
Mul on metssigade suhtes kahetised tunded. Kui ma oma tänavust kartulisaaki vaatan, siis tahaksin röögatada: „Oi sigudikud!“ Aga metsanotsudes on ühtteist ka head.
Minu esimesed mälestused metssigadest on maasikamaitselised – ajast, kui olin ise veel põlvepikkune ja käisin venna järel plekktopsike käes pikki kanaali – nii nimetati Pärnumaal saviseid kraave – metsmaasikaid otsimas. Kanaal, mis kevadel vett täis oli, kuivas suveks sootuks, vaid mõne koha peal oli vihmajärgseid loigukesi – neid poriauke armastasid metssead ja kanaalipõhi oli porilompi suunduva seapere jälgi tihedalt täis. Kanaalikaldad olid täis aga küpseid maasikaid, mida me kambakesi ikka korjamas käisime, et siis topsitäis marju suhkruga vahule hõõruda ning vanaema käest sinna peale kaevukülma piima küsida.
Mingi hetk lasi keegi aga lahti jutu, et põrsastega seapere on hirmus ohtlik ja emis kipub üllatajat ründama. Ilmselt oli selles tõetera sees ja nii me siis iga kurvi taha hoolega piilusime, et vajadusel enne metssiga putket teha. Tuleb küll tunnistada, et ühtegi metssiga me oma maasikalkäikudel ei kohanud. Alles hiljem mõistsin, et metssiga on oma tegemistes rohkem hämarikuloom ja tema päeval kohtamine on tõesti suur juhus.
Ja ka hämarikus on siga näha ja kuulda pea võimatu. See teadmine juhtus mõned aastad hiljem, kui ma koolieelikuna võisin minna seavalvesse. Kartulipõllu veerde, väikäimla katusele. Loe edasi: Kas sead teevad seatempe?









