„MTÜ Eesti Lipu Seltsi varasemat üleskutset on tähele pandud ja seda oli tunda ka Peterburis, diplomaadi ja Pärnu aukodaniku professor Friedrich Fromhold von Martensi hauatähise avamisel,” kinnitas diplomaat ja lipu seltsi esimees Jüri Trei.
Peterburi Volkovi kalmistul professor Martensile avatud hauatähise juures. Foto: Jüri Trei
Trei sõnul tunnistasid sealsed professorid ja kõrged riigiametnikud ning diplomaatilise korpuse esindajad, et mälestusmärgi kiirele avamisele aitasid palju kaasa Eesti lipu seltsi ja diplomaatide tegevus, kes juba aasta varem paigaldasid suurmehe kalmule väikese Eesti lipu ja mälestusküünla.
Venemaalt Eesti suunas sõites jälgis reisijuht terasel pilgul, et enne Luhamaa piiripunkti jõudmist teha peatus ka Irboskas. Paraku puudus igasugune teeäärne viide, mis võinuks osundada paremat kätt jäävale külale, kindlusele ja Slaavi lättele.
Slaavi lätted Linnajärve äärsel paesel järsakul, Irboskas. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Allikavesi on tugevalt mineraliseeritud, selles leidub rohkelt kaltsiumit[/pullquote]Alles piiritsooni tõkkepuu andis märku, et oleme mööda sõitnud. Vene piirivalvelt saadud juhatusel pööras buss otsa ringi ja sõitis tuldud teed 15 minutit tagasi. Alles nüüd jõudsime õigesse asukohta, kus bussist maha astudes tuli pikem jalgsi käik ette võtta. Kirjalikel teadetel esmakordselt 862. aastal mainitud Irboska olevat üks vanimaid vene linnu. Seega möödus seitse aastat tagasi Irboska esmamainimisest 1150 aastat. Legendi järgi olevat Irboskast saanud alguse Vene riik pärast seda, kui kohale saabunud varjaagide kolmest vennast Truvor jäänud seda asukohta valitsema. Samas väidab arheoloog Sergei Beletski, et legendi järgi Truvori asutatud Irboska puhul peaks mõistma hoopiski Pihkvat, millest arenes piirkonna suurim viikingiaegne tugipunkt. Olenemata ajaloolise tõe üksikasjadest püsis Irboskas kauakestvalt üks Vene riigi olulisemaid keskuseid. Irboskas asub 10.–13. sajandist pärinev Truvori linnus ja 14.–16. sajandil rajatud linnus. Vanim asula ja Truvori linnus paiknesid nüüdsest Irboska kindlusest kilomeetri jagu loode suunal.
Hotell Sadko asub Veliki Novgorodi ajaloolises osas umbes kilomeetri kaugusel kremlist, Püha Sofia katedraalist ja Venemaa millenniumi monumendist “1000-aastasele Venemaale”. Paari kilomeetri kaugusele jääb Ilmjärv. Aga esmane lähem tutvus linnaga algas öömaja esist kaunistava skulptuuri „Sadko” juures.
Veliki Novgorodi vihmane sügispäev. Foto: Urmas SaardSadko. Foto: Urmas Saard
Sadko oli Novgorodist pärit vene rahvuspilli guslit mängiv muusik, seikleja ja kaupmees. Ilmjärve veerel guslit mängivast vaesest moosekandist sirgus tema musikaalsuse tõttu ja Vetevalitseja soosingul rikas Novgorodi kaupmees, kes pidanuks naituma Vetevalitseja tütrega. Kuna abielu jäi siiski pühitsemata, pääses ta tagasi kaldale oma naise ning maiste tegemiste manu. Tolle vene bõliinade kangelase sekelduste põhjal on Aleksei Tolstoi kirjutanud poeemi ja Nikolai Rimski-Korsakov ooperi.
Novgorodi piirkonnast avastatud inimeste peatumis- ja asulapaikade jäljed juhatavad meid 5000–6000 aasta tagusesse aega. Vanad kohanimed viitavad soome-ugri ja balti hõimudele. 9.–10. sajandil muutus Novgorod peamiselt vene elanikkonnaga linnaks. Aga kui vanaks on saanud Ilmjärvest väljuva Volhovi jõe äärde rajatud linn? Kümme aastat tagasi andis Novgorodi linnapea Pärnu abilinnapeale üle rahvusvahelise hansaliikumise lipu. Toona õnnitles abilinnapea Jane Mets Novgorodi linna 1150. aastapäeva puhul. Novgorod oli 9.–12. sajandil Kiievi-Vene riigis Kiievi järel tähtsuselt teine linn. Üle tuhande aasta vana Püha Sofia katedraal on üks eakamaid tänini tegutsevaid pühakodasid Venemaal.
Olginskaja hotelli juures alustas giid jutustust Venemaa ajaloost ja rääkis Velikaja jõe kaldal suurhertsoginnast Olgast, kes esimese Venemaa valitsejana pöördus ristiusku veel enne Venemaa ristimist.
Pihkva kreml ja Püha Kolmainsuse katedraal. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Kremli keskmes kõrgub Pihkvamaa sümbol, viie kupliga Püha Kolmainsuse katedraal[/pullquote]Ristimisel oli naise nimi Elena. Ta sündis Pihkvast tosina kilomeetri kaugusel Velikaja jõe ääres. Aastal 1547 kanoniseeriti Olga pühakuks. Kiievi suurvürstinnale Olgale avati Pihkva esmamainimise 1100. aastapäeva auks 2003. aasta suvel kaks mälestusmärki. Ühte monumenti nägime juba Pihkvasse saabumise hilisõhtul.
Linna südames asuvasse Lasteparki püstitatud monument kujutab vürstinnat, kelle kõrval seisab ikooni hoidev poisike. Nelja meetri kõrgune mälestusmärk on asetatud sama kõrgusega kivist postamendile, mida kaunistavad reljeefid jutustavad vürstinnaga seonduvaid sündmusi. Olga pilk kinnistub Troitski katedraalile. Legendi kohaselt ehitati Olga korraldusel esimene puust kirik samasse paika 10. sajandi esimesel poolel. Olga saatis Kiievist ehituse tarbeks rohkelt hõbedat ja kulda.
Läinud nädala neljal päeval tutvusid TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli õpilased Petseri, Pihkva, Novgorodi ja Irboska ajaloo, tänapäeva ning vaatamisväärsustega, millest Külauudiste infoveski püüab teha põgusa ülevaate nii kuuldust kui silma jäänud vaadetest.
Petseri kloostri Püha Värava juurest algav Veretee. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Peetakse tõenäoliseks, et Peko prototüübiks võib olla kloostri ülesehitaja Kornelius, kes munkade pärimuse järgi ristiski setud õigeusku[/pullquote]Ligemale 18 kilomeetri pikkuse sõidu mööda Karisilla-Petseri maanteed peatas mõneks ajaks Koidula piiripunkt, et Venemaa seatud kontrolljoont ületades jätkata veel paar kilomeetrit loode suunal kulgevat teekonda omaaegsesse Eesti Vabariigi maakonnalinna. Ajalugu meenutades teame, et 1944. aasta 15. augustil eraldati 75% Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eesti Vabariigi Petseri maakonnast tolleaegsele Vene NFSV-le, mille õigusjärglaseks praegune Venemaa ennast peab. Nüüd kuulub kümnekonna tuhande elanikuga Petseri Pihkva oblasti koosseisu.
Eile hommikul koduteele asunud Aleksey Vasiljev on tänaseks jõudnud jälle tagasi oma armsasse kodulinna, kodusesse Peterburi. Tema laulud, lahke meel ja kahe rahva vahelised viljeteemalised vestlused saadavad aga jätkuvalt meenutuste teel.
Aleksey Vasijev läheb Kergus asuvasse Kaisma rahvamajja esinema. Foto: Urmas SaardLapsed on oma kodupaiga Kergu märgistanud maakaardil tillukese auguga. Foto: Urmas Saard
„Paljud eakamad inimesed mäletavad veel vene keelt ja ma püüan rääkida aeglaselt ja lihtsalt, et tulla toime ilma tõlgi vahenduseta. Oluline on vene ja eesti vahelise kultuuriga tutvumine. Selleks esitan tavalisi laule, mida me vene kodudes laulame laua taga, suvel lõkke ääres või matkaradadel,” rääkis Aleksey käesoleva nädala neljapäeval Kaisma rahvamajja kogunenud klubi 60+ tosinale või pisut enamale liikmele, kelle hulgas polnud kaugeltki kõik üle kuuekümne vaid ka palju nooremaid. „Mina võtsin kitarri kätte viiendas klassis ja kuni siiani pole seda käest kõrvale pannud. Valisin spetsiaalselt teile laulmiseks lihtsalt mõistetavad lood, mida armastame ühiste sõpradega seltskondlikel koosviibimistel. Avalooks esitan pala Sankt-Peterburgist, Leningradist – „Leningradi valsi”. Te ju teate, et Sankt-Peterburg on olnud ka Leningrad. See on olnud kunagise Vene impeeriumi pealinn, see on kangelaslinn, millel lasub väga traagiline ajalugu. Aga linn on ilus ja ma kutsun teid kõiki seda külastama. Seda enam, et kuulsin hiljuti viisa taotlemise hõlpsamaks muutmisest. Ma pean esmatähtsaks omavahelisi kohtumisi just tavaliste lihtsate inimestega, sest kahjuks me teadvustame endile sageli läbi televisiooni asju, mis ei pruugi tihtipeale tõele vastata,” jutustas Aleksey.
Pärnu Y klubi ja Sindi ajalooklubi kutsel külastab Peterburis elav mitmekülgsete tegemiste ning huvidega Aleksey Vasiljev Sindi muuseumit ja tutvub ajaloolise tööstuslinnaga. 30. septembril toimuval kohtumisel räägib ta Venemaast, vene keelest ja viljest, tänasest olukorrast Venemaal. Jutt vaheldub muusika ja lauludega.
Aleksey Vasiljev jagab laevasõidul sooja andvaid tekke. Foto: Urmas SaardPetropavlovski kindlus. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Ta on minu hinnangul suurepärane Venemaa kultuurisaadik mis iganes maailma paigas[/pullquote]Kuna 1. oktoobril peetakse rahvusvahelist muusikapäeva ja Alekseyd seob Pärnuga tegutsemine rahvusvahelises heategevusorganisatsioonis Y’s Men International, mida esindab Pärnus Y klubi, siis tuleb ta meelsasti Pärnumaale musitseerima ning head juttu puhuma. Ta on Peterburi vabakutseline ajakirjanik, muusik, laulja ja fotograaf. Aleksey laulab ja mängib meilegi üldtuntud vene ja saksa šlaagreid, noppeid vene filmi- ja multifilmi klassikast ja muud. Novkorodis 1957. aastal sündinud Aleksey on oma suure ajaloo- ja viljehuvi pärinud vanematelt, kusjuures isa oli ajaloolane ja ema õpetaja. Just seepärast räägib ta muusikapalade vahele lugusid Venemaa ajaloost, viljest, praegusest elust Venemaal ja paljust muust, mis võib just kohalviibivatele kuulajatele huvi pakkuda.
Riia kesklinnas rippuvad kiiged kutsuvad Pärnusse puhkama lätikeelse sõnumiga „Pärnu asub kohe ümber nurga“.
Lätikeelne sõnum kiigel tähendab “Pärnu asub kohe ümber nurga”. Foto: Annija Ikše
Lõunanaabrite pealinna parki riputatud kiiged on osa Lätti suunatud turismiturundusest, millega meelitatakse lätlasi madalhooajal Pärnusse puhkama tulema. Sinistes toonides käsitsi maalitud puidust kiikusid ehivad Eesti suvepealinna tuntumad sümbolid ja paigad: Pärnu muul, Iseseisvuse väljak, rannaelevant, Kesklinna sild, linnalehmad, ajaloolised pargid, rattateed jne.
Kiikede asukohaks valitud Kronvalda park on riialaste seas populaarne puhkeala, kus veedab aega palju lastega peresid. Eile üles pandud esimesed kiiged leidsid kohe aktiivset kasutust. Kiiged jäävad Kronvalda parki novembrini. Kiiged valmistas Pärnu osaühing Vaas & Vaas.
Laiem Pärnut sihtkohana tutvustav turunduskampaania algab oktoobris. Selleks ajaks valmib Kronvalda pargi kiikedest video, mille kandvaks ideeks on: „Pärnu asub kohe ümber nurga, anna hoogu juurde ja oledki kohal!“
Lätlastele, eeskätt just riialastele suunatud kampaaniat korraldab Pärnu linnavalitsus koostöös Pärnu spaade ja hotellide ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega.
Juuni kolmel viimasel päeval toimus Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis rahvusvahelise Y’s Men ühenduse Euroopa piirkonna konverents, milles osalesid Eestit esindades kolm Pärnu Y klubi liiget.
Venemaa reisi Y klubide viimane kohtumine Peterburis vahetult enne kodumaale sõitmist. Foto: Urmas Saard
Kuigi Euroopa konverents leidis aset 28., 29. ja 30 juunil Jekaterinburgi kesklinnas asuvas hotellis Novatel, viibis eestlaste seltskond Venemaal tervelt tosin päeva, et tutvuda selle maa avarustega veidi laiemalt ja kohtuda ka Y’s Men liikumise klubiliste tegevustega Ufas ning Peterburis. Etteruttavalt olgu öeldud, et paralleelselt huviga Venemaa Y klubide vastu oli kohtumiste eesmärgiks ka valmistumine järgmisel aastal Pärnus toimuvaks Venemaa nädalaks. Meie kolmiku moodustasid Soome-Balti piirkonna direktor Piia Karro Selg, Eesti piirkonna kuberner Mikko Selg ja lihtliige Urmas Saard.
Täna kell pool kolm öösel, 101 aastat tagasi, tapeti Jekaterinburgis Venemaa viimane tsaar Nikolai II, tema abikaasa Aleksandra Fjodorovna, tütred Olja, Tatjana, Maria, Anastasia ja 13-aastane kroonprints Aleksei. Armu ei heidetud ka arstile ja kolmele teenijale.
Püha Vere kirik Jekaterinburgis. Foto: Urmas Saard
[pullquote]2000. aastal kuulutas Vene Õigeusu Kirik Nikolai II ja tema perekonna märtriteks.[/pullquote]Tänavu 29. juunil avanes võimalus viibida kunagises mõrvapaigas, kus nüüd kõrgub hukatute mälestuseks Püha Vere kirik. Kuni 1977. aastani asus tolles paigas Ipatjevi maja, mis giidi jutustuse järgi ei erinenud oluliselt mitmest teisest sarnasest hoonest. Samal aastal asus Sverdlovski oblasti parteijuhi kohal Boriss Jeltsin, kes sai NSV Liidu juhtkonnalt käsukorras ülesande lammutada maja, mille keldris elajalik veretöö toime pandi. Üleöö läbiviidud lammutustööga ei jäetud alles ka vundamenti ja kogu ala kaeti kiiresti asfaltbetooniga.
10. ja 11. juulil külastas Ufas elav baškiiritar Larisa Mullagalieva taaskordselt Eestit – Tallinnat, Pärnut ja esmakordselt Sinditki. Meie eestlaste kolmik viibis nädalapäevad tagasi pikalt kestnud Venemaa reisil esmakordselt ka Ufaas ja Uuralites.
Larisa Mullagalieva ammutab Uuralites Punase allika vett. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Maapõuest tungib välja 14,88 kuupmeetrit vett sekundis[/pullquote]Jällenägemine tõi uue värskusega silme ette unustamatutes looduspiltides Uurali mäestiku, Ufa jõe ja selle vasakul poolel pulbitseva ülivõimsa allika, mida nautisime Larisa korraldatud autosõidul. Aga nägime palju muudki, näiteks kloostrit ja kohalike inimeste hoiakuid.
Muljet avaldav Krasnõi Kljutsh (Красный Ключ, baškiiri keeles Ҡыҙыл Шишмә) asub linnulennult umbes 100 kilomeetri kaugusel Baškortostani Vabariigi pealinnast Ufast. Tõlkes tähendab Krasnõi Kljutsh punast lätet või allikat. Kuni 1917. aastani, teistel andmetel ka kuni 1920. aastani oli koha nimeks Belõi Kljutsh (Белый Ключ). Eestiski leiame Punase allika, mis asub Alatskivi järve põhjakaldal. Kui punasest liivakivi paljandist välja voolavat allikat kutsutakse omadussõnaga punane, siis on nime valik mõistetav. Küll aga ei osanud ka Larisa leida mõistlikku põhjendust omaaegsele nimevahetusele asukohas, mis paikneb Ufa lavamaal.
Kaugelt saabunud Jekaterinburgi külastajat võib üllatada, et linnas, kus Võssotski on vaid paaril korral käinud, asub temale pühendatud muuseum.
Vaade Võssotski keskuse vaateplatvormilt Jekaterinburgi linnale. Foto: Urmas Saard
Jekaterinburgis asuv Võssotski nimeline keskus avati ametlikult 2011. aastal. Uurali pilvelõhkujale poeedi nime andmise ametliku loa andis Võssotski perekond. Tollel hetkel oli tegemist väljapool Moskvat asuva Venemaa kõrgeima hoonega. Võrdluseks, et Peterburis kõrgub nüüd juba Euroopa kõrgeim, 462-meetrine pilvelõhkuja. Võssotski keskuse kõigest 54-korruselise poolpilvelõhkuja kõrgus on ainult 188,3 m. Kuid kõrghoone vaateplatvormilt avaneb sellegipoolest suurepärane vaade linnale. Kõrghoonele Võssotski nime andmise järel sündis muuseumi asutamise idee.
Muuseum avati 2013. aastal legendaarse Vene laulja, luuletaja ja näitleja Vladimir Võssotski (Владимир Семёнович Высоцкий; 25. jaanuar 1938 Moskva – 25. juuli 1980 Moskva) mälestuseks tema 75. sünniaastapäeval. Muuseumi avamine hoone teisel korrusel sai teoks tänu ärimees Andrei Gavrilovi metseenlusele. Suurt abi muusemi sisustamiseks museaalidega osutas poeedi poeg Nikita. Miks ikkagi Võssotski muuseum Jekaterinburgis, kus ta on kõigest paaril korral esinenud? Muuseumi seinal oleval suurel kaardil näeb kümneid linnasid, kus Võssotski omaaegses NSV Liidus esines. Ka Tallinnas aastatel 1972 ja 1973. Muuseumi giidilt kuuldud selgitus oli lihtne: keskuse arendaja Gavrilov oli olnud Võssotski tuline fänn. „Meie muuseum – see on lugupidamise avaldus Võssotski isiksusele.”
Jekaterinburgi ja Moskva vahelise maantee ääres kõrgub 2008. aastal avatud 30 meetri pikkune punasest graniidist obelisk, mis tähistab Euroopa-Aasia piiri.
Euroopa-Aasia piiritähis Jekaterinburgi ja Moskva vahelise maantee ääres. Foto: Urmas Saard
Neil päevil on Külauudiste infoveski jälle reisimas, sedakorda naabermaal Venemaal teiselpool Uuraleid asuvas Jekaterinburgis, et paremini tutvuda sealse paiga ja inimestega ning olla vaatamas-kuulamas rahvusvahelist Y’s Men Euroopa konverentsi.
Tänane Jekaterinburg. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Piial oli ilus kavatsus võõrustajat Eesti ja Vene lippudega tervitada[/pullquote].Jaanipäeva järgsel esimese tööpäeva õhtul jõudis meie Eesti kolmik – Piia, Mikko ja mina – pärast Moskva Šeremetjeva lennuväljal toimunud ümberistumist kenasti Jekaterinburgi maandumisrajale. Juba lennates märkasime Pärnu ja Jekaterinburgi vahel midagi ühist. Nii nagu Pärnu reastub Eesti linnadest neljandale kohale, samamoodi on Venemaa neljas linn Jekaterinburg, seda küll üksnes elanike arvult.
Sihtkohas oli lubanud meile vastu tulla keegi kohalikest, et sõidutada ööbimispaika. Piial oli ilus kavatsus võõrustajat Eesti ja Vene lippudega tervitada. Ta ostis kolm valgesinipunast lipukest ja palus minul samuti suurest kohvrist kolm sinimustvalget käsilippu välja õngitseda, lootes meid nõnda paremini nähtavaks muuta ja kohtumise emotsionaalselt meeldivaks teha. Paraku ilus mõte ei õnnestunud, sest võõrustaja lubadus jäi teadmata põhjusel üksnes lubaduseks.
Kui ma laupäeva hommikul olin teel Läti Vabariigi pinnal asuvasse Võnnu linna raudteejaama, peatusin hommikukohvi joomiseks kuue kilomeetri kaugusel paiknevas hotellis. Võõrastemaja teenindajaga vesteldes sai noorele naisele kiiresti selgeks, et hõlpsaim viis oleks tee juhatamise ja transpordivahendi soovitamise (buss või takso) asemel rändur isiklikult sihtkohta viia.
22. juunil tähistati Võnnu linnas saja aasta möödumist Eesti rahvaväe ühest suuremast ja tähenduslikumast võidust Vabadussõjas – Võnnu lahingust. Foto: Urmas SaardJüri Trei ja Māris Niklass. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Teenindaja ütles, et siis lõpeb tema vahetus ja mees tuleb vastu, võib ühtlasi ka mind auto peale võtta.[/pullquote]Polnud ise sellise lahkuse osutamiseks vähimatki vihjet teinud ja minu üllatus oli suur kui ta küsis, kas mul oleks aega paarkümmend minutit oodata? Teenindaja ütles, et siis lõpeb tema vahetus ja mees tuleb vastu, võib ühtlasi ka mind auto peale võtta. Jah, muidugi oli mul aega. Meie lühike sõit möödus elavas ja meeldivas muljete vahetamises. Koguni nii meeldivas, et unustasin küsida toredate inimeste nime, rääkimata siis hotelli nime märkamisest. Kahju. Aga võibolla polnudki nimi kõige tähtsam. Palju olulisem oli järjekordne kogemuslik kinnitus heast läbisaamisest naabritega mitte üksnes riiklikul tasandil, vaid ka üksikisikute vahel.
Suvefestivalid meelitavad igal aastal kokku üha rohkem osalejaid ja valik kasvab pidevalt. Muusikaürituste mitmekesisus on juba tavapärane, kuid uurides täpsemalt naaberriikide festivalide kavasid, leiab veel laias valikus muud meelelahutust erinevates vanustes osalejatele, alates tantsu- ja teatrilavastustest kuni unustamatute kontsertideni.
Riia festivali ajal, 16-18 augustil, on kogu linnas ühistransport tasuta. Foto: Urmas Saard
Käesoleva aasta naaberriikide suveüritusi tutvustab rahvusvaheliste bussireiside vilunud korraldaja Euroline juhataja Edmundas Pavlovas.
Läti
Suvehelid
3-4. augustil toimub Riias üks suurimatest Läänemere rannikupidudest, otse mereliival paiknevate teatri- ja muusikalavadega. Muusikatähed nagu Cheat Codes, Mika, Calvin Harris on juba varem seal esinenud. Festival on suurepärane esinemiskoht Baltimaade noortele muusikutele, kes alles alustavad oma tähelendu.
Riia linna festival
Igal aastal, Riia linna pidupäeva tähistamise ajal, toimub seal rohkelt tasuta meelelahutusi. Saab maitsta kõige maitsvamaid toite, vaadata mitmesuguseid tänava ja professionaalse kunsti näituseid, ilutulestikku. Festival toimub 16-18 augustil. Pidupäevade ajal on kogu linnas tasuta ühistransport.
Lisaks osalemisele Vievise laulukoori konkursil laulis Tapa valla lastekoor kolmel muusikaliselt rikkal reisipäeval veel mitmel pool mujalgi nii Leedus kui Lätis. Vaatamisväärsustega tutvumiseks jäi väga vähe aega, aga Trakaile heideti siiski põgus pilk peale.
Tapa valla lastekoor Trakais, pildil saatjate hulgas ka Audronė Stepankevičiūtė (paremal äärel istumas). Foto: Urmas Saard
[pullquote]Pühapäeval saatis lauljaid Vievise kultuurikeskuse direktor Audronė Stepankevičiūtė[/pullquote]Esimene kontsert toimus reedel Lätis, Ezerkrasti rehabilitatsiooni keskuses. Laupäeval sõideti pärast võistulaulmist Vievisest välja veel enne, kui pooltel osalejatel olid oma laulud laulmata. Sihtkohaks oli Kietaviškių. Tapa valla lauljad teadsid, et kontsert tuleb kahasse teise võistulaulmisel osalenud Leedu kooriga. Aga kohtumisel Elektrėnai külje all asuvas rahvamajas ei teatud, et pisikesel laval esineb koor, kes sama päeva õhtul kuulutatakse Vievise peaväljakul konkursi peavõitjaks. Kontserdi alguses ei aimatud kohe sedagi, et lauldakse vastakuti teineteisele. Algselt arvati, et küllap esinetakse sealse paiga külaelanikele, aga seda ei juhtunud.
Ülisuur pildigalerii koorikonkursist, rongkäigust ja kontserdist
Lehtse, Tapa ja Jäneda üldhariduskoolide esimese kuni üheksanda klasside õpilastest koosnev koor pälvis Leedu väikelinnas Vievises toimunud 13. koorikonkursil esimese koha. Grand Prix võitis Ukmergė linna Antanas Smetona nimeline gümnaasium.
Tapa valla lastekoor Vievises. Foto: Urmas Saard
Vievise gümnaasiumi aulas toimunud koorikonkursil esines kolmeliikmelise žürii ees 16 Leedu kooli riigi väga erinevatest piirkondadest, lisaks Eesti koor Tapalt. Laulukooride võistulaulmise ellukutsuja ja peajuhi Audronė Stepankevičiūtė, Vievise kultuurikeskuse direktori sõnul oli sellise konkursi loomine tema muusikaõpetaja Aldona Pulauskiene mõttealgatus. Stepankevičiūtė meenutas, et 2007. aastal alustati vähem kui poole väiksema arvu kooridega oma kodukandi lähedusest. Vievis on umbes 5000 elanikuga linnake, mis asub Elektrėnai omavalitsuses, kuuludes samal ajal Vilniuse maakonda.
26.-28. aprillini toimusid Soomes, Lappeenrantas, Soome meistrivõistlused juhtrajasõidus. Võistlejaid tuli kohale Soomest, Venemaalt ja Eestist. Eestlased võistlesid Soomes kuuekesi. Sindi mudelispordi klubist osalesid Andy Aron, Karmen Mets ja Karin Mets. Peale meie klubi esinduse osalesid veel EinarViira, Margus Jõgilaine ja Heiko Tamme. Viimased kaks elavad ja töötavad hetkel Soomes.
EM-24 klassi võistlus- Karin paremalt kolmas. Foto: Johannes Mets
[pullquote]Andyl jäi finaalikohast puudu 1,5 ringi![/pullquote]Sõiduks läks reede varahommikul ja peale lõunat olid meie võistlejad viperusteta kohal. Võistlustel oli kavas viis klassi: EM-24; EL-24; F1-32; ES-32 ja ES-24.
Esimesena oli kavas klass ES-32. Kokku osales 27 võistlejat. Meie klubist platseerus Andy 12. kohale ja Karmen 21. kohale. Karmeni mudel ei saanudki õiget hoogu sisse ja nii tuli leppida tagasihoidliku kohaga. Soome meistriks tuli selles klassis Olli Kantamaa.
Järgmisena oli meie klubist võistlustules Karin Mets noortele mõeldud klassis EM-24. Võistlejaid oli 13. Selles klassis antakse noortele kaks sõitu. Esimeses sõidus oli Karin üheksas ja teises sõidus seitsmes. Kokkuvõttes 8. koht. Nii Karinile kui ka Karmenile tegi peavalu raja vasakpoolne ülemine kurv, kus nad andsid teistele võistlejatele palju ringe ära.
Selle aasta märtsikuus möödub 30 aastat Soome Vihti valla ja toonase Palupera valla ja Otepää valla vahelisest sõprussidemete sõlmimisest. 11. märtsil olid seda sündmust Otepääl tähistamas Soome suursaadik Eestis Timo Kantola ja delegatsioon Vihti vallast. Otepää ja Vihti valla juhid uuendasid sõpruslepingut.
Timo Kantola, Soome suursaadik Eestis, Otepääl. Foto: Valju Aloel
Külalisi tervitasid Otepää vallamajas Otepää vallavolikogu esimees Jaanus Barkala ja vallavanem Kaido Tamberg.
Lisaks Soome suursaadikule Timo Kantolale osalesid visiidil veel saadiku abikaasa Irma Kantola ja saatkonna pressinõunik Hannele Valkeeniemi. Vihti vallast olid külla tulnud vallavanem Erkki Eerola, vallavolikogu aseesimees Erkki Aronen, vallavolikogu liige Pasi Saario ja kultuurijuht Tommi Muhli. Külalised tutvusid UPM-Kymmene Otepää AS-ga, külastasid Tehvandi Spordikeskust, Otepää Gümnaasiumi, AS-i Sanwood, Sangaste lossi ja Vidrike külamaja.
Õhtul toimus Otepää Kultuurimajas südamlik sõprusõhtu, kus esines loominguline kollektiiv „Malk“ Lembi Oja juhendamisel. Otepää ja Vihti valla juhid uuendasid sõpruslepingut. Suursaadik Timo Kantola, kes eelmisel päeval võttis Käärikul osa Kekkose suusaraja sõidust, märkis, et Eesti ja Soome vahel on alati olnud erilised suhted. „Hea meel on näha, et need suhted on nii pikka aega kestnud ja on inimesi, kes sõprussidemeid hoiavad ja viivad edasi,“ lisas Timo Kantola.
Euroopa Komisjoni poolt korraldatud piiriülese projektina toimus Helsingis kolmas rahvusvaheline dialoog Euroopa Liidu teemal, milles osalesid TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajad ja Soomet esindavad Päris-Soome maakonna seeniorid.
Valter Parvel on rohkelt küsimusi ja arvamusi. Foto: Urmas Saard
[pullquote]mäletatavasti võrdles Soome president Sauli Niinistö raamatukogu Vana-Kreeka agoraaga[/pullquote]Meenutuseks, et esimene sarnane kohtumine leidis aset eelmise aasta juuni kahel päeval Pärnus. Teist korda koguneti Turus mullu septembris.
Kolmas ja ühtlasi viimane sellesisuline seminar viidi läbi täpselt kolm kuud tagasi avatud väga esinduslikus Helsingi keskraamatukogus Oodi. Kahtlematult omab ka seminari asukoha valik sümboolselt olulist tähendust, sest mäletatavasti võrdles Soome president Sauli Niinistö raamatukogu Vana-Kreeka agoraaga, mis peaks olema kõigile avatud ja lubatud erinevate arvamuste paljususele.
Oodi – Helsingi uus keskraamatukogu avati Soome Vabariigi 101. aastapäeva eelsel päeval. Külauudiste infoveskil õnnestus raamatukogu 17 250 ruutmeetri suuruse põrandapinnaga hiigelhoones jalutada täpselt kolm kuud hiljem.
Helsingi uus keskraamatukogu – Oodi. Foto: Urmas Saard
Kõige suurepärasemaks osutunud nimekujund Oodi valiti 2016. aastal läbiviidud nimekonkursil, mis kogus koguni 1600 pakkumist. Giidi küsimisele, mida tähendab ’oodi’, tekkis vastamisel hetkeline segadus. Aga Oodi tähendabki oodi!
98 miljonit eurot maksma läinud hoone ehitas ehitusfirma YIT valmis ALA arhitektide Juho Grönholmi, Antti Nousjoki ja Samuli Woolstoni nägemuse järgi. Rahvusvahelisel konkursil valiti arhitektid 544 töö hulgast. Kuid tähtis on teada sedagi, et oma osa on ka Eesti ettevõtetel. Seinte ja katuse puitelemendid tarnis Saku vallas tegutsev Timbeco Woodhouse OÜ. Klaasfassaadid projekteeris ja paigaldas Windoor AS Sauelt. Umbes 4500 ruutmeetrise mahuga klaasfassaad kujunes ettevõtte möödunud aasta üheks suurprojektiks. Konstruktiivse ning arhitektuurse loomerühma rahvusvahelises seltskonnas töötasid oma valdkondade paremad asjatundjad nii Soomest, Ühendkuningriigist, Taanist kui ka Eestist.
Sindi Naisliit kuulas Riia toomkirikus Ilva Lempa orelimängu ja tegi jalutuskäigu jõulupühade eelses Riia vanalinnas.
Riia toomkirik. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Lätti jõudes laulis Maimu Läti hümni[/pullquote]Käesoleva nädala kolmapäeval kulges teekond lumisest Sindist uduga varjutatud Riiga reisi- ja keelejuhi Maimu huvitavate jutustuste saatel. Juttu vürtsitasid paraja mõõdutundega naljakalt öeldud lausekillud. Kiiresti sai selgeks seegi, et läti rahvas väärib kõigiti lugupidamist. „Kas kõik mäletavad, kuidas öelda läti keeles palun ja tänan?” Ja Maimu tuletas meelde, et palun on lūdzu ja tänan – paldies. Seda vist isegi enamik seltskonnast teadis või oli vähemalt korduvalt kuulnud. Aga kuidas tagasisõidul küsida näiteks kaks kasti viina? Siis pidanuks ütlema lūdzu divas kastes degvīna. Maimu rääkis sellestki, kuidas eristuvad läti keeles naiste ja meeste nimed. Naise nime lõpus on a või e, mehe nimi lõpeb s tähega. Läti keel on tugevasti mõjutatud liivi keelest, mistõttu sõna rõhk asub sarnaselt eesti keelega esimesel silbil. Tundes hästi läti keelt, polnud Maimu Eestimaal elades unustanud sõnakestki eesti keelt, mille oskus kipub paljudel eestlastel järjest kasinamaks muutuma. Kui ikka eesti keeles on olemas mõni Läti kohanimi, siis kasutab Maimu eestikeelset sõna ja teab selle kõrvale öelda ka lätikeelse kohanime.
Riia vanalinna ajaloolise hoone võlvkeldris asub mõned aastad tagasi avatud Baltimaade esimene ja ainus moemuuseum, kus praegu näeb näitust „1918. Vabaduse luksus”. Külastajad võisid viivuks põhjalikult oma imagot muuta, peegli ees keerutades oma välimust imetleda ja vaatajate kiitvaid sõnu kuulda.
TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli õppur Mare Riia moemuuseumi eksponaati riietunult. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Põnevust tekitas Anna hoogne tegevus, millega ta järgemööda naisi nähtud ajastule vastavalt riidesse pani[/pullquote]Mööda trepiastmeid allapoole laskudes kohtub moemuuseumi külastaja esmalt plakatilt vastu vaatava tuntud vene moeajaloolase ja kollektsionääri Aleksandr Vassiljevi pildiga. „Ta on ka Eestis hästi tuntud. Aasta alguses avas Vassiljev Keila-Joa lossis pulmakleitide näituse,” rääkis minu seljataga astuv Mall. Tema sõnul ei vajavat legendaarne moeajaloolane tutvustamist isegi mitte vähese moeteadlikkusega inimeste hulgas. Populaarset Vassiljevit teatakse võrdväärselt hästi nii kodu- kui välismaal. Üle ilmamaa kuulsa moekuru ja Natalja Muzõtškinaga otsustati asutada maailmakuulsate moeloojate muuseum ka Riiga.
Esmapilgul ei teakski arvata, et Riia kesklinnas Miera ja Palidziba tänavate nurgal paikneva Laima šokolaadimuuseumi väljapanekud asuvad 1939. aastal projekteeritud omaaegses tööstushoones.
Kristīne, Laima šokolaadimuuseumi giid, pakendab külaliste valmistatud maiustusi. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Üks šokolaadist nukk on koguni vanem kui Läti riik[/pullquote]Peauksest sisenedes astuvad külastajad punakaspruuni vaibaga kaetud trepist üles. Trepikoja lagi meenutab pisut mullitavat šokolaaditahvlit. Näib nagu valguks sulavat šokolaadi välja ka lae ja seinte kokkupuute kohtadelt. Tundub, et maiajaid huvilisi võõrustatakse lausa magusa võlumaailmas. Vastuvõtu ruumi põrandal näeb ülisuuri kompveki- või šokolaadiümbriste värvilisi pabereid.
Varahommikuse ekskursiooni bussiga saabunud pärnakaid on sellisel suurel hulgal, et meid lahutatakse kahte võrdsesse osasse, kumbki giid saab täpselt 20 maiasmokka. Giidide rinda kaunistab suur Läti rahvusvärvides rosett. Järgmisel päeval saab Läti Vabariik täpselt saja-aastaseks. Sümboolselt ongi väga õige alustada lõunanaabrite suurjuubelit Laima šokolaadidest, mis on kahtlematult üks Läti rahvuslikke uhkuseid. Kristīne võtab rohke valikuga Laima kompvekkide korvi ja palub kõigil suu magusaks teha.
