Tõpratohtril ikäv ei nakka

«Üts kaivas’, et täl om kotoh varõs haigõ, köhis,» muhelõs Ain. «Pidi sis varõssõlõ rohodoosi vällä arvutama. Vast jummal avit’ rohkõmb, a varõs sai terves.»
«Üts kaivas’, et täl om kotoh varõs haigõ, köhis,» muhelõs Ain. «Pidi sis varõssõlõ rohodoosi vällä arvutama. Vast jummal avit’ rohkõmb, a varõs sai terves.»
«Mul om koton varõs, köhis, avitagõ!» kuuld´ tõpratohtri Piiri Ain (49) telefonist. Miä tan iks, Ain rehkend´ tsillokõsõ rohoportsu vällä. Seo om õnnõ üts uskmalda lugu veterinaari tüüst, kiä kunagi ei tiiä, kas päiv lõpõs pini hambin vai lehmäst vask´at vällä tõmmatõn.

«Tuu aig om möödäh, ku kävet ekä vask’at süstmäh ja udarapõlõtikku ravimah,» om Aini jutu perrä timä tüü aoga kõvastõ muutunu. «Suurõh laudah tege tüüline vai seemendüstehnik lihtsämbä tüü är. Minno kutsutas sis, ku lehmäl om poigimisõ man määnegi jama, näütüses om vaia emakat tagasi toppi.»

Ku laudaeläjit tulõ küländ harva tohtõrda, sis ei passiki Aini inämb tõpratohtris kutsu, nigu mi kandin om iks tettü. Ku päämidse ravialodsõ omma kassi ja pini, sis piät nimi peenemb olõma. A mine tiiä kah, selle et Aini jutu perrä ei piä kassi-pini hinnäst kuigi piinült üllen.

Kuis mürdsümehest-piltnikust Veriora, Räpinä ja Miktämäe valla volitõdu veterinaararst sai ja kuis tä tagasi kodo Võromaa ja Setomaa piiri pääle Männisalo küllä Suuvere (Soovere) tallo tull’, tuud pajatas Ain mõnuga tubli tunnikõsõ. Naanõ Külli, kah opnu veterinaar, avitas miilde tulõta üleeletüt ütelehmäpidäjäaigu.

Kukki veterinaaripaprõ omma Ainil karmanin joba Vinne ao lõpust pääle, sai tä uma kandi volitõdus veterinaaris viil 2005. aastal. «Egä noid väega vaia ei olõki,» arvas tä uma ammõdi tuu poolõ kotsilõ, mille jaos riik rahha and. «A ku määnegi taud vallalõ lätt, sis olõmi mi viil ainumadsõ, kes umma kanti häste tundva. Ku oll’ tuu tsirgugripp, sis loimi kokko, ku pall’o om egälütel kanno, partsõ, hannõ, kalkunit. Esiki kats papagoid saimi. Sis sai piirkund iks väiga häste läbi sõglutus.»

Kõgõ suurõmb tauditõrjõtüü om olnu kassõ ja pinne marutõvõ vasta vaktsiniirmine. «Ku ma taa tüü pääle tulli, sis es olõ viil tuud õhust vaktsiniirmist ja marutõbi oll’ väega tõsinõ asi,» kõnõlõs Ain. «Ku sa timä külge saat ja katõ päävä joosul vaktsiini ei saa, sis koolõt kimmähe maaha.»

Piniralli – 280 pinni päävän süsti
Ku pinne-kassõ viil egä aasta marutõvõ vasta süstmä pidi, sis käve egä keväjä «piniralli»: Ain pand’ kaardi pääl paika sõidutsõõri, et tüü kipõmbalt är saia. «Edimält tull’ iks 1800 pinni-kassi är süsti,» tulõtas tä miilde. «Päävärekord oll’ 280. Kell katõssa hummogu naksimi naasõga pihta ja õdagu katsa aigu lõpõtimi. Vaimnõ pingõ oll’ suur – kõikaig pidi hinnäst hoitma, et purra es saanu.»

No om süstmise vaih nõstõt katõ aasta pääle. Kukki marutõbi om Eestimaa päält pia kaonu, es pidänü pritsi pandmist maaha jätmä. «Mi kant om kõgõ ohtligumb: mis sekä rebäst vai kährikut tulõmast talvõl üle järveiä? Tulõ tuu, kes om nakkusõ saanu, a mitte viil haigõ. Joba haigõl tulõ hirm vii iih. Pihkva oblastih om oi ku pall’o marutõvõjuhtumit,» seletäs Ain.

Verepruuvõ om võtnu kümnit tuhandit
Päält tõvõtõrjõ uur veterinaar piimäkarju: kas ei olõ lehmil leukoosi vai brutselloosi? Aini jutu perrä om üts suur, pia mõttõlda tüü ja paprõmäärmine piimäkar’alauda ülekaeminõ üts kõrd aastan. Kaeminõ olõ-i rassõ, a inemisega ao kokkokõnõlõminõ om paras oopõr. Tuu iist omma hää ja kimmä tüü müügieläjide vaktsiniirmine, vereproovi võtminõ ja süsti tegemine parasiite vasta.

Ain om elon võtnu eläjilt kümnit tuhandit verepruuvõ. «Tsialt om pall’o hullõmb verepruuvi võtta ku lehmält,» seletäs tä. «Kes sul tuud tsika iks kinni hoit. Sis käüse tuu asi niimuudu, et lõigatas tsial kõrvaveen katski ja säält sis korjat katsõklaasiga niipall’o, ku saat.»

Lehm lüü jalaga, tsiga lüü hamba sisse
Vere võtmisõ jutt liigus tuu pääle, et veterinaari tüü om tervüsele ohtlik. «No lehem, tuu lööse jalaga iks väiga korgõlõ. Ku piimäproovi võtat vai midägi udara mano läät õngitsõma, sis võit säält tuu nähvi iks väiga häste kätte saia,» seletäs Ain. «Ütskõrd vahtsõ midägi nõnnapite lehmä man ja ku tuu kõrraga pää üles lei, sai vasta nõnna ja nõnaluu puru. Tuu om mul mitu kõrda puru lännü ja joba veidükese kõvvõr…»

Tsiga om jäl purõja. «Minno om tsiga kuigivõrd purnu, a mitte nii, et tükk väläh,» kõnõlõs Ain. «Vallavanõmb pidä kah tsiko ja ütel’, et näet, tedä kah puri.»

A kõgõ hullõmb ollõv iks pini: tuud ei tiiä kunagi. Mõni piniumanik ütles, et pini tund tõpratohtri kavvõst är ja lätt marru, a Aini meelest ammõt taha putu-i. «Pini tund õkva är, ku tedä pelgät,» om timä seletüs.

«Lätsi ütte pinni vaktsiniirmä, suur kaukaaslanõ oll’,» jutustas Ain ütest hirmsambast üleelämisest. «Vanamiis ütsindä koton. Ütel’, et olõ-i taa pini midägi halv, õnnõ ütte Tal’na inemist om persest purõnu. Ma ütli, et panku suukorv päähä, külh ma sis tulõ mano. A vanamiis oll’ piso svipsih ja ütel’, et ei saa kuigi taad suukorvi päähä. Tulku ma appi! Nigu ma keti raadiustõ lätsi, nii pini tull’. Sai käe näo ette, a kaukaaslanõ om iks suur pini – ku tä lõvva käe ümbre kokko pitsit’, sis valu oll’ nii suur, et pilt naas’ iist minemä. Ku pini sinno purra taht, sis tä purõ kõgõ är. Kolleegile hüpäs’ pini näkko, tsurk’ iks näo ilosahe är…»

Üte kassi peräst tundsõ Ain tükk aigu hirmu, et näpp mädänes otsast är. «Vaktsiniirmise aigu haardsõ sõrmõst kinni ja mugu jüri,» seletäs tä. «Ma kai nigu šokin. Es ooda kassist, et tuu või minno nii purra. Hariligult nä iks kraapva küüdsiga.»

Ain ütles, et tuud tä õnnõs ei olõ kuulnu, et mõni tõpratohtri olõs surma saanu. «A ku saa, sis riik pidi kõrraldama matussõ, vähämbält tuugi hää,» püürd tä jutu nal’as.

Kiip om odavamb ku var’opaik

Üts tennämädä tüü om kaoma lännüisi pinne ja näide umanigõ takanajaminõ. «Pankõ ummõhtõ pinile tuu kiip är: ku pini kaoma lätt, massat rohkõmb ku tuu 15-20 eurot kiibi iist!» oppas Ain. Päält tuu jääs är pall’o tühja tüüd nii veterinaaril ku vallaammõtnikõl.

Ain seletäs: «Pini hulk külä pääl, helistedäs valda. Vallaammõtnik helistäs mullõ, ma käü kaemah: noh, ei olõ kiipi. Tuu, kelle poolõ tä tull’, ei taha pinni. Tulõ var’opaika viiä, a pini ei anna kätte. Kuigi piät tuu pini är petmä, annat sis tälle vorsti vai rahustit.»

Ütele löütüle pinile pidi Piiri Ain narkoosi tegemä, et tedä Võrolõ var’opaika sõiduta. «Oll’ üte päävä var’opaigah, ku helist’ mutikõnõ: kuulõ, kas tiiät midägi, ütel vanamehel om pini är kaonu,» kõnõlõs Ain. «Ma kutsõ sis vanamehe hindä poolõ, et kaegu arvutist pilti, ku om timä uma, või Võrro perrä minnä. Oll’gi timä pini. Massõ üte päävä iist var’opaigalõ 20 eurot. A mu arvõ jäi viil õhku! Olõs kiip olnu, ma olõs kõrraga tiidä saanu, kelle pini om.»

Pini sõit’ valla bussiga kodo
«Ütskõrd oll’ Vinso ristih pinikene,» jakkus Ainil viil pinijuttõ. «Ma võti sis vorsti ja rihmakõsõ üteh, et vast pini and kätte. A kost! Pini lassõ minno kõgõ rohkõmb 30 miitre pääle. Är kah ei tunnõ, kelle pini om. Valla bussijuht tund’ peräkõrd är. Võtsõ pernaasõ bussi pääle, tõi Vinso risti, pini tull’ mano ja bussijuht vei nä kodo.»

Nigu pini «pass» om kiip, om laudaeläjä «dokustaat» kõrvanummõr. «Olku kits vai lammas, nummõr piät kõrvah olõma – ei tähendä, et piät umas tarbõs,» ütles Ain ja seletäs, et egäl as’al om uma mõtõ. «Oll’ Räpinä vallah väikene lambapidäjä, kümmekund lammast. Vidäsi sitta, tulliva küläpini ja lamba panniva juuskma. Kattõvagi är. Ütspäiv helist’ mullõ vanainemine: kae, mullõ tull’ üts lammas. Ma küsse, kas nummõr om kõrvah. No es olõ. Ütli, et sis võit hindäle jättä.»
Perän tull’ viil üts lammas vanainemise mano. Sis naas’ Ain kõlistama, et iks umanikku üles löüdä. «Tei 15 telefonikõnõt, inne ku sai selges, kelle lamba naa ommava,» kõnõlõs tä.

Olõ-i süänd ilosat pinni magama panda
Pini magamapandminõ om Piiri Aini jaos hallus teema. Ildaaigu tsusas’ üts juhtuminõ jälki timä süänd. «Kliinikust üteldi «ei» ja anti mu nummõr,» seletäs tä. «Inemiisil halv majanduslik olokõrd, läävä är kortõrihe. Perrä jääs kolmõaastanõ pini, var’opaigast võet, ilosalõ vaktsineerit ja kõik. Ma ütli kah, et ei panõ säänest pinni magama.»

Ain tunnistas, et kõrra om tä üte ilosa pinikese kodo üten võtnu ja varópaika kuulutusõ pandnu. Läts’ häste, pini sai vahtsõ kodo. A miä saa mõnõ vanainemise pini- vai kassikar’ast, ku tä är koolõs? «Latsõ vai vald piässi tuu pääle joba varra mõtlõma,» arvas Ain. «Ütel mutikõsõl oll’ 10-12 kassi. Var’opaiga näid es taha, omma joba kassõ otsast otsani täüs. Pinne võetas, ku ei olõ purõja pini. A naabrivallah om ütel vanamehel kolmkümmend segäverelist pinni – säänest karja ei taha ütski var’opaik kah!»

Viil ajava Piiri Ainil har’a vereväs as’alda välläkutsõ. «Kõlistõdi: kassil kipõt api vaia,» seletäs Ain. «Ma tulli kaema, kass juussõ truuba sisse. Tsusksõ sis õngõridvaga, kass juussõ järgmädse truuba sisse. Sis külh ütli, et ku kass juuskõ jõud, sis tälle joht kipõt api vaia ei olõ.»

Joodigu omma kõva as’alda välläkutsja: pur’on pääga nakkas näil umast pinikesest hallõ. «A ütskõrd kutsi kats vannapoissi minno Võõpso, et näil pini haigõ,» kõnõlõs Ain. «A es olõ pinil hätä midägi, näil oll’ pohmell. Küsse, kas mul piiretüst ei olõ. Et nä mäletäse – vanastõ oll’ eläjätohtril piiretüst!»

Aini «kundõ» om ka ütsik vanamutikõnõ. «Ma ei ütle, et timä kassil-pinil midägi vika ei olõ, a päämine om, et timä taht kõnõlda,» jutustas Ain. «Suur küläline om täl postimiis. Tõnõ om sotsiaaltüütäjä ja kolmas sis eläjätohtri. Jaotaski uma pensikese näide vaihõl lakja.»

Tohtri kutsuti toonõkurõlõ ja kähripinilõ

Toonõkurgilõ ja hiireviulõ om tohtri vällä kutsutu ja eski kähripinile – inemine arvas’, et om pini. «No tuu oll’ kehvän saisun. Mis mul üle jäi, tei tälle eutanaasia ja oll’gi kõik,» ohkas Ain. A om ka lustiliidsi juhtumiisi. «Üts kaivas’, et täl om kotoh varõs haigõ, köhis,» muhelõs Ain. «Pidi sis varõssõlõ rohodoosi vällä arvutama. Vast jummal avit’ rohkõmb, a varõs sai terves.»

Piiri Aini tüün om ette tulnu ka seletämäldä asjo: «Olõ tähele pandnu, et mõnõl inemisel õkva ei viä. Olõ ütelnü, et är panku eläjät sinnä laudanukka, et tuu nelä miitre pääl omma sul kõgõ eläjä haigõ. Mille? Tiiä-i ma, viisoonõ pääl vast.»
A kõgõ «paranormaalsõmb» om Aini jutu perrä tuu, et puhkõpäävä tulõ iks viis hädäkõnõt, tüüpäävä sakõstõ ei üttegi. «Ma juu harva viina, a nigu ma olõ pitsi võtnu, tulõ kõnõ,» muhelõs Ain. «Panõ sis naasõ ruuli ja… Inemise joba naarva, et ma tulõ jäl naasõga!»

Harju Ülle, Uma Leht