Kui ma laupäeva hommikul olin teel Läti Vabariigi pinnal asuvasse Võnnu linna raudteejaama, peatusin hommikukohvi joomiseks kuue kilomeetri kaugusel paiknevas hotellis. Võõrastemaja teenindajaga vesteldes sai noorele naisele kiiresti selgeks, et hõlpsaim viis oleks tee juhatamise ja transpordivahendi soovitamise (buss või takso) asemel rändur isiklikult sihtkohta viia.


[pullquote]Teenindaja ütles, et siis lõpeb tema vahetus ja mees tuleb vastu, võib ühtlasi ka mind auto peale võtta.[/pullquote]Polnud ise sellise lahkuse osutamiseks vähimatki vihjet teinud ja minu üllatus oli suur kui ta küsis, kas mul oleks aega paarkümmend minutit oodata? Teenindaja ütles, et siis lõpeb tema vahetus ja mees tuleb vastu, võib ühtlasi ka mind auto peale võtta. Jah, muidugi oli mul aega. Meie lühike sõit möödus elavas ja meeldivas muljete vahetamises. Koguni nii meeldivas, et unustasin küsida toredate inimeste nime, rääkimata siis hotelli nime märkamisest. Kahju. Aga võibolla polnudki nimi kõige tähtsam. Palju olulisem oli järjekordne kogemuslik kinnitus heast läbisaamisest naabritega mitte üksnes riiklikul tasandil, vaid ka üksikisikute vahel.
Loe edasi: Lätlased ja eestlased sada aastat pärast võitu Võnnu lähedal