Julius Friedrich Seljamaa surmast möödub 17. juunil 80 aastat. Samal päeval meenutavad diplomaati mälestuskogunemisega Rahumäe kalmistul Sindi gümnaasiumi õpilased, Sindi ajalooklubi liikmed ja teised, kes hindavad oma kodukandist võrsunud mehe teeneid Eesti riigi ees.
Seljamaa suri vähki enne saadikuna Rooma ametisse asumist, kuhu ta oli määratud 1936. a juunis. Nii katkes 53-aastase mehe elulõng pärast viljakalt töötatud aastaid. 20. juunil kandsid EÜS Põhjala liikmed, kelle ridadesse ta kuulus, sarga Toomkirikust Lossiplatsile. Seljamaaga tuli hüvasti jätma väga arvukas saatjaskond. Seljamaa sängitati mulda Tallinna Rahumäe kalmistule. Tema perekonna rahula asub peaväravast sisenemisel suure tee teisel kolmandikul vasakut kätt jääval hauaplatsil.
1938. a 16. juuni Postimehe esilehel oli tükitud uudis, et välisministri teatel toimub järgmise päeva (17. 06) õhtul kell 20.00 Rahumäe Pauluse koguduse kalmistul endise välisministri ja välisdelegaadi Julius Seljamaa hauasamba avamine. Kalmu kaunistaval pronksbareljeefiga graniitsambal on tekst: Julius Seljamaa 1883 – 1936. Hauasamba autorid on arhitekt Karl Lüüs ja kujur Ferdi Sannamees. Sealsamas puhkab ka tema abikaasa Anna-Maria Seljamaa. Hauaplats kanti kultuurimälestiste riiklikusse registrisse 2009. a juunis. Õnnelikul kombel pole olnud vajadust seda hauatähist taastada. Kuigi ka Rahumäe kalmistul hävitati kommunistide käsul palju haudasid, jäi Seljamaa kalm ja graniitsammas puutumata. Tiina Tojaki sõnul puhastati sammast 2001. a Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu eestvõtmisel.
Kokkuvõtvalt Seljamaast andmetel: K.Laane ERAARHIIV; EBL, Tartu, 1926-29; Ed.Laaman „Eesti iseseisvuse eest“, Tartu, 1936; http://www.eesti.ca/pdf/2013/Peterb55.pdf
Diplomaat, poliitik ja ajakirjanik Seljamaa sündis 1883. a 27. märtsil (uue kalendri järgi 8. aprillil) Sindis. Õppis kohalikus ministeeriumikoolis. Töötas Sindi tekstiilivabrikus. 1898. a siirdus Riiga. Töötas vabrikus, aga siis asus õppima Riia Valga õpetajate seminari. Eestisse naastes töötas mitmel pool õpetaja ja koolijuhina, ka Sindi lähedal Taalis. 1914. a läks Peterburi, kus õppis õigusteadust. Samal ajal oli ta Pealinna Teataja toimetuses ja ajakirjanikuna Vene IV riigivolikogus. 1917.a vebruarirevolutsioni päevil oli ta esimene, kes hakkas Pealinna Teatajas propageerima autonoomse Eesti ideed. Seljamaa oli neil aastail agar Eesti Vabariiklaste Liidu tegelane, kes valiti 1917. a suvel Ajutise Maanõukogu liikmeks. Ta liitus Jüri Vilmsi asutatud radikaalsotsialistliku parteiga, võttis osa tööerakonna asutamisest ja oli peale Vilmsi surma selle erakonna keskkomitee esimees. Seljamaa valiti 1917. a Vene Asutava Kogu liikmeks, kus teatas, et Eestil pole punase Venega ühist teed. Samal ajal pidas koos Poska, Vilmsi ja teistega läbirääkimisi suurriikidega Eesti iseseisvuse tunnustamiseks. Alustas diplomaatilist karjääri 1918. veebruaris Eesti esimese välisdelegatsiooni (1917-1918) liikmena, esindades koos Johan Laidoneriga Eestit Nõukogude Venemaal. Seljamaa taotles, et ka Venemaa tunnustaks Eesti Ajutist Maanõukogu. Eesti ja Läti enamlaste vastuseisu tõttu seda ei toimunud. 1918. a asus ta Peterburis ja toimetas Eesti Päevalehte, avaldades selles artikleid sakslaste tõeliste tegude kohta Baltimaade suhtes. Ühes säilinud märgukirjas (1918.a.) protesteeris Seljamaa Balti rüütelkonna ettepaneku vastu, mille järgi Eesti ja Liivimaa tulnuks ühendada Saksa riigiga. Ajaleht suleti võimude poolt ja Seljamaa põgenes Soome kaudu kodumaale, olles 1918-1921 Vaba Maa peatoimetaja. Ta osales 1919 –1920 Eesti-Vene rahuläbirääkimistel, kuuludes I ja II rahudelegatsiooni koosseisu, millised valmistasid ette Tartu rahu läbirääkimisi. 1920. a käis Seljamaa vahetamas Moskvas väliskomissar Tšetšeriniga ratifitseeritud rahulepinguid. 1922-1928 oli Seljamaa saadik Lätis, 1925-1926 saadik Leedus ja 1928-1933 saadik NSVL-s. 1933 oktoobrist kuni 1936 juunini oli JS välisminister.
Kaasaegsete mälestustes oli Seljamaa oma käitumises tagasihoidlik, pisut kinnine ja väljendustes ettevaatlik. Avalikel esinemistel näis ta olevat tuntavalt närviline ja kuidagi pinges. Täiesti vaba käitumist pani ta isegi nagu pahaks, seda ka oma sarmikale ja igati korrektsele abikaasale. Asjaajamisel ja töö juures ei olnud aga Seljamaal mingisugust kompleksi. Ta oli asjalik, pisut umbusklik ja võib-olla seetõttu kaunis pedantne. Saadikuna oli Seljamaa hästi informeeritud oma asukohamaa oludes ja poliitikas, näidates suurt osavust ning asjalikkust poliitiliste sündmuste hindamisel. Eriti head tunnustust Seljamaa võimetest andsid tema raportid Moskvast, mis olid pealegi koostatud elavas ja huviga loetavas stiilis. Seda oli Seljamaa omandanud aastatepikkuses tegevuses ajakirjanikuna. Need omadused koos töökusega tõstsid JS Eesti diplomaatide esirinda.
Seljamaad mäletades on algatatud mälestusmärgi püstitamiseks üldrahvalik korjandus: Swedbank – EE102200001120145828, märksõna „Seljamaa“.
Urmas Saard