Täna valis Sindi linnavolikogu Sindile linnapeaks Rein Ariko, kes omab ligemale paarikümne aasta pikkust töökogemust Sindi linnavalitsuses.
Rein Ariko, Sindi linnapea. Foto: Urmas Saard
Ariko sai Sindi abilinnapeaks 1996. aasta sügisel pärast kohalike omavalitsuste valimisi, kui Mati Mettus nimetati linnapeaks.
Veebruaris 2010 astus ta abilinnapea ametist tagasi, aga järgmise aasta septembris valis volikogu Ariko uuesti abilinnapeaks. Tema kandidatuuri esitas volikogule Sindi linnapea Marko Šorin, kes oli ise vahepeal töötanud Ariko asemel abilinnapeana. Ariko nimetamist abilinnapeaks ja linnavalitsuse liikmeks toetas tookord viieteistkümnest volikogu liikmest kaheksa.
Täna toetas Ariko linnapea kandidatuuri samuti kaheksa volikogu liiget. Seni on Ariko Sindi linnapea kohustusi täitnud alates 2016. a 24. novembrist, kui eelmine linnapea Marko Šorin andis samal päeval riigikogu liikme ametivande.
Sintlastele ja Sindi gümnaasiumile on väga tähtis, et üks Tartu rahu sepistajatest oli Sindis sündinud ja omaaegses Sindi ministeeriumikoolis õppinud Julius Seljamaa. See teadmine selgitabki põhjust, miks peetakse 2. veebruaril taas Sindi gümnaasiumis Tartu rahu teemalist õpilaskonverentsi.
Kõigile ajaloohuvilistele avatud õpilaskonverents toimub Sindi gümnaasiumi aulas 2. veebruaril algusega kell 13.00 ja kestab ca 45 minutit.
Tänavu keskenduvad õpilased William Tomingase mälestustele. Konverentsil saavad sõna õpilased Eliise Kull, Egon Gentalen, Martin Salundi, Meelike Liiv, Eliria Kaup, Chätlyn Parts ja Ats Tobias Pikk. Õpilastelt kuuleb, et Tomingas oli üks rahukonverentsi organisaatoritest ja vahetu osaleja.
„3. detsembri varahommikul sõitis erirong Tartust Irboska suunas. Kaasa sõitis ka rühm sõdureid, kes saadeti kolonel Puskari poolt Vene delegatsiooni kaitseks. Venelaste kohvreid sai kolm koormat, seitsmele reele asusid Krassini mees- ja naiskaastöölised: 15 meest ja 9 naist. Koos Krassini, Joffe ja Klõskoga istusime autosse,“ võib lugeda Tomingase mälestustest, mida nüüd on Sindi gümnaasiumi õpilased õpetajate Lembit Roosimäe ja Eneli Arusaare abiga tundma õppinud ja valmis vahendama ka teistele ajaloohuvilistele.
Aasta tagasi tegid seitse ajaloomälu hoiule pühendunud ühingut Riigikogu juhatusele ettepaneku rajada riigi sajandaks aastapäevaks Toompea lossi kõrvale mälestusmärk Eesti riigi juhtivale väljakuulutajale ja esimesele valitsusjuhile Konstantin Pätsile. Ühtlasi juhiti tähelepanu tõsiasjale, et praegu on meie pealinna avalikus ruumis mälestusmärk ainult ühele riigipeale – Boris Jeltsinile.
Trivimi Velliste. Foto: Urmas Saard
Aasta jooksul on aset leidnud väga suur hulk mõttevahetusi kõige erinevamatel tasanditel – raadios, televisioonis, ajalehtedes, aga ka avalikel aruteludel, milles on osalenud suurem osa nimekaid Eesti ajaloolasi. Valdavalt on jõutud arusaamani – ajaloole ei saa läheneda meie tagantjärele tarkusega. Ajalooliste isikute käest ei saa tagantjärele nõuda selgeltnägija võimeid. Nemad ei saanud näha ette seda, mida meie näeme nüüd tagantjärele.
Sellegipoolest võib ajaloost õppida. Ent õppides on asjakohane võtta arvesse kõik meile teadaolevad faktid ja asjaolud ning mitte piirduda nendega, mis meile meeldivad või mis on kooskõlas meie tänaste arusaamadega. Ja isegi tõlgenduste erinevuse korral on arukas otsida hinnangute ühisosa – seda, mis on oluline.
Vähem vaieldakse selle üle, missugune oli Konstantin Pätsi osa Eesti riigi sünniloos – see oli väljapaistev ja keskne. Kasutades klassikalist väljendit, ta oli primus inter pares – esimene võrdsete seas. Küll aga murtakse piike 1934. ja 1939.-1940. aastaga seoses.
MTÜ Sindi Lasteka pere andis teada, et nende meeskond võtab aktiivsetest tegevustest puhkuse, aga soovis tänada kõiki oma toetajaid ja sõpru toreda kontserdiga.
Margit Toodu, MTÜ Sindi Lastekas juhataja. Foto: Urmas Saard
Täna korraldas Sindi lastekas koostöös Karl Rammi nimelise Sindi muusikakooliga Sindi seltsimajas heategevusliku kontserdi „Igal lapsel oma pill“. Suurde saali sisenejad ei pääsenud mööda eesruumis olevast pikast müügiletist ilma seda märkamata. Vähem märgatavaks jäi tilluke korjanduskarp, aga vaatamata sellele jätkus ikkagi küllaga annetajaid. Lasteka liikmed Sindi lasteaiast Reine Tänav, õppealajuhataja ning Liina Müür, majandusjuhataja, kutsusid inimesi ostma. Tänav ütles, et kõik lasteka toimekad inimesed olid küpsetanud ja erinevaid võileibu valmistanud, mille müügist saadud raha annetati samuti heategevuseks.
Lasteka juhataja Margit Toodu rääkis, et 2011. aasta mais asutatud kodanikeühendus on üle viie aasta järjepidevalt heategevusega tegelenud. Sindi inimestele polnudki vaja pikalt meenutada, mida kõike on tehtud. Lastekaitsepäeva sisustamine, talgute korraldamised või advendiaja tähistamine on paljudest tegemistest vaid üksikud näited.
Tänase tööpäeva lõppedes ajas firma Hõbesõlg OÜ juhataja Marek Eistre koos abilisega 12meetri pikkuse lipumasti püsti äsja uuenduskuuri läbinud Sindi seltsimaja esisel platsil.
Marek Eistre, Hõbesõlg OÜ juhataja, kinnitab vimplit (viir) Sindi seltsimaja ette paigaldatud lipumasti heiskamiseks. Foto: Urmas Saard
Eelmise aasta sügisel said seltsimaja välisseinad kauni välimuse. „Välisseinte soojustusmaterjalina kasutatava vahtpolüstüreeni peale oleks keeruline vastupidavat lipuvarda pesa paigaldada,“ selgitas Sindi linnapea kohuseid täitev Rein Ariko. Et esindusliku välimusega hoone veelgi pilkupüüdvamaks muuta, otsustatigi paigaldada kaugele paistev lipumast.
Töö telliti siinsamas Sindi külje all asuvas Pulli külas lipumastide paigaldamisega tegelevalt firmalt, kellel juba suured sellealased kogemused. Mehed tõstsid näiliselt kerge liigutusega nagu suure linnu sule auto pealt maha. Eistre hindas selle kaaluks umbes 50 kg. Klaasplastist mast ise ei pidavatki nii raske olema. Raskeks tegevat masti sees olev vints. Selline lipuheiskamise mehhanism on parem mitmel põhjusel. „Esiteks ei jää pikk väline nöör vastu masti plaksuma. Teiseks tagab säärane mehhanism lipule ohutuse,“ rääkis Eistre peamisest.
Lipumaste valmistab Harjumaal Kose vallas asuv Flagmore AS, Euroopa suurim klaasplastist lipumastide tootja. Vilunud liigutustega tööd tegevat Eistret ei seganud samal ajal rääkimine ja jätkas selgitustega: „Samasugused lipumastid valmistati ju väikeses Eesti külas ka Rio olümpia vajadusteks, samuti Londoni olümpiamängudeks. Ka Euro 2012 jalgpalli meistrivõistlustel Ukrainas ja Poolas kõrgusid samad lipumastid.“ Tema sõnul on materjal vastupidav. Murdumisi olevat ette tulnud väga üksikutel juhtumitel. Loodetavasti Sindi seltsimaja juures masti murdvad marutuuled ei puhu.
Täna kekspäeval süüdatakse Tallinna Metsakalmistul asuvas Konstantin Pätsi rahulas küünlad Vabadusristi kavaleri, I-V riigikogu liikme, Asutava Kogu liikme, Eesti Vabariigi esimese presidendi, riigihoidja, riigivanema, peaministri, Eestimaa Päästekomitee esimehe mälestuseks.
Elle Lees perekond Pätside rahulas. Foto: Urmas Saard
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi tegevjuht Elle Lees palub tulla kohale, kui tervis ja ilm vähegi lubab. „Mälestame oma esimese presidendi 61. surma-aastapäeva. Peame meeles, et praegune nõiajaht ja Pätsi vastane retoorika ei kustuta meie riigi 20. sajandi kõige silmapaistvamate riigimeeste nimekirjast Pätsi nime.
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas ja suri 18. jaanuaril 1956 Venemaal Kalinini oblastis asuvas Buraševos, kus Eestit okupeerinud vene terrorirežiimi poolt presidenti vägivaldselt kinni peeti.
Eesti riigitegelase mälestuse jäädvustamiseks on algatatud üldrahvalik rahakorjandus, mille toel soovitakse püstitada Kuberneri aeda monumentaalteos.
Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.
Lea Jaanimaa ja Margit Peterson (:)kivisildniku seltsis. Foto: Urmas Saard
Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.
Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade
Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“
(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.
Tõnis Vint kui Eesti kunsti geomeetrilis-sümbolistliku koolkonna ellukutsuja ja juhtfiguur astus eile õhtul Pärnu Avangard Galeriis üles seitsmekümnendatel-üheksakümnendatel loodud graafika- ja plakatikunstiga. Eesti kultuurkapitali poolt toetatud näitus jääb avatuks kuni 10. veebruarini.
Tõnis Vindi graafikat ja plakateid näeb Pärnu Avangard Galeriis kuni 10 veebruarini. Foto: Urmas Saard
„Meelis Tammemägi kätte olid sattunud väga põnevad plakatid nõukogude perioodist, minu käes olid mõned graafilised lehed. Sellest tekkiski meil mõte panna kokku näitus kahest asjast, mis kannavad sama motiivi,“ selgitas Marian Kivila.
Vindi nõukogude perioodi loomingus segunesid uurimused kujunditest, märkidest, müstilistest õpetustest ja erootikast. „Naise motiiv tuli seitsmekümnendatel pisut hiljem juurde. Esmapilgul veidi naivistlik,“ rääkis Kivila ja meenutas, et omal ajal olid sellised tööd ka suure poliitilise tähendusega. „Sellel ajal võis vabalt palja naise kujutamise eest vangi sattuda.“ Vindi töödes on ka palju eklektikat. „Ta ütles seitsmekümnendatel, mis hakkab juhtuma kaheksakümnendatel, ka arhitektuuris. Vindil olid tolle aja kohta väga innovaatilised tööd.“
Nõukogude perioodist pärit näituseplakatid on valminud ofsettrükis. Kogu kunstiline aines liigub mööda sama rada, nagu graafikagi. Vanameistri töödes kohtub idamaade filosoofia kunstniku enda maailmapildi ja õhtumaade muinasjuttudega, samuraid geishadega, haldjad vibuküttidega ja Mulgimaa mustrites mandalad hea ja kurja võitluse, valguse ja varju tasakaalu, musta ja valge ja yin-i ja yang-iga.
Teise Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali ideekorje võtab tuure üles. Oma arutelu teemat saab festivalile pakkuda jaanuari jooksul. Kagu-Eesti [eel]arvamusfestival sünnib koostöös paljude organisatsioonide ja inimestega ning toimub teist korda 14. juulil Eesti Maanteemuuseumis Varbusel.
Arvamusfestivalil osalejad. Foto: Urmas Saard
Kagu-Eesti [eel]arvamusfestival on üks kolmest tänavusest arvamusfestivalist, mis lisaks Kagu-Eestile toimuvad veel ka 10. juunil Hiiumaal ja 11.–12. augustil Paides. Kõigi kolme festivali algatajad on otsustanud teha tänavuse ideekorje keskselt, mistõttu arutelude ideekorjesse esitamise tähtaeg on 31. jaanuar ja juba 1. märtsil avalikustatakse ideekorje tulemused. Oma ideid saab esitada aadressil www.arvamusfestival.ee/ideekorje.
“Kui me räägime eripalgelisest Kagu-Eesti kultuuriregioonist, siis on näiteks siinsete inimeste käest hiljuti küsitud arvamust seoses haldusreformiga,” ütles Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali eestvedaja Ott Rätsep. “Mõne kuu pärast selgub, kas ja mil määral nende arvamustega ka arvestati. Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali vabatahtlike meeskond loodab, et arvamuste kuulamine saab pigem reegliks, mistõttu soovime kõikide kohalike inimestega kujundada Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivalist hea traditsiooni. Ootame teilt tänavu jälle kõiki kogukondi puudutavaid teemasid,” lisas Rätsep.
Andrei Prozorov “Kolmest õest” ja Sonja Serebrjakova “Onu Vanjast” on Anton Tšehhovi kahe kuulsa näidendi tegelased, kes kohtuvad „Järelmängus“.
Illustratiivne pilt, kus Ivo Eesmäe ja Marju Aasma on 2014. a Sindi seltsimajas nelja maakonna provintsiteatripäeval. Foto: Urmas Saard
Häädemeeste Huviteater esitleb 15. jaanuaril taaskordselt Pärnus Nooruse majas „Järelmängu“, mille alusteose autor on Iiri näitekirjanik Brian Friel. Eesti teatrikülastajad on seda etendust näinud juba tublisti üle kümne aasta mitmetes erinevates lavastustes. Häädemeeste Huviteatris on lavastajaks Aire Koop ja Andrei rolli mängib Ivo Eesmäe ning Sonjat Marju Aasma. Harrastusnäitlejate “Järelmäng” pälvis 2014. aastal Pärnumaa harrastusteatrite festivali Suure preemia ja pääses edasi Harrastusteatrite riigifestivalile, kus Aasma sai parima naisnäitleja preemia.
Küllap on Brian Friel sagedasele teatrikülastajale päris hästi tuttav, ka pärnakatele. Meenuvad „Lõikuspeo tantsud“, “Imearst”, „Aristokraadid“, „Tõlkijad“. „Järelmängu“ tõlkis inglise keelest eesti keelde Krista Kaer.
Tegevus kulgeb eelmise sajandi kahekümnendate alguse Moskva kõrvalises kohvikus, kus kohtuvad kaks üksildast inimest. Psühholoogiliselt imeliselt õrn pilt jutustab mehest ja naisest, kes unistavad, kurvastavad ja naeravad. Taustamuusikana kasutatakse etenduses Ciacomo Puccini fantaasiat ooperist „Tosca“.
Käesolev aasta algas Liberecis nädalapäevad kestnud tantsu maailmameistrivõistlustega „11th WCDF World Championships“, milles osales Eestist viis line-tantsijat, neist kaks ratastooli võistlusklassis.
Võidukad eestlased Liberecis. Foto: pressisõnumiga
Maailmameistrivõistlustele pääsemiseks pidid võistlejad osalema eelmise võistlusaasta jooksul vähemalt kolmel kvalifikatsioonivõistlusel, ratastoolis tantsijad vähemalt kahel.
Väga hästi läks ratastoolis tantsijatel. Margit Kasemets (Tallinn) võitis esikoha võistlusklassis Line Classic Wheelchair Manual. Võistlusklassis Line Classic Wheelchair Electric võitis Meelis Luks (Kaiu) samuti esikoha. Ratastooli linetantsu võistlusklass nimetati WCDF-i (World Country Dance Federation) ametlikuks võistlusklass 2012. aasta jaanuaris. Margit Kasemets ja Meelis Luks said esimese rahvusvahelise võistluskogemuse 2012. aasta oktoobris Trakai linnas toimunud Leedu II Lahtisel meistrivõistlusel kantri- ja westerntantsus. Tegemist oli ühega MM-i eeletapist. Siis saavutas Kasemets teise ja Luks kolmanda koha.
Mõlema eduka esineja treener on line-tantsu, nii ratastoolidega kui ilma, Eestisse toonud Kaie Seger. Tema sõidutas oma tantsijad Tšehhimaale Libereci linna ja tõi nad väärtuslike medalitega ka koju tagasi. „Mulle ei antud ühtegi medalit, sest autojuhtide medaleid seekord välja ei jagatud,“ kirjutas Seger naljatades facebooki seinale.
Edukalt võistlesid ka kõik kolm ülejäänud võistlejat. Katrin Rõõmus (Kohtla-Järve) – Line Classic Silver Novice Female – II koht; Ere Sinikalda (Tartu) – Line Classic Diamond Intermediate Female – III koht; Marika Raik (Maidla) – Line Classic Diamond Novice Female – V koht.
7. jaanuari õhtupoolikul oli Viimsis asuv Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum avatud mudelisportlaste 2016. a hooaja lõpugalal osalejatele.
Muuseumi erandlikul loal lubati edukad Pärnumaa juhtrajaautomudelismi sportlased Karmen Mets Jõõprest ja Andy Aron Sindist ajaloolisele autole lähemale kui tavaliselt. Foto: Urmas Saard
Pidulikul lõpugalal tunnustati parimaid. Kohal olid lennu- auto- ja laevamudelistid. Kõikidel mudeliliikidel on oma alajaotused, aga kuna meie põhirõhk on automudelismil, siis need jagunevad raadio teel juhitavateks, kiirus- ja juhtrajamudeliteks. Jagati välja mälestusmeened Eesti meistrivõistlustel kolme parema hulka tulnud sportlastele. Lisaks andis Eesti Tehnika ja Spordiliiit (ETSL) välja karikad parimatele alaliikide ja vanusegruppide kaupa. Parimaks juunioriks juhtrajasõidus tunnistati Karmen Mets ja seda kolmandat aastat järjest! 2013 aastal toimunud lõpugalal pälvis Karmen Mets Ilmar Viira nimelise rändkarika.
Sel korral sai Ilmar Viira karika Kaur Erik Tamm Äksist. Rändkarikas antakse noorsportlasele, kes on teinud aasta jooksul kõige suurema arengu. Arvesse võetakse edenemist kõikides klassides kokku, millest noor osa on võtnud. Kaur Erik Tamm võistles klassides: N-14; Open-12ja PR-24.
Galaõhtule lisas erilise tunde muuseum, mille eksponaatide vahel võis jalutada, šampuse klaasidega üksteist tervitada ja vestelda.
Kolmanda kuni kuuenda klassi Pärnumaa õpetajad külastasid Ülemiste Citys asuvat maksu- ja tolliameti peakontorit neil päevil ametist lahkuva peadirktori Marek Helmi kutsel.
Maksu- ja tolliameti peakontor Tallinnas. Foto: Urmas Saard
Kolmekuningapäeval toimunud väljasõidul tutvustas Helm maksu- ja tolliameti (MTA) uut strateegiat, mille ülesehitamisel on temalt kaalukas panus antud. Kuna tal oli jäänud veel kõigest viis päeva töötamist senises ametis, siis rääkis peadirektor pisut ka endast.
Riigiametist erasektorisse
Kuressaares sündinud Helm on lõpetanud Vändra keskkooli ja Sisekaitseakadeemia tolli eriala, omab Tallinna Tehnikaülikooli haldusjuhtimise magistrikraadi. Helm on olnud MTA peadirektor alates 2011. a jõulukuust, 2004–2006 peadirektori asetäitja. Vahepealsetel aastatel töötas ta rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantslrina ja erinevatel kohtadel siseministeeriumi sisejulgeoleku vallas. Varasemalt on ta töötanud tolliameti edela tolliinspektuuri juhatajana, tollijärelevalve osakonna juhatajana ja Pärnu tollipunkti inspektorina.
Tõmba-Jüri senistest esinemistest kõige suuremal laval musitseerimine toimus mullu suvel Hollandi külas Odoornis, kuhu paigaldatud lava võrreldi samal ajal Pärnu rannaliivale püstitatud Weekend festivali pealavaga.
Esta Ruusmann, Ain Luhtjärv, Jüri Verlin, Ants Tugedam. Foto: Urmas Saard
Eile esines Pärnu aianduse- ja mesinduse seltsi rahvamuusikaansambel Tõmba-Jüri Sindi sotsiaaltöökeskuses vähendatud koosseisuga pisikesele eakate seltskonnale.
16-aastase Tõmba-Jüri praegune koosseis teeb muusikat kolmandat aastat. Reede õhtul oli seitsmeliikmelisest koosseisust esinemas akordionist Ants Tugedam, kontrabassiga Jüri Verlin ja kitarriga Ain Luhtjärv. Viimased paar aastat juhendab ansamblit Esta Ruusmann. Tema mängis meeste seltsis viiulit. „Jüri ja mina oleme Pärnust. Ülejäänud ei ole. Ats on Arest, Ain Uduverest jne,“ tutvustas Esta. Ta rääkis, et pärast muusikakooli läbimist jäid pillilood kuueteistkümneks aastaks ootele, aga üüd mängib Esta uuesti juba kuusteist aastat.
Esta selgitas, et nende lugude valik ulatub seinast seina. „Mängime pärimusmuusikat, hästi lemmikud on välismaised rahulikud lood. Millegipärast on need põnevamad. Eks seal ole neid minoore rohkem ka. Hoopis teistmoodi. Eesti lood on rohkem positiivsed.“
Eesti pikim ja moodsaim automudelismi juhtrada võidab järjest rohkem populaarsust.
Luunja lapsed Sindi automudelismi juhtrajal kätt harjutamas. Foto: Urmas Saard
Eile külastas Sindi juhtraja automudelismi keskust 19 Luunja valla last. MTÜ Sindi Mudelisport ja Sindi ANK tehnikaringi juhendaja Johannes Mets ütles, et Eestis ei ole sarnaseid radasid palju. Kahjuks jääb neid veelgi vähemaks. Haapsalus suletakse rada käesoleva aasta kevadel. Pärnus seisab rada kasutuseta. Peale Sindi on rajad veel Tallinnas Nõmmel ja Harju maakonna Kose valla Äksi külas. „Luunja asub Tartust ida pool Emajõe põhjakaldal, sealses lähipiirkonnas midagi niisugust ei ole,“ rääkis Mets. Väljapoolt Pärnumaad on käidud veel näiteks Raplast ja mujaltki.
Laste sisenemisel ruumi, mida täidab pea täies ulatuses ülisuur rada, tulid kuuldavale üllatushüüded „vau, uhh, vägev“. Luunja noortekeskuse noorsootöötaja Hanna-Roosi Karro ütles, et automudelitega sõitmine oli kõigile esimene kogemus. Muidugi ei tunneta käsi kohe juhtpuldi „pedaalimist“ ja kui vahetult pärast starti kõik autod kurvist välja lendasid, tekitas ootamatu „autokatastroof“ tugeva naerupurske ja tagasihoidliku ehmatuse. Laual on 8 rada, aga sõitma lasti korraga väiksemad neljased grupid. Sõiduaega anti 5 minutit ja siis läksid puldid järgmise neliku kätte. Aja ja kiiruse peale ei võisteldud.
Eile, 4. jaanuaril avaldas Eesti lipu seltsi Sindi osakonna esimees Urmas Saard toreda artikli Külauudiste portaalis lipu seltsi tegemistest ja tulevikunägemusest Sindi linnas, Tori vallas ja ka mujal Eestis. Kuna olen olnud oma Pärnumaal töötamise ajal väga tihedalt seotud ka Eesti lipu seltsi tegemistega, siis pidasin vajalikuks kirjutada väikese arvamusloo selle artikli valguses.
Aarne Põlluäär lipurivistusel Pärnumaa võidupüha maratoni raja ääres aastal 2014. Foto: Urmas Saard
Väga oluline osa meie eestluse edasikandmisel on just lipukultuuri propageerimisel ja selle väärtuse edasiandmisel noorematele põlvkondadele, kelle jaoks täna kasutatav lipp ei ole enam sümbol omaette. Kahjuks näevad nad meie sümbolite kooslust sootuks teise pilguga, kui need inimesed, kes olid selle lipu sünniloo juures või kes taastasid meie oma lipukultuuri taas peale 50 aastast vöörvõimu.
Meie väikeses Eestis on sellest ajast vahetunud juba terve põlvkond noori, kes kahjuks ei mäleta neid sündmusi oma vanuse tõttu ja vast puudub ka sügavam huvi meie lipukultuuri ja ajaloo vastu. Seda lünka meie ühiskonnas püüabki täna täita Eesti lipu selts, kes oma 2004. aastal püstitatud eesmärkideks on seadnud justnimelt seista meie sümbolite säilitamise eest, anda edasi meie sümbolite ajalugu, arendada meie sümbolite kasutamise kultuuri ja tutvustada ning propageerida meie sümboleid laiemale üldsusele.
Pärnumaal Paikuse alevis on saanud toredaks tavaks ühine kuuskede põletamine, mis käesoleval aastal võetakse käsile järgmise nädala neljapäeval, 12. jaanuaril.
Paikuse valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits ütles täna õhtul, et kasutatud jõulupuid võib juba aegsasti enne määratud kuupäeva hakata vedama Kastani tänava elamute lähedal paiknevale tuleasemele. Tuli pannakse külge 12. jaanuaril kella 17.00 paiku. Kes põletamise ajal oma kuuse ära toob, saab sarnaselt kõigi eelmiste aastatega suu magusaks. See on pisike preemia selle eest, et ei visataks kuuske hoolimatult maja seina äärde või kusagile mujale vedelema, selgitas Riivits. Kui lumi peaks maas olema, saab kõrvalolevalt liumäelt alla kelgutada. Kui lund ei ole, võib ka niisama kukerpallitades alla laskuda.
Paikuse Mesimummi lasteaia võimlemisõpetaja Anne Kaar heidab kuuse suurde hunnikusse tuleroaks. Foto: Urmas Saard →
Alevi kalmistul asuva Vabadussõjas langenute ausamba juures meenutati 1920. aasta 3. jaanuaril Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel kehtima hakanud vaherahu, mis tähistas Eesti täielikku võitu Vabadussõjas.
3 jaanuaril Pärnus Alevi kalmistul. Foto: Lembit Miil
Vabadussõjas langenute ausamba jalamile asetasid pärja maavanem Kalev Kaljuste, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Kaitseliidu Pärnumaa Maleva, Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna ning Eesti lipu seltsi esindajad, aga ka EKRE Pärnumaa ringkonna juhatuse esimees Helle Kullerkupp.
31. detsembril 1919 jõuti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelistel läbirääkimistel vaherahu sõlmimiseni, mis nägi ette sõjategevuse lõpetamist Eesti ja Nõukogude Vene rindel 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Kuu aega hiljem, 2. veebruaril, kirjutati Tartus alla rahulepingule ja Vabadussõda oli lõppenud Eesti võiduga. Vabadussõjas võideldes langes ligi 5000 inimest.
1920. aastatel sai alguse traditsioon pidada iga aasta 3. jaanuaril relvarahu kehtima hakkamise hetkel vaikuseminutit, austamaks Vabadussõjas võidelnud eestlasi ja välismaalasi.
Ilmselt ei ole Eesti lipu seltsi olemasolu enamikele inimestele üllatus, eriti pealinnas, Pärnumaal, Pärnus ja Sindis. Võibolla kõige rohkem on seltsi tegevust märgatud lipu päevade tähistamisega. Pärnus ja Sindis ka mitmetel teistel riigile olulistel tähtpäevadel. Viimati 3. jaanuaril. Peatselt tähistatakse Tartu rahu aastapäeva, siis iseseisvuspäeva.
2016 a lipu päeva pidulikul lipurivistusel Sindis osalesid teiste hulgas Pärnu maavanem Kalev Kaljuste, Eesti lipu seltsi esimees (välisministeeriumi nõunik) Jüri Trei ja riigikogu aseesimees, praegune peaminister Jüri Ratas. Foto: Urmas Saard
Sindis on saanud traditsiooniks tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruari hommikul erilise pidulikkusega. Loodetavasti toimub pidulik lipuheiskamine, lipurivistus, rongkäik ja sellele järgnev kava ka käesoleval aastal. Mõned aastad on Sindis riigi sünnipäeva tähistatud heas koostöös Paikuse vallaga. Nüüd tähistavad nad tähtpäeva Sindi eeskujul iseseisvalt ja omanäoliselt.
Aga alates käesolevast aastast on Sindi astumas uude olukorda. Mullu 23. detsembril allkirjastasid Sindi linn ja vallad Are, Sauga ning Tori omavahelise ühinemislepingu. Moodustuv uute piiridega Tori vald, keskusega Sindis, peab nüüdsest paljudes üksikküsimustes ühist mõistmist leidma. Tuleks otsustada, milliste seniste kogukondlike traditsioonide kestvust soovitakse kohapeal jätkata ja mida võiks asuda ühiselt toimetama.
Mõnes ettevõtmises oleks Eesti lipu seltsi Sindi osakond valmis võtma endale ühendaja rolli. Pean silmas eelkõige ühist iseseisvuspäeva ja lipu päeva tähistamist Sindis, kus on olemas kauase kogemusega tugev korraldustuumik. Lipu seltsil, eriti Sindi osal on olnud häid varajasemaid koostöö kontakte Jänesselja lasteaiaga Sauga vallas, samuti Tori vallamaja ja kooliga.
Tänasel Vabadussõja vaherahu aastapäeval mälestati Eesti vabaduse eest võidelnuid Sindi gümnaasiumi aulas asuva mälestustahvli juures ja Vanal kalmistul.
Marko Šorin, riigikogu väliskomisjoni liige ja Sindi gümnaasiumi õpilased Vabadussõja sangari kalmul. Foto: Urmas Saard
Sindi gümnaasiumi aulasse kogunesid peamiselt õpetajad. Vabadussõjas võidelnute mälestuseks kõneles ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe, Aasta Õpetaja 2007 ja Eesti lipu seltsi liige. Mälestustahvli ette süüdati küünal ja asetati sinimustvalge lindiga kaunistatud lillekorv. Aula oli ehitud paljude sinimustvalgete lippudega.
Samal ajal koguneti ka Sindi Vanale kalmistule, kuhu on maetud ühena Sindist pärit Vabadusristi kavaleridest kapten Viktor Arak. Tema puhkepaigale kogunemine polnud üksnes austusavaldus ainult ühele sangarile. Mälestati ja austati kõiki Vabadussõjas võidelnuid.
Lipuvalves seisid Sindi gümnaasiumi noored Eesti lipu seltsi abilised. Kooli omavalitsuse liikmed Ats Tobias Pikk (8a), Eliise Kull (11a), Andro Seppi (11a) ja 10a klassi klassivanem Chätlyn Parts. Mälestustalitusel pidas hingepalve Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK) Sindi Jumalailmumise koguduse preester Enos Heinsoo. Täpselt 10:30 jäädi minutiks vaikusesse seisma. Nõnda nagu seda tehti paljudes kohtades kogu riigis, ka Sindi gümnaasiumis. EAK Sindi koguduse vanem Vladimir Kokorin helistas neil minutitel kiriku kellasid, mis oli vaikse ilma tõttu selgesti ka kalmistule kuulda.
Levinud kombe kohaselt arvatakse, et uue aasta esimesest külalisest oleneb hea või mitte väga hea õnne tulek algavasse aastasse. Eriti heaks märgiks peetakse seda, kui esimese külalisena saabub tumedapäine pikka kasvu mees.
Pildil Anne Pusse, Sirje Ristikivi, Ene Michelis, Rita Raudsepp. Foto: Urmas Saard
Sindi linnaraamatukogu neli naist on oma uskumuses tagasihoidlikumad ja neile valmistab suurt rõõmu seegi, kui aasta esimese tööpäeva hommikul astub esimesena uksest sisse tavaline meeshing, olgu ta siis süsimustade või helevalgete juustega, pikk, lühike või keskmist kasvu. Laia naeru tõi aga kõigi näole kingiks saadud tilluke liköörikompvekkide pakike. Nii koksati uue aasta esimese tööpäeva tervituseks šokolaadikompvekke kokku. Rituaal olevat olnud ka ilma klaaside kõlinata terveks aastaks meeldejääv.
Lugemissaali raamatukoguhoidja Anne Pusse rebis seinalt vana-aasta viimase kalendrilehe ja nähtavale ilmus aasta 2017. Raamatukogu direktor Ene Michelis tunneb isiklikult loodususku Margus Maripuud ja sellepõhjal soovitab soojalt lugeda läinud aasta viimase päeva Pärnu Postimehes avaldatud artiklit „Taimetark: Soppa on loobitud küll“. Rasvases kirjas seisab Maripuu mõtisklus: “Esivanemate talletatud elutarkuse energia aitab meil kui rahvusel püsida. Juurteta elanikud, euroinimesed, on õnnetud, sest nende elu on tulvil ohte ja puudub kestvuse kaitse.” Michelis soovitas mehega ka vahetult kohtuda. Võibolla saab see teoks Sindi lugejatega?
Facebooki vahendusel levitatud Külauudiste kajastustest pälvib ühtlaselt kõrgendatud lugejate huvi JK Poseidoni esindusstaadioni rajamine Sinti.
Talgulised ei hoolinud Poseidoni esindusstaadioni rajamisel halvast ilmast ega kehvadest töötingimustest. Foto: Urmas Saard
Nagu enamik ajakirjandusväljaandeid jagab valikuliselt oma uudiseid sotsiaalmeedias, kasutab sama võimalust veebipõhises suhtlusvõrgustikus ka Külauudiste portaal. Mullu andis Poseidon põhjust Külauudistel neist kirjutada kuuel juhul. Kõigil kordadel äratas uudis tublisti üle keskmise taseme lugejates huvi. Juuli viimase nädalavahetuse kahel päeval toimunud talgud Sinti rajataval jalgpallistaadionil leidis samuti kajastust nii sõnaliselt kui pildigaleriina. Üllatuslikult pakkus uudis rekordiliselt suurt huvi. Edestades napilt isegi uudise Allar Rajast ja Sten Erik Andersonist, keda Sindi linnavalitsus otsustas premeerida ja väärikalt kodulinnas vastu võtta. Kui jätta vaatlusest välja veel mõned uudised Poseidonist ja olümpiameeste vastuvõtust Sindis, siis asub kolmandal kohal uudis Sindi Rockist, mis on igal aastal olnud üks linna tähtsündmustest. Kõik kolm ülevaadet olid koostatud ühetaolises formaadis ja seetõttu ei saanud oluliselt lugejat mõjutada pildimaterjali või tekstiga. Pigem sai määravaks toimunu sisu.
Alanud aastasse on sarnaselt eelnevatega kavandatud juba aegsasti hulk valikuid, mida soovitakse tänavu looduses paremini märgata või millele osundatakse suuremat tähelepanu meie tegevustes.
XII noorte laulu- ja tantsupeo ootuses meenutus XXVI laulu- ja XIX tantsupeo rongkäigust Tallinnas. Foto: Urmas Saard
Loodusharidusega seotud institutsioone ja lihtsalt loodushuvilisi koondav lai osalejatering valis aasta 2017 loomaks pea 10 000 aastat Eesti aladel elutsenud metskitse.
Juuli algul toimunud Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevadel valiti turteltuvi aasta linnuks 2017.
Eesti Maaülikoolis korraldatud mullapäeval kuulutati käesoleva aasta mullaks männimetsade
leedemuld. Sellel värvikal mullal kasvavad tootlikud männikud, hinnatud ka seene- ja marja metsadena. Muide, leedemuld on hõlpsasti kaevatavana ka kõige levinum kalmistumuld.
Eesti Orhideekaitse klubi valis 2017. aasta orhideeks terves Euroopas ohustatud liigina hariliku muguljuure (Herminium monorchis), mille õitsemine kestab harilikult juuni keskpaigast juuli keskpaigani. Tema õied levitavad magusat mee lõhna. Taime kasvukohad asuvad lubjarikka mullaga niisketel või parasniisketel ja madala taimestikuga rannaniitudel, kadastikel, madalsoodel või sooniitudel.
Lõppeva aasta viimastel tundidel jäin mõtlema, mis võiks olla Sindi linna seisukohalt 2016. a tähtsaim sündmus, võibolla isegi tähtsündmus ja milline langetatud otsus omaks mingis plaanis tulevikus määravat kohta väikese kogukonna elus?
Sindi raekoda. Foto: Urmas Saard
Võibolla kõige värskemalt püsib meeles 23. detsembril Sindi raekojas allkirjastatud ühinemisleping, mille alusel moodustub 2017. a sügisel Are, Sauga, Tori valla ja Sindi linna omavalitsusüksuste liitmise tulemusena uus vald. Nimeks valiti Tori ja keskuseks Sindi. Mäletatavasti tegi Sindi linn läbirääkimisteks otsa lahti käesoleva aasta 14. aprillil, kui kutsus eelkõnelustele Paikuse, Tori, Sauga ja Are valla. Kevadel saadi läbirääkimisteks kõigilt eitav vastus. Aga sügisel tegi üllatuslikult sarnase ettepaneku Sauga vald, mis võimaldas Sindil oma algse mõtte juurde tagasi tulla. Kas valik ja otsus muudab Sindi inimeste elu paremaks, jätab samasuguseks või koguni kehvemaks, peab selgitama lähim tulevik juba mõne aasta pärast.
Samal ajal, kui poliitikud oma asjadega toimetasid, on Sindi elanud oma elu, millest meenutamist väärivat jätkuks pea igale päevale. Selliselt mõeldes polegi Sindi väga väike kogukond. Muidugi jääb eredamate kildudena märksa vähem meelde, kuid neidki oleks ühe loo kirjeldamiseks kasvõi ainsa lausega liialt palju. Millest siis taaskordselt meenutavalt jutustada linnas, millest saab uue, ligemale 11 tuhande elanikuga, valla keskus?
Enne talvisele koolivaheajale jäämist vaadati Sindi gümnaasiumi aulas järjekordset SG Reporteri ringvaadet, mis võttis kokku viimase 30 päeva olulisemad sündmused kooli elus.
11. klassi õpilane Eliise Kull, keda oleme harjunud eelkõige uudiste vahendajana nägema, on telesaate meeskonnas nii režissöör, stsenarist, reporter, jumestaja kui ka diktor. Küsimusele, kas tema ongi kooli uudistesaate peatoimetaja, sain vastuseks vaid tagasihoidliku pearaputuse. Ta rääkis viie liikme vahel jaotatud ülesannetest, milles igaüks toimetab küll oma valdkonnas, aga otsuseid võetakse vastu ja uudiste klipid vaatajateni toomiseks valmistatakse ette ühiselt. Seda kõike ilma korraldusi ootamata. Õpetaja Mart Nõmm on küll õpilaste juhendaja, aga ega juhendada enam palju vaja polegi. Mida paremini õpilased oma asjaga hakkama saavad, seda vähem on põhjust tal uudiste tootmisse sekkuda. Siiski on ta SG Reporteri meeskonna jaoks alati olemas ja noored tunnetavad teda ühena omadest.
„SG Reporter on saanud täisealiseks,“ naeris Eliise ja selgitas, et viimane saade kandis kaheksateistkümnendat järjekorranumbrit. „Just niipalju kordi oleme kolme õppeaasta jooksul uudiseid koolipereni toonud, enamasti sagedusega üks kord kuus. Esimesel aastal mõnel juhul pisut harvem.“ Küsimusele, kas Pärnu maakonnas veel teisi sarnaseid kooli telestuudioid leidub, vastas Kull kindlas teadmises eitavalt.
