Olen õpetaja ja ma streigin, lausa kolm päeva järjest. Streigi põhjustest on kirjutatud ja kirjutatakse kindlasti lähiajal väga palju. Seetõttu mõtlesin heita pilgu hoopis medali teisele poolele. Jah, ma teenin oma sõbrannast, kes töötab Norras õpetajana, mitmeid kordi vähem. Jah, mul on üsna suur töökoormus ja minu tööpäevad on sageli tunduvalt pikemad kui lihtsalt kaheksa tundi. Jah, õpetaja amet pole selline, mille peale ümisetakse – tubli, vägev, edukas. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada.
Eile tööle minnes astusin klassi, panin ära oma riided, nagu tavaliselt. Laua juurde tagasi jõudes avastasin sealt šokolaadi. „Õpetaja, keegi on sulle siia šokolaadi pannud,“ märkis üks tüdrukutest. Vaadates kõrvalseisva poisi kavalatesse silmadesse taipasin ütlematagi, kes selle sinna pani. Seesama poiss, kellega pidevalt pean kurjustama, sest ta ei pane tähele, sest ta ei taha vahel tööd teha, sest tal vahel lihtsalt tuleb isu tunnis juttu ajada. Veel mitu tundi hiljem küsis ta, kas šokolaad mulle ikka maitses. Maitses, muidugi maitses.
Teine klass käib basseinis ujumist õppimas ja et lapsi ergutada ning isiklikku eeskuju näidata, hüppasin minagi nendega koos karastavasse vette. Esialgu jälgisin eemalt, kuidas minu lapsed (nii armastavad õpetajad ikka oma õpilasi nimetada) treeneri käe all ujumistarkust kogusid. Trenni lõpus anti neile traditsiooniliselt vaba aeg ujumiseks, siis ujusin minagi lähemale. Võtsin vastu ühe poisi kutse ujuda võidu. Pole ma vees sugugi saamatu, aga kui jõudsin basseini teise otsa ja pea veest välja pistsin, patsutas minu pead seesama poiss, kes oli jõudnud teise otsa, veest välja roninud ja mind oodanud. See oli väga õnnelik ja võidurõõmus nägu, mida seal basseini veerel nägin. Loe edasi: Streigin, aga raske südamega
Reedel, 30. detsembril põrisevad Sõmerpalus Adrenalin Arenal väikesed mootorid – seekord on Euroopa suurim motokrossi sisehall laste päralt. Oodatud on 3-7-aastased poisid ja tüdrukud, kes tunnevad end jalgrattaga abiratasteta sõites kindlalt.
