18. jaanuaril möödub 60 aastat president Konstantin Pätsi surmast Venemaal Tveri lähistel Buraševos, kust tema põrm veerand sajandit tagasi maeti Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel kodumulda.
Hauatähis Konstantin Pätsi kalmul Metsakalmistu mändide all. Foto: Urmas Saard
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum teatab, et riigipea surma-aastapäeval kell 15 peetakse tema haual Metsakalmistul mälestustalitus. Hingepalve loeb ülempreester Aleksander Sarapik, mälestuskõne peab Tallinna Reaalkooli õpilane Katariina Päts, kes on presidendi poja pojatütar.
Samal päeval kell 11 annavad seitsme organisatsiooni esindajad Riigikogu juhatusele üle „Pöördumise“ ettepanekuga rajada riigi 100. sünnipäevaks Toompeale Kuberneri aeda Konstantin Pätsile mälestusmärk. „Pöördumise“ autorid on Eesti Muinsuskaitse Selts, Konstantin Pätsi Muuseum, Jaan Tõnissoni Selts, Kindral Laidoneri Selts, Jaan Poska Fond, Eesti Lipu Selts ja korp! Fraternitas Estica. „Pöördumises“ rõhutatakse: Konstantin Pätsi teened Eesti Vabariigi rajamisel – Päästekomitee esimehena, esimese valitsusjuhina Vabadussõja ajal – kaaluvad üles mis tahes vaieldavused hiljem.
Sindi noormehed Joosep Roots ja Mihkel Šorin, kes õpivad Pärnu Koidula gümnaasiumi abituuriumi matemaatika eriklassis, korraldasid eile õhtul esimese investeerimiskoolituse „Teekond vabaduseni“.
Joosep Roots ja Mihkel Šorin, investeerimiskoolituse käima lükanud Sindi noormehed. Foto: Urmas Saard
Kuna koolides on väga vähe finantsõpet ja raha olemusest teatakse minimaalselt, otsustatigi luua investeerimiskoolitus, rääkisid õppepäevade korraldamise ellu kutsujad vahetult enne algust. Mihkel Šorin meenutas Eesti suurimal investeerimiskoolitusel Wealth Forum osalemist. Kohal olid raamatu “Rikas isa, vaene isa” autor Robert Kiyosaki ja teised tuntud koolitajad. „Kohe tekkiski tahtmine Pärnus samuti midagi sarnast korraldada. Küll aga väiksemale hulgale inimestele.“ Šorin on ka ise lugenud 15 aastat tagasi eesti keeles esmakordselt ilmunud ja hiljem kordustrükina avaldatud raamatut, mis purustab müüdi nagu oleks vaja rikkaks saamiseks teenida üksnes kõrget palka. Kiyosaki õpetab lastele rahaga ümber käimist sellisel kombel, et kindlustada endile tuleviku edukust.
Joosep Roots lisas täienduseks juurde, et liitus Junior Achievement Eesti õpilasfirmade mentori programmiga ja sai selle kaudu tasuta pileti Wealth Forum’ile.
Pitsikuninganna Alla Meos esitles 13. jaanuaril Kadrioru kunstimuuseumis enda koostatud mahukat raamatut Кружевное сказание от“Яблоньки” до свастики” (“Pitsimuinasjutt. Õunapuuraost haakristini”) ja avas ühtlasi väikese valikuga näituse oma rikkalikust pitsivaramust, mis kantud selle ainulaadsuses „Guinessi rekordite raamatusse“.
Lossi hõnguses
Nicole oma vanaema Alla Meosega külalisi vastu võtmas. Foto: Urmas Saard
Kolmekümnendatel aastatel kohaliku vene arhitekti Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitatud uus neostiilne banketisaal peeglite, böömi kristall-lühtrite ja stukk-kaunistustega ongi üks sobilikumaid kohti, kus sajanditevanused pitsid pääsevad parimal tundelisel viisil jutustama kõige erinevamaid lugusid, mida neisse õrnadesse töödesse on mitmesuguste märgiliste sõnumitena talletatud. Peasaali uksel tervitas ja juhatas külalisi edasi Alla Meose pojatütar Nicole. Inimesed liikusid ühe eseme uudistamiselt teise juurde sõnatult või üksnes vaiksel häälel muljeid vahetades. Alla ise võinuks oma tagasihoidlikus olekus ja vaikse häälega kergesti ka hoopis märkamatuks jääda, aga olles pidevalt ümbritsetud tema kutsumuse austajatest, nii see õnneks siiski ei kujunenud. Paljude külaliste hulgas, keda hinnanguliselt 60 ümber, oli muidugi ka Aleksandra Murre, Kadrioru kunstimuuseumi direktor ja kirjastuse Aleksandra juhataja ning “Pitsimuinasjutt. Õunapuuraost haakristini” toimetaja Nelli Abašina-Melts, samuti raamatu väljaandmist abistanud Annely Akkermann jt. Raamatu kirjastamist on toetanud samaväärselt Pärnu linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp, ühendus Sadko, vandeadvokaat Argo Küünemäe, Nurme & Partner Advokaadibüroo OÜ.
Neil päevil möödub 110 aastat 1905. a sündmustest, milles mängis olulist rolli ka Velise. Selle meenutamiseks on valminud muusikalis-sõnaline lavastus “Saagu nad rahu”, mida mängitakse Velise seltsimajas Laupäeval, 16. jaanuaril.
Haimre mõisa kabeli varemed. Foto: Urmas Saard
Enne etendust tehakse ekskursioon Velise Vabariigiga seotud paikadesse. Märjamaa kirikus võtab vastu koguduse õpetaja Illimar Toomet. Märjamaa raamatukogus näeb näitust “110 aastat pöördelistest sündmustest”, mida tutvustab Aet Reinhold. Jalutuskäigul Haimre mõisavaremetes ja pargis on teejuhiks külavanem Agu Raadik. Valgu mõisakooli näitab kooli direktor Ants Riismaa. Velisel ootavad huvilisi Jürgen Kusmin Velise kultuuri ja hariduse seltsist ja kodu-uurija Sergei Seeland. Ühiselt tehaks kilomeetrine matka ümber Velise.
Peale matka ja etenduse eel pakutakse seltsimajas kuuma teed kodusaiaga, samas töötab ka puhvet.
Videopildis saab näha Velise Vabariigi sajandaks aastapäevaks valminud etendust “Tulevarjud”. Peale seda algab etendus “Saagu nad rahu”. Tekst Martin Ellermaa, esitus Mait Joorits, muusika Märjamaa Lõõtsanaised ja Ove Averin.
Viimaste päevade rohke lumesadu võimaldas OÜ After Ski suusarajamasinal libistada seitsmendat talve käigus olevale Sindi suusarajale jäljed sisse ja täna on suusatajad teist päeva hooldatud rajal.
Sindi suusarada on osaliselt sõidetav ka öötundidel. Foto: Urmas Saard
Kalmer Jürima, OÜ After Ski juhatuse esimees, alustas eeskujuliku Sindi suusaraja ehitamiseks eelduste loomist 2009. a suve lõppedes ja hooldab rada lume tulekul igal aastal tänini. Leping, mille põhjal siis Jürima tolleaegse linnapea Mati Mettusega vastastikuse abistamise märgiks käed lõi, on vaatamata valitsuste vahetusele kestnud uute lepetega tänase päevani. Suusatamisse panustab nii Sindi linnavalitsus kui OÜ After Ski, kelle osa võib ka rahvaspordi sponsoreerimiseks nimetada.
Tänavatel liikudes võiks arvata, et möödunud päevadel on lund juba kuhjaga maha sadanud, aga korraliku raja jaoks seda siiski napib. Ometi pidas Jürima võimalikuks esimesed jäljed lohistiga sisse vedada ja täna hommikul sõitis ta raja veelkord üle. „Rohkem enne järgmist lumesadu rajale ei tule,“ ütles Jürima vestluses täna keskpäeval. Ta lisas, et kvaliteetsuuskadega ei ole mõtekas rajale tulla. „Lund on vähe, kohati on mutimulla hunnikud lumest väljas ja oksarisugi lumest välja vaatamas.“ Rajal viivuks peatunud vanem mees lausus, et vanade Visu suuskadega saab sõita küll ja andis keppidega tõugates suuskadele kõva hoogu.
Täna avatakse Sindi gümnaasiumis ajaloonäitus „Vabadussõjalaste mälestuseks“. Avamisel esineb ettekandega ajaloodoktor Jaak Valge.
Jaak Valge, ajaloodoktor. Foto: Urmas Saard
Näitus annab ülevaate lühiajaliselt, kuid samas väga intensiivselt, tegutsenud Vabadussõja veteranide liikumisest. Vapsid muutusid 1930-ndate alguses poliitiliselt aktiivseks ning pakkusid tõsist konkurentsi valitsusringkondadele. 1934. aastal vapside liikumine keelustati ja nende tegevus lõpetati. Vapside lugu on jutustatud vastuoluliselt ja ametlik ajalugu ei räägi neist väga palju. Näitus aitab seda osa ajaloost ehk piisavalt valgustada.
Näitus valmis koostöös Haapsalu linna, Rahvusarhiivi ja arhivaar Ivar Kaiguga. Näituse kujundaja on Einike Leppik. Enne Sindit on väljapanek olnud üleval Haapsalus, Kullamaal, Lihulas ja Abja-Paluojas. Näituse initsiaatori, riigikogu liikme Jaanus Karilaiu sõnade kohaselt on eesmärk tutvustada vapside liikumist kõikides Eesti maakondades.
Ajaloonäitus „Vabadussõjalaste mälestuseks“ avatakse 14. jaanuaril Sindi gümnaasiumi punase hoone esimesel korrusel kell 17.00
Esmaspäeval, 11. jaanuaril, avati Sindi muuseumis Eesti ja Venemaa vahel allkirjastatud Tartu rahulepingut tutvustav näitus. 2. veebruaril möödub ajaloolisest päevast 96 aastat.
2. veebruaril 1920 sõlmiti selles majas Tartu rahuleping Eesti ja Venemaa vahel. Foto: Urmas Saard
Suure ajaloolise ja aegumatu riigiõigusliku tähtsusega Tartu rahu kujunes meie riigi alusmüüriks ja Eesti Vabariik muutus rahvusvahelise õiguse subjektiks, mida kinnitasid peagi teiste riikide ametlikud tunnustused ning vastuvõtmine Rahvasteliidu liikmeks. Lepinguga lõpetati Vabadussõda, määrati Eesti idapiir ja Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Leping sedastab ka julgeoleku-, majandus-, sotsiaalseid ja liikluspoliitika küsimusi.
Tartu Rahu Eesti delegatsiooni kuulus ka Sindist pärit Julius Friedrich Seljamaa, kes oli ühtlasi Tartu rahulepingu ratifitseerimise komisjoni esimees riigikogus.
Rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus, avaldatud koos prantsuse- ja inglisekeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI, 1922. aastal. Tartu rahulepingu originaal on hoiul riigiarhiivis. Leping on üldpoliitilise ja Eesti Vabariigi järjepidevust määrava riigiõigusliku aktina endiselt jõus.
Alates möödunud nädalast täiendab Gustav Fabergé pronksist infotahvel maailmakuulsa kullassepaäri asutaja skulptuuri, mille aasta tagasi kinkis Pärnu linnale Peterburi juveeliäri Tenzo Jewellery House omanik Alexander Tenzo. Kogu kompositsiooni looja on kujur Evgeniy Burkov.
Gustav Fabergé pronksist infotahvel. Foto: Urmas Saard
Pärnuga seotud Fabergé perekonna pärandi uurimise, tutvustamise ja mälestuse jäädvustamisega alustati 2013. aasta kevadel, kui Tiina Ojaste juhtimisel asutasid 5 kultuurilembelist pärnakat MTÜ Pärnu Fabergé Seltsi.
2014. a 14. märtsil täitus 200 aastat terves ilmas ühe tunnustatuima juveliiri Peter Carl Fabergé isa Gustav Fabergé sünnist. Fabergé’de isikutele pühendatud päevadel Pärnus osales ka Fabergé eksperdina professor Valentin Skurlov. Kunstiteadlane teadis, et Fabergé’de omandisse kuulus linnavalli ja Vana Tallinna tänava vahelises osas asunud kinnistu. Eelmise sajandi alguses ehitati kunagise hoone asemele uus Saksa seltsi maja. Seepärast avati päev varem mälestustahvel Vana Tallina tänaval asuva maja seinal.
Tulevane kuulsus alustas juba kuueaastaselt juveliiri oskuste omandamist. Ta õppis Pärnus asunud spetsiaalses juveliirimeistrite koolis. Ka oma esimese ettevõtte rajas Gustav Fabergé Pärnusse.
Täna õhtul põletati Kastani tänava elamute lähedal asuval tuleasemel Paikuse alevi elanike poolt kokku kuhjatud jõulupuid.
Pärnumaal Paikuse alevis on kujunenud heaks tavaks ühine kuuskede põletamine kolmekuninga- ja kanutipäeva vahelisel ajal. Foto: Urmas Saard
Mõõdukate miinuskraadidega, ilma tuuleta ja vaikse lumesajuga talveilm tegi õhtust meeleoluka koosviibimise kõigile, kes tulid kuuski tooma ja peaaegu otse taevasse tõusvat tuld ning heledat suitsusammast vaatama. Valla töömehed olid aegsasti kohal. Üks lükkas minitraktoriga juurdepääsutee sügavast lumest puhtaks. Teine saagis ja laasis kuuski väiksemateks tükkideks, et kergem toorest puitu tuleroaks hakatada.
Paikuse valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits kinkis kõigile kuuskede toojatele peoga kompveke. Värske lumega kaetud liumägi meelitas lapsed kelkusid üles vedama, et seejärel lasta kelkudel endid sõidutada. Paks lumi ei lubanud väga kiiret ja pikka laskumist teha, aga lusti jätkus küllaga selletagi.
Lahkudes ütles Riivits, et kellel veel kuusk toomata, võib seda veel järgmistelgi päevadel teha. Ainult siis pole enam kedagi maiustust lastele põske pistmas. Siiski ei pea sellepärast väga kurvastama, sest uus ja suurem peredega kogunemine toimub 7. veebruaril Seljametsa vana koolimaja õuel. Tänavu on vastlapäev 9. veebruaril. Vald korraldab vastlapäeva tähistamise paar päeva varem. Keedetakse herne suppi, pakutakse vastlakukleid, trallitakse muusika saatel ja lastakse võidu pikemat liugu. Kaugemale liuglejatele on varuks auhinnad, kinnitas Riivits.
Eile alustati Pärnus uuenduslikult ja endiselt priipääsmega aasta esimest kirjandusõhtut kohvikus Versus, mis on eelmisest kohtumispaigast oluliselt avaram ja mahutas vabalt ligemale 60 luule-, proosa- ja muusikahuvilist.
Andra Jõgis ja (:)kivisildnik Pärnu kirjandusõhtul Versuses. Foto: Urmas Saard
Õhtu läbiviimise poolelt osutus õnnestunud uuenduseks (:)kivisildniku ettepanek istuda laval kõrvuti esinejatega, neid kuulates, usutledes ja kontrollides ajalisest piirangust kinni pidamist. Kuna oma loomingut soovisid tutvustada paljud ja õhtu pidanuks mahtuma paari tunni sisse, eraldati kokkuleppeliselt igale autorile 10 minutit. Sellest omakorda pool aega kulus usutlusele, mis tegelikult kujunes (:)kivisildniku oskuslikul juhtimisel kõigiga sõbralikuks ja sisukaks vestluseks.
Esimesena võttis kõrgemale ehitatud põrandale tõstetud tugitoolis sõna Papa Janson, kes mängis ja laulis oma loodud lugusid.
Neljandast eluaastast luuletaja
Seejärel seadis ennast mugavalt istuma tuntud muinasjuttude vestja Jaak Känd, aga sedakorda ühtki muinasjuttu ei kuuldud. Selle asemel esitles ta oma debüütluuleraamatut “Iga päev, iga aasta”. (:)kivisildniku sõnul on Jaagu loetud luuletused kohati täiesti oivalised. „Sa oled viimasel aastal ikka väga ägeda progressi teinud. Kuidas sa seda teed?“
Veeteede Ameti teatel algavad jäämurdetööd Pärnu ja Liivi lahel 9. jaanuaril.
Alates 14. jaanuarist peab Pärnu sadamasse sisenevatel ja väljuvatel jäämurdja poolt teenindatavatel laevadel olema vähemalt jääklass 1C (Lloyd`s Register) või samaväärne teiste klassifikatsiooniühingute jääklass, peamasina võimsus mitte vähem kui 1600kW.
Pärnu lahel ja Liivi lahel hakkab riik jäämurdetöid tegema Veeteede Ameti mitmeotstarbelise laevaga Eva 316, mis ehitatud 1980. a Soomes Savonlinnas.
Varujäämurdjaks on 1995. a Turus ehitatud vedurlaev Protector. Omanikuga AS Alfons Hakans on algavaks jäämurdehooajaks sõlmitud riigihanke leping.
Jäämurdja Eva 316 Pärnu sadamas 2014. a märtsi keskpaigas. Foto: Urmas Saard →
Eesti Keskkonnaühenduste Koda valis 2015. aasta olulisimaks keskkonnateoks Sindi paisu riigile ostmise ja paisu avamise projekteerimisega alustamise.
Sindi pais ja ebaõnnestunud kalatrepp. Foto: Urmas Saard
Keskkonnakaitse organisatsioone ühendava Sindi paisu ost (EKO) koordinaator Riho Kinksi sõnul takistab Sindi pais siirdekalade juurdepääsu enamusele Pärnu jõe ja selle lisajõgede kudealadele, mistõttu on nende kalade populatsioonid olnud pikka aega madalseisus. „Pikkade arutelude järel on tehtud suur samm – riik ostis Sindi paisu ja alustas paisu avamise projekteerimisega. Kavakohaselt peab säilima väliujula, rajatav kärestik on veesõidukitele läbitav ja kogu kompleks esteetiliselt nauditav. Loodame, et lahendus on hea nii looduse kui inimese jaoks“ selgitas Kinks.
EKO ühendab kümmet keskkonnaorganisatsiooni, milleks on: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, SEI Tallinn, Pärandkoosluste Kaitse Ühing ja Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.
Juba nädalapäevad ei pääse Pärnu talisuplejad niisama lihtsalt kaldaliivalt otse jõkke suplema. Iga päev võetakse mootorsaag ja lõigatakse paraja suurusega jääauk uuesti lahti.
Miinus 20 kraadi õhutemperatuuri Pärnus. Foto: Urmas Saard
Kui täna tund pärast keskpäeva Papiniidu silla lähedal asuvale supluskohale lähenesin, oli jäässe tehtud bassein taas külmas vees ujujatele ettevalmistatud ja Pärnu talisuplejate seltsi president Tõnu Kütt järsust kaldaservakust üles ronimas, saag näppus ja teisedki abilised järgnemas. Viimati kohtusime samas kohas 3 aastat tagasi 22. jaanuaril. Ilm oli samasugune päikseline, aga tänase -20 kraadi asemel näitas termomeeter üksnes mõned pügalad allpool nulli. „Tegelikult pole suurt vahet, kui palju kraade õhus on. Palju olulisem on tuulevaikus,“ selgitas Kütt, kes koos valgevenelase Nikolai Bribõlskiga kümmekond aastat tagasi selle paiga alaliseks talisupluse kohaks välja valis. Bribõlski on seltsi asepresident. Nagu tookordki, kinnitasid mehed nüüdki ühest suust, et talisuplus tekitab suurepärast heaolutunnet, toodab organismile ergutavaid hormoone ja ergastab mõttetegevust.
Kui 3 aastat tagasi oli Pärnus registreeritud talisuplejaid 15 ja teatava regulaarsusega talisuplust harrastajaid paarikümne ringis, siis nüüd nimetas Kütt sama arvu ligilähedast kahekordistumist. Praegugi moodustavad endiselt mehed enamiku, aga ka naiste osakaal on märgatavalt kasvanud.
Rahvusvahelise malesuurmeistri Paul Kerese pronksbüst kõrgub graniitsambal kunagise Pärnu poeglaste gümnaasiumi ees, sest 1934. aastal lõpetas ta sama kooli. Tippmaletaja tänasel sajandal sünniaastapäeval toodi juba aegsasti esimesed lilled ja süüdati väiksed küünlad. Pärast päikese loojumist läideti 64 suurt kauakestvat küünalt.
64 küünalt Paul Kerese mälestuseks tema sajandal sünniaastapäeval Pärnus. Foto: Urmas Saard
„Oli aeg, kui öeldi Eesti ja mõeldi Keresest,“ ütles suurt lillekimpu mälestusmärgi jalamile asetanud Pärnu abilinnapea Jane Mets. Veerand tundi enne kogunemist laoti 64 suurt küünalt maha ja Mets lubas kõigil kohale tulnud Kerese austajatel panna leegitsema vähemalt ühe küünla.
Mark Soosaar tuli kohale oma laternaga. Ta pakkus välja mõtte, et Pärnu koolides võiks olla üheks valikaineks male. Seda selleks, et Pärnust võrsuks lõpuks ka maailmameister. „Keresest oleks ju võinud saada maailmameister, kui mitte nõukogude võim ei oleks olnud nii halastamatu meie rahvusliku suurmehe suhtes. Kui Kremlist poleks antud käsku, et võitma peavad teised mehed, mitte Keres…“ Soosaar ei välistanud võimalust, et Kerese infarkti võiski põhjustada tema ebasoosingusse sattumine. Ta suri südamerabanduse tagajärjel 59 aasta vanuses 1975. aastal. Keres maeti suurte auavaldustega Tallinna Metsakalmistule.
„Seistes koolimaja ees, kus on õppinud meie rahvale väga paljud olulised inimesed, Eesti riigi loojad Päts, Vilms, Kuusner, terve plejaad kultuuriinimesi, mõtlen miks ei võiks praeguse nimetusega Kuninga tänava põhikooli vapi kujundiks olla malelaual seisev kuningas,“ tegi Soosaar ettepaneku. „Terve meie elu on üks malemäng, kaotuste ja võitudega käsikäes.“
Sõnavõtu järel mängis malekorüfee mälestuseks Keresest 6 aastat noorem Henno Sepp paarikümne kraadises külmas ühe suupillipala.
Narvas sündinud, lapsepõlve ja noorusaastad Pärnus elanud Keres püsis maailma absoluutses tipus aastakümneid. Rahvusvaheline maleföderatsioon kuulutas aasta 2016 Kerese aastaks. Keres on valitud Eesti 20. sajandi sportlaseks. Kunagise Pärnu Poeglaste gümnaasiumi esisel platsil avati malekuninga Paul Kerese auks büst 1996 a. augustis. Samba autor on Mare Mikof. Mälestusmärgi püstitamiseks asutati 1994. aastal Pärnu maleklubi eestvõtmisel Paul Kerese mälestusfond, mille kaudu koguti raha büsti saamiseks.
Eile toimus Pärnu Väärikate ülikoolis käesoleva õppeaasta teise semestri esimene loeng, millele eelnes TÜ Pärnu kolledži direktori Henn Vallimäe tervitussõnavõtt ja kümnendat aastat tegutseva ansambli Top Ten esinemine.
Lembit Roosimäe, Sindi gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, esineb Pärnu Väärikate ülikooli kuulajatele. Foto: Urmas Saard
Pärnu Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli meenutas, et Sindi Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe on varemgi auväärsele kuulajaskonnale Tervise saalis esinenud. Siis oli ta õpetaja Laurina viiulit mängimas. Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend ütles pisut naljatledes, et kuna suuresti Roosimäe eestvedamisel toimuvad Sindi ajalooklubi kogunemised ja paljud selle liikmed on samuti Väärikate ülikooli hoolsad kuulajad, siis võis toimunut pidada ka laiendatud ajalooklubi sündmuseks.
Küüditamises pole midagi uut
Roosimäe sündis väljasaadetud vanemate lapsena. Isa pani talle nimeks Lembit oma onu mälestuseks, kes langes Sinimägedes punaste vastu sõdides. Eestisse pääses poiss neljaselt. Seepärast isiklikke mälestusi pole palju, aga ta on suurt tööd teinud arhiividokumentidega ja seepärast tema teadmised ka väga väärtuslikud ning usaldusväärsed. Mälestustest siiski seda, et Eestisse saabujat võeti vastu ilmse jahedusega ja nimetati Venemaa eestlaseks. Aga ema ja isa jutust mäletab Roosimäe sooje sõnu sealsete Siberite asukate kohta. Nemadki olid kunagised väljasaadetud ja mõistsid eestlasi hästi.
Eesti Metodisti Kiriku Pärnu Agape kogudusel on saanud tavaks kutsuda kolmekuningapäeva jumalateenistusele inimesi kõigist teistest linna kirikutest ja palvelatest, et jagada kristlikus usuelus ühist osa erinevate tõekspidamistega usklike vahel.
Ansambel Valge vene esineb Agape kirikus. Foto: Urmas Saard
Lisaks üle linna paistvatele kõrgete tornidega kolmele kirikule on Pärnus veel päris suur hulk rohkem või vähem tuntud nimetustega pühakodasid. Tornideta Immaanueli, Saalemi ja teiste sarnaste kõrval on Agape kogudus üks linna tuntumaid, mis asutati 1921. aastal. Laiemale üldsusele sai ta paremini teatavaks üheksakümnendatel, pärast uue hoone valmimist Rääma männiku servas. Agape toetub ajaloolisele kristlikule traditsioonile ja kohtleb austusega oma naabreid teistes kirikutes.
„Pole teada, kui suursugune see tuleb, kui laiaulatuslikult teised kogudused saavad meie kutsele vastata. Teadaolevalt on vähemalt kahel suuremal Pärnu kogudusel ka oma tavajumalateenistus samal ajal,“ arutles pastor Tõnu Kuusemaa enne teenistuse toimumist. Külastasin taolist koguduste vahelist jumalateenistust esmakordselt. Polnud aimu, mida suursugune täpsemalt peaks antud juhul tähendama ja ei esitanud teadasaamiseks ka täiendavaid küsimusi. Lootsin seda ise näha ja paremal juhul ka kogeda.
„Käsitööplahvatus“ hõlmab kolme eripalgelist näitust, mis käsitlevad Pärnu käsitöö erinevaid aspekte.
Veisenahast joogipudel on vahatatud ja liivaga vormitud. Foto: Urmas Saard
Näitus “Loomast loodud” rõhutab loomsete materjalide olulisust meie käsitööpärandis. Väljapanek tutvustab loomset päritolu materjale nagu vill, nahk ja luu ning nendest materjalidest valminud unikaalseid käsitööesemeid. Näituse eestvedajad Liis Luhamaa ja Julika Roos on näitusele kokku koondanud Pärnumaa käsitöölised ning eelkõige ongi vaatluse all Pärnumaa taludest ja loodusest pärit tooraine ja sellest meisterdatud looming. Tänapäevase kõrval saab tutvuda ka ajalooliste käsitööesemetega, et meenutada meie esivanemate oskusi ja leidlikkust. Ekspositsioon kutsub austama loomseid ande ja pakub inspiratsiooni põnevate loomsete materjalide kasutamiseks.
„Puulased“ ehk Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli rahvusliku puutöö eriala lõpetajaid eesotsas juhendaja Meelis Kihulasega seavad eesmärgiks kasutada puitu just nii, nagu seda tegid meie esivanemad. Esemed on valminud masinaid kasutamata, soovides edasi anda traditsioonilise puutöö oskuseid. Lisaks esemelisele poolele toob näitus vaatajani puidutöö tehnoloogia ning kirjeldab selle käsitööliigi erinevaid tööetappe. Eksponeeritakse ka tööriistu ja puidunäidised.
Paikuse alevi rahvale on aastatega saanud harjumuseks tuua välja visatud jõulupuud Kastani elamukvartali lähedal asuvale jaanituleplatsile, kus need ühiselt ära põletatakse.
Paikuse valla kultuuritööspetsialist Ille Riivits ja keskkonnaspetsialist Reet Jalakas pidasid täna nõu ja leidsid, et suure külma püsimise tõttu ei tohiks põletamisega väga kiirustada. Igal aastal on kuuskede toomise järel suure tule ümber ka lustitud, vaevatasuks saadud kompvekke lutsitud ja kõrval oleval liumäel liugu lastud. Lumeta talvel on mäest alla kukerpallitatud ka mööda rohetavat vaipa. Spetsialistid uurisid ilmaennustajate ennustusi ja arvasid kõige sobilikumaks päevaks 12. jaanuari. Siis pidavat õhk soojemaks minema, kuid loodetavasti mitte nii kuumaks, et mäenõlvadelt sulalumi voolama pääseks. Eesti rahvakalendri järgi loetakse kanutipäevaga jõulupühade aeg lõplikult möödunuks ja seega on valitud aeg kõigiti ka sümboolses tähenduses hea valik.
Kuused pannakse leegitsema kell 16.00
Meenutus aastast 2014, kui jaanuarikuisel muruvaibal põletati Paikuse alevirahva jõulupuid. Foto: Urmas Saard →
Sügisel võis kuulda head uudist, et kevadel kaheksa harrastussportlase poolt ellu kutsutud heategevusprojekt “Heategevusjooks 2015″ kogus SA TÜ Kliinikumi Lastefondile 2503 euro suuruse annetuse, millega toetatakse haruldase Otahara sündroomiga viieaastast Kellit.
Aktsiooni raames läbisid kaheksa noort jooksuhuvilist Selveri linnajooksu sarja samal ajal pisikesele Kellile annetusi kogudes ja tema abistamise vajaduse sõnumit levitades. Lisaks rahakogumisele sooviti algatusega juhtida avalikkuse tähelepanu haruldaste haigustega lastele ning nende vajadustele. Heategevusjooksu üks ellukutsujatest Siim Schvede pidas ettevõtmist igati õnnestunuks ja lootis väga, et kogutud rahast on Kellile abi.
[pullquote]Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud[/pullquote]Täna kirjutab Kelli ema oma facebooki seinal, et väidetavalt on riigi uut abivahendite süsteemi ette valmistatud 3 aastat, aga allkirja vastavale määrusele andis sotsiaalminister 21. detsembril, kehtima hakkas 01.01.2016. „Tore on ju kui ametnikud oma palga välja teenivad, aga miks uuest määrusest tehti koolitus ainult valitud seltskonnale detsembri lõpus. Hetkel tuleb välja, et koolitus oli ainult ametnikele, kes päevast päeva sellega ei tegelegi. Jäeti kõrvale kõik need, kes päevast päeva hooldavad oma lapsi ja kelle eluks on abivahendid vajalikud.“
Allpool on kogutud mõtted, mis ühe või teise inimese poolt erinevatel aegadel öeldud ja millegipärast rohkem meelde jäänud. Teema oli põgusalt jutuks ka Sindi Linnaraamatukogus, kus tänavu alustati tööaastat 4. jaanuaril.
Sindi Linnaraamatukogu naispere aasta esimesel tööpäeval. Foto: Urmas Saard
Tavapäraselt arvatakse, et uusaasta sooviga võib tervitada kuni kolmekuningapäevani, 6. jaanuar kaasa arvatud. Naljahambad lubavad ka pärast kuue päeva möödumist, aga siis juba šampusega. Mõni arvaja ei tee asjast üldsegi probleemi ja kinnitab, et pärast kolmekuningapäeva võib jaanipäevani „headuutada“, pealegi ilma igasuguse täis või tühja pudelita. Välismaised tuttavad soovivat aga head uut terve jaanuari kuu. Ei mõisteta, kust see kuuendani kombe täitmine üldse võetud on? Miks ei võiks „uutamise“ aeg piirduda kõigest aasta esimese kolme päevaga?
Mõni tunneb head uut aastat soovimise viisakuskohustuse vastu lausa vastumeelsust ja nõuab ilmse tigedusega, et mõttetu fraasi nämmutus saaks ajaliselt kindla kuupäevaga paika pandud. Teisi paneb selline suhtumine kulmusid kergitama ja küsima: kas pole tegemist suhtlemisprobleemiga või millest selline piinav tunne head uut aastat soovides?
Kusagilt olen maha kirjutanud sellise vastusmõtte: „Aga kuidas on lood teretamisega? Kas samuti tüütu tegevus?“ Noorte hulgas hakkavatki see tegevus vist kaduma ja soovitatakse vastu võtta Teretamise seadus.
19. jaanuaril näeb Tallinnas Solarise keskuse kolmandal korrusel asuvas kinos Artis Patareist valminud ca 25 minuti pikkust dokumentaalfilmi „Patarei ärkab ellu“. Filmi näitamine algab kell 18.00 ja sellele järgneb mõttevahetus.
Patarei. Foto: Urmas Saard
Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muusem viib ellu projekti „Preserving memories about and of the victims of Soviet and Nazi crimes imprisoned in Patarei Merekindlus“. Toimuva käigus korraldatakse teemaarutelusid, seminare, konverentse, mille käigus eksperdid ja teised huvitatud osapooled jagavad arvamusi Patarei paremini säilitamiseks.
Mullu 28. mail peeti Patarei vangla seminarisaalis mõttetalgud, saadi ülevaade rajatise ajaloost ja võimalikest tulevikurakendustest. 25. augustil toimus Patarei vangla katlamajas konverents “Patarei ärkab ellu,” mille käigus anti erinevatele asjatundjatele sõna oma nägemuse esitamiseks. Konverents lõpetati kärajatega, kus kõigil avanes võimalus rääkida kaasa Patarei võimalike tulevikuvisioonide teemal.
Projekti lõpuakord toimub 19. jaanuaril. Eelseisval seminaril sõnastatakse edasine tegevuskava ja toimub projekti käigus valminud dokumentaalfilmi “Patarei ärkab ellu” esilinastus. Filmile kirjutas stsenaariumi Trivimi Velliste ja režissöör on Jaan Kolberg.
Sindi seltsimajja aastavahetuse peole tulnud rahvas märkas kohe vestibüüli sisenedes sisustuse uuendust.
Uutel toolidel istuvad seltsimaja töötaja Ilme Prenge ja juhataja Anneli Uustalu. Foto: Urmas Saard
Mullu septembris alustati Rannahotellis viimase paarikümne aasta suurimat uuenduskuuri, millega loodetakse valmis saada tänavu maiks. Olev Siinmaa ja Anton Soansi projekteeritud hoonele tahetakse tagasi anda rohkem omaaegset ilmet ka sisustuse osas. Numbritubades asendatakse raskepäraselt mõjuv tume mööbel heledaga. Ka restoran saab uue sisustuse.
Sindi seltsimaja juhataja Anneli Uustalu ütles, et möödunud aastal saadi Rannahotellilt hulga vahetusse minevat mööblit täiesti tasuta. Mööbel on väga eeskujulikus korras. Vaatajale näib kõik täiesti uuena, nagu äsja tehases valminud. Uued lauad fuajees, pehmed ja hästi mugavad toolid nende ümber. Väikeses saalis ootavad uuesti kokku panemist restorani lauad. Lava kõrval asuvates esinejate puhkeruumides on 2 diivanit ja tugitoolid. Saadi ka elegantse välimusega peegleid, seinalampe. Samuti laudlinasid, kardinaid. Kümneid kohvitasse.
Täna mälestati Vabadussõjas Eesti vabaduse eest võidelnuid. Pärnu Alevi kalmistul toimus Vabadussõjas langenute ausamba juures seisak, millega meenutati 1920. aasta 3. jaanuaril Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel kehtima hakanud vaherahu, mis tähistas Eesti täielikku võitu Vabadussõjas.
Pärjad Pärnu Vabadussõja monumendi jalamil. Foto: Urmas Saard
1919. a viimasel päeval jõuti Eesti ja Venemaa vahelistel läbirääkimistel vaherahu sõlmimiseni, mis nägi ette kahe riigi vahelisel rindejoonel sõjategevuse lõpetamist Eesti ja Nõukogude Vene rindel 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Kuu aega hiljem kirjutati Tartus alla rahulepingule, millega Vabadussõda lõppes Eesti võiduga.
Pikka traditsiooni au sees pidades asetasid relvarahu aastapäeval Pärnus Vabadussõjas langenute ausamba jalamile pärja maavanem Kalev Kaljuste, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Kaitseliidu Pärnumaa Maleva ja Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esindatus. Arvukalt tuli kohale Eesti Lipu Selts oma liikmete ja lippudega. Tseremooniat juhtis Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko.
„Võibolla see võitlusind saavutada midagi enneolematut oli kergem kui pärast seda vabadust hoida. Esimese iseseisvuse lõpul ei suutnud president mõista oma rahvast ja rahvas presidenti. Juba siis ei arvatud enam rahvast, kes oli vabaduse nimel verd valanud, enam midagi,“ hindas kaplan kriitiliste sõnadega Eesti poliitilist ajalugu ja leidis, et sarnaselt esimese iseseisvusaja lõpuga ei saa ka nüüd meie valitsejad rahvast aru ning kodanikud ei mõista enam oma juhte.
3. jaanuaril kell 10.30 tähistatakse vaikuseminutiga Vabadussõja relvarahu 96. aastapäeva ning mälestatakse Eesti vabaduse eest võidelnuid.
Kapten Viktor Arak on Eesti Vabaduse Risti kavaler, kelle kalmu hoiab korras ja süütab mälestuspäevadel küünla Sindi gümnaasium. Pildil kooli praegused vilistlased. Foto: Urmas Saard
Kaitseliidu malevad ja kaitseväe üksused asetavad sel puhul pärjad Vabadussõja mälestussammastele üle Eesti. Tallinnas asetab Vabadussõja võidusamba jalamile Kaitseliidu poolt pärja Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Ilmar Tamm. Sõnavõttudega esinevad kaitseminister Hannes Hanso, Tallinna Reaalkooli õpilane ja Eesti Korporatsioonide Liidu esindaja.
Pärnus toimub algusega 10.30 Alevi kalmistul Vabadussõjas langenute ausamba juures mälestustseremoonia. Ausamba jalamile asetavad pärja maavanem Kalev Kaljuste, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Kaitseliidu Pärnumaa maleva ja Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna ning Eesti lipu seltsi esindajad.
Tänavu möödub 96 aastat hetkest, mil Eesti – Nõukogude Venemaa rindel vaikisid relvad. Eesti oli ohvrite hinnaga kindlustanud endale riigina püsimajäämise, öeldakse Kaitseliidu pressisõnumis. Vabadussõja lahinguväljadel oli langenud üle kahe tuhande võitleja, haavadesse-haigustesse suri teist sama palju. Ühtekokku kaotas Eesti üle kuue tuhande inimese surnuna, haavatuid oli kaksteist tuhat.
Mullu juunis peetud Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevadel kuulutati rasvatihane 2016. aasta linnuks. Rasvatihane on Eestis üks tavalisemaid, tuntumaid ja levinumaid linde. Samuti on ta maailmas üks põhjalikumalt uuritud linnuliike. Meie arvukaima talvituja tegevusi näeb aastaringselt. Ta on paigalind.
Rasvatihased. Foto: Urmas Saard
Vikipeedia kirjeldusel kaalub rasvatihane 19 grammi ja keskmiseks pikkuseks mõõdetud 15 cm. Paljude Aasia alamliikide alapool on hallikasvalge, aga kõigil neil on must lagipea ja kurgualune, mille alt läbi kõhualuse kuni sabani kulgeb must vööt. Isastel selgelt laiem kui emastel. Isased on raskemad, pikemate tiibade ja jooksmega. Rasvatihane eelistab pesitseda lehtmetsades. Ta pesitseb kõikvõimalikes õõnsustes, meelsasti ka üles pandud pesakastides. Emaslind ehitab õõnsusesse pesa samblast, kuivadest kõrtest ja lehtedest. Sisevooderduses kasutab karvu, jõhve, taimevilla, sulgi. Kurna 3–13 munaga leidub mai algusest kuni juuli teise pooleni. Munad on valged ja hajusate roostekarva täppidega kirjatud. Rasvatihane pesitseb meil üks kuni kaks korda aastas.
Surmavalt mõjub rasvatihasele 40 kraadine külm ja paks lumi.
