Heinaste muuseum jutustab Eesti merenduse kõrghetkest

Tunamullu suvel möödus 150 aastat Heinaste merekooli avamisest. Toona ümmargusele tähtpäevale mõeldes ütles Häädemeeste koduloouurimise entusiast Sulev Kasvandik, et juba mõnekümne aastaga oli merekooli asutamise järel üksnes Häädemeeste ja Orajõe vallas pea samapalju kaptenipaberitega mehi nagu tänapäeval autojuhiloa omanikke.

Iveta Erdmane, Heinaste muuseumi direktor Foto Urmas Saard
Iveta Erdmane, Heinaste muuseumi direktor. Foto: Urmas Saard

Ei Lääne-Euroopas, Ameerika mandril ega Venemaal polnud sadamat, kuhu Liivimaa laevad poleks randunud. Pärnumaa lõunarannikul asus Eesti purjelaevanduse häll ja selle vahetus läheduses loodi Eesti esimene merehariduskool. Kuid esimese maailmasõja puhkemisega lõppes sadakond aastat tagasi purjelaevanduse ajastu ja täpselt 100 aastat tagasi evakueeriti merekool Venemaale, millega õppeasutuse tegevus lõppes.

Hea, et seda Eestile ja Lätile väga olulist merendusajaloolist paika hoiab jätkuvalt mälus 1969. aastal avatud Heinaste merekooli muuseum, mis tegutseb kunagises Heinaste merekooli õppehoones Riia linna ja meresõidumuuseumi filiaalina. Olen tänulik juhusele, mis viis kokku kahe teekaaslasega, kes tõid mind Heinastesse. Pille Tuvik ja Arne Saluste on mõlemad merendushuvilised, täpsemalt kakuamipüügile pühendunud harrastuskalurid ja selle püügiliigi ajaloouurijad. Muuseumi külastusaeg polnud veel kätte jõudnud, aga mäluasutuse perenaine Iveta Erdmane oli lahkelt valmis ust avama. Muuseumi direktor Erdmane on selles majas töötanud juba 30 aastat ja iga väikseimgi üksikasi kõigi museaalide juures teada.

Õueväravat avades peatusid silmad kõigepealt paremat kätt asuval büstil, mis paikneb kõrgel sambal. Mälestusmärk avati 1988. aastal. Krišjānis Valdemārs (1825–1891) on Läti rahvusliku ärkamisaja tegelane, aga samuti ka kõigi Eesti merekoolide (Heinaste, Narva, Paldiski, Käsmu, Kuressaare) asutamisel oma nõuannete ja abiga kohal olnud. Tema isikus põimuvad meie ajalood naabritega. Tsaari-Venemaal kaubalaevanduse arendamiseks hiigeltööd teinud Valdemārs oli merenduse propageerija ja Moskva meresõidu edendamise seltsi sekretär.

Muuseumipind asub maja esimese korruse neljas toas. Muuseum küll väike, kuid põnev ja väga puhas. Laudpõrandad koguni peegelduva läikega, millele ilma vahetusjalanõudeta ei julgeks astuda, aga Erdmane julgustas sõbralikult edasi astuma. Siiski peatab mind viivuks Pille Tuvik ja kasutab juhust, et näidata unustuse hõlma vajuva fileepitsi kudumistehnikat. Praegu saab Heinaste merekooli muuseumis tutvuda näitusega „Võrgu ilu“, mis kirjeldab kalurite naiste tegevust möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel.

Järgnevalt kuulasin tähelepanelikult igat lauset Erdmane jutustusest. Lisaks läti keelele suudab ta hästi vestelda nii vene kui inglise keeles. Merendusajaloost on tuttavad Dahl, Veide, Raudsepp ja mitmed teised selle kooliga seotud nimed. Kurgo nime kuulmine manas silme ette Pärnus asuva Kurgo Villa, mida omal ajal armastas enne Rannahotelli valmimist külastada president Päts ja mis mullegi meeldib praegu söögiasutusena ja huvitava laudteega päris katuse kohal.

Christian Dahl’i (sündis Tallinnas 19. aprilli 1839 ja suri 10. septembril 1904 Liibavis, läti keeles Liepāja) juhtimisel tõusis Heinaste merekool Venemaa merekoolide seas kõige eesrindlikumaks. Kool töötas eraalgatuslikult laevaomanike ja meremeeste toetusel. Sellest tasuti ka koolijuhataja palk. Õppetöö toimus esmalt kaheklassilisena, hiljem kolmeklassilisena. Alguses õpetati nii eesti kui läti keeles, üheksakümnendate lõpus vene keeles. Lõpetades omistati ligisõidutüürimehe või ligisõidukapteni, kaugsõidutüürimehe või kaugsõidukapteni tunnistus. Lõpueksamid sooritati 1875. aastani Riias, hiljem Pärnus, kuid aastast 1909 avanes selleks võimalus kohapeal.

Dahl’i õpilastest sai ligikaudu 380 kaugsõidukaptenit. Rootsi päritolu Eesti kaugsõidukapten ja õpetaja Dahl oli mitme uurimistöö ning merekooliõpiku koostaja. Aastal 1877 sooritas ta ühes õpetaja Nikolai Raudsepaga (1848–1916) ja parimaid õpilasi kaasates teadusteekonna põhja-mereteed pidi Obi jõe suudmesse ning sealt edasi piki jõge 2000 km kaugusel paikneva Tobolskini.

Kui muuseumis viibimiseks aega rohkem, saab ka iseseisvalt ülevaatlikke materjale lugeda vastavalt keele oskusele. Mapid on koostatud nii läti, eest, inglise kui ka vene keeles.

Ilusa ilmaga oli nauditav jalutada ka muuseumi aias, kus näeb rohkelt erineva kujuga ankruid, samuti Jüri ja Andres Veide puuskulptuure.

Urmas Saard