Kui Eesti lipp tõuseb inimliku eksituse tõttu mõnekümneks sekundiks Pika Hermanni lipumasti tagurpidi, siis kirjutab kõmuajakirjanduse päevatoimetaja sellest ilmse mõnuga, aga kui päevade kaupa heisatakse Tallinna koolimajadel Eesti lipp valesti, siis jääb see märkamata. Kuidas valesti? Nii küsib kohviku omanik, omavalitsuse ametnik, koolijuht, hotelli administraator, seadusandliku kogu esindaja ja paljud teised kodanikud üllatusest silmi kergitades.
[pullquote]kui Tallinnat väisas Kanada kindralkuberner Julie Payette, kes on muide paaril korral ka kosmost külastanud astronaut[/pullquote]Kehtib seadusest tulenev üldtunnustatud kord, et Eesti Vabariigi pinnal heisatakse sinimustvalge lipp kõige auväärsemale kohale kõigi ülejäänud lippude reastuses. Kui Eesti lipp heisatakse koos teise riigi lipuga ning rahvusvahelise organisatsiooni lipuga ja maakonna, linna, valla või muu lipuga, paigutatakse Eesti lipp lipurivi tagant vaadates kõige parempoolsemasse masti. Teiste riikide lipud paigutatakse Eesti lipu järel prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras. Ainult Euroopa Liidu liikmesriikide lippude heiskamisel paigutatakse riigilipud omakeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras. Paaritu lippude arvu korral võib Eesti lipp asuda ka keskel – näiteks kolmesel alusel. Ükski heisatud lippudest ei või olla suurem Eesti lipust.
Sama nõue kehtib ka pidusaalides. Eesti lipp asetatakse kõige auväärsemale kohale põrandal, laval või seinal asuvatesse lipualustesse, publiku poolt vaadates teistest lippudest vasakule. Siiski võib rääkida, et selle nõude puhul tehakse mõnedel põhjendatud juhtudel ka erandeid. Eesti lipu seltsi juhatuse liige Trivimi Velliste ütleb, et kõrge külalise võõrustamisel asetatakse enamasti tema riigi lipp auväärsemale kohale, millega soovitakse osutada külalisele eriliselt au. Aga sedagi reeglit alati ei järgita.
Siiski võib hea näite tuua mõne päeva tagusest sündmusest, kui Tallinnat väisas Kanada kindralkuberner Julie Payette, kes on muide paaril korral ka kosmost külastanud astronaut. Vaatasin fotot Toompea lossi Valges saalis. Erandlikult paigutusid Eesti ja Kanada lipud vastupidises järjestuses. Eest vaates Kanada lipp ja Julie Payette vasakul (tagant vaates paremal), kõige auväärsemal kohal. Külalise punane kleitki harmoneerus hästi tema kodumaa lipu värviga. Naise kõrval seisis Riigikogu esimees Henn Põlluaas Eesti lipu juures. Käepigistused ja naeratused olid mõlema puhul siirad ning aupaklikud.
Kuid Valges saalis on ennast pildile jäädvustatud ka teistsugusel taustal. Euroopa Parlamenti kandideerinud kandidaadid lasid ennast pildistada lippude taustal, kus tagant vaates asus kuldsete tähtedega sinilipp paremal käel ja sinimustvalge vasakul. Kas ka antud juhul oli tegemist põhjendatud erandi loomisega või mitte, jäägu parlamenti pääsenutele mõtlemiseks. Ise jään seisukohale, et lipp on riigi võimsaim sümbol ja läbi sümboli ütleme mõnel juhul rohkemgi, mida tegelikult mõtleme. Isegi Brüsselis asuva Eesti esinduse maja uksel asuvad Eesti ja Euroopa lipud nõnda, et sinimustvalgele lipule on valitud auväärsem koht.
Jäägu eranditega kuidas on, aga igapäevases elus märgatav suur segadus lippude õige järjestuse osas sunnib taas tähelepanu juhtima. Ei taha paljude konkreetsete näidetega Tallinnas, Pärnus, Paides, või kus iganes kedagi häbistavalt nimetada. Aga asjast võiksid olla teadlikud vähemalt kohalikud omavalitsused, riigiasutused, spordi- või viljesündmuseid korraldavad ühingud ja kõik teised, kes puutuvad kokku lippude kasutamisega.
Urmas Saard
Eesti lipu seltsi Sindi osakonna esimees