Aldo Kals külastas matkaseltskonnaga, kelle nimeks võiks olla tema arvates “Väikesaarte sõbrad Tallinnast ja Tartust”, Mohni saart ning kirjutas seejärel matkarajast huvitavate võrdluspildikestega reisikirja.

Vilu ja külm aprillikuu keeras lõpusirgel matkajate soovil suvesse. Ilm ongi matkajate tellida, kõige muu eest hoolitseb Lahemaa Looduskool. Niisuguse lausega võtab selle juhataja Maie oma külalisi jutule Mohni reisi teemal. Kas kõik Maied ongi supergiidid nagu seda oli tema ja Viru-Nigula Munasaare giid Maie? Meie tosinajagu matkajat Tartust ja Tallinnast tuuritavad juba 30 Suve mööda Eestit ja lähivälismaad, kusjuures viimased kümme aastat oleme pühendanud end Eesti väikesaartele. Kõik senikülastatud saared ja saarekesed on igaüks oma nägu, aga miski seob neid kõiki omavahel ja tõmbab ligi.
Meie matkaja tegi endale selgeks, et Harju- ja Lääne-Virumaalt sirutavad viie lahe vahel merre Lahemaa Rahvuspargi neli harali sõrme meenutavat poolsaart, mis kannavad läänest itta nimesid Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi. Meie eesmärk oli jõuda Tallinna kaudu emadepäeva eelõhtul, 7. mail Pärispeal asuvasse Viinistusse, kust paadimees meid poole tunniga üle Eru lahe Mohni saarele toimetas. Saar ise on loode-kagusuunaline lainemurdja suurusega pisut rohkem kui Püha Tooli kirikuriik Vatikani künkal. Sõiduriist ja tema juht sarnanesid Virtsust Kesselaiule teinud reisi omale – muhe jutt saarest ja elust seal ning paat ei hüple lainetel ega põruta sabakonti. Minek, olek ja tulek saarelt laabus minutilise täpsusega just nii nagu Kihnus – ei mingit kiirustamist ega rabistamist, jõudsime igale poole õigeaegselt. Mitme paatkonna puhul kaasneb tavaliselt sisustamata ooteaeg, aga Mohnil seda polnud – meiega tegeldi pidevalt.
Saarele nime andnud mungad olid meile tuttavad Pakrilt, aga seal oli tegemist omadega Padiselt, siin aga Ojamaa pühade meestega. Kunagi saarel mühanud Tammikut-pärnikut on järele jäänud üks poole tuhande aastane jässakas niinepuu. Kes tahab teada, mida tundis Ata poeg Alar ööl vastu sõjakäiku Sigtunasse, seisatagu siin või mingu Abrukale Lippmaa pärna alla – istujat haarab harras püha hiie tunne.



















