
«Ku inne sai pito peetüs, tuu es sekä, a no kaet üüklubin – inemise siblise läbisegi, kõrda ei olõ. Pur’on inemise tunnusõ ands’agu…» kõnõlõs Rõugõst peri Ossipovi Oliver (21) tuust, kuis mõnõ kuu aotiinmist Kupõrjanovi jalaväepataljonin tedä muutnu omma. Kimmämbäs omma saanu ka Võro liina poisi Kaarna Karel (22), Jõelaiu Joosep (22) ja Niidü Sven (23) – miinipilja patarei juhtmisrühmä riamehe.
Aoteenistüse algus om hirmsa kõigilõ poissõlõ. «Es saa arvu, kon midägi om ja kon esi olõma piät. Edimäne üü es maka: kõik aig mõtli, et ku tulõ häire, kuis saa 40 sekundiga vällä ja viil rõivilõ kah,» tulõt’ Oliver miilde. A tä uutsõ sõaväest esiki hullõmbat, ku tegelikult oll’.
Päält Kareli es olõ poisi inne aoteenistüst püssä esiki käen hoitnu. «Algusõn pelksi esiki trikli vaotamist,» ütel’ Oliver. «A midä rohkõmb laskman kävet, tuud kimmämbas lätsit,» ütel’ Joosep. «Laskmisõl om sääne adrõnaliin seen, tuud ei anna määnegi muu tegemine.»
Uni om kulla hinnan
Kimmä kõrra seen omma poisi opnu aost kinni ja magamisest luku pidämä. «Tan om esiki kats minutit und kulla hinnaga,» ütel’ Oliver. «Inne sõaväke oll’ kümme minotit ildasjäämist tävveste harilik. A nüüt nõvva koton kah kõigi käest, et kokkolepütüst aost kinni peetäsi,» kõnõl’ Sven.
Joosep opsõ hindä sisse uskma: «SBK (sõduribaaskursus) lõpun tull’ 60kilomiitret jalaga är kävvü. Es usu, et suta tuud täüsvarustusõn lõpuni tetä. A ku Kupõrjanovi värtist sisse saimi, oll’ uhkõ tunnõ külh.»
Loe edasi: Sõavägi oppas koton kah kõrda nõudma