Katoliku Kirik Eestis teatab oma Facebooki lehel, et täna öösel lahkus oma Taevase Isa koju prelaat isa Vello Salo.
Mullu septembris jõudis Eesti kinodesse Jaan Tootseni dokfilm „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, mis jutustab vanaks saamise ilust, lugu vanast targast mehest, kes teeb ettevalmistusi siinsest ilmast lahkumiseks. Ja nüüd ongi ta läinud – mees, kelle kohta filmi tutvustavalt öeldi lihtsate kuid tabavate sõnadega: „Kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud.”
Vaikse laupäeva öösel vastu ülestõusmisepüha hommikut surnud vaimulik, ajaloolane ja kirjastaja Salo sündis 1925. a 5. novembril Viljandimaal Lalsis kooliõpetajate perekonda.
Sõjakeerises otsustas ta juba gümnasistina minna 1943. aastal Soome sõjaväkke. Edasised elu keerdkäigud viisid ta Itaaliasse. Säästmaks kodumaal elavaid lähedasi nõukogude repressioonidest võttis ta 1945. aastal endale uue nime, Vello Salo (vikipeedia andmeil oli ta varem Endel Vaher). Vene okupatsiooni ajal oli ta välisilmas ajakirjaniku, tõlkija ja kirjastajana innukas eestluse hoidja. Aastatel 1948–1953 ja 1961–1965 töötas ta Vatikani Raadio eestikeelsete saadete toimetajana. Vaatamata tugevale raadiolainete segamisele püüti Eestis ikkagi tema sõnumeid kuulata. Paljude ajalooliste uurimuste seas võiks näiteks nimetada “Eesti inimkaotused 1940. a. juunist 1941. a. augustini”.
Tagasi kodumaale jõudis Salo 1993. aastal. Esmalt pidas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi eksegeesist. Aastast 2001 sai Salost Pirita kloostri preester. Mitmete tegevuste kõrval toimetas ta ka Piibli uut tõlget.
Salo on olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Aastal 2017 nimetas Helsingi Ülikool Salo oma audoktoriks.
Ta on tõlkinud itaalia keelde eesti luuletajate värsse ja oma emakeelde Piibli vanadest algtekstidest valitud vaimulikku luulet. Teabekirjanduse vallas ilmutas Salo uurimuslikke artikleid eesti kultuuriloost, samuti koostas ülevaateid okupatsioonivõimude ülekohtust kodumaa pinnal.
Salost sai Eesti Kirjanike Liidu liige aastal 1998. Samuti oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees, osaledes veel mitmetes kultuuriühingutes. Aktiivse kodanikuühiskonna liikmena võttis ta osa 2014. aasta oktoobris SAPTK korraldatud meeleavaldusest Tallinnas Lossi platsil. Tookord hoidis ta käes plakatit sõnadega: „Riik olen mina – L’etat c’est moi”. Ja tsiteeris Henrik Visnapuu raamatut „Maarjamaa laulud”.
Salot on autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga, Eesti Taassünni Auhinnaga ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga. Ta on Pirita aasta inimene 2009.
Urmas Saard
