Puusuusk ei ole libe

Kevad tuleb salaja ja pikkamööda, just nii pooluniselt, nagu tegutsevad sõbrad mu akna all.

Täna hommikul, kui magamistoa kardina eest lükkasin, märkasin, et olin ärganud koos mu akna all elava põldvarblasega. Pesakastiavast pisteti parasjagu välja pisike hall nokk. Peaaegu oli selles nokas näha tiibadeni ulatuv haigutus. Panin pea tagasi padjale ja jäin jälgima, mis edasi saab. Lähima viie minuti jooksul venis pesakastiavast välja pea ja tasapisi ka kukal. Lind aina venis edasi. Tasapisi tuli, kael ja ülaselg, ühel hetkel vajus välja üks tiib… Ja tundub, et sel hetkel sai varblane aru, et mingit äratuskella kinnilöömise võimalust enam ei ole ja vurrdi läks ta lendu… Hetke pärast askeldas ta juba linnusöögimajas, tõstis sihvkasid siia ja sinna.

Rõõmsalt naeratama paneb see pilt vist igaüht. Mina igatahes tundsin end täiesti ära.

Eks selline lirtsuv-lumine ilm ongi ühtviisi laisk ja soe. Rabelemiseks pole nagu mingit põhjust, nälg ei näpista.

Aga nii, nagu lindudel, kihutab inimese ühel hetkel õue uudishimu. Uudishimu näha, mis teised teevad. Ja nii me läheme.

Ja kuigi sellise ilmaga on vilets suusatada – lumi pakib suusatalla alla, iga väärsamm toob kaasa märja kinda või püksipõlve, lähevad meist paljud suusatama. Sest selline ilm on enamasti nii põnev, et lihtsalt ei saa õue minemata jätta.

Just suuskadest tahtsin ma seekord rääkida. Vanadest headest puusuuskadest.

Mina sain esimesed suusad jõuluvanalt, sellised puust ja punased, nahkaas saapanina jaoks, valgete rõngastega kepid just mulle kaenla alla. Üsna pea tegi isa neist mulle pingiga kelgu ja ma sain kasutamiseks venna tumesinised kukkedega suusad. Kuked olid need asjandused, millega suusad suusasaabaste külge käisid. Head suusad olid, ma ei mäleta, et keegi neid kunagi tõrvas, vahel sai sinna libisemiseks küünalt alla tõmmatud või mingit jubadelõhnalist pidamismääret pandud. Ega vist keegi mingit suusasammu ka õpetanud, tuli lihtsalt poiste järel metsa Laskeka radadele suusatada ja maha ju ka ei tahtnud jääda. Igatahes jäi sinna muistse mere rannavallile Kilingi-Nõmme lähedases metsas loendamatutel hulkadel minu suusasamme ja sõidutunde.

Miks mulle meeldis see aeg ja need suusad? Need suusad olid minu sõbrad, nad tegid seda, mida minu keha ütles, ei lahkunud libisedes minu alt hetkel, kui nägin, kuidas suur emapõder koos põdramullikaga üle kraavi hüppas, kuidas metskitse särav silm peale lumesadu võsast mind piilus ja ütles: „Ära mind märka“. Need suusad ei takerdunud ja ei kukutanud mind ninuli, kui tahtsin jälgida tedrekukkesid kaselatvades pungi söömas.

Hiljem, koolis, õpetati mind suusatama, isegi sanatoorses koolis oli oma suusabaas ja seal tubli õpetaja, kes õpetas meile selgeks kõik need suusatamise peensused, mida tänapäeval klassikaliseks stiiliks nimetatakse. Iga viimanegi südamehaige laps sai need selgeks.

Ülikooli tulles sai suuski Marksi maja alt, seal oli see eriline kelder, kus pidevalt tõrvahõng hõljus, vahel tundus, et suusabaasi tuleb minna kasvõi seda lõhna nuusutama.

Ja küllap me omajagu kirusime tollal neid kehalise tunde keemia ja bioloogia praktikumide vahel, kui Milvi Kivistik meid järskudelt Toomemäe nõlvadelt alla sundis kihutama. Nii et pärast käed värisesid laboratooriumis aineid kokku segades. Aga mingi lumm oli ses Morgensterni aia juurest alla kihutamisel.

Siis aga ostsin endale esimesed plastiksuusad. Mäletan, et olin veel hirmus uhke, täisplastikuid 80ndate alguses paljudel ei olnud.

Takkajärgi mõtlen, et kas sinna kaduski mu suusalust? Nende suuskadega ei saanud enam metsa minna, raja pealt kõrval ei saanud sõita. Ühel zooloogiaringi loomaloendusel Sõrves sain ma täielikult aru, mida tähendab „lehm libedal jääl“. Meretuultest libedal koorikuga väljal ei olnud enam mingit pidamist, metsa all vajus see peenike suusk aga põlvini läbi. Hea oli nendega vaid teedel uisutada, just siis see stiil ka Eestis moodi läks.

Üsna varsti tõin endale Leningradist korralikud metsasuusad „Lesnõje“. Tollal tõid matkamehed veel raudkantidega beskiide, aga need olid rasked ja mulle setõttu ei meeldinud. Korra uuemal ajal proovisin ka laiu jahimehe plastiksuuski Harju, aga kui Otepää kandis märtsikuus proovisin nendega loodusesse minna ja pidevalt ainult pidurdamisega tegelema pidin, siis viskasin need nurka.

Oma suusalugu tuli mulle meelde jaanuari keskel Kiidil toimunud Hõimuturismi seminaril, kui Aigar Piho rääkis, kuidas Norras on moodi läinud töötoad, kus inimene saab ise endale puusuusad teha ja nendega sõita. Olevat ülipopulaarsed. Veel rääkis ta, kuidas peale vene aega ühel hetkel ta näinud, kuidas ühe kooli juures hakati puusuuski põletama – suusabaasid olid ju ikka katlamajade juures. Ja kuidas ta oli siis palunud ühe suure autokärutäie endale. Et nii kahju oli nendest suuskadest.

Tänapäeval kurdetakse, et lapsed ei taha sporti teha ja koolidel pole suuski. Ja nad ei suusata selle pärast. Aga põhjus on ehk muus. Plastiksuusk on nii libe, et algaja ei suudagi nendega suusatama õppida, laps tahab kindlat tuge ja pinda ja tasapisi minna, ta tahab näha ja avastada. Seda võimaldas puusuusk, olgugi ta paras pütilaud. Puusuusk on ainumõeldav tööriist ka loodushuvilisele, kes nüüd, puusuuskade puudusel, on hakanud kasutama tunduvalt ebaefektiivsemaid räätsasid. Ja muidugi vanemale inimesele.

Muideks, kunagi sõitsid 9000 inimest Eestis Tartu maratoni, enamus neist puusuuskadel. Viimane aeg oleks vist luua Eesti puusuusaselts.

Kristel Vilbaste