Arvamus

Einar Eiland: Eesti ametlikuks poliitikaks on olla Euroopa Liidu tõukekeskus!

2012-einareiland

Einar Eiland,

kodanik

Mõni aeg tagasi avaldati valitsustasandil meie riigi edasiarendamise ideoloogia, milleks pidavat olema niinimetatud tõmbekeskuste strateegia. Vähem on räägitud aga sellest, milles selline tõmbekeskustel baseeruv arenguloogika üldse rajaneb ja kus on selle sotsiaalkultuurilised juured. Kui aga väita, et tegemist pidavat olema juba haldusreformi järgmise sammuga, siis võib järeldada, et see protsess on juba pikemat aega kestnud. Kui nii, siis millal oli selle protsessi algus ja milline on selle haldusreformi tõeline sisu?

Selleks, et sellest aru saada, peame vaatama minevikku ning mida kaugemale vaatame, seda selgema pildi toimuvast saame. Selge on see, et kristlusest kui meie ühiskonna eksistentsikoodist me mööda vaadata ei saa. Just seda sotsiokultuurilist algoritmi on meil hakatud pidama omaks ja ainuomaseks. Kui aga vaadelda selles sotsiokultuurilises keskkonnas toimuvaid protsesse, siis selgub, et maailma ajaloost on kujunenud ressursside kontsentratsiooni ajalugu. Võimu ülesandeks on selle ressursside kontsentratsiooni korraldamine ja meie aladel on seda korraldatud juba ristirüütlite ajast saadik – kõik ikka selleks, et võim saaks ennast realiseerida läbi jagamise ja valitsemise printsiibi. Kuid teisalt, mida kaugemal saab olema võim, seda võõramaks ta muutub ja seda rohkem tegeleb võim valitsemisega, mitte ühiskonnas toimuvate protsesside juhtimise ja probleemide lahendamisega. Tänapäeva ühiskonnas peab võim aga olema probleemide lahenduste pakkumise vahendiks, mitte valitsemise vahendiks.

Selleks, et saavutada võimu, peab teineteisest eraldama kõike. Inimene tuleb eraldada riigist, riik rahvast, tööline ettevõttest, inimesed teadmistest, patsient arstist, ettevõtted ülikoolidest jne. Just seda mõtet on kandnud haldusreformid Mõõgavendade ordu ajast alates ja mida on jõudumööda asendatud n-ö müügivendade orduga. Mida paremini ühiskonda killustada, seda suurem saab olema võim. Selleks tuleb rakendada anastatava maa kõige paremate poegade teadmisi ja oskusi ning nad on alati nõus selle mänguga liituma, sest õukonnateadlaste perekonnad vajavad toitmist. Loe edasi: Einar Eiland: Eesti ametlikuks poliitikaks on olla Euroopa Liidu tõukekeskus!

Kas kolhoosikord või mõisaaeg?

Heiki Hepner, Kohila Metsaseltsi juhatuse liige

Eesti Vabariigi taastamisel oli üks põhimõttelisemaid otsuseid tagastada maaomand nende endistele omanikele. Kolhoosid likvideeriti ja omanikud said tagasi selle, mis neile või nende esivanematele enne NL okupatsiooni kuulus. Kuid kahjuks on enam kui 20 aastat tagasi alustatu jäänud lõpetamata. Maaomanikul puudub võimalus otsustada oma maal jahindusküsimuste üle. Sisuliselt säilitati jahinduses kolhoosikord, mille kaitsjad ähvardavad avalikkust mõisaaja tagasitulekuga.

Tänase jahindussüsteemi eest võitlejad, kes peavad kehtivat seadust maailma parimaks jahiseaduseks, on maaomanikke süüdistanud mitmes surmapatus. Kõige rohkem on kõlama jäänud väide, et maaomanike seisukohtadega arvestades ootab meid mõisaaja tagasitulek. Selle väite kinnituseks proovitakse näidata, et jahiseaduse kaasajastamise taga on välismaalastest suurmaaomanikud. Milline on olukord tegelikult? Võtame kõigepealt vaatluse alla välismaalased. Eesti erametsaomandist ümmarguselt kolmveerand on füüsiliste isikute omanduses, välismaalased moodustavad omanikest ühe protsendi. Veerand metsamaast on juriidiliste isikute omanduses. Kui palju seal omanike hulgas välismaalasi on, täpselt ei tea, kuid kindlasti neid on. Võib vaielda selle üle, kas see on hea, kui väliskapital meie majanduses osaleb, aga on ilmselgelt kahepalgeline heita seda metsaomanikele ette. Eelmisel aastal Eestis jahti pidanud jahimeestest veerand olid välismaalased. Ja neid ei toonud Eestisse maaomanikud, vaid tänased jahindusorganisatsioonid. Metsaomanike hulgas on välismaalaste osakaal kindlasti oluliselt väiksem. Loe edasi: Kas kolhoosikord või mõisaaeg?

Raha kogutakse reisimiseks, pensioniks ja igaks juhuks

Heli Lehtsaar,www.minuraha.ee toimetaja

Finantskirjaoskuse uuringu põhjal on praegu veidi üle pooltel eestimaalastest sääste. Kõige suurem osa säästjatest (24%) kogub reisimise ja hobide jaoks, konkreetse eesmärgita paneb raha kõrvale pea sama palju inimesi ja 22% kogub pensioniks lisaraha.

Kogumise eesmärkidena nimetati veel eluaseme remonti või ümberehitust ja nn matuseraha (mõlemad 19%). Oma tervise parandamiseks ja rõivaste ostmiseks kogub võrdselt 16% inimestest. Pea sama paljud (15%) panevad raha kõrvale lähedaste abistamiseks ja laste või enda hariduse finantseerimiseks. Väiksema osakaaluga on kogumine kodumasinate, elektroonika või mööbli ostmiseks ja alla 10% kogub auto või eluaseme ostmiseks.

Noori huvitavad riided, vanemaid pensioni lisaraha

Kogumise eesmärk on loomulikult väga personaalne, kuid sõltub ka vanusest. Näiteks kogub reisimise ja hobide jaoks kõige rohkem 30-39 aastastest (36%), rõivaste ja jalatsite ostmiseks panevad raha kõrvale kõige rohkem 18–29 aastased. Huvitav on, et hariduse jaoks ei kogu usinaimalt mitte noored, vaid 40–49 aastased. Tõenäoliselt on see seletatav kahe asjaoluga: esiteks kogutakse täiskasvanuikka jõudvate laste koolitamiseks ning teiseks enesetäiendamiseks, et tööjõuturul läbi lüüa.

Pensioniks lisaraha kogumise vajadus saab selgeks alles pensioniea künnisel: kui näiteks 40-49 aastasest paneb sel eesmärgil raha kõrvale 15% ja noorematest veelgi vähem, siis 50–59 aastaste seas on protsent juba 28 ning 60-69 aastastest panevad pensioniks lisaraha kõrvale peaaegu pooled. Kahjuks on mõned aastad enne pensionile jäämist riskantne investeerida nii, et see pakuks vähemalt inflatsiooniga sarnast tootlust, sest selliste investeeringute minimaalne pikkus peaks olema vähemalt viis aastat. Järelikult tuleks pensioniks lisaraha kogumisega alustada aastakümneid varem.

Loe edasi: Raha kogutakse reisimiseks, pensioniks ja igaks juhuks

Unistus korras Eestist

Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. (T. H. Ilves)

Teeme Eesti juubeliks korda! Nii hõikas Eesti Vabariigi President pühapäeval pidulikul kontsert-aktusel. Need sõnad läksid hinge ja panid mõtlema (unistama), missugune võiks olla täiesti korras Eesti viie aasta pärast.

Alustan lastest. Vaadates samal kontserdil säravaid imearmsaid pisikesi inimesi tundus, et neil pole häda midagi. Kui tahavad, jooksevad ringi, kui tahavad, mängivad ja kui igav hakkab, siis kutsuvad sõbrad külla. Aga! Korras Eestis riigil oleks jõudu toetada last rohkemaga kui 20 eurot kuus. Samuti oleks renoveeritud kõik mänguväljakud, lastel oleks olemas kõik vajalikud õppevahendid. Lapsed ei peaks muretsema, kas nad ikka saavad teatrisse, klassi väljasõidule või huvialaringi minna. Lapsed ei peaks muretsema ei kodu- ega koolivägivalla pärast. Korras Eestis teaks lapsevanem alati, kuidas ta lapsel läheb, millest ta mõtleb, mida tunneb. Korras Eestis julgeks laps panna käed ümber emme ja issi ning öelda neile, kui toredad nad on ja kui väga ta neid armastab.

Noortel oleks korras Eestis palju lahedaid kohti (noorteklubisid), kus sõpradega kokku saada ja midagi teha (musitseerida, sportida, maalida, väidelda …). Korras Eestis oleks alkohol, tubakas ja narkootikum noorte (aga ka vanemate inimeste) hulgas tabu, mida ei puututaks. Korras Eestis oleks kõikidel noortel toetavad vanemad, ustavad sõbrad (ehk armas kaaslanegi), võimetekohane haridus, rahuldustpakkuv hobi. Korras Eestis julgeks (tahaks) noor suu lahti teha ja ka oma hääle kõlama (kehtima) panna. Noor teaks, kes ta on, mis ta teeb ja mis temast saab. Loe edasi: Unistus korras Eestist

Iseseisvuspäev kui miilitsate ja punkarite laulupidu

Einar Eiland,
kodanik

Kui ennem lõid inimesed brände, siis nüüd loovad brändid inimesi. Tänaseks on tekkinud erinevaid käitumisstereotüüpe niivõrd palju, et inimesed ei jaksa neid enam tarbida. Olgu selleks kas poliitikud, poliitilised platvormid, pensionisammaste müük või SMS-laenud. Oleme loonud tarbimisühiskonna, mis eksisteerib kui hipodroom, kus teleekraanilt saame näha lakeide, kaskadööride ja džokide võiduajamisi ja kus aeg-ajalt keegi ennast võitjana võib tunda.

Selle tarbijana jääb inimestele vaid valik – kelle poolt olla ja teha panus, et võitjaga samastuda. See palagan aktiviseerub just riigipühadel, sest see võimaldab võimu prioriteete rahva identiteediga paremini asendada ehk teisisõnu olla rahvale müüdavam. Selle ühiskonna valuutaks on tähelepanu. Sellega määravad inimesed võitja. Aga mille nimel või mis on selle põhjuseks, ei kuulu enam arutelu alla, sest tähtsad on panused mitte arutelud. Tulemusena vastandatakse poliitika elu ja mõtlemisvõimega. Nagu näha on see õnnestunud, sest meile kinnitatakse igapäevaselt, et meie ühiskondlikud probleemid on paratamatus.

Nagu turureeglid meile ütlevad, siis selleks, et paremini müüa, peab oskama rünnata enda turukonkurente. Kaasvaraks oleme saanud kodusõja kõikidel ühiskonna tasemetel. Lahinguedu mõõdupuuks on aga majanduslik efektiivsus, kus eelarve kaudu on pandud tuletõrjujad konkureerima arstidega, arstid õpetajatega, linnad maapiirkondadega, autod bussidega, bussiettevõtted elektrirongidega, ministeeriumid kohalike omavalitsustega Reformierakond Keskerakonnaga jne.

Loe edasi: Iseseisvuspäev kui miilitsate ja punkarite laulupidu

Jahiseaduse eelnõu peab lähtuma eluslooduse igakülgsest kaitsest

Seoses keskkonnakomisjonis arutlusel oleva jahiseaduse eelnõuga, esitas Eesti Loomakaitse Selts riigikogus peetud keskkonnakomisjoni erakorralisel istungil omapoolsed ettepanekud, mis lähtuvad eelkõige eluslooduse igakülgsest kaitsest. Eelnõu tõsisemateks probleemideks on metsloomade arvu piiramatu loodusest eemaldamine majanduslikul eesmärgil, küttimismahtude otsustamine riigi kontrolli alt väljas oleva organi poolt ning jahikoerte katsetamine ehk nende oskuste testimine elusat metslooma kasutades. Loe edasi: Jahiseaduse eelnõu peab lähtuma eluslooduse igakülgsest kaitsest

Millega seletada waldorfkooli populaarsuse kasvu?

Külli Volmer,
õpetaja

Mida tempokamaks, kirjumaks ja virtualiseeritumaks muutub elu meie ümber, seda enam lapsi leiab tee waldorfkoolide juurde. Miks? Sest täiskasvanuina võime me eelkirjeldatud maailmaga enam-vähem hakkama saada, laps aga ei saa sellega hakkama, sest inimtaime kasvamine vajab rahu, soojust, järjepidevust, käegakatsutavat tegelikkust ning täiskasvanute selget arusaamist sellest, kuidas areng toimub.

Näiteks – et liigvarasele intellektuaalsele arengule rõhudes maksame hiljem lõivu nii nõrga eluhuvi kui tervisehäiretega. Waldorfkoolid ja lasteaiad panustavad rahulikult ning kivi kivi haaval kõigepealt baasoskustesse, seejärel pealisehitusesse. Waldorfkooli õpetaja julgeb võtta aega ning olla olulises põhjalik. Muuseas, mitte ükski tööga seotud Eesti vanasõnadest ei kinnita vastupidise toimimisviisi mõistlikkust!

Waldorfkool on tegutsev kool. Terve laps on eelkõige tegutseja, kelleni praktilised maailmatõed jõuavad läbi tegutsemise. Tegutsemisviisiks on ka oma käega kirjutatud – illustreeritud ainevihiku koostamine, selmet ettetrükitud töövihikus lünki täita. Kool on ajast aega lastele pakkunud seda, milleni kodu ja lähiümbrus ei küüni. Näiteks agraarühiskonnas kirja- ja rehkendusoskust ning laiemat maailmapilti. Seejuures ärgem unustagem, et vahetu kontakt maailmaga nii nagu ka praktilised eluoskused olid neil lastel loomulikul viisil olemas. Loe edasi: Millega seletada waldorfkooli populaarsuse kasvu?

Puusuusk ei ole libe

Kevad tuleb salaja ja pikkamööda, just nii pooluniselt, nagu tegutsevad sõbrad mu akna all.

Täna hommikul, kui magamistoa kardina eest lükkasin, märkasin, et olin ärganud koos mu akna all elava põldvarblasega. Pesakastiavast pisteti parasjagu välja pisike hall nokk. Peaaegu oli selles nokas näha tiibadeni ulatuv haigutus. Panin pea tagasi padjale ja jäin jälgima, mis edasi saab. Lähima viie minuti jooksul venis pesakastiavast välja pea ja tasapisi ka kukal. Lind aina venis edasi. Tasapisi tuli, kael ja ülaselg, ühel hetkel vajus välja üks tiib… Ja tundub, et sel hetkel sai varblane aru, et mingit äratuskella kinnilöömise võimalust enam ei ole ja vurrdi läks ta lendu… Hetke pärast askeldas ta juba linnusöögimajas, tõstis sihvkasid siia ja sinna.

Rõõmsalt naeratama paneb see pilt vist igaüht. Mina igatahes tundsin end täiesti ära.

Eks selline lirtsuv-lumine ilm ongi ühtviisi laisk ja soe. Rabelemiseks pole nagu mingit põhjust, nälg ei näpista.

Aga nii, nagu lindudel, kihutab inimese ühel hetkel õue uudishimu. Uudishimu näha, mis teised teevad. Ja nii me läheme.

Ja kuigi sellise ilmaga on vilets suusatada – lumi pakib suusatalla alla, iga väärsamm toob kaasa märja kinda või püksipõlve, lähevad meist paljud suusatama. Sest selline ilm on enamasti nii põnev, et lihtsalt ei saa õue minemata jätta.

Just suuskadest tahtsin ma seekord rääkida. Vanadest headest puusuuskadest. Loe edasi: Puusuusk ei ole libe

Mille võrokõisi lippu vaia om?

Kaplinski Jaan,
kirämiis

Mõni aastak tagasi ma kai, et Eestimaale om tulnu pall’o egätsugutsit lippe: bensujaamul omma lipu, kaubamaiul omma lipu, kinkäl kõigil viil. Tull’ mõte, et Eestimaa omgi nigu rohkep egätsuku äriseltse ja firmade käsih, omgi rohkep näide ku eesti rahva uma.

Rahvuslipp vai riigilipp, tuu vana hää trikoluur om illos lipp, a timä kõnelas toda, et om olemah Eesti riik ja rahvas. A tollest, et Eestih om mitut muudu rahvast, omma saarlase ja setokese, virulase ja võrokese, tuu vana hää lipp joht ei ütle. Tä om riigilipp, ei ole kodolipp, maalipp.

Tarto-Võro suurtii pääl om sildikene «Vana Võromaa». Tuust sildist sõida ma egä nätäl müüdä, ku Saberna poodih käü. Ja sis ma mõtle, et võissi Saberna poodi man ka olla üts lipp, miä kõnelesi, et olemi jo Võromaal.

Võro liinah võissi ka riigi ja liina lipu man mõnel kotsil tuu vana Võromaa lipp olla. Mu meelest piässi tuu lipp olema just vana Võromaa lipp, niida, et Põlva vai Hargla inemise ka võissiva tedä umas pitä ja üles nõsta.

Mu vanaesä om peri Eoste küläst Põlva lähkölt, a suguseltsih ei ole konagi peet hinnäst põlvakeisis, iks võrokeisis, umma kiilt võro keeles.

Mi aol om umandus (omand) küll nigu suur ja tähtsä asi, a seo tähtsä as’aga om nii, et egälütel om inäpvähäp sammamuudu umandus. Ole-i suurembat vahet, kas inemine eläs Viruh vai Võrol, Hiiumaal vai Inglismaal, as’a omma väegade üttemuudu. Samasugutse autu, ii-päädi ja aifõuni, läpäkä ja leevämassina. Sis omgi hää ja illos, ku meil om ka midägi, mis om inne mi ja ei kinkägi tõse uma. Uma kiil, uma lipp, uma nimi, uma pere…

Nii et luuta om, et ilosal suveaol joba saami Võromaal nätä inemiisi uma lipu all Umma pito pidämäh vai mõnda Võromaa seltskunda tuu lipuga kohki marsmah vai timä all laulu vai tandsu löömäh.

Uma Leht

Kust algab meie kultuuri allakäik?

Einar Eiland,
kodanik

Kultuuri allakäik hakkab sealt, kus lõppeb ühiskonna huvides toimiva keele ja kirjasõna levik. Ehk sealt kus kirjasõna ei täida kultuuriruumise enam sellele kultuurile omast harivat rolli ja seega ei täide enam ellujäämiseks vajalike kogemuste edasikandja rolli. Seega lakkab meie klassikaline kirjandus toimimast kultuurilise regulaatorina, rääkimata ajakirjandusest, mis suunaks ja tagaks inimese ja ühiskonna arenguprotsessi. See lõhub meie ajaloopärandist arusaamist ja võimalust õppida minevikust. Tulemusena lõhestab seega ühiskonna kultuuritraditsioone kui kogemuste kogumit ellujäämise eesmärgil.

Meie oleme aga loonud haridussüsteemi, mis süsteemselt hävitab eesti rahvusriiklust. Sest kuidas muidu suudame rahumeelselt pealt vaadata orjandusliku korra legaliseerimist, kus naabrimees peab Soomes tööl käima ja noored on õnnelikud kui saavad järgida sama käitumisstereotüüpi. Et olukorra moraalset vastuvõetavust leevendada tuleb aga Oksanenist kujundada eesti rahvuskultuuri kandja. Vabandan väga kuid see on saama hea kui asendada Vigala Sassi õigeusu preestriga või vastupidi.

Selle allakäigu peamine põhjus seisneb selles et kui me räägime Eesti kultuurist ja ühiskondlikust arengust, siis me ei saa enam aru, millest me räägime, mida me tahame ja mida tuleks teha et olukord muutuda või areneda saaks. Seega me ei suuda enam tuvastada, mis meie ümber toimub ja ümbritsevast arusaamine puudub ! Kui arusaamine puudub, puudub ka vastutusvõime ja protsesse iseloomustab paratamatu isekulgemine. On vaid rida mõttekilde, kes kõik karjuvad et temal on õigus. Seega ei saa kultuur kui kogemuste kogum ellujäämise eesimel enam tekkida. Loe edasi: Kust algab meie kultuuri allakäik?

Võrokõisi kimmä ütelüse

Kalla Urmas,
keeleuurja

«Kimmä ütelüse» võistlus and’ hää saagi. Hindamisõs om saadõt esisugumaidsi asjo. Om vannosõnno, miä iks viil rahva siän elässe; om «peris» ütelüisi ja om viguriidsi lausit, miä omma kas nimelt vällä mõtõldu vai esihindäst sündünü. Vanasõna om tuu, miä ütles, kuis as’a ilman omma vai kuis näidega tulõ ümbre kävvü.

Ütelüs kitsamban mõttõn käü tuu as’a kotsilõ, minka ütlejäl parajidõ tegemist om, olku tüü man vai jutu sisen.
Tuu vaihõtegemine näide katõ sordi vaihõl esi alati väega kimmäs ei olõ. Näütüses olgu vanasõna: «Ega must muudu jätä.» Taa om sääne hoiatus, et võit pruuki nigu elotarkust kõgõ ilma kotsilõ, a saat üldä ka jutu sisen tuu inemise kotsilõ, kinkast kõnõlõt.

Siin kirätükün võtassi ette rohkõmb nuu «peris» ütelüse, eesti tiidüskeelen kõnekäänud. Ütelüisi omma keeleinemise hoolõga kor’anu ja küländ om olnu ka keelekõnõlõjit hindit, kiä omma ütelüisi kirja pandnu ja tiidüsasutuisilõ saatnu. Tiidläisil om kokko pant Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas Justkui ja tuu om Internetin ülevän.

A iks om ka «Kimmäs ütelüs» toonu mano hulga sääntsit ütelüisi, midä tuust andmõkogost vähämbält Võromaa kihlkundõ jao sisest ei lövvä. Näütüsest säändse:
Nika kurg ärki koolõs, ku suu sulas (ku piät midägi hirmsa pikält uutma).
Päts es näe pääväminekit (leevä- vai saiapäts sai ruttu otsa).
Nigu kööme köögipõrmandul (mõnõ väiku ja tähtsüseldä as’a kotsilõ).
Taa nõsõs nigu valgõleib (ku noorik nakas jo last uutma).
Seerejuusk ku suurebäsel (pikki siiriga tütrigu kotsilõ).
Ega mi olõ-i vana, mi olõ varra sündünü (vanõmba noorõlõ).
Sõs om kül kuu nelläkandilinõ (ku määnegi ilmvõimalda asi piäs täüde minemä).

Või-olla om keelekorjajilõ jäänü üles andmalda sääntsit ütelüisi, midä pall’o prostas vai ropus peeti. A no kirotas rahvas julgõmbahe ja omma nuu kah nakanu vällä tulõma. Näütüses:
Kundsa tsiht, a nõnna kargas (peeru kotsilõ).
Taa om nigu paiukoorõga putsi paikaminõ (ku määnestki vanna asja paigatas, ku ollu mõistlikumb joba vahtsõnõ osta).
Uma käsi käänd, uma perse pidä (ummõlustüü tegijä ütel’, ku häste vällä es tulõ).

Võrokõsõ omma ka vanahusõ ja koolu kotsilõ säänest nall’a visanu, minka piät ette kaema, kuna vai kinkalõ tuud kõnõlda. Nigu:
Häid hambit taalõ liiva süvvä (kadonukõsõ mälehtüses).
Sinno olõs nigu matmisõga ildas jäädü (kiä näost väega är om jäänü).
Ku saata sinno surmalõ perrä, võit sada aastat ellä (aiglasõlõ inemisele).
Loe edasi: Võrokõisi kimmä ütelüse

Venelased

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Jõulueelsel reedel suheldi Värska veepargi basseinides ja saunalavadel päevasel ajal üksnes vene keeles. „Pool Pihkvat on siin,“ sõnas üks neljakümnendates perepea, kellega kerget juttu tegin.

„Oleme siin olnud viis päeva,“ jätkas pihkvalane, kelle nime ma ei küsinud. „Ei, me pole siin esimest korda, tegime aastase viisa ja nüüd käime tihti.“

Eesti on keskklassi venelaste silmis saanud nõutud reisisihtkohaks ja venelased muutunud soositud klientideks. Värska sanatoorium toob kohale Pihkva kliendid, Tallinn meelitab aastavahetuseks rongide ja lennukite kaupa lõbutsejaid Piiterist kui Moskvast.

On välja mõõdetud, et keskmine Vene klient kulutab Eestis rohkem raha kui keskmine soomlane. Seega tasub tema nimel pingutada. Pealegi on venelasi hulga rohkem kui soomlasi ja seega raha, mida Eestis läbi lüüa, on venelastel summaarselt samuti enam.

Võrus oli kord ühe kortermaja seinale kraabitud loosung: „Venelased majast välja“. See oli kellegi ärkamisaegne emotsionaalne purse, mis püsis seal seinal pikki aastaid. Koolides hakati vene keele õppele viltu vaatama.

Venelasi ei sallitud tol ajal juba selle pärast, et defitsiidi-aastatel käisid petserlased ja pihkvalased Eestis poode „rüüstamas“. Rääkimata sellest, et Eesti põllumajanduse toodang müüdi vägisi Venemaale, samas kui kodustel lettidel haigutas tühjus.

Kuuldavasti saavat praegugi Värska poes piimakülmik ennetähtaegselt tühjaks, kui bussitäis venelasi enne kojusõitu seal peatuse teeb. Aga see ei tee kedagi vihaseks. Nüüd on venelastel pakkuda seda, mida nende vanematel veerandsada aastat tagasi polnud – kõva raha.

Aeg muudab inimesi ja inimesed muudavad aega. Kuigi ametlikud Eesti-Vene suhted on jäätunud, on normaalsete inimeste omavaheline läbikäimine parem kui iial varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist. On vaid aja küsimus, millal suhtumise muutus jõuab ka ametlikule tasandile.

Maailma muutumise mõtteid mudides

Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik

Hoiatuseks inimestele, kellel närv kergelt mustaks läheb: see on üks järjekordne kõiketeadjalikult ennasttäis aastalõpu kokkuvõttev kirjutis. Võiksin meie ajaarvamise järgsete aastate mahus seda teha, nii sisukas on aasta 2012 minu jaoks olnud, kuid katsun ennast piirata. See mõtteavaldus on rohkem ajendatud emotsioonidest ja noorusele omasest ikka ja jälle korduvast silmade avanemisest. Ma loodan, et lugejad seda sellisena ka võtavad: mitte arvamusartikli, vaid pigem tunnetusartiklina.

Paratamatult pean rääkima poliitikast ja ühiskonnast, kuigi hea meelega võtaksin ette ja teeksin mõne muretu kultuuriarvustuse. On olnud erakordne aasta. Kevadel olin entusiastlik ja avaldasin lootust, et rahvas tõuseb. Nüüd on unelev rahvas ärganud. Lõpuks jõudis rahulolematus punkti, kus otsustati massides meelt avaldada: kõrgkoolide reformimine, ACTA, õpetajate palgad, meditsiinitöötajate palgad ja nördimapanev poliitika on kõik meeletud motivaatorid olnud rahva aktiviseerumiseks.

Ma ei osalenud laulvas revolutsioonis, Balti ketis, Toompea kaitsmises jne, sündides alles 1992. aastal. Minu jaoks on erakordne ja esmakordne näha, et eestlane ei jaksa enam allaheitlik olla. Sugugi mitte kõigega ei pea nukralt leppima. Kuidas tehakse meeletuid pingutusi, et rahval oleks oma riigi silmis väärtus. Et kodanikuks olemine oleks väärtus, mida me tajume ja kasutame väärikalt, hoolimata sellest, kas me esindame ennast või teisi. Jah, ma ei karda neid mõtteid ikka ja jälle korrata ja ma ei häbene oma tohutut entusiasmi selle mahamaetud ja väljakaevatava Eesti potentsiaali osas.

Loe edasi: Maailma muutumise mõtteid mudides

Võtab ohkama

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Lähematel päevadel kostab palju ohkimist selle üle, miks küll ometi on jõuluaeg ainult üks kiirustamine. Küll tahaks hoopis perega koos olla, nautida kvaliteetaega, mitte poes kassasabas seista, nagu paljud seda neil päevil teevad.

Tarbimise ja seda saatva närveldamise haripunkt on kätte jõudnud. Poodlemine, jõulupeod koolides, lasteaedades, asutustes, kodused ettevalmistused pikkadeks pühadeks, osturetked kingituste otsimiseks, sugulaste külastamine. Igal aastal üks ja see sama.

Kui paarkümmend aastat tagasi jõulud jälle ametlikult lubatuks said, tekkis paljudel raskusi uues olukorras orienteerumisega. Eriti neil, kellel varasem kokkupuude jõuludega puudus. Kirikus käia oli populaarne, kuid kas kodus tuleks jõulu ajal olla sama surmtõsine kui kirikuõpetaja kantslis või peaks hoopis rõõmustama jeesuslapse sünni üle, oli raske otsustada.

ETV näitas noil päevil valdavalt süvakultuuri, mis oli täielikuks vastandiks vana-aasta õhtu lõbusale estraadikavale. Kas pidulauas on pits viina lubatud või on tegemist pühaduse teotusega? Vanemad ei osanud otsustada, kas lastele peaks tulema jõulu- või näärimees, lapsed muidugi lootsid, et tulevad mõlemad. Võttis ohkama.

Hiljem, kui kaubandus arenema hakkas ja inimesed rikkamaks said, muutus ka jõulude iseloom hoopis lõbusamaks. Ühtlasi sai heaks tooniks ohata selle üle, kuidas kaubandus on jõulud, selle koduse püha, ära rikkunud. Kuidas kõik on kommerts, kasumi peal väljas jne.

Nüüd sellist ohkimist enam väga palju ei kohta. Et novembri lõpus seatakse kaubamajad jõuluehteisse, ei pane enam kedagi imestama. Kapitalism ikkagi.

Palju moodsam on nüüd ohata, kuidas üle pea kasvanud jõulukohustused röövivad kogu aja. Kuidas jõulude õnnestumiseks tehtav eeltöö võtab kogu energia.

Jõulude olemus on aja jooksul muutunud, kuid üks on jäänud – ohkamine. Aga võibolla me teisiti ei oskagi. Häid jõule!

Avatud disainiga tehnoloogilise sõltumatuse poole

Madis Org kirjutas tulevikutrendide kohtumispaigas “Fututuba” avatud disainist ja tehnoloogilisest sõltumatusest.

Kas vahel ei aja mitte närvi, kui avastad, et näiteks nõudepesumasina mingi väikese ja lihtsa vidina katkiminemise korral tuleb selle vahetamise eest välja käia naeruväärselt suur summa? Või kui sinu aasta eest soetatud tuttuuel telefonil mingil põhjusel uuemad programmid ei käivitu? Paraku on paljude tehnoloogiaettevõtete ärimudel just selliselt üles ehitatud, et põhimõttelt lihtsad komponendid on disainitud keerukaks, et neid saaks asendada vaid sama firma toodanguga ja/või need komponendid on disainitud suhteliselt lühikese elueaga (tihti napilt pikema elueaga, kui toote garantiiaeg), et vastavaid tooteid piisava tihedusega asendataks. Tegu on erinevate ärivõtetega (näiteks kavandatud iganemine), mis üksiku ettevõtte seisukohast võib küll suuremat kasumit tähendada, kuid ühiskondlikult laiemalt põhjustab süsteemi ebaefektiivsust, suuremat keskkonnakoormust ja põhjendamatuid kulutusi lõpptarbijatele.

Kas tänapäevases Lääne ühiskonnas on üldse võimalus mingitel alternatiivsetel mudelitel, kus kõikvõimalikud tooted on arendatud kestma ja on lihtsalt parandatavad? Üks selline mudel, millel on kindlasti potentsiaali aidata kaasa säärastele arengutele, on avatud disain (ingl k open source hardware design), kus teatud teemade ümber tekitatakse kogukond, mis koosneb abivajajatest ja abipakkujatest, ning mille tulemusena toodetakse kõigile vabalt kasutatavat teavet. CNNMoney kirjutab, kuidas tarkvara maailmas on avatud lähtekoodi (ingl k open source) liikumine sellise nime all tuginedes levinud juba alates 1998. aastast, kui Netscape tegi oma otsingumootori Navigator lähtekoodi kõigile avalikult kättesaadavaks. J. Hagel ja J. S. Brown märgivad aga samas artiklis, et vabavaraline liikumine laieneb lähitulevikus tarkvaralt muudele tehnoloogiavaldkondadele nagu riistvara või masinaehitus. Esimesed pioneerid selles valdkonnas juba tegutsevad ja käesolev kirjatükk keskendubki ühele – Open Source Ecology (OSE, eesti k avatud disainiga ökoloogia) – liikumisele, mis viimase kahe aasta jooksul on suutnud ära teha üllatavalt palju. Edasi loe juba siit.

Võtaks linnakolimist rahulikult

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Statistikaamet tegi sel nädalal teatavaks rahvaloenduse käigus kogutud faktid selle kohta, et Eesti inimene on otsustanud kolida maalt ja väikelinnadest Tallinnasse ja selle nn kuldsesse ringi, kus vallad on rahva arvult juba suuremad kui mõni maakonnakeskus ja külad rahvarohkemad kui mõni sisemaa vald.

Küllap pole see teadmine kellelegi uudiseks, sest linnastumisest on räägitud juba üksjagu kaua ja eks enamiku maainimeste tutvusringkonnas ole neid, kes viimastel aastatel on linna läinud ning sinna jäänudki.

Sestap on ka reaktsioonid olnud üsna vaoshoitud. Vallavanemad vangutavad pead ja linnapead lubavad pingutada, et maakonnad päris tühjaks ei voolaks. Aga midagi uut ja põhjapanevat pole kuulda olnud, millest tuleb järeldada, et ideed linnastumise peatamiseks on otsa saanud.

Puhtast õhust, lasteaiakohtade üleküllusest ja kinnisvara madalatest hindadest võib nõrkemiseni rääkida, kuid mingisugust märgatavat tulemit sellest pole sündinud. Inimene on ikkagi ratsionaalne olend, kes enne otsuse tegemist kaalutleb ja seni on töökoht Tallinnas kaalunud üles lasteaiakoha ja metsakohina kauges vallas.

Äkki peakski sellele üsna pikalt käinud halamisele siinkohal joone alla tõmbama. Kaua sa ikka nutta jaksad? Ükskord peab hakkama vaatama, kuidas edasi toimetada olukorras, kus maal tulebki läbida pikki kilomeetreid, et kohata järgmist inimest.

Leian, et omavalitsuse suurus on Eestis mõnevõrra ülefetišeeritud teema. Igal aastal käib valdade ja linnade vahel mingisugune väljakuulutamata võistlus, kes suudab kellelt rohkem hingi üle lüüa, just kui selles seisneks mingisugune lahendus.

Tegelikult mitte. Kui meelitada linnapere end suvilasse sisse kirjutama, siis ainuüksi see fakt ei tee neist veel maainimesi. Nad elavad ja tarbivad teenuseid jätkuvalt linnas, ainult tulumaks laekub valda, mida nad talveperioodil võib-olla ei külastagi.

Oluline riiklik küsimus on minu meelest see, kuidas tagada maal elava vähemuse huvide kaitse ja avalike teenuste kättesaadavus. Omavalitsustel pole siin väga palju midagi teha, see on küsimus erakondadele. Rahvas on jalgadega rääkinud, nüüd on aeg poliitikutel midagi välja pakkuda.

Tuli opereerida

Arved Breidaks,
lõunaeestlane

Reformierakonna tipus langetati kaks olulist otsust: Kristen Michal peab pärast pikka vastupunnimist siiski justiitsministri ametist lahkuma ja partei uueks esimeheks ei valita kedagi „noorte“ seast.

Reformierakonna esimees Andrus Ansip andis täna üsna selgelt mõista, et Michali tagasiastumine on muutunud aja küsimuseks ja vaid tund-paar hiljem leidis see ka tõestust. Asjade selline käik tekitab küsimusi. Miks alles nüüd? Miks üldse? Mida see enam aitab?

Tõenäoliselt ei olnudki veel paar kuud tagasi Michali tagasiastumine parteis arutelu teema. Olukord muutus, kui novembris avaldatud EMORi reiting näitas, et valijate toetus Reformierakonnale on ühe kuuga kukkunud kuue protsendipunkti võrra 26 protsendile. See oli alarmeeriv hoiatus, et rahastamisskandaal avaldab partei populaarsusele siiski suuremat negatiivset mõju kui ehk ennustati.

Olen üsna kindel, et Reformierakond on sügise jooksul tellinud ka ise paar arvamusküsitlust, mis ilmselt samuti kinnitavad partei reitingu langust kui ka Kristen Michali kasvanud ebapopulaarsust. Sellises olukorras tuli opereerida.

Lõikuseks valmistumine algas juba umbes nädal-poolteist tagasi, kui hakkasid ilmuma arvamusartiklid, intervjuud, partei siselistist „lekitatud“ kirjad, kus reformierakondlased oma parteid kritiseerisid, vigu tunnistasid ja kohati ka pattu kahetsesid.

Näis loogiline, et see tipneb Michali lahkumisega valitsusest, millega on Reformierakonnal võimalik kevadel puhkenud skandaalile enne jõule joon alla tõmmata.

Selle kõrval on parteis toimunud veel üks oluline muudatus. Nimelt teatas Andrus Ansip kolmapäeval, et võib tuleval suvel Reformierakonna esimeheks tagasi kandideerida, vaatamata sellele, et on lubanud järgmise valitsuse moodustamisest igal juhul kõrvale jääda.

Ansipi sõnul ei kavatse ta endiselt järgmise valitsuse kokkupanekust osa võtta, kuid erakonna esimeheks kandideerimist pole ta aga kunagi välistanud. Kus on sellisel juhul asja iva?

Kuna järgmised valimised on aastal 2015, siis on üsna loogiline, et ka aastal 2013 ja 2014 on peaministriks erakonna esimees, mitte lihtsalt üks juhatuse liige. Teiseks annab Ansip sellega erakonnale aega kujundada oma read ümber, et hinnata mantlipärijaks pürgijate sobivust.

Michal on konkurentsist ammu väljas ning ka Keit Pentus-Rosimannus on osutunud viimaste päevade valguses üsna haavatavaks. Mida kõvemini „noored“ oravad end skandaalisesse kinni mässivad, seda rohkem kapitali koguvad Urmas Paeti aktsiad.

Laste looduse tundmisest ja ahvide õnnetundest

Ajakirjanik Mirjam Matiisen sirvib kord kuus KUKU Raadio Ilmaparandaja saates keskkonnauudiseid laiast ilmast.

Seekord alustan hoopis ühe mõtlemapaneva arvamusloo refereerimisega. Briti ajalehe “The Guardian” kolumnist George Monbiot kirjutas hiljaaegu artikli, kus ta väidab, et kui tänapäeva lapsed kaotavad kontakti loodusega, siis tulevikus ei ole neil huvi ka selle eest võidelda. Lapsed, kes veedavad täna poole oma ajast arvuti taga, ei ole ilmselt tulevikus motiveeritud loodust kaitsma.

Monbiot kirjutab, et uuringute kohaselt tahab enamik inimesi näha seda, et meie planeet oleks keskkonnana kaitstud. Kuid väga vähesed on valmis siin midagi ette võtma. Laste eemaldumist looduskeskkonnast nimetab “The Guardiani” kolumnist uueks keskkonnakriisiks. Ehk teisisõnu- inimestel, kellelt me eeldame looduse kaitsmist, on tegelikult loodusega üha vähem ja vähem reaalset kokkupuudet.

Laste seotus loodusega halveneb veel kiiremini kui meie keskkond tervikuna, arvab George Monbiot. Näiteks tohivad lapsed ilma järelvalveta liikuda üha väiksematel maa-aladel ning üha vähem lapsi satub regulaarselt mängima metsiku looduse keskele. Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kuue aasta jooksul, aastatel 1997 kuni 2003, kahanes nende laste hulk, kellel oli niiöelda õuealaga seotud hobisid, tervelt poole võrra. Suurbritannias tehtud uuring näitab, et 11-15 aastased lapsed veedavad keskmiselt poole oma ärkveloleku ajast arvuti ees.

Sellistel arengutel on mitmesuguseid põhjuseid, kirjutab Briti kolumnist. Näiteks: lapsevanemate irratsionaalne hirm võõraste ees, nende täiesti õigustatud hirm liikluse ees ning see, et eelmiste põlvkondade mängumaad on tänaseks kadunud. Ka tänaste laste ajakava on planeeritum kui eelmiste generatsioonide oma- see võimaldab vähem looduses “kolamist”. Samuti on tubaste tegevuste kvaliteet enamasti kõrgem ning laste väljasliikumine seostub üha enam kuritegeliku maailmaga.

Samas on sellistel tendentsidel mõjud ka laste tervisele. Üha enam on laste puhul probleeme liigse kehakaaluga, astma ja rahhiidiga, mis on kasvava organismi ainevahetushaigus. Samuti on uuringutes tulnud välja, et laste seas on sagenenud südame- ja hingamisteede haigused ning ka probleemid vaimse tervisega. Loe edasi: Laste looduse tundmisest ja ahvide õnnetundest

Konkurents prügiturul pole kuhugi kadunud

Arved Breidaks,
lõunaeestlane

Konkurentsiameti ettepanek minna jäätmeveo korraldamisel tagasi piiranguteta vabaturule, võib teoreetiliselt olla õilis eesmärk, mis praktiliselt annab aga prügivedajatele võimaluse tarbijalt sama töö eest suurem rahasumma välja pressida.

Tuleb nõustuda, et jäätmete korraldatud äravedu ei ole Eestis käivitunud ideaalselt. Seda vaevavad lakkamatud kohtuvaidlused, mis saadavad omavalitsuste hankekonkursse, samuti võib öelda, et süsteem pole piisavalt paindlik.

Kuid selle suurim pluss on kahtlemata asjaolu, et prügi legaalne äravedu on Eestis muutunud normiks, mida see enne kohustuslikku vedu kahtlemata polnud. Omavalitsustes korraldatavate teenuse hulgiostude tulemusel on hind muutunud tarbijale tunduvalt soodsamaks, kui vabaturu tingimustes.

Kokkuvõttes on Eestis käivitunud töötav süsteem, milles esinevad tõrked on parandatavad. Miks peaks selle nüüd järsku ühes tükkis ajaloo prügikasti heitma?

Vabaturule tagasimineku suurim eestkõneleja konkurentsiameti kõrval, prügivedaja Ragn Sells väidab, et nii taastuks turul normaalne konkurents, mis oleks tarbijale pikas perspektiivis kasulik.

Esiteks tuleb täpsustada, et vaba konkurents jäätmeveos ei ole mitte kuhugi kadunud, sest erinevad jäätmevedajad konkureerivad omavalitsuste korraldatud hankekonkurssidel teinekord nii, et ninast veri väljas.

Tõsi on see, et lõpp-tarbijal pole sellisel juhul otsest valikuvõimalust, milline firma tema konteinerit tühjendab, kuid pole kuulda, et tarbija selle üle ka väga kurdaks. Tegelikult on lõpp-tarbija delegeerinud valiku tegemise omavalitsusele, nagu mitme teisegi teenuse puhul, sest mõningaid asju on mõistlik koos tellida. Näiteks talvise teehoolde tellib samuti kohalik omavalitsus, mitte ei jäta seda iga krundiomaniku otsustada, millise hooldusfirma sahk tema majaesist sõiduteed puhastab.

Kui jäätmeveo kehtivat süsteemi üldse muuta, siis võiks sinna lisada punkti, mis võimaldaks majapidamistel soovi korral tellida olmejäätmete äravedu väljaspool korraldatud jäätmevedu. See tähendab, et kui majaomanikul on põhimõtteline soov tellida prügivedu ise ja maksta selle eest rohkem raha, siis võiks see võimalus tal olla.

Kaubelda või võidelda?

Arved Breidaks,
lõunaeestlane

Õhus hõljub suur kogus idealismi ja ootusärevust, mis varem või hiljem kanaliseerub ja muutub millekski. Kas see miski kehtestab uued riigivalitsemise põhimõtted või on see pigem kui uue protektori saanud vana autorehv, sõltub suuresti idealistide suutlikkusest eristada oluline ebaolulisest.

Poliitilises elus muutusi nõudvad vabakonnad, seltskonnad või kildkonnad on ebamugavas positsioonis. Ühel pool on radikaalid, kes näevad ainuüksi parteidega ühe laua taha istumises reetmist ja teisel pool kokkuleplased, kelle hinnangul on muutused ühiskonnas võimalikud vaid läbi kompromisside.

Parteid teavad seda ja proovivad olukorda enda kasuks ära kasutada. Sõja võitmise nimel tuleb teinekord taanduda. Oda tuleb ohverdada, kui see viib vastasmängija lipu langemiseni.

Reformierakond tuligi välja pakkumisega, et parteide asutamiseks kehtestatud tuhande liikme kvoot võiks olla poole väiksem ning riigieelarvest võiks raha anda ka neile parteidele, kes jäävad valimiskünnise taha. Radikaal peaks selle pakkumise peale hüüdma: „See on lõks!“

Radikaalil oleks õigus, sest parteide eesmärk ongi hakata kauplema. „No kui te tuhandet liiget kokku ei saa, tehke siis 500 liikmega partei. Anname teile natuke raha ka,“ kõlab see loogika. Võim teab, et selline väikepartei ei muudaks midagi ja kui ta kasvabki suureks, siis on ta partei, nagu üks partei olema peab. Roheliste ja Res Publica erinevad saatused on paljudel hästi meeles. Loe edasi: Kaubelda või võidelda?

Kodutoidust ja nuudlitest

Kas olete kunagi teinud sõira? See laagerdamata kohupiimajuust on Setomaa au ja uhkus. Nii tähtis, et ülemsootskale valitakse aastaks oma sõirameister ja ta valitakse suure hulga sõirameistrite seast.

Minu sõirategemise huvi sai alguse Torinost, kui istusime ühes Slow Food restoranis ja eelroaks kanti meile ette poole tikutoosisuurune sõirataoline juustutükk, millel natuke paprikapuru ja mett. Hind oli sel toidul selline, et ise makstes oleksin ilmselt eelroa söömata jätnud.

Lennukiga koju sõites mõtlesin aina üht, kohe kui koju jõuame, küsin Sarve Õie käest sõiraretsepti ja proovin ise, kuidas sõirategu käib. Sest korra olin näinud, kuidas Õie oma köögis seltskondlikku vestlust pidades muuseas sõira valmis tegi. Siiski tundus see tol hetkel justnagu nõiakunst.

Küsisin järgmisel päeval Õielt telefoni teel retsepti ja pean tunnistama, et enamus, mis kirja sai kõlas umbes nii: „Tunde järgi!“ Ebakindlus kosus, aga lõpuks võtsime Mikuga julguse kokku ja hakkasime pihta.

Alguses tuleb liiter piima soojaks ajada ja siis selles keeta aeglasel tulel kilo lahjat kohupiima. Paraja juustupalli ma aegajalt segades varsti potist ka leidsin. Ümberringi kergelt rohekaskollane piimavesi. Pallike sõelale nõrguma ja samal ajal õpetussõnade kohaselt potipesu. Seejärel pakk võid potti tulele sulama, juustupallike võisse ja näpuotsaga soola ja maitseaineid. Lihtne eks? Nüüd kolm muna koksates potti ja segama. Ja nüüd saabus segadusehetk. Segan ja segan, aga kas see tainalaadne asi ongi sõir? Loe edasi: Kodutoidust ja nuudlitest

75 000 võro keele mõistjat

Kuuba Rainer,
Võro instituudi direktri

Vahtsõ keeleuurmisõ näütäse, et võro keele mõistmisõ kirja pandnu inemise mõistva kõnõlda, lugõmisõ-kirotamisõga om rassõmb. Tinava sügüse saimi edimäst kõrda teedä, ku pall’o sõs om Eestin võro ja seto keele mõistjit. Minevä aasta lõpu saisuga elli Eestin jämmelt võttõn 75 000 võro keele ja 12 500 seto keele mõistjat.

Statistigaammõdi avaldõt rahvalugõmisõ-teedüs ütles külh mõnõsaa inemise jago veidemb, a näile tulõ mano arvada ka vinne ja läti imäkeelega võro ja seto keele mõistja. Säändsit eläs mi kandin jo ütsjago. Mõnõ mõistva võro vai seto kiilt eski eesti keelest parõmbalõ, a rahva ülelugõmisõ meetodi perrä näide käest seod murdõkeele küsümüst küstä es joht.

Nii et Eestin om 75 000 võro keele ja 12 500 seto keele mõistjat. Lisas ligi 10 000 mulgi ja 1300 kihnu keele mõistjat, ja tõisi viil. Kokko andsõva inämb ku 130 000 inemist rahva ülelugõmisõl teedä, et mõistva mõnd Eesti paikkundlikku kiilt vai murrõt.

Et rahva ülelugõmisõl kor’ati teedüst ka inemiisi sünnü- ja elokotussõ, niisamatõ vannusõ ja muu kotsilõ, sõs om seo uuringu perrä võimalik teedä saia, kon võro ja seto keele mõistja eläse, ku pall’o näist omma Lõuna-Eestist är kolinu, kuimuudu jagonõsõ keelemõistja vannusõ perrä ja pall’o muud. Statistigaammõt om lubanu, et säändse täpsä andmõ saias kokko tulõva aastaga edimädse poolõ seen.

Võro keele mõistjidõ suurõ arvu kotsilõ om joba mõni nimmanu, et ega periselt naid keelemõistjit nii pall’o joht olõ õi, et ütsjago inemiisi omma nigunii seod hindä kotsilõ võlssnu.

Ma olõ sõs pallõlnu kahtlõjil seletä, et kihnu ja seto keelest om Eestin jo niisama pall’o juttu olnu ku võro keelest, mille olõ õi sis kümne tuhandõ inemise hinnäst kihnu vai seto keele mõistjas võlssnu? Olõ õi ma vastussit saanu. Et hinnäst rahvalugõmisõ aigu keelemõistjas kirja pandnu inemine õks mõist seod kiilt, tuu kotsilõ and kimmüst üts vahtsõnõ uurmistüü. Loe edasi: 75 000 võro keele mõistjat

Energiahinna tõus sunnib elama päev korraga

Kuna elektri hind moodustub elektri enda hinnast ja võrgutasust ning võrgud on Eestis üheainsa ettevõtte hallata, siis kindlustab energiaturu avamine eeldatavasti praegugi monopoolse Eesti Energia positsiooni, leiab väikeettevõtja Jonel Põld.

Esialgu oleme otsustanud uue paketi valimisega pisut oodata, et üle vaadata kõik pakkumised. Oleme nii tootjad kui ka teenindajad ja kulude optimeerimine on meile väga oluline. Ent teine argument hinna kõrval on kindlasti jätkusuutlikkus.
Ma arvan, et enamik kliente valib Eesti Energia just stabiilsuse argumendiga. Kui ei taheta joosta ühest energiamüügiettevõttest teise, siis kaldutakse ilmselt Eesti Energia poole. Kui Elering tõstab võrgutasu, siis jääb ju ka teistel üle ainult hinda tõsta, nii et selles mõttes vahet ei ole. Loe edasi: Energiahinna tõus sunnib elama päev korraga

Hingiao mõttit

Pärnaste Eve

Hingiaig om rassõ kanda. Musta mõttõ tulõva päähä, nakkas hallõ kõigist koolnuist. Üte sügüse näi ma Tal’nah säänest und. Oll’ nigu üü, ümbretsõõri oll’ kõik vakka. Ma lätsi millegiperäst aita. Säänest suurt aita olõ õi meil Räpinäl kotoh kunagi olnu. Ja ega säändsit aitu vast ei olõki – pall’o tühjä ruumi ja üts peris suur akõn kah.

Aknõst tull’ nii pall’o kuuvalgust sisse, et kõik oll’ nätä. A ega sääl kaia midägi es olõki – kõik oll’ tühi. Sõs ma näi, nigu olõs valgõ õhupall peris madalalt läbi aida hõl’onu, ussõst vällä.

Ma lätsi hoovi pääle kaema, a midägi es olõ nätä muud ku et kuuvalgus oll’ illos sinine ja hain väega rohilinõ. Lätsi aita tagasi. Aidapõrmand es olõki inämb kõvas tambitust mullast – põrmandu pääl oll’ paks tolm, vähämbält kolmõ sõrmõ jago.

Sääl tolmu pääl olliva pall’a jala jäle, nigu mito inemist olõs läbi aida lännü. Tolmukiht oll’ paks ja pehme, a jäle olliva väega kerge, vast üte sõrmõ jago. Kes säält aidast ka läbi läts’, tuu pidi olõma väega kerge, nigu õhupall. Sõs ma sai arvo, et sääl omma mu väega vanno edevanõmbidõ jäle. Hirmu ma es tunnõ, nakas’ hoobis hää ja kerge tunnõ – et näet, nä tulliva meid kaema ja hinnäst kah näütämä, et mi näid es unõhtanu.

Tuu uni tulõ mullõ hingiaigu iks miilde. Ku ma sõs kündlit palota, saa rahuh mõtõlda noist, kes lännü – kõigist kõrraga. Et ku ei olõs noid, ei olõs ka minno, ja aiteh näile kõigilõ.

Edevanõmbil es olõ elo kerge, a egäl inemisel ja egäl aol om eloh ka hääd ja rõõmu olnu, ja tollõst tulnugi mõtõlda. Ja kes mõist edevanõmbidõ kiilt, tuu piäsi mõtlõma tollõh keeleh – sõs saat esi kah parõmbalõ arvo, kuis nimä võisõva mõtõlda. Kes taht, tuu või ka mõtõlda, et kiäki tä häid mõttit kuuld.

Uma Leht

Vabatahtlik töö – sa ei pea, sa võid!

Merlin Helm (MTÜ Saaremaa Vabatahtlikud meeskonnast)

Kõik me teame, mida vabatahtlik töö endast kujutab – see on tasustamata tegevus kellegi või millegi aitamiseks omast vabast tahtest. Sellel on kaugesse minevikku ulatuvad traditsioonid, sest vanasti tehti ju ikka suuremad tööd talgukorras. Samuti on läbi aegade olnud erinevaid aktiivseid ühiskondlikke rühmitusi, mille läbi kasvasid ja kujunesid riigist hoolivad kodanikud. Loe edasi: Vabatahtlik töö – sa ei pea, sa võid!