poeg. Lapsepõlvekodus räägiti vene keelt. Selles, et Ivan õppis edukalt selgeks eesti keele, on oluline osa eestlastel sõpradel, eriti suur roll aga kahel õel, kelle maakodus Elva lähedal Makarovite pere suvitas. Neid aegu meenutab autor raamatus Postimehe kolumnis „Aitäh Sulle, Tädi Anni”: „Pidasime koos jõule, kuigi ma veel ei teadnud siis, mis veel jõulud on. Sealt tuli ka eesti keel ja mingi eriline tunne, mis pani mind Moskvas õppides seda kõike igatsema.”
Raamatust on lugeda ka Ivan Makarovi lapsepõlve ja noorusaastate kohtumisi Tartu Tähtvere linnaosas elanud keeleteadlase, soome ugri keelte uurija professor Paul Aristega ja õigusteadlase Leo Johann Leesmentiga, aga ka hilisem koostöö kirjanik Rudolf Rimmeli, musikute Urmas Alenderi, Gunnar Grapsi ja teiste tuntud eesti loomeinimestega. Rudolf Rimmelile ja Urmas Alenderile on Makarov pühendanud ka eraldi leheküljed.
Ivan Makarovi raamatus on juttu KGB huviorbiiti sattumine õpingute ajal Moksvas Timirjaevi nimelises akadeemias, varjamine „hullumajas” soovist pääseda ajateenistusest nõukogude armees, millega võinuks kergesti kaasneda saatmine sõtta Afganistani. Ja ikka on Makarovi ümber nii häid, kurje ja ka naljakaid inimesi.
Raamatu autori väljaöeldust selgub, et Eestis ei sümpatiseeri teda elama mitte üksnes siinne maa, vaid ennekõike eestlased, ilma kelleta kaotaks mõtte ka Eestimaa mõte. Samuti märgib ta, et kui tema isa Mihhail Makarov Leningradis õppejõuna töötas, kuid poja nõukogude moraali järgi apoliitilise käitumise pärast pidi Eestisse tagasi pöörduma, tundis ta rõõmu tagasi saamisest eestlaste juurde.
Üks meeldejäävamaid tsitaate Ivan Makarovi raamatust kõlab nii: „Pole niivõrd tähtis, mis rahvusest sa oled, oluline on, mida sa siin elus tegelikult soodustad. Kui soodustad vihkamist ja vägivalda, siis on su koht ajaloo prügikastis, mis on kõigi maade kaabakate jaoks ühine. Aga oma rahva poolt olemine aitab kõige kindlamal moel mõista ja sallida teisi rahvaid.” Peatükk „Sakslased mu ümber”.
Veel loeme, kuidas erakonna Res Publica tipppoliitik tegi raadioajakirjanik Ivan Makarovile ettepaneku kandideerida Euroopa Liidu parlamenti ja lubati nimekirjas kohta, mis kindlustanuks valimisedu.
[pullquote]ajakirjanikuna pole Ivan Makarovil poliitilisi sümpaatiaid[/pullquote]Raamatu ja seal avaldatud kolumnide põhjal võib aga järeldada, et ajakirjanikuna pole Ivan Makarovil poliitilisi sümpaatiaid. Lähtudes oma arusaamadest võib mistahes erakonna poliitik saada nii tema kiituse kui ka torkava kriitika osaliseks.
Samas on Makarov, küllap oma sõltumatusega, ise välja teeninud mitme erakonna poliitikute lugupidamise. Näiteks kirjutab ta, kuidas Tammraare juubeliõhtul tuli teda austavalt tervitama Jaak Madisson EKRE-st.
Raamatust „Venelane Eestimaal. Valitud mälulüngad ja artiklid” saab teada, kuidas mõjutas Ivan Makarov Urmas Otti Raadio 4 saatejuhiks hakkama, miks ja kuidas sattus Makarov tööle transameheks lattu. Arvestades ajastu pingeid ja kapriise kannab üks peatükk nime „Derpessioon”. Samuti saab lugeda paigast, kus Ivan Makarov energiat ja elujõudu kogub.
Raamatus leidub huvitavaid ja haruldasi fotosid. Jutu sekka on põimitud laulutekste ja luuletuste autoriks märgitud Ivanhoe, kelle seos raamatu autoriga saab lugejale samuti selegeks.
Jaan Lukas