Ma usun, et hea sõber, geoloog ja praegune siseminister Marko Pomerants mäletab, kuidas 80ndate keskpaiku oli kellegil meie ülikooli ühiselamus loll komme peo lõpuks tuletõrjekapist voolik välja tõmmata, see üheksandalt korruselt rippu lasta ja vesi purskama panna… Loll nali, mõtlen ma praegugi. Aga hea oli tunda, et riik oli päästesüsteemi luues meiesuguste elluastujate elude säilitamise peale mõelnud.
Minu, mu kaasa Mikk Sarve ja 6-aastase Aotähe hoolega ehitatud kodu põles 12. veebruaril ahervaremeks, maani maha. Kodu, mis oli kui väike muuseum, täis kultuuriloolisi arhiivimaterjale, mida ei saa enam kunagi taastada… põlesid ka need pillid, millega on sisse mängitud Rein Marani loodusfilmide muusika.
Keegi ei mõista siiani öelda, millest kahjutuli puhkes. Meie külas oli see juba neljas tulekahi kümne aasta jooksul, tulehirmus ei olda hooletud. Kuid selline õnnetus võib puhkeda igas kodus, sest energia, mida me kodumasinates ja soojasaamiseks kasutamine on muundatud tuli.
Meie vahetult piirimaantee kõrval seisev maja põles maani maha, sest ei jätkunud vett – lühikest aega kustutati ja siis pikemat aega põles, kui käidi vett jahtimas. Mustvee linn on 3 kilomeetri kaugusel, äsja oli seal lõppenud euroveevärgi paigaldamine – hüdrantidest vett aga ei tulnud. Mustvee päästekeskusest 100 meetri kaugusel on jõgi, sadam ja piirivalvekordon. Meie maja kõrval on suur tiik, kui see lõpuks avastati, ei läinud väikese jõudlusega pump käima. Maja tulekolde lähedale suitsu sukeldumiseks ja selle piiramiseks ei jätkunud hapnikumaske. Ja kuigi esimene korrus ja juurdeehitis ei põlenud veel vähemalt tund aega, ei saanud sealt asju välja tuua, sest polnud taskulampe.
Tõhus päästmistöö eeldab head meeskonnatööd, samuti usaldust päästjate ja päästetavate vahel, kus päästja ei pea kartma kohtuhagi päästetava poolt vara kahjustamise eest. Needki olukorrad tuleb läbi analüüsida ja lahendused leida. Päästjaid tuleb toetada ja tunnustada, mitte suurendada niigi suurt stressi. See tõhusama toimimise võti on aga poliitikute ja riigi käes. Täname siinjuures südamest meie kodu päästa püüdnud päästjaid, nad tegid tõesti kõik, mis oli nende võimuses.
Kui kolleegid järgmisel päeval meie poole pöördusid, et me meedias räägiksime, mis juhtus, siis… ma tunnistan, et seda polnud kerge teha… samas üritasime Mikuga saata inimesteni sõnumi, et sellise varustuse ja motiveeritusega päästjad ei suuda päästa ka inimelusid. Kirjutasin ka Facebookis, et päästeameti, politsei ja meditsiini eelisrahastamine peab olema riigi prioriteet. Mul on nii kahju, et tõeks osutus inimelude kaotamine vaid mõned päevad hiljem. 10 süüta inimelu on igavikuteel. Kui palju on veel neid lapsi, kes kodu kaotades saavad hinge igavese haava? Kogedes seda, mis juhtus Haapsalus on tõesti väär see, et kohale saab tulla vaid kaks kutselist tuletõrjujat, kellel on voli teha hapnikumaskiga suitsusukeldumist, ohus inimelu hävib loetud minutite jooksul. Sama arv kutselisi päästjaid oli ka meie kodu kustutamisel.
Päästjate maine ja roll peaks olema selline, nagu seda näitab laste animasari pritsimees Samuelist. Meil on oma iseseisev riik, mille sünnipäeva tähistame. Tehkem siis oma elamine korda!
Kui palju on vaja makse langetada ja eelarvet kärpida, et riik enam toimida ei suudaks. Tundub, et see olukord on nüüd kätte jõudnud. Kas varsti loovad ettevõtlikud ärimehed taas eratuletõrje, mis kustutab ainult neid maju, kes neile kustutustasu maksnud on? Nii käisid asjad 100 aastat tagasi USA-s, aga isegi seal on nüüdseks aru saadud korraliku riigi poolt finantseeritud päästevõimekuse vajadusest.
Mõelda võiks ka sõna sisejulgeolek peale. Meil ei ole enam kodus julge olla, sest me ei tea, kas kärbete tõttu suudab riik enam meid toetada. Üks asi on pidevalt 2% SKT-st relvade ja sõjardluse alla matta, aga teine küsimus on meie kodanike kaitse rahuajal. Meil on vaja pigem hästirahastatud päästjaid kodus, kui sõdureid kuskil kaugel.
Hea Marko! Ma olen näinud, kuidas Su muidu nii vali hääl kahaneb piinlikusttundvaks sosinaks, kui pead teatama, et päästjatele ei jätku palgarahaks vaid 20 miljonit või siis kui Sa pead õigustama alarahastuses meeste suutmatust olukordadega toime tulla. Poliitika on kompromisside kunst, kuid inimelude hinnaga ei saa kompromisse teha. Meid on siin Maarjamaal liiga vähe. Kogu rahvas on su selja taga, kui lähed riigikogu ette avaldusega, et hiljemalt järgmisel nädalal on vaja teha eelarvemuudatus ning anda riigikassast päästeametile just niipalju kui nad vajavad kogenud päästeametnike kojutoomiseks, komandode võrgu taastamiseks, isikukoosseisude suurendamiseks, päästjate motiveerimiseks ja elukindlustuseks ning vajalike vahendite ja tehnika soetamiseks.
Autor: Kristel Vilbaste
1. märtsil algab Eesti klaasi pealinnas järvakandis VI üle-eestiline õpilaste kunstikonkurss MINU KLAAS 2011, mille eesmärgiks on kasvatada Eestile kõrgetasemeline klaasikunstnike ja -käsitööliste põlvkond. 1. märtsist -20. maini oodatakse konkursile 1. -12. klassi õpilaste töid, mis peavad olema valmistatud klaasist või käsitlema klaasi. Nii on konkursile oodatu klaasehted, -maalid, -graveeringud, vitraažid, -skulptuurid, -mosaiigid, -esemed jne. Samuti on oodatud klaasiteemalised maalid, joonistused, graafilised lehed, kollaažid, aga ka klaasiteemialised jutud ja luuletused. Võistlevad ka dokumentaal- ja kunstilised fotod jne. Töid hindab žürii, mille esimeheks on Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna emeriitprofessor Maie-Ann Raun, liikmeteks professionaalsed kunstnikud, kirjanikud, fotograafid, õpetajad ning Klaasipealinna esindajad.
