Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.
Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.
Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade
Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“
(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.
(:)kivisildniku küsimusele, kuidas ta üldse jõudis lastekirjanduse juurde, vastas Jaanimaa, et tegelikult jõudis ta lastekirjanduse juurde pärast pika teekonna läbimist. „Hakkasin „Mayat“ kirjutama kolm aastat tagasi. Mulle ei valmista mitte mingisugust vaeva olla noor poiss, tüdruk, vanamutt, mida iganes, ärimees, pätt. Aga, kuidas olla koer? Seda ma ei osanud. Kuna ma seda koera hästi tunnen ja armastan, siis tahtsin jätta meie pere koerast lastele jälje maha. Ja ühel hetkel suutsingi ma olla see koer, et luua raamatu selliselt, nagu kirjutajaks olnuks sama koer.“
(:)kivisildnik: „Ise ei ole ma julgenud kunagi lasteraamatuid kirjutada. Kui ma olin niiöelda suur laps ja palju raamatuid lugesin, siis ma lasteraamatuid peaaegu ei sallinudki. Tundus, nagu oleksid lasteraamatud kuidagi väga rumalalt kirjutatud. Kuidas on sinu suhe lastekirjandusega?“
Jaanimaa: „Mina olen pedagoogi tütar ja pidanud lugema alguses Tähekest, seejärel lasteraamatuid. Kui on ilusad pildid sees, siis võib neid kindlasti lugeda.“
(:)kivisildnik: „Värviliste piltidega raamatu tegemine on üüratult suur ja kulukas ettevõtmine. Räägi, kuidas see sul on õnnestunud?“
[pullquote]On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus[/pullquote]Jaanimaa: „Ei räägi (heatuju tekitav naer saalist). Ma tegin selle raamatu sellepärast, et tahtsin. Mõtlesin kõik otsast lõpuni ise välja. Tahtsin, et kaaned oleksid läikivad, mis võimaldavad šokolaadi plekke lapiga maha pesta. Tahtsin, et lehed oleksid paksud. Raamatus on ka üks tark luuletus. On vaja ema ja isa koos, / mitte raha ja asju rodus / kõige tähtsam kogu eluloos / on kasvada terves kodus.“
(:)kivisildnik: „Väga armas! Mis moodi sa kirjutad?“
Jaanimaa: „Kui kunagi on kirjanikud öelnud vestlustes, et raamat kirjutas ennast ise, siis mina vaidlesin vastu, et midagi ei kirjuta ta ise. Aga nüüd ma võtan sõnad tagasi ja ütlen, jah, ühel hetkel hakkas raamat ise kirjutama.“
Jaanimaa rääkis, et kunagi tahab ta kirjutada ka raamatu tosina lapsega perest.
„Petu“ on autori üheksas raamat
Enne lasteraamatu trükki jõudmist on Peterson avaldanud viis luulekogumikku, kaks romaani ja novellikogu. Seda kõike viie aasta jooksul. „Petu“ raamatusse joonistas pildid Pärnumaal Koongas võrsunud, kuid nüüd Lapimaale asunud Signe Lauk, keda mõistetaval põhjusel raamatu esitlusel ei kohatud. Aga Peterson oli üllatusest ja õnnest elevil nagu väike tütarlaps ajast, kui ta istus Metsapoole omaaegse 8-kl kooli esimese klassi koolipingil. 1978. aastal oli Antonina Lepp Metsapoole koolis tema õpetaja. „Antonina on ääretult armas inimene, me polnud kohtunud üle 30 aasta ja tundsime teineteist ära paari aasta eest Metsapoole koolis, kui käisin seal raamatuid esitlemas,“ rääkis Peterson, kelle põsed õhetasid. Nüüd oli õpetaja tulnud taas oma ammuse õpilase raamatu esitlusele, kaasas potialpikann. Tänavu kaheksakümneseks saav õpetaja lausus, et ka seitsmekümnendatel oli see paljude lemmiklill. „Ta ütles küll, et võib tema nimeks Niina panna, aag’ ma usun, et kodanikunimi on kenam,“ arvas Peterson ja lisas juurde, et õppis Antonina tütre Tiina Lepaga ühes klassis.
„Ja see teine memm on Salme, kes on ka Penu külas elanud, külas kus möödus mu lapsepõlv ja mille ainetel ma „Petu“ kirjutasingi,“ rääkis mälestuste lummusesse aheldunud Peterson. Penu küla asub Pärnumaal Liivi lahe ääres, mitte kaugel Läti piirist, Häädemeeste vallas. Kogu raamatu sündmustik toimubki selle väikese külakese piires, kirjutatuna valdavalt raamatu autori enda lapsepõlve ainetel. Ka Petersonil võttis raamatu valmimine aega kolm aastat. „Kui (:)kivisildnik on öelnud, et luuletused valmivad raskemini kui romaani kirjutamine, siis mina olen kogenud, et lasteraamatu kirjutamine on veelgi raskem,“ tunnistas lõpuks raske tööga ühele poole saanud Peterson. „Raamat on tõsieluline ja kirjutatud minu elust maha.“
[pullquote]Petu annab kõigele elu. Ka lehmakookidele, millel on nina, silmad, suu. Väga lahe tegelane.[/pullquote](:)kivisildnik peab peategelast väga eriliseks. „Kohe päris alguses on üks episood, kus tüdrukut kirjeldatakse umbes niimoodi, et Petu annab kõigele elu. Ka lehmakookidele, millel on nina, silmad, suu. Väga lahe tegelane. Seal on palju nägematuid ja kuulmatuid asju, mida tavapärases lasteraamatus ei leidu. Räägi, miks sa tegid teistmoodi lasteraamatu?“
Peterson: „Raamat kõneleb laste elust seitsmekümnendate aastate maal. Ise kasvasin seitsmelapselises peres noorema õena. Iga minu uus raamat on järg eelmisele. Ka sellele lasteraamatule on tulemas järg, mis jutustab Petu kooli minekust.“
„Jah, olen liigutatud hingepõhjani. Minu õpetaja tuli kaugest Ikla külast Pärnusse. Kinkis mulle enda kirjutatud teksti palvega sellele pilk peale visata. Vahva! Ka tema kirjutab.“ Näis, et Petersoni emotsioonid ei laskugi enam pilve servast madalamale. Eks selleks oli põhjustki, sest Antonina küsis: „Kas tead ka ise, kui hea raamatu oled kirjutanud“
(:)kivisildnik võrdles kahte esitletud raamatut. „Meil on siin kaks täiesti erinevat lähenemist lastekirjandusele. Üks on väga leebe, vaikne, nagu aeglase käiguga raamat. Teine lühikese tekstiga, intensiivne ja ägedam, kummaliselt erilise tegelasega.“
Urmas Saard
Siirad ja suured tänud, hea Urmas! Naudin läbi aastate Sinu käekira ja nägemust pildis ja kirjas! Aitäh!
See tuli üllatusena, et kohal oli tuntud ajakirjanik Urmas Saard, kes leidis sobivad sõnad ja ilmekad pildid, et jäädvustada lasteraamatute esitlust. Täname südamest!