Võrokõisi kimmä ütelüse

Kalla_UrmasKalla Urmas,
keeleuurja

«Kimmä ütelüse» võistlus and’ hää saagi. Hindamisõs om saadõt esisugumaidsi asjo. Om vannosõnno, miä iks viil rahva siän elässe; om «peris» ütelüisi ja om viguriidsi lausit, miä omma kas nimelt vällä mõtõldu vai esihindäst sündünü. Vanasõna om tuu, miä ütles, kuis as’a ilman omma vai kuis näidega tulõ ümbre kävvü.

Ütelüs kitsamban mõttõn käü tuu as’a kotsilõ, minka ütlejäl parajidõ tegemist om, olku tüü man vai jutu sisen.
Tuu vaihõtegemine näide katõ sordi vaihõl esi alati väega kimmäs ei olõ. Näütüses olgu vanasõna: «Ega must muudu jätä.» Taa om sääne hoiatus, et võit pruuki nigu elotarkust kõgõ ilma kotsilõ, a saat üldä ka jutu sisen tuu inemise kotsilõ, kinkast kõnõlõt.

Siin kirätükün võtassi ette rohkõmb nuu «peris» ütelüse, eesti tiidüskeelen kõnekäänud. Ütelüisi omma keeleinemise hoolõga kor’anu ja küländ om olnu ka keelekõnõlõjit hindit, kiä omma ütelüisi kirja pandnu ja tiidüsasutuisilõ saatnu. Tiidläisil om kokko pant Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas Justkui ja tuu om Internetin ülevän.

A iks om ka «Kimmäs ütelüs» toonu mano hulga sääntsit ütelüisi, midä tuust andmõkogost vähämbält Võromaa kihlkundõ jao sisest ei lövvä. Näütüsest säändse:
Nika kurg ärki koolõs, ku suu sulas (ku piät midägi hirmsa pikält uutma).
Päts es näe pääväminekit (leevä- vai saiapäts sai ruttu otsa).
Nigu kööme köögipõrmandul (mõnõ väiku ja tähtsüseldä as’a kotsilõ).
Taa nõsõs nigu valgõleib (ku noorik nakas jo last uutma).
Seerejuusk ku suurebäsel (pikki siiriga tütrigu kotsilõ).
Ega mi olõ-i vana, mi olõ varra sündünü (vanõmba noorõlõ).
Sõs om kül kuu nelläkandilinõ (ku määnegi ilmvõimalda asi piäs täüde minemä).

Või-olla om keelekorjajilõ jäänü üles andmalda sääntsit ütelüisi, midä pall’o prostas vai ropus peeti. A no kirotas rahvas julgõmbahe ja omma nuu kah nakanu vällä tulõma. Näütüses:
Kundsa tsiht, a nõnna kargas (peeru kotsilõ).
Taa om nigu paiukoorõga putsi paikaminõ (ku määnestki vanna asja paigatas, ku ollu mõistlikumb joba vahtsõnõ osta).
Uma käsi käänd, uma perse pidä (ummõlustüü tegijä ütel’, ku häste vällä es tulõ).

Võrokõsõ omma ka vanahusõ ja koolu kotsilõ säänest nall’a visanu, minka piät ette kaema, kuna vai kinkalõ tuud kõnõlda. Nigu:
Häid hambit taalõ liiva süvvä (kadonukõsõ mälehtüses).
Sinno olõs nigu matmisõga ildas jäädü (kiä näost väega är om jäänü).
Ku saata sinno surmalõ perrä, võit sada aastat ellä (aiglasõlõ inemisele).

Om ka küländ ütlemiisi, midä pruugitas, ku mõni inemine häid kombit ei tunnõ. Üts sääne, miä tull’ «Kimmä ütelüsega» vällä, om, et «Hääd lambaõnnõ!» ülti tere asõmõl toolõ, kiä es võta teretämise man villast kinnast käest.

Tõistpite mõtõlda om hää miil, et keelen püsüse alalõ ka säändse ütelüse, midä om üles kirotõt joba päält saa aastaga tagasi.Kõigilõ om tutva «hää lats, lapik hand». Setomaalt om 1888. aastagal kirja pant hoobis «hüä lats, höörik hand, laisk lats, lapik hand». A 19. aastagasaa lõpun oll’ Võromaal joba häste teedä, et «hää lats, lapik hand; sapa vaja, valmis koir». Tuust kuulus õkva nigu nali eesti keele pihta.

Vanastõ oll’ üle Eesti ütelüs (egäl puul uman keelepruugin), et mõni asi kõlbas «esä iäs ja poja põlvõs». Tuudaigo ülti sinnä otsa ka «… tütrele viil tüküs aos». Niisamatõ üle Eesti om kõnõld mõnõst inemisest, et «ei lasõ (ei situ) tuu sinnä, kohe kükkäs». Võit ka üldä, et põlinõ Eesti ütelüs om «nigu tsirk olõs peio sitnu», a muial tä iks ei olõ nii kimmäs nigu võro keelen (edimäne kirjapandminõ Võromaalt Kanepi kihlkunnast 1893). Terven lõunaeesti keelen omma päält saa aasta olõman olnu ütelüse «ilma nigu pini pehmest leeväst» ja «(rummal) nigu pää pääle sadanu».

Üts seeniaoni moodun ütelüs om kirja pant joba Võromaa praoskil Helleril 19. aastagasaa edimädsen poolõn: «Kes perse välja lainap, sittiko läbi külle luie.» Seod tundva nii seto ku võrokõsõ, ja paistus, et otsapite tartokõsõ kah. Ja üts sääne asi, midä tiidvä vanast aost pääle nii võrokõsõ ku seto, a kiä tõnõ joht ei tiiä, om tuu, midä tähendäs, kas «süä sai ts’alka» vai es saa.

Umast keelest sündünü kimmä ütelüse näütäse ka kimmäst kiilt. Vahtsit massinavärke võidas kül kõrrast vällä mõtõlda, a tuu, miä inemisest inemise tege, jääs iks püsümä.

Umakeelitside ütelüisi man om nätä, midä kõkkõ and tetä sõnno rikkusõga. Selle panõgi siiä lõppu säändse jutujupi, miä ollõv kuultu võrokeelidse autosõiduoppaja käest, ku oll’ vaia käüki vaihta ja täüstulõ palama panda: «Sekä no naid hambarattit ja tõmba pikä tulõ pääle!»

Ütlemiisi «Kimmä ütlemise» konkursilt:

ülemõtsakaeja (pikä inemise kotsilõ)
mättäräpsäjä (lühkü inemise kotsilõ)
äkiline nigu tsõdsõ püss
pää ku paklakuudsli
täüs ku Tai lindkala
Lätt ku susi lambaga
Käänd ku vändäga (süü pall’o ja hää isoga)
Pümme viit mõtsa, a mis ulliga tiit
Lätt nigu täi tõrva piten (väega aiglanõ inemine)
Papõr om papõr – osta asi, mis asi om (raha pakki kogojalõ)
Inemine piät nii tüüd tegemä, et eloaig saa tetä (hinnäst ei tohe tüüga är tappa)

Uma Leht