«Üts kaivas’, et täl om kotoh varõs haigõ, köhis,» muhelõs Ain. «Pidi sis varõssõlõ rohodoosi vällä arvutama. Vast jummal avit’ rohkõmb, a varõs sai terves.»«Mul om koton varõs, köhis, avitagõ!» kuuld´ tõpratohtri Piiri Ain (49) telefonist. Miä tan iks, Ain rehkend´ tsillokõsõ rohoportsu vällä. Seo om õnnõ üts uskmalda lugu veterinaari tüüst, kiä kunagi ei tiiä, kas päiv lõpõs pini hambin vai lehmäst vask´at vällä tõmmatõn.
«Tuu aig om möödäh, ku kävet ekä vask’at süstmäh ja udarapõlõtikku ravimah,» om Aini jutu perrä timä tüü aoga kõvastõ muutunu. «Suurõh laudah tege tüüline vai seemendüstehnik lihtsämbä tüü är. Minno kutsutas sis, ku lehmäl om poigimisõ man määnegi jama, näütüses om vaia emakat tagasi toppi.»
Ku laudaeläjit tulõ küländ harva tohtõrda, sis ei passiki Aini inämb tõpratohtris kutsu, nigu mi kandin om iks tettü. Ku päämidse ravialodsõ omma kassi ja pini, sis piät nimi peenemb olõma. A mine tiiä kah, selle et Aini jutu perrä ei piä kassi-pini hinnäst kuigi piinült üllen.
Kuis mürdsümehest-piltnikust Veriora, Räpinä ja Miktämäe valla volitõdu veterinaararst sai ja kuis tä tagasi kodo Võromaa ja Setomaa piiri pääle Männisalo küllä Suuvere (Soovere) tallo tull’, tuud pajatas Ain mõnuga tubli tunnikõsõ. Naanõ Külli, kah opnu veterinaar, avitas miilde tulõta üleeletüt ütelehmäpidäjäaigu.
Kukki veterinaaripaprõ omma Ainil karmanin joba Vinne ao lõpust pääle, sai tä uma kandi volitõdus veterinaaris viil 2005. aastal. «Egä noid väega vaia ei olõki,» arvas tä uma ammõdi tuu poolõ kotsilõ, mille jaos riik rahha and. «A ku määnegi taud vallalõ lätt, sis olõmi mi viil ainumadsõ, kes umma kanti häste tundva. Ku oll’ tuu tsirgugripp, sis loimi kokko, ku pall’o om egälütel kanno, partsõ, hannõ, kalkunit. Esiki kats papagoid saimi. Sis sai piirkund iks väiga häste läbi sõglutus.» Loe edasi: Tõpratohtril ikäv ei nakka
Vana Võromaa (Kanepi, Urvastõ, Karula, Harglõ, Rõugõ, Vahtsõliina, Räpinä ja Põlva kihlkund) inemise ja muialõ elämä lännü võrokõsõ, valimi kuun uma lipu!
Võrokõisi lipu kats kavandit olli 8.01. Uma Lehe vaihõl. Noid saa kaia ka Internetist www.voroselts.ee päält. Sääl saa ka miildüvämbä lipu puult hellü anda. Ku Internetti ei pruugi, võit kirota ka aadrõsi pääle Võro Selts VKKF, Tarto uulits 48, 65609 Võro liin vai kõlista telehvoni pääle 782 8750 (tüüpäivilde kellä 9-17). Hääletämine lõpõs 31. vahtsõaastakuu pääväl (31.01.) kell 24.
«Kimmä ütelüse» võistlus and’ hää saagi. Hindamisõs om saadõt esisugumaidsi asjo. Om vannosõnno, miä iks viil rahva siän elässe; om «peris» ütelüisi ja om viguriidsi lausit, miä omma kas nimelt vällä mõtõldu vai esihindäst sündünü. Vanasõna om tuu, miä ütles, kuis as’a ilman omma vai kuis näidega tulõ ümbre kävvü.
Ütelüs kitsamban mõttõn käü tuu as’a kotsilõ, minka ütlejäl parajidõ tegemist om, olku tüü man vai jutu sisen.
Tuu vaihõtegemine näide katõ sordi vaihõl esi alati väega kimmäs ei olõ. Näütüses olgu vanasõna: «Ega must muudu jätä.» Taa om sääne hoiatus, et võit pruuki nigu elotarkust kõgõ ilma kotsilõ, a saat üldä ka jutu sisen tuu inemise kotsilõ, kinkast kõnõlõt.
Siin kirätükün võtassi ette rohkõmb nuu «peris» ütelüse, eesti tiidüskeelen kõnekäänud. Ütelüisi omma keeleinemise hoolõga kor’anu ja küländ om olnu ka keelekõnõlõjit hindit, kiä omma ütelüisi kirja pandnu ja tiidüsasutuisilõ saatnu. Tiidläisil om kokko pant Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas Justkui ja tuu om Internetin ülevän.
A iks om ka «Kimmäs ütelüs» toonu mano hulga sääntsit ütelüisi, midä tuust andmõkogost vähämbält Võromaa kihlkundõ jao sisest ei lövvä. Näütüsest säändse:
Nika kurg ärki koolõs, ku suu sulas (ku piät midägi hirmsa pikält uutma).
Päts es näe pääväminekit (leevä- vai saiapäts sai ruttu otsa).
Nigu kööme köögipõrmandul (mõnõ väiku ja tähtsüseldä as’a kotsilõ).
Taa nõsõs nigu valgõleib (ku noorik nakas jo last uutma).
Seerejuusk ku suurebäsel (pikki siiriga tütrigu kotsilõ).
Ega mi olõ-i vana, mi olõ varra sündünü (vanõmba noorõlõ).
Sõs om kül kuu nelläkandilinõ (ku määnegi ilmvõimalda asi piäs täüde minemä).
Või-olla om keelekorjajilõ jäänü üles andmalda sääntsit ütelüisi, midä pall’o prostas vai ropus peeti. A no kirotas rahvas julgõmbahe ja omma nuu kah nakanu vällä tulõma. Näütüses:
Kundsa tsiht, a nõnna kargas (peeru kotsilõ).
Taa om nigu paiukoorõga putsi paikaminõ (ku määnestki vanna asja paigatas, ku ollu mõistlikumb joba vahtsõnõ osta).
Uma käsi käänd, uma perse pidä (ummõlustüü tegijä ütel’, ku häste vällä es tulõ).
Võrokõsõ omma ka vanahusõ ja koolu kotsilõ säänest nall’a visanu, minka piät ette kaema, kuna vai kinkalõ tuud kõnõlda. Nigu:
Häid hambit taalõ liiva süvvä (kadonukõsõ mälehtüses).
Sinno olõs nigu matmisõga ildas jäädü (kiä näost väega är om jäänü).
Ku saata sinno surmalõ perrä, võit sada aastat ellä (aiglasõlõ inemisele). Loe edasi: Võrokõisi kimmä ütelüse
Tsõõriklavva iistkõnõlõja Triinu ja Külli kutsva Võro köögi 3. tsõõriklauda 13. detsembril kl 16 Võro instituuti.
Plaanin om:
1. Urvaste naasõ kõnõlasõ, kuis nimä Urvaste kama tegevä, mismuudu müüvä ja kuis kama vasta om võet.
2. Suurõn tsõõrin arotami: mis om traditsiooniline Võromaa süük mi jaos? Kuis mi tuud iseloomustami? Tuu olnu hää paika panda Võro köögi tiijuhi jaos.
3. Võromaa kokaraamadu tegemise projekt om Partnerluskogo puult hääs kitet!
4. Mekmises om kamast küdsetü kraam.
Eelmisen tsõõriklavvan kõnõldi tuust, kas ja kuimuudu kirja panda Võromaa süüke kaarte (opmismaterjal) ja kuimuudu saanu avita üten, et poodõn võromaine kraam parõmbahe silmä paistnu.
Väega lahkõ ja as ‘atundja tohtri, timä käest võit nõvvu küssü eski kümne aigu õdagu, kitvä patsiendi Tervisetrendi kodolehe pääl Antsla perretohtrit Reva Kristat (53). Tuu kodolehe pääl saa egä Eesti perretohtri tüüd hinnada ja vana Võromaa perretohtriist om Krista saanu parhilla kõgõ inämb punktõ.
«No säänest üüse helistä mist iks väega pall’u ei olõ,» muhelõs Reva Krista uman päävä poolidsõ aknõga tüütarõn Antsla tervüsekesku sõn. «Ma klaari iks inämbüse as’ust päävä aigu är. Võimalusõ piät inemisele andma, a hindäle sälgä ei saa kah laskõ istu.»
Mille Krista õdagu ja nädäli vaihtusõl hindäle helistädä lupa – tä om kimmäs, et uma arst tiid iks parõmbidõ nõvvo anda ku infotelefoni-tohtri. «Nuu ei tiiä jo, mis inemine om ja mis täl hädä om.»
Krista tiid ummi ravi alotsit häste: tä om Antslan tohtritüüd tennü 1986. aastast. Juurõ omma täl kah küländ lähkül: Harglõ ja Karula kihlkunna piiri pääl Koemõtsan, kon eläs imä.
Tohtri kotsilõ või üldä, et tä om maa suul – Reva Kristalõ om külh pakutu latsitohtri tüüd Tarton, a tä lää-i suurtõ liina. Vällämaalõ ammuki mitte. «Liinaelu ei olõ mullõ, ma olõ maalats,» ütles tohtri lühküs seletüses.
Maausku tohtri
Reva Krista jutust tulõ vällä, et tä om maa- ja mõtsausku: soovitas ravialotsilõ innekõkkõ luudusõst peri ruuhi, apteegiruuhist hindas vanno ja läbiproovituid, mitte firmadõ päähämääritüid kallit vahtsit. «Ma olõ kuusõtõrvaga pall’u inemiisi avitanu. Om häste tüütänü, ku omma mädädse haava ja põlõtigu,» seletäs tohtri. «Olõ esi tuud kor’anu ja mõnõ ravialodsõ omma kah lännü otsma. Ku mõtsa läät, sis iks saat.» Loe edasi: Perretohtri – maa suul
Ettevõtjapere Ani Valgjärvelt. Foto: Uma LehtEttevõtjapere Ani Valgjärvelt om tuud miilt, et maa ja maaelo läävä hinda, a maal toimõtulõmisõs piät inemisel olõma tark pää, uma maa ja uma ettevõtõ. Nuu perämädse piät vanõmba umilõ latsilõ andma.
«Tuu loosung om võlss: noorõ, tulkõ maalõ! Piässi olõma: vanõmba, toogõ noorõ maalõ! Ku tahat nuuri maa külge köütä, sis piät olõma vundament – nuur pere saa uma eloga maal pääle naada sis, ku vanõmba omma abis,» põrotas Ani Friedel (61), kiä pidä naasõ Üllega (56) vana Võromaa veerekese pääl Valgjärvel väikeist saekaadrit.
Perefirmat OÜ Fripuit, miä and paiklikõlõ inemiisile tüüd ja tugõ kultuuriello, om üle võtman poig Marko (29). «Mi välläkoolitõt poig esi kai, et ku tä järepidevüst edesi ei vii, sis häös mi värk siin är,» kõnõlõs Friedel, kink kats tütärd eläse muial. «Ku mul kõik latsõ är läävä, ma koolõ är ja omgi kõik!»
Ani Marko opsõ kihäkultuuri ja päält lõpõtamist võtt’ ette mõtsatüüstüse opmisõ maaülikoolin. Täl om naanõ ja kats poiga, pere eläs Krüüdnerin – Valgjärvelt kümme minotit sõita.
Et poig saasi iks elojõulidsõ firma üle võtta, tuu härgütäs vanõmbit vaiva nägemä. Opnu agronoomi teivä uma puuettevõttõ kõrraga päält kolhoosi lakjaminekit. Ani perrel om umma mõtsa 60-70 hektäri ümbre, a suurõmba jao puumatõrjaalist nä ostva kokko.
«Sortõ om meil pall’o. Ku õnnõ saematõrjaali tuuta, sis sügüse om kõrraga hädä: ehitüse saisva ja tuud kiäki ei osta,» kõnõlõs Friedel. «Hööveldämi, kuivatami, löömi esi alussit kokko ja teemi euroalussidõ tegijile saematõrjaali. Ku raha lõhn om õhun, sis käü tüü puulpäävä-pühäpäävä kah, poig vaihõpääl nurisõs tuu pääle…» Loe edasi: Ettevõtja Valgjärvelt: vanõmba, toogõ noorõ maalõ!
«Olõmi innembi tennü tutvas nii soomõugri ku naabri-rahvidõ kombiid, a umma vanna Võrumaad viil tutvustanu ei olõ,» kõnõl’ Mõnistõ muusõumi juht Tulviste Hele. «Vana Võrumaa egä kihlkund om ummamuudu põnnõv. Otsimi vannu legende ja püvvämi noid läbi aoluu tutvusta.»
Tulviste Hele selet’, et Rõugõ kihlkunnan om Paganamaa ja puutüümeistri, Vahtsõliina kihlkunnan kants, Põlva kihlkund om kõva linakasvatusmaa. «Räpinä kihlkund om külgepite vasta Lämmindjärve ja tuust kandist omma kalamiihiga köüdedü as’a,» ütel’ Tulviste Hele. «Kanepi kihlkunnan om olnu kõva laulurahvas, Urvastõ kihlkunnast omma üles kirutõdu Pühäjõõ- ja pikselegendi, Karula kant om väega pall’u aastit olnu nõiduga köüdet, eläs sääl jo Kaika Laine, inne tuud olli Suri ja muu as’amehe. Lõpõtusõs tulõmi tagasi Mõnistõlõ ja Harglõ kihlkunda, noidõ legendi tulõva kõgõ otsa.»
Päkädsimaa tähendäs paari-kolmõ tunni aoluulist-mängulist aigu muusõumirahvaga. Ku Võrumaa latsõ tulõva, sis näidega kõnõldas iks võru keelen. Mõnistõ muusõum kõrraldas päkädsimaad 16. aastat.
Et küläkandlõmängu elon hoita ja et mängjit mano tulnu, saava huvilidsõ vanno küläpillimiihi käe all pillimängu oppi.
Ettevõtmist kutsutas perimüsmuusiga koton oppamisõs: oppi saa kas oppaja vai opilasõ puul koton vai mõnõn muun kokko kõnõldun paigan.
Küläkandlõ-projekti vidä Eesti perimüsmuusiga keskus üten tiidüs- ja haridusministeeriümiga. Oppus om opilasõlõ ilma massulda – riik mass esi pillioppajilõ tunnõ iist. Kiä taht pillimiihi käe all küläkandlõmängu tunnõ võtta, andku hindäst teedä Soonõ Katilõ tel 5804 8426 vai kati.soon@gmail.com.
Vahtsõ keeleuurmisõ näütäse, et võro keele mõistmisõ kirja pandnu inemise mõistva kõnõlda, lugõmisõ-kirotamisõga om rassõmb. Tinava sügüse saimi edimäst kõrda teedä, ku pall’o sõs om Eestin võro ja seto keele mõistjit. Minevä aasta lõpu saisuga elli Eestin jämmelt võttõn 75 000 võro keele ja 12 500 seto keele mõistjat.
Statistigaammõdi avaldõt rahvalugõmisõ-teedüs ütles külh mõnõsaa inemise jago veidemb, a näile tulõ mano arvada ka vinne ja läti imäkeelega võro ja seto keele mõistja. Säändsit eläs mi kandin jo ütsjago. Mõnõ mõistva võro vai seto kiilt eski eesti keelest parõmbalõ, a rahva ülelugõmisõ meetodi perrä näide käest seod murdõkeele küsümüst küstä es joht.
Nii et Eestin om 75 000 võro keele ja 12 500 seto keele mõistjat. Lisas ligi 10 000 mulgi ja 1300 kihnu keele mõistjat, ja tõisi viil. Kokko andsõva inämb ku 130 000 inemist rahva ülelugõmisõl teedä, et mõistva mõnd Eesti paikkundlikku kiilt vai murrõt.
Et rahva ülelugõmisõl kor’ati teedüst ka inemiisi sünnü- ja elokotussõ, niisamatõ vannusõ ja muu kotsilõ, sõs om seo uuringu perrä võimalik teedä saia, kon võro ja seto keele mõistja eläse, ku pall’o näist omma Lõuna-Eestist är kolinu, kuimuudu jagonõsõ keelemõistja vannusõ perrä ja pall’o muud. Statistigaammõt om lubanu, et säändse täpsä andmõ saias kokko tulõva aastaga edimädse poolõ seen.
Võro keele mõistjidõ suurõ arvu kotsilõ om joba mõni nimmanu, et ega periselt naid keelemõistjit nii pall’o joht olõ õi, et ütsjago inemiisi omma nigunii seod hindä kotsilõ võlssnu.
Ma olõ sõs pallõlnu kahtlõjil seletä, et kihnu ja seto keelest om Eestin jo niisama pall’o juttu olnu ku võro keelest, mille olõ õi sis kümne tuhandõ inemise hinnäst kihnu vai seto keele mõistjas võlssnu? Olõ õi ma vastussit saanu. Et hinnäst rahvalugõmisõ aigu keelemõistjas kirja pandnu inemine õks mõist seod kiilt, tuu kotsilõ and kimmüst üts vahtsõnõ uurmistüü. Loe edasi: 75 000 võro keele mõistjat
Mõttusõ Kalev näge sändsit asjo, midä egäüts näe-i. Foto: Uma LehtEgä aasta hingipääväl ots Varstu valla Mõtstaga külä miis Mõttusõ Kalev (59) rehe alt vällä vana kündle ja pand palama: kaonulõ imäle, sõsaralõ, vanatädile… «Kül nä üleväst nägevä,» ütles miis kimmäle: uma inemise omma tälle tõsõst ilmast teedä andnu, et nä iks kuigimuudu olõman omma.
Kalev eläs ütsindä uma vanatädi talon – ehit’ majast pistü jäänü korsnajala ümbre hindäle väiku tarõkõsõ. Sugulaisi trehväs tä harva, häid sõpru olõ-i ja naist kah mitte: noorõ-iä armuluu hallus lõpp sekä seoniaoni. Seltsis om pinikene, telekas ja sorga, kiä tarõ pääl kõvva madistasõ.
Külärahvas kõnõlõs, et Kalev om tsipakõsõ esimuudu miis. Tä näge sändsit asjo, midä egäüts näe-i. «Ma ei olõ pall’u asju tihanu kõnõlda – et peetäs ullis, – a imäga kõnõli neli-viis aastat pääle timä surma,» seletäs Kalev. 84aastadsõs elänü imä Meeta oll’ eloaol kangõ naistõrahvas, kiä katõssa last piaaigu ütsindä (joodikust mehest olõ-s suurt api) üles kasvat’ ja kõvastõ kõrda nõudsõ.
Tõsõst ilmastki jagi imä päämidselt oppust. «Ütel’ iks, et är tuud tekku ja är tuud tekku!» kõnõlõs Kalev. Ku imä är kuuli, sis havvakaibja kaibsõ havva tsipakõsõ liuhka. «Imä ütel’, et täl om halv, ku pää allapoolõ om, a ma ütli, et hauda iks inämb valla ei kaiva kiäki!» seletäs Kalev.
Imä – Kalevi kõgõ parõmb sõbõr – om mitu kõrda unõn teedä andnu, et poig saa perändüse. «Seoniaoni ooda – olõ-i määnestki mõtõtki, kost tuu või tulla!» muhelõs miis – seod ettekuulutust tä väega tõsitsõlt võta-i. Loe edasi: Tõsõ ilma nägejä
I preemiä – Hellika Otsar (Parksepä keskkuul);
II preemiä – Loren Seim (Oravi põhikuul);
III preemiä – Sirelin Punt (Võro Kreutzwaldi gümnaasium).
5.-7. klassi vannusõrühmän:
I preemiä – Mirjam Vodi (Haani kuul);
II preemiä – Kristjan Leonov (Pikäkannu kuul);
III preemiä – Hipp Saar (Osola põhikuul).
Hää esitüse iist anti 5.-7. klassi vannusõrühmän vällä kolm eripreemiät. Neo saiva’ Mariliis Põder (Krabi põhikuul), Katre Toots (Haani kuul), Karl Jörgen Lööper (Võro Kreutzwaldi gümnaasium).
Hindajidõ kogon olli Võro latsiraamadukogo juhataja Laanpere Helle, Kreutzwaldi-kooli oppaja Linnamäe Helena ja Haani kooli opilanõ Tootsi Johann-Kristjan. Hinnati võro keele välläütlemist, mõistmist kullõjat üten haarda’ ja kimmäst olõkit.
Ettelugõmisõ päiv om üts võro keele nädäli ettevõtmiisi, päivä kõrralè Võro instituut.
Hingiaig om rassõ kanda. Musta mõttõ tulõva päähä, nakkas hallõ kõigist koolnuist. Üte sügüse näi ma Tal’nah säänest und. Oll’ nigu üü, ümbretsõõri oll’ kõik vakka. Ma lätsi millegiperäst aita. Säänest suurt aita olõ õi meil Räpinäl kotoh kunagi olnu. Ja ega säändsit aitu vast ei olõki – pall’o tühjä ruumi ja üts peris suur akõn kah.
Aknõst tull’ nii pall’o kuuvalgust sisse, et kõik oll’ nätä. A ega sääl kaia midägi es olõki – kõik oll’ tühi. Sõs ma näi, nigu olõs valgõ õhupall peris madalalt läbi aida hõl’onu, ussõst vällä.
Ma lätsi hoovi pääle kaema, a midägi es olõ nätä muud ku et kuuvalgus oll’ illos sinine ja hain väega rohilinõ. Lätsi aita tagasi. Aidapõrmand es olõki inämb kõvas tambitust mullast – põrmandu pääl oll’ paks tolm, vähämbält kolmõ sõrmõ jago.
Sääl tolmu pääl olliva pall’a jala jäle, nigu mito inemist olõs läbi aida lännü. Tolmukiht oll’ paks ja pehme, a jäle olliva väega kerge, vast üte sõrmõ jago. Kes säält aidast ka läbi läts’, tuu pidi olõma väega kerge, nigu õhupall. Sõs ma sai arvo, et sääl omma mu väega vanno edevanõmbidõ jäle. Hirmu ma es tunnõ, nakas’ hoobis hää ja kerge tunnõ – et näet, nä tulliva meid kaema ja hinnäst kah näütämä, et mi näid es unõhtanu.
Tuu uni tulõ mullõ hingiaigu iks miilde. Ku ma sõs kündlit palota, saa rahuh mõtõlda noist, kes lännü – kõigist kõrraga. Et ku ei olõs noid, ei olõs ka minno, ja aiteh näile kõigilõ.
Edevanõmbil es olõ elo kerge, a egäl inemisel ja egäl aol om eloh ka hääd ja rõõmu olnu, ja tollõst tulnugi mõtõlda. Ja kes mõist edevanõmbidõ kiilt, tuu piäsi mõtlõma tollõh keeleh – sõs saat esi kah parõmbalõ arvo, kuis nimä võisõva mõtõlda. Kes taht, tuu või ka mõtõlda, et kiäki tä häid mõttit kuuld.
Lindora laadu aos (28.10.) saa valmis Võro-Seto tähtraamat, Võro selts and juttõ ja piltega kallendrivihku vällä 25. kõrda.
2013. aastaga pääle mõtõldust tähtraamatust saa nigu iks teedüst võro ja seto pühhi, tunnõtuidõ võrokõisi ja setodõ sünnüpäivi ni rahvakallendri tähtpäivi kotsilõ.
Pajuste Viire kirotas tuust, kuis käve Rõugõlõ muistidsõ tarõ ehitämine, juttu om seto käsitüümeistrist Lillmaa Terjest, Eichenbaumi Külli kirotas kõomahla korjamisõst ja joogis tarvitamisõst, Raudoja Ahto setokõisi vannamuudu värehtiist ja Kalkuna Andreas tuust, kuis tä Tsiberi setokõisil külän käve. Guerrin’ Triinu ja Karu Kadri omma pandnu kokko söögikaardi Võromaa vannost söögest.
Viil saa tähtraamatust lukõ Kauksi Ülle, Trummi Riina, Antoni Annika, Jüvä Sulõvi ja Schultzi Uno luulõtuisi.
Tähtraamadu pand’ kokko Reimanni Nele, pildi tekk’ Margna Epp.
Vanaajamaja oppuisi kõrraldaja Uusi Andres. Foto: Uma LehtVanast Mooste mõisa kuivusõst om saanu Vanaajamaja koolituskeskus, kon opatas nii palktarõ ragomist ku muud vanna ehitüskunsti.
Vanaajamaja kuts õkva parhilla opma palkmaja ragomist ja maakivvest müürü tegemist. Vahtsõl aastal tulõ puust vahtvärgi tegemise kursus, viil tetäs ütepäävätsit samblõ vai kõotoho pruukmisõ oppuisi.
«Ku mõnõl inemisel om vällä pakku väiku aidakõnõ vai sannakõnõ, saanu opada ka palkõ vaihtamist – tetä vana huunõ kõrdategemise kursusõ,» kõnõl’ Vanaajamaja oppuisi kõrraldaja Uusi Andres. «Säänest palgitüü oppamisõs paslikku, mitte väega laonut hoonõt om peris rassõ löüdä.»
MTÜ Vanaajamaja tege aastan umbõs neli vanaperälidse ehitüstüü kursust, ütele kursusõlõ om paras võtta kuus opilast.
Uusi Andres ütel’, et huvilidsõ omma mitmõsugumadsõ. Üts punt om ilma tüüldä inemise – Töötukassa mass oppusõ kinni. Neo omma puutüü-huvilidsõ, kiä märgotasõ uma ettevõttõ tegemise pääle. Vanaperädse ehitüse ettevõttõ luuminõ ei nõvva suurõ raha sissepandmist. «Ku inemisel om joba määnegi mõistminõ, julgus, väiku praktika uma vai tutva inemise maja pääl, sis lasku kävvü,» julgust’ Uusi Andres. «Tüüriistu piät hankma õnnõ paari tuhandõ euro iist.» Loe edasi: Vanna ehitüskunsti opma
Piiri köögi pernaanõ Guerrin’ Triinu. Foto: Uma Leht12. rehekuu pääväl kõnõldi Võro instituudi tsõõriklavva takan, kuimuudu uma söögi tegemiisile kimmüst mano saia. Uma söögi tsõõriklavva taadõ kogosi mitukümmend söögimeistrit, kokka ja hää söögi sõpra – kõigil kimmäs huvi inämb umma süüki tetä ja süvvä.
Võromaa kutsõhariduskeskusõ söögioppaja Pihlaka Silvi oll’ murrõn, et nõsõs noidõ nuuri inemiisi arv, kiä olõ-i nännü piiti-kaali ja eski tomatit kasuman. A tä oll’ optimist, et oppaminõ avitas – noorõ nakkasõ umast aiakraamist tettüt süüki hindama. Viil pidäsi tä tähtsäs, et vanno Võromaa süüke raamat saasi kaasi vaihõlõ.
Turismitalo pidäjä Utsali Margit Haanist kõnõl’ tuust, et küläliisi päält om nätä suur huvi paikligu söögi vasta. Näütüses Pihkvast peri turisti olli suurõn vaimustusõn Urvastõ kamast ja imehti, et kuis nä külh inne sändsest väärt söögist mitte midägi es tiiä.
Viil kõnõldi tuust, mille om umma süüki rassõ müvvä: mi kandi rahvas om nii hinnatundlik, et 20-30% kallimb mahhekraam om näide jaos kallis.
Kalli hinna peräst tüküse ka kooli, latsiaia ja tõsõ riigiasutusõ ostma odavampa vällämaa köögivillä ja muud aiakraami, kuigi uma kraam om puhtamb ja parõmba maiguga. Vai sis jõud Võromaa söögikraam Võromaalõ lavva pääle väega and’sakat tiid pite: kardok sõit Võromaalt pääliina, et pääliina suurfirma saanu tuu Võromaalõ tagasi Kupõrjanovi pataljoni soldani lavva pääle saata. Põhjus om tuu, et suurõ asotusõ ostva süüki riigihankõga ja võit muidoki tuu firma, kiä kogo söögikraami kõgõ odavamba hinnaga pakk. Loe edasi: Uma söögi tsõõriklaud nakkas kuun käümä kõrra kuun
Mineva nädäli naas’ kirjapandminõ kolmandalõ Umalõ Pidolõ. Valmis saiva ka kats Uma Pido noodivihku – «Lauluvihk iloliidsilõ latsilõ» ja «Lauluvihk naaruliidsilõ naisilõ ja nakkajilõ miihile».
Pidolõ laulma oodõtas kuurõ edimält Lõuna-Eesti maakundõst, kon om kimmäs köüdüs võro keele ja kultuuriga. Nigu innembki, omma pido kavan rahvalaulu, rahvaligu laulu, klassikalidsõ koorilaulu ja vahtsõmba kuurõlõ säedü laulu.
«Lauluvara om noorõlik ja seoilmaaolinõ, a om ka tasalikkõ ja mõtiskõlõjit laulõ ja pallõmiisi,» and’ teedä Uma Pido vidäjä Zimmermanni Ursula. Vahtsit lauluvihkõ saa Võro instituudist ja Põlva maavalitsusõst. Latsikuurõ vihkõ trükmist om tugõnu kohaligu umaalgatuse programm.
Umalõ Pidolõ saa uma laulukoori kirja panda nikani ku 20.11.2012. Teedüst saa www.umapido.ee päält (Teedüs esinejile) ja Zimmermanni Ursula käest tel 5698 9818.
Kolmas Uma Pido peetäs maaha 1. 06. 2013 Võro Kubijal. Pido välläsäädjä Tagamõtsa Tarmo mõttõ perrä köüt seokõrdsõ pido ütes Võhandu jõgi – mõtõlus pühäst jõõst ja mälehtüs timäle viidüist andõst.
Sommeri Lauri. Foto: Uma LehtKirämiis Sommeri Lauri (39) eläs üten naasõ Liisu ja väiku tütre Liidiga Sännä lähkül Räestu talon. Tuust vanavanõmbidõ elopaigast, kon Lauri latsõpõlvõ suvõ om olnu ja minkast om saanu timä kodo, om Lauri kirotanu raamadu «Räestu raamat». Tuu iist and’ Võro maavalitsus tälle timahavadsõ Kangro kirändüspreemiä. Lauri om ka laulumiis. Tä laul vanno lõunaeesti rahvalaulõ ja tege ummamuudu muusikat artistinime Kago all. Kagol om vagivahtsõnõ lauluplaat välän – «Ibipaio».
Mis raamat om «Räestu raamat»?
Seo om üte paiga aolugu. Ja inemiisi, puiõ ja kassõ ja kõik, mis siist omma läbi käünü. Seo kandi kirämehe Adson ja Jaik omma kah sinnä pantu, nii, nigu ma näid näi, nigu ma näidega sõbras sai.
Mu meelest om sääl seen väega pall’o su hindä lukõ. Kas uma hinge alastõ kiskmine om rassõ?
Inemine om üts ihon, tõnõ vaimun ja kolmas sõnan. Allõs päälekaeja vai lugõja vai Jummal pand naa as’a kokko. Esi hinnäst näe-ei. A ansamblil Vennaskond oll’ vanast laulurida, et om alastõ jo olla ülihää. Taa om nigu kerkoh veedataminõ, saat henge kerembäs.
Kuis sul nii pall’o meelen om?
Kõnõli kah inemiisiga, mis nimä mäletäse. Muidogi tan om pilte tettü kõik aig, mõnõ pildi päält näet, et tuu kitsõ vas’kas oll’gi tähtsä ja… Ku tükk aigu olt üte as’a kallal, sis nakkas rohkõmb miilde tulõma. Ma olõ Kõivu (kirämiis Kõivu Madis – UL) lugõnu, sis kae, kuis täl kah edimält om üts as’akõnõ meelen, a sis tulõva tõsõ robinal perrä.
Sis tulõva lõhna miilde…
Kõik tuu värk jah. Ja mõni asi om tan õks alalõ kah. Nigu määnegi lüliti om. Ku aida iin istut, sis tulõ miilde, kuis vanastõ oll’ sääl ümbre. Ku om hulk talvi ja sügüsit, sis nuu peegeldäse mõnikõrd ütstõist.
Kas sa olõt siiä Räestulõ no tagasi tulnu?
Ütsä aasta iist, ku maja tühäs jäi, naksi siiä rohkõmb käümä, kolm-neli aastat olõ elänü. Seo om mu maailma telg, kavva aigu ei saa siist är olla. Paik taht kah, et sääl inemise midägi toimõndanu. Ku köüdüs paigaga om jäänü, sis lövvät siist hindä kah vahtsõst, tult tagasi. Loe edasi: Sommeri Lauri: väiku kandi omma väega huvitava
Kama Kaido ja Margna Epp. Foto: Uma LehtVõrokõisi lipu kavandiid saadõti konkursilõ 53, autoriid oll’ 31. Ütenlüüjit oll’ üle Eesti: Võrolt, Tartost, Tal’nast, Põlvast, Valgast, Rakverest, Pärnust jne.
«Väega uhkõ ja suur konkurss, tuud es mõista ette arvada!» rõõmust’ Võro seldsi juhatusõ liigõ, lipukonkursi üts vidäjä Kama Kaido.
No vali Võro seldsi kokko pant kommisjon (Kama Kaido, Kaplinski Jaan, Padari Ivari, Navitrolla, Sibula Priit, Harju Ülle, Plakso Ülo, Kõivupuu Marju ja Määri Andres) võistlustöie hulgast vällä 2–4 kõgõ parõmbat tüüd.
Kommisjonilõ andva nõvvo kunstnigu ja liputiidüse as’atundja: Võromaa juuriga kunstnik Lapini Leonhard, riigikantselei sümboolikanõvvomiis Uiboaia Gert ja Udmurdi lipu autor Lobanovi Juri.
Sis pandas lipuvariandsi rahvahääletüsele. Tuujaos trükütäs parõmba tüü paprõ pääle ja pandas Uma Lehe vaihõlõ. Võitjas kuulutõdas tuu lipp, miä rahva käest kõgõ inämb helle saa. Vällävalit lippu näüdätäs edimäst kõrda suurõmbalõ rahvalõ kolmandal Umal Pidol 1. piimäkuul 2013.
Taa päälkirä võti lainus Karula kirämehe Lattiku Jaani käest. Timä jutusõ päätegeläse mängvä lännü aastagasaa alostusõh liivahavvah pulmõ ja pidävä plaanõ, midä suurõst pääst tegemä naada.
Ma saiõ seo suvi tutvas üte tütrikuga, kiä lätt gümnaasiumi viimätsehe klassi. Tä kõnõl’, mändse omma seoilma-ao noorõ inemise arvamisõ ja tahtmisõ, mõttõ elost.
«Külh põhikooli aigu olli oppaja mi klassiga hädäh – teist kellestki saa ei midägi, arvas’ ni üts ku tõnõ,» kõnõlõs timä. «Ja nii om pia lännü kah. Õkva pääle lõpupäivä sõit’ üts poiss esä massinaga vasta puud – koolnus, tõnõ sattõ pur’oh pääga jõkkõ. Kats tütärlast lätsi ullis, kolmas sünnüt’ päält põhikooli kats last ja kasvatas noid ütsindä – kõik kolmõkõistõ omma näläh. Säändsit, kiä ei opi ja ei käü tüühü, om iks hulga.»
«Kas tahat siski kuuli minnä?» küsü timä käest, et kõnõlust kergembä teema pääle juhti. «Taha külh, a pelgä kah. Gümnaasium panti põhikoolist eräle: tulõva vahtsõ oppaja, vana umah tiidä häädüseh jääse inne põhikuuli. Nimä saa-ai ummi tunnõ muido täüs. A millest oppaja eläs?» seletäs tä elotargalt.
«Külh om koolikõrd käest är lännü,» ohkas sis peris süämest. «Kõgõ hullõmb om põhikoolih.Noorõmba latsõ kullõsõ vanõmbidõ käest perrä, midä kõkkõ tetä või, ja saava tuust julgust mano. Oppaja pelgäs uma tüükotusõ peräst, koolijuht pelgäs kooli hää nime peräst…»
Säändsit, kiä tahtva rahuligult oppi, om iks kah,» proomi nõvvu anda. «Mu väikene veli pidi sügüse kuuli minemä,» tõmbas tütrigu nägo mõros. «Tä tund külh tähti ja numbriid, a hädä tull’ säält, kost mõista-as mõtõldagi. Mis taal latsõl vika om, nõvvõti kur’alt. A velekene omgi tasanõ, hää ja taht umaette olla. Nii oppaja ku vanõmba omma nakanu loomuligus pidämä, et latsõ tegevä, mis näil päähä tulõ. Oh, nuu latsõ omma saadu nivõrra noorõlt, et näide vanõmba esi olõ-õi viil latsivanõmbas saanuki!» Loe edasi: Nuuri soovi
Orioni talo peremiis Kõrbe Hanno. Foto: Uma LehtLasva valla Orioni talo perrerahvas kõnõlõs, kuis näist kitsõpidäjä sai, mille om kits targõmb ku lammas ja mille Lätist tuud sikk Janisõs ristiti.
Kolm aastakka tagasi naksi Lasva vallah Orioni talo kolm latsõkõist imäle-esäle nii ku uni pääle käümä, et vaia eläjä võtta. «Latsõ ütli meile, et mis talo tuu sääne om, koh õnnõ villä kasvatõdas, a eläjit ei olõki,» tulõtas talo peremiis Kõrbe Hanno (41) miilde.
Pernaanõ Kõrbe Maire (41) ütles mano, et latsõ tahtsõ hobõst, a nä jäivä siski arvamisõlõ, et edimält võinu kedä vähämbät võtta.
Et Orioni talo ümbre Voki-Tammõ küläh om pall’o soid ja suuhaina ei ollõv lambilõ hää anda, otsust’ Hanno kitsi kasus. «Ma kai, et mõtskitsõ eläse hää meelega suu pääl ja ku mõtskitsõl kõlbas taad haina süvvä, vast kõlbas sis kodokitsõl kah,» ütles Hanno hindäette muheldõh.
Kõgõpäält ostõti poodist kitsõpiimä, et tiidä saia, kas tuud kraami kiäki juuma kah nakkas. «Latsõ pruuvsõ ja ütli, et väega hää om,» kõnõlõs Maire. «Takastperrä tull’ vällä, et periselt oll’ tuu piim väega halv, a nä julgu-s üldä kah, selle et pelksi, et sis mi ei võtaki kitsi.»
Kolm aastakka ildampa juu terve Kõrbe pere õnnõ kitsõpiimä, tege kitsõjuustu, süü kitsõlihha ni ku vaia, maka kitsõnahku vaihõl.
Algusõ sai asi Heiferi fondist. Hanno otsõ üles Võromaa Heiferi iistvidäjä Piho Aigari ni pia oll’gi Orioni taloh kameruni tõugo sikk. Toolõ hangiti kipõlt mano kats saane tõugo kitsõpreilit – Juula ja Elle. Õigõ pia tekkü Hannol mõtõ, et vaia om naada tõugo parandama. Nii tõi tä hindäle Lätist üte lihatõugo boeri sika, kiä velerahva avvos Janisõs ristiti. «Ma mõtli, et säält tulõ põnnõv värk, ku lihaelläi piimäeläjäga ristädä,» muhelõs Hanno. «A tuust, mis säält vällä tull’, mi saaki-i viil arvu, selle et meil omma neo as’a veidükese segi.» Loe edasi: Talomiis: kits om targõmb ku lammas
Väelaulu kursuse mõte on, et iga inimene hakkaks iseennast tundma ja teadma oma häält, mis ta sees on. Osalejaid innustatakse julgema ja oskama oma häälega ringi käia ning saama aru, et läbi lauluhääle on meil teistmoodi suhtlemine maailmaga võimalik – lauluhääle tunneb loodus ära ja reageerib vastu.
Kursus algab laupäeva, 14. juuli hommikul kell 11.00. Soovitav on pool tundi varem kohal olla, igal juhul mitte hilineda. Kursus lõpeb pühapäeva, 15. juuli lõuna ajal. Kursusel sisuks on laul väeallikana. Kasutame laulu võimet avada uksi erinevate tegelikkuste vahel, kutsuda kohale väge ja rõõmu, väljendada ennast, terveneda ja lõõgastuda.
Kursuse mõte on, et iga inimene hakkaks iseennast tundma ja teadma oma häält mis ta sees on ning julgema ja oskama sellega ringi käia ning saama aru, et läbi lauluhääle on meil teistmoodi suhtlemine maailmaga võimalik, et lauluhääle tunneb loodus ära ja reageerib vastu. Suhtestumine ümbrusega on väga isiklik, siin on oluline mõte, mõtte jõud, mõtte pilt ja kas see jõuab läbi hääle kuhugi, kas ta puudutab näiteks tuult ja linde, aga ta võib puudutada ka negatiivselt. Laulmisega looduses on samuti nagu rahvariietega, mis on olnud maarahva igapäevased riided, neid kanda maal on loomulikum kui linnas. Naistel on soovitav kaasa võtta seelik, Õie õpetab, kuidas see ürgne riietusese kandja enesetunnet muudab.
Räägime maarahva kommetest ja tähtpäevadest ning nende tähistamisest lauludega – miks nimetatakse abiellumist laulatuseks, miks on vaja varasuvel lauldes teedel kõndida jne. Proovime ka ühisütlemist meeste ja naiste vahel. Loe edasi: Täna algab väelaulu kursus Setomaal Kiiova külas
Võro folgipido vahtsõnõ rahvatandsusõbrast pääkõrraldaja om Valneri Kadri. Foto: Uma Leht
Võro folkloorifestivaalil om rahvalõ egä aasta vahtsit ja vanno tandsõ opatu, timahava tetäs tuud viilgi inämb, lupa folgipido vahtsõnõ rahvatandsusõbrast pääkõrraldaja Valneri Kadri.
Tandsuoppaminõ käü joba inne festivaali: seo riidi, 29.06. kell 20 tulõ joba kolmas Võro folgi tandsutarõ. Tamula järve veeren oppas reilendrit Tarto tandsuklubi juht Nuti Triinu, tandsus tõmbasõ lõõtsa Ojasaarõ Toomas, Hinrikusõ Henrik, Laube Kadri ja Valev.
Suur folgipido päälkiräga «Päivgi tands tsõõrin» tetäs tandsupauguga vallalõ 12.07. Võro vallan Loosu külän Teppo lõõdsatalon – Võromaa üts kõvõmb tandsuoppaja Udrasõ Maire vidä sääl tandsuetendüst «Suvõhal’as tandsusamm». Tandsus mäng Kalkuna Mari üten sõpruga.
Valneri Kadri ütel’, et festivaali vallategemises valiti lõõdsameistri Teppo Augusti kodotalo selle, et Võromaa rahvuspilli lõõtsa viilgi inämb vällä näüdädä. Võro folkloorifestivaali rongkäük ja pääkontsõrt tulõva timahava riidi, 13.07.
Tandsu, midä festivaalil opatas, omma kaarajaan, reilendri, subota ja tuustep.Vällämaalaisilõ saadõtas kah oppus, et nä saasi joba koton naidõ tandsõga tutvas. Vällämaa rühmä umakõrda oppasõ üte uma tandsu mi rahvalõ selges. Simmanil ja uulidsatandsu aigu saa rahvas opitutuidõ tandsõ mõistmist vällä näüdädä. Loe edasi: Võro folgipido kuts tandsmist opma
