Nagu Väinamere Liinid juba varem lootsid, suudeti läinud nädalavahetusel tekkinud rike kiirkatamaraanil Runö kõrvaldada ja täna hommikuse Ruhnust väljumisega võis alus asuda uuesti plaanipäraseid reise tegema.
Runö Pärnu-Ruhnu liinil. Foto: Urmas Saard
Pühapäeval hakkas Runöl üks kahest peamasinast tõrkuma ja katamaraan pidi liinireisid katkestama. Siiski tõi laev ööl vastu teisipäeva ooteärevuses inimesed Ruhnust mandrile ära, kuigi sõit kestis ca 5 tundi. Heade ilmaolude korral kestab Ruhnu ja Pärnu vaheline ülesõit 3 h 10 min, tuule ja lainetusega võib ülesõidu aeg pikeneda. Pärnusse on linnulennult 96 km ja Kuressaarde 70 km.
Laeva ehitaja oli AS Baltic Workboats ja Runö alustas proovisõite 2012. a mais. Kiirkatamaraani pikkus on 23,9 m, laius 8 m ja süvis 1,8 m. Lisaks 60 reisijale arvestatud salongile võib kaubatekile paigutada kuni 5 tonni kaupa. Vajaduse korral saab vedada ka kahte sõiduautot.
Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht. Foto: Urmas Saard
Tuhat aastat tagasi asus Väinameres praeguse Kassari kohal kaks saart: lääne poolel Orjaku ja idas Kassari. Kõigest pooletuhande aasta eest saared ühinesid ja viimase mõnesaja aastaga kasvasid Orjaku külge ka varajasemad saared Reigi ning Puulaid. Hiiumaalt mööda tammteed Kassarile sõites jääb mulje, nagu oleks tegemist poolsaarega. Kuna Kassarile pääseb kahe roogu kasvanud tammi kaudu, siis võiks näiliselt pidada Kassarit ka Hiiumaa osaks ja Käina lahte ühe saare siseveekoguks. Taaralinna juurtega hiidlanna Angela ütles, et kinnikasvamine on hoogustunud eriti viimastel aastakümnetel, aga ametlikku kinnitust pole veel saarte ühinemise kohta saadud.
Ajaloos esmakordselt 1564. a mainitud Kassari on 19,3 km² suuruselt Eesti viies saar, mida piirab üle 56 km pikkune hästi liigestunud rannajoon. Neljas külas elab umbes kolmsada inimest. Igal sammul pakub ootamatuid üllatusi nii saare loodus kui inimesed.
Kärdla sadamas avati laupäeval 30. juulist kuni 2. augustini kestvad Hiiumaa kohvikutepäevad.
Algus Kärdla sadamas
Hiiu Hipikohvik Lillevägi. Foto: Urmas Saard
Aegsasti enne keskpäeva lähenes Kärdla sadamale rõõmsalt käratsev arvukas seltskond inimesi, kes kandsid väga erinevate teemade ja nõudmistega plakateid. Kohale jõudes imestati, et paljud telejaamad polegi neid ootamas ja pressifotograafidki lubamatult osavõtmatud. Astusin paari valjemini hõikuva naisterahva juurde ja sain teada, et tegemist Hiiu Hipikohvik Lillevägi üliinnukate inimestega, kelle seekordne ettevõtmine kannab läheneva Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva sõnumit: „Igal lapsel oma pill“. Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks tehtava ühiskingituse eesmärgiks on koostöös riigi, erasektori ja muusikasõpradega uuendada lastele ja noortele muusikaõpet andvate õppeasutuste pilliparki. „Toetame Rudolf Tobiase nimelisele Kärdla Muusikakoolile pillide muretsemisel omaosaluse tasumiseks vajaliku raha kogumist,“ selgitas vestlust alustanud naine. Café Orientale esitles heategevuslikku hipikohvikut Kärdla elektrijaama õuel, kus võimaldati tulla vabalavale oma kitarri, trummi või muu pilliga, et toetada pillide ostmist.
“Skvottimine võhikutele”, Tõstamaa mõisas. Foto: Toomas Mitt
1. augustil esietendus Tõstamaa mõisas Gerda Kordemetsa uus näidend “Skvottimine võhikutele”. Näitlejatele Andrus Vaarikule ja Kersti Tombakule kirjutatud lugu räägib omamisest ja olemisest ning uskumatust armastusest, mis tabab inimest alati ja ainult siis, kui seda kõige vähem oodatakse. Baltisakslanna Hedvig von Sternberg on ostnud emotsiooni ajel tagasi oma esivanemate mõisa Eestimaal. Sooviga pöörata oma elus uus, puhas lehekülg, saabub Hedvig ühel augustiööl oma mõisa ning avastab, et seal elab sees keegi Eeri Elmerson.
Alguse saanud üks kurbnaljakas lugu, mis muutis nende mõlema elu.
Katre Kaseleht ja tema tütar Sänni Lee XXIII Viljandi pärimusmuusika festivalil muuseumi hoovis. Foto: Urmas Saard
Selle aastane teema “Vabadus” oli nii abstraktne, et andis tõepoolest vabaduse ka programmi koostajatele. See lai teema hõlmab kõike ja kõike annab sobitada selle deviisi alla. Nii oli Tarmo Noormaal vabadus tuua eelmisel aastal rohelisel laval laineid löönud ja terve aasta Eestit hullutanud ansambel Curly Strings põhiprogrammi. Kavalalt oli lahendatud kavapaigutus – nad esinesid neljapäeval – mitte kunagi varem (siin kirjutaja poolt kontrollimata fakt) pole neljapäeva päevapasse välja müüdud. Kas on Curly Stringsil oma selles fenomenis roll mängida? Lava mõttes oleks Kirsimägi ehk parem valik olnud, sest Kaevumägi jäi kitsaks. Publikupuuduse all ei kannatanud nad ka oma teisel kontsertil.
Pühapäevaga lõppes paljude jaoks pikisilmi oodatud XXIII Viljandi pärimusmuusika festival, kus jätkus aega ka külalistega vestlemiseks. Alljärgnevalt mõned huvitavamad märkused jutuajamistest.
Festivali juhuslik kohtumine
Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel. Foto: Urmas Saard
“Otsustasin, et sel suvel üle kolme korra lavalaudele ei roni,” ütles Ülle Jantson, Sindi lasteaia muusikaõpetaja. Pärnumaal teatakse teda hästi pereansambel Rannarada esinemiste tõttu, eriti Paikusel ja Sindis. Näoraamatus tutvustab ta ennast ka sahmerdajana Endla Jazzklubi teatrikohvikus. Aga Ülle on olnud üks Viljandi folgi sünnitajaidki ja pärimusmuusika festivali päälik Ando Kiviberg tema kunagine kursakaaslane.
„Pärast keskkooli lõppu 1989. aastal läksin õppima Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend rahvamuusikuid, täiesti esimest korda Eestis. Kuna meil olid paljud loengud koos ja muusikutele oli kohustuslik osalemine rahvamuusikakapelli tundides, sattusingi kuidagi paralleelselt rahvamuusika eriala kõrvale õppima. Tänu esimestele õpetajatele Ene Lukkale ja Anneli Kondile ja meie fännile Ants Johansonile sattusime 1991. aastal esimest korda Rootsis Faluni Folk Music festivali eel toimuvasse rahvusvahelisse noorte rahvamuusikute laagrisse. Ammutasime sellest kohtumisest ja samal ajal toimuvast Faluni festivalist niipalju kui jaksasime – see oli hoopis teine maailm, kui siinne kapellikeskne rahvamuusika esitamine,“ meenutas Ülle veerandsaja aasta tagust aega.
Südant soojendavalt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festival. Foto Urmas Saard
Ta ütles, et juba samal aastal, aga eriti aasta hiljem pärast sedasama laagrit olid nad kindlad, et Eestis peab samuti sellisel viisil rahvamuusikat tutvustama ja propageerima. „Nii me kursusekaaslaste ja paari sõbraga 1993. aasta mais esimese folgi ja augustis üleriigilise noorte pärimusmuusika laagri käima tõmbasimegi. Olin ise festivaliga seotud kuni 2008. aastani, laagrite eestvedamisega jätkasin siiski mõned aastad kauem.“
Ülle jutustusest ei jäänud kahtlust, et kogu ettevõtmine võttis uskumatu tempoga pöörded üles, soojendas südant ja võitis ülikiirelt populaarsust. „Kogu tiim ja vabatahtlikud ja esinejad – seda ei tehtud raha pärast, vaid usust, et suur asi on sündinud!“
Esimestel aastatel tegeleti väga mitmete asjadega korraga. Üllele meeldis väga nautida publiku rahulolu. „Võimas oli vaadata, kuis muusika inimesi kõnetas, jalad tatsuma pani, naeru näole tõi. Ma polnudki väga kurb, et korraldustöö tõttu väga paljud head kontserdid kuulamata jäid.“ Ta tunnistas, et praegu ongi harjumatu tunda ennast kutsutud külalisena ja mitte olla üks sellest vahvast ja endiselt õhinapõhiselt toimivast meeskonnast. Ülle sõnul on festivali loo väga hästi kirja pannud Ando Kiviberg, keda soovitab huvilistel tingimata lugeda.
Tase professionaalne
„Anna palun mõned täpsustavad küsimused, sest muidu jäängi muljetama…smile emoticon,“ palus mõnusa jutuga vestluskaaslane. Mind huvitab, kuidas on festival kahe aastakümnega ajas muutunud?
„Festival on kasvanud ülisuureks. Samas loodan, et see enam ei paisu. Publikul peab olema mugav, hetkel veel on.“ Tema hinnangul on muusikalise poole pealt programm muutunud väga professionaalseks. „Õpetatakse ju juba aastaid nii Eestis kui välismaal rahvamuusikat kõrgkoolides, mistõttu on suur osakaal noortel muusikutel, kes oma instrumenti võrratult valdavad või keerulisi seadeid usutavalt esitavad.“ Viljandi folgilt ei meenunud Üllele mitte ühtki bändi või esinejat, kes esitaks muusikat noodist. „Lood on enda sisse nii armsaks mängitud, et selle edasiandmine ja publiku nakatamine tuleb tõelise sära ja energiaga.“ Samas meeldib talle võibolla isegi rohkem kuulata ka üksik ehk külapillimehi ja väiksemate koosseisude lihtsamaid pärimusmuusika tõlgendusi. Samuti meeldib väga, et õpitoad ja koolitused on endiselt festivali tähtsaks osaks.
Tavapäraselt pidas Viljandi pärimusmuusika festivali avamisel kõne Eesti Vabariigi president.
Toomas Hendrik Ilves ja Eesti-Ukraina Svjata Vatra. Foto: Urmas Saard
23. juulil rõhutas president, et on 23 korral käinud Viljandi pärimusmuusika festivalil ja tuleb ka 25. suurjuubelil: „Siis tulen siia lihtkülalisena!“ Ilves osundas Kaevumäel sellele, kui võimas asi võib sündida inimeste omavahelises koostöös ilma riikliku sunnita. „Festivali maine on jõudnud kaugele kõikidele mandritele. Nüüd ma küsin: kas see pole üks kõige paremaid Eesti kultuuriüritusi üldse?“ Tema hinnangul näitab see Eesti kultuuri jõulisust. „Kui sügav on meie kultuur! Ja me ei tunne mingit ohtu sellele kultuurile. Me ei tunne selles ohtu, et siia võib tulla keegi Burgundist, Alžeeriast, Indiast. Meie kultuur on tugev ja jõuline ja peab vastu,“ rääkis president oma lühikeses tervituses ning tundis head meelt, et võime nautida ka teiste kultuuri Belgiast, Mordvast, Ameerikast ja mujalt.
Järgneb pildigalerii Viljandi folgi avapidustuselt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festivali rongkäik Tallinna tänaval. Foto: Urmas Saard
„Kas tõesti on Eestis veel inimest, kes pole kordagi varem Viljandi folgil käinud,“ küsis Ülle Jantson, üks kunagistest pärimusmuusika festivali algatajaist. Tõmbasin pea õlgade vahele ja vastasin häbelikult, et mina see ainsam vist olengi. Aga folgi esimesele rongkäigule minejaist olin esimeste seas, rohkem küll siiski rivi ees, külgedel ja viimaste hulgas joostes, kogu sündmust peamiselt läbi objektiivi takseerides.
Viljandis on palju varemgi käidud, aga hoobilt ei teadnud Uku keskusest midagi. Küsisin ühelt folki abistavalt vabatahtlikult. Kaunilt naeratav neiu küsis vastu: kas Viljandis? Arvasin tõesti, et rongkäik algab Viljandist ja ei eksinud ning pärast iseseisvalt Uku keskuse leidmist võinuks teisigi väljapoolt Viljandit tulnud vabatahtlikke juhatada.
Presto buss sõidab aegsasti Endla ette. Firma nimi on õige, aga Saaremaale minev seltskond kõhkleb, kas buss ikka on kõige õigem. Igaks juhuks läheb Mari asja lähemalt uurima. Mari on Väärikate klubi esinaine, kelle korraldamisel reis nii liikmetele kui teistelegi 50+ ealistele toredatele väärikatele teoks tehakse. Selgub, et tellitud väikebuss ei jõudnud reisilt määratud ajaks tagasi ja nii saadeti asendusena suurem ja palju avaram buss. Mis meil selle vastu saaks olla. Bussijuhtki on väga tore mees!
Täpselt kell 7 asume Pärnust teele. Päikesepaisteline hommik tõotab kaunist ilma ja meeldivaid elamusi kogu päevaks, aimamata, millised üllatused veel enne pika päeva lõppemist seltskonda ees ootavad. 72 kilomeetrit Virtsuni läbime märkamatu kiirusega. Mari räägib üldandmete põhjal pisut Saaremaast ja reisi peamisest eesmärgist.
Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Eestist. Foto: Urmas Saard
Kuigi võinuks professor Julia Laffranque nime tunda märksa paremini juba palju varem, märkasin teda teleekraani vahendusel hästi meeldejäävalt alles käesoleva aasta 24. veebruaril. Rahvusringhäälingu usutluses ütles Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtunik, et Eestisse saabudes õpib ta alati siit midagi uut. “Ma õpin palju uusi sõnu, kui ma tulen. Nagu kärgperekond või enekas, millest mul varem õrna aimugi polnd.“ Just see teadmine kannustas mind pikemalt arutlemata seadma sammud Julia Laffranque loengule, mis toimus 16. juulil SA Ülikoolide Keskus Saaremaal ettevõtmisena. Sihtasutuse juht Maie Meius ütles, et ammune soov kutsuda Eesti inimõiguste kohtunik Kuressaare väärikate ülikooli kuulajatele esinema täitus tänu sellele, et pideva tööga hõivatud naine soostus loovutama oma Saaremaal veedetud puhkuse ajast paar akadeemilist tundi õpihimulistele „suveülikooli“ kuulajatele. „Suveülikooli“ kuulajatega liitus ka seltskond Pärnu Väärikate klubi inimesi, et kasulike teadmistega ennast täiendada.
Täna Kuressaarest Kuivastu sadamasse sõites märkasime kella 18.45 paiku enne tammile jõudmist Väikese-Väina kohal kahte vesipüksi, millest üks oli oluliselt paremini nähtav.
Teel Kuivastu sadamasse. Foto: Maika Safin
Õigeks ajaks laevale kiirustamise tõttu polnud võimalik haruldast loodusnähtust üle 7 minuti jälgida. Kui kogu päeva püsis ilm Saaremaal kaunilt päikselisena ja kerge tuuleõhk pakkus mõnusat jahutust, siis kella seitsme paiku hakkas vihma kallama ja topelt kaarega vikerkaargi ilmutas ennast.
Vikipeedia teatel on vesipüks laias tähenduses ükskõik milline vee kohal pööritav tornaado, harilikult 100 kuni 600 m läbimõõduga ümber madala rõhu keskme pöörlev keeristuul. Vesipüks võib hakata arenema juba siis, kui konvektsioonipilv on alles rünkpilve staadiumis ja puuduvad nii sademed kui äike. Kui siis tõusev õhuvool haarab endasse mõne keerise, nii et see saavutab püstteljelisuse ja ühenduse pilvega, võibki tekkida vesipüks. Taolised vesipüksid on üpris ohutud ja lühiajalised, kestes alla paarikümne minuti.
Keskkonnaministri määrusega eraldatakse 3 miljonit eurot Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi vahendeid lõhe, jõeforelli, meriforelli ja –harjuse rändetingimuste tagamiseks paisudest üles- ja allavoolu.
Sindi pais. Foto: Urmas Saard
„Paisud on Eesti vooluveekogudes suureks probleemiks, kuna killustavad vooluveekogu kui kalade elupaika. Lisaks takistavad paisud siirdekalade rännet kudemis- ja elupaikadele,“ rääkis Keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo nõunik Peep Siim.
Keskkonnaministri 2004. aasta määrusega nr 73 „Lõhe, forelli, meriforelli ja –harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ nimetatud erilist kaitset vajavatel vooluveekogudel on siiamaani 40 paisu, mis on kaladele läbimatud. Veeseaduse järgi on sellistele jõelõikudele rajatud paisude omanikel kohustus tagada kalade rändetingimused.
Truxoriga Sindis Raudtee tänava tiigil. Foto: Urmas Saard
Viie ruutkilomeetri suuruse Sindi 25 parki ja roheala moodustavad ligikaudu seitsmendiku linna territooriumist. Looduspildi teevad veel kaunimaks linna loode servas voolav Pärnu jõgi ja vähemalt neli erineva suurusega tiiki. Kesktänaval asuv tiik on ca 6200 m2 , Paide maantee ja Raudtee tänava vahel asuva tiigi pind on 850 m2 . Kõige nähtavamalt vohab neis veekogudes pilliroog, mis kasvab kuni meetrisügavuses vees ja soodsates tingimustes levib 5 m aastas. Tänavused jahedad ilmad pole pilliroo kasvu eriti soosinud ja seepärast on sel suvel amfiibniiduk-kogujal tööd vähem.
Neljameetri laiune lõikur võtab taimi poolteise meetri sügavuselt. Pärast lõikamist sai lõikur asendatud kogumishanguga ja Mairo Rohesalu juhtis Truxori tagasi veele. Pilliroog ja muud veetaimed tõsteti kaldale kuivama, et seejärel minema vedada.
Abilinnapea Rein Ariko sõnul läheb kahe tiigi puhastamine Sindi linnale maksma ca 900 eurot, millele lisandub käibemaks.
Vaade Väike-Pakri saarelt Paldiski lahele. Foto erakogust
Matkajaid on erineva reisihuviga. On neidki, keda huvitavad Eesti väikesaared. Reis nendele on enamasti seotud veetranspordiga, mis mõnikord on kergemini, teinekord raskemini kättesaadav. Igatahes siseturismi panustades pole aga mitmekesi kulusid kattes siin ükski summa ülejõukäiv.
Nii astus 6. juuli hommikul Tartus esialgu Tallinna, seejärel aga pealinnast teisele rongile tosin matkajat, kelle reisivimplit kaunistas number 29 ja Paldiski vapp. Number tähistab matkade ja reisiaastate arvu, kusjuures neist kümme viimast kuuluvad väikesaarte külastustele. Seekord jõudsime Väike-Pakri saarele, mis koos sõsarsaare, Suure-Pakriga kuuluvad Paldiski linna koosseisu. Kummaline, et Väike-Pakri on Suur-Pakrist pisut suurem – vastavalt 12,9 ja 11,6 ruutkilomeetriga. Need numbrid tagavad aga Pakritele Eesti sadade saarte ja laidude pindalade rivis auväärse 8. ja 9. koha.
Sindi Avatud Noortekeskuse ettevõtmisel peeti 2008. aasta 4., 5. ja 6. septembril esimesed Sindi puuskulptuuripäevad, millest on põhjust pärast 4. juuli ööd mälu värskendamiseks uuesti kõnelda.
Septembris aastal 2008 Sindi noortekeskuse juurde veetud suured tüved muudeti toona väärtuslikeks puuskulptuurideks. Foto: Urmas Saard
Paar kuud vähem kui 7 aastat tagasi valmistasid viis meest vigursaagimisega puuskulptuurid, mis kaunistasid mõnda aega noortekeskuse ajaloolise hoone lähiümbrust. Meistrite nimed on Raivo Perandi, Rait Pärg, Üllar Kallau, Viljar Viik, Andres Grimm, aga nende töid enam möödujad ei kohta, sest ükski taies ajukääbikute lihaste rammule tollel rüüstamisööl vastupanu ei osutanud.
Rait Pärja voolitud “Sindi vaim” läks hingusele seoses kaevamistöödega juba mõned aastat varem ja see vähendas puuduliku ajumahuga olendite tegevuse võimalusi, mida püüti kompenseerida Kooli tänaval maa külge kinnitatud prügikasti metallist posti väänamisega. Tunnustatud Pärnu kunstniku tööst on mitmel põhjusel kahju. Esiteks seepärast, et õnnetul kombel valis ta metsast välja toomisel osaliselt mädanema hakanud tüve, aga siis ta lootis sellest hoolimata materjalist asja saada. Oma loomingule ideekavandit otsides mõtles Pärg sellele, mis seostuks Sindi ajalooga kõige otsesemal kujul. Muidugi on selleks olnud üle ilma kuulsust kogunud kanga vabrik, mis pani aluse ka Sindi linna tekkele. Pärg meisterdas hästi lihtsas vormis, kuid väga mõjusalt mitmetähendusliku kujundi ketrajast, kelle keha näeb ühtlasi ka ketruspoolina, mis on joonistatud samuti Sindi vapile. Seega oli „Sindi Vaim” täiesti õnnestunud loominguline leid. Rait Pärg tutvus enne töö vormimise juurde asumist interneti Google otsingus märksõnaga /sindi/. Oma üllatuseks avastas ta sõna seotust suuresti Indiaga. Ketraja peas olev turban tekitab põneva seose Sindi linna nimetusest ja praeguse suurettevõtte Qualitex omaniku indu päritolust.
Tänavune suplushooaeg avati hiljuti valminud treeningpargi ees lindi lõikamisega ja peopäeva kava sisustasid muusika, tantsud, mängud, harjutused välitrenažööridel, kehamaalingud, rannajalgpall, korvpall, võrkpall, grill ja muu põnevust tekitav tegevus.
Aleks Rjabtsov. Foto: Urmas Saard
Tänasele sündmusele hakkas Sindi linna Noortevolikogu algatusrühm ettevalmistusi tegema juba päris aegsasti ja tegelikult sooviti ettevõtmine korda saata juba nädal aega tagasi. Sajune ilm sundis algusaega mõne tunni võrra edasi nihutama. Aga sellestki polnud kasu ja nii pidi määrama uue kuupäeva lootuses, et ilm osutab pisutki vastutulelikkust.
Sindi väliujulas rannavalvet teostav Articard heiskas keskpäeval kollase lipu, mis tähendab veesoojust vahemikus 16 kuni 18 kraadi, mõõdukat maatuult, muutlikke ilmastikuolusid, suplemise ohtlikust lastele, eakatele, haigetele ja kehvadele ujujatele. Sindi väikestele tüdrukutele ei omanud kollase lipu lehvimine mingit tähtsust ja vee jahedus ei hoidnud neid vähemalgi määral tagasi. Tundus, et päikese pilve varju kadumise kordadel oli tuuleõhk isegi veetemperatuurist madalamatel pügalatel. Tunne ei petnud, sest teadetahvlile oli märgitud vesi 16 °C ja õhk 14 °C.
Võidupüha eelsel päeval lõppes Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina läbi viidud kahe riigi noorte ühislaager Võnnu mälestusmärgi juures, kus meenutati Saksa Landeswehri üle saavutatud võitu.
Ats Kaldma asetab lilled Võnnu lahingus langenute mälestuseks. Foto: Urmas Saard
22. juuni ennelõunal saabusid Koiva jõe lähedal asuvasse linna mõnikümmend Läti ja Eesti noort, kes olid kümnekonna päeva kestel saanud üksteisega headeks tuttavateks ja püüdnud paremini eneste jaoks teadvustada kahe rahva sarnast ajalugu.
1919. aasta 19.–23. juunini peeti Võnnu lähedal Saksa Landeswehri ja eestlaste vahel lahingut, millest eestlased väljusid võitjatena. Seda ajaloolist võitu pühitsetaksegi nüüd jaanilaupäeval võidupühana. Laagri vanem Edgars Gertners ütles, et igal aastal kogunetakse Võnnu kesklinnas kõrguva Saaremaa dolomiidist valmistatud mälestusmärgi juurde, kus mälestatakse Läti pinnal toimunud otsustavates heitlustes langenud sõjamehi. Paljude teiste kõrval oli mälestuspäeval esimeste seas Tõnis Nirk, Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Läti Vabariigis. Muidugi oli kohal ka Maris Niklass, endine Cēsis’e rajooni direktor, keda teatakse väga innuka sealsete Vabadussõja haudade korrastajana. Samuti toimus tema eestvedamisel Läti poolne initsiatiiv, et purustatud monument saaks uuesti taastatud. Auväärsete inimeste rivis oli meeldiv näha ka Pärnu Koidula gümnaasiumi õpilast Ats Kaldmad, kes asetas lillekimbu mälestusmärgi jalamile.
22. juunil toimunud Pärnumaa Võidupüha maratoni stardipaugu järel kanti teatejooksjate poolt Rüütli platsile Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus süüdatud mälestustuli. Tule võttis vastu Kindral Johan Laidoneri seltsi esimees Trivimi Velliste, kes on Toris süüdatud tuld viinud 16 aastat erinevatesse võidupüha paraadilinnadesse.
Mälestustuli on jõudnud Trivimi Velliste juhtimisel Hiiumaale. Foto: Urmas Saard
Keskpäeval sõjameeste mälestuskiriku altaril läidetud tule pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma ja kell 15 rajale lähetatud maratonijooksjatega üheaegselt läks tõrvikuhoidjatega teele ka mälestustuli, mis jõudis kolme tunniga Pärnusse Rüütli platsile. Mälestustuld tervitavas sõnavõtus juhtis Velliste tähelepanu sellele, et eelmisel päeval 75 aastat tagasi toimus Eestis punane võimupööre. Punavõimu kestmisel poleks toimunud juba neljandat korda võidupühale pühendatud maratonjooksu ja Eesti võinuks asuda kõige lootusetumas olukorras. Veel rõhutas Velliste, et võibolla ongi Eesti riigil just praegu kõige parem aeg.
Sõnavõtu järel asuti aega viitmata teekonnale Kärdlasse. Velliste lähimad abilised on olnud Laidoneri seltsi noorte osakonna Kulter liikmed. Tänavu olid tuld saatmas Sander Jürisson ja Kristi Paatsi. Viimastel aastatel on appi tulnud ka Pärnumaa noorkotkad. Sedakorda saatsid noorkotkad Rasmus Rand ja Keimo Reimets tuld Heltermaa sadamani.Maasturi rooli hoidis Kaitseliidu Pärnumaa maleva vanemveebel Hannes Aus.
Sindi gümnaasiumis oli 22. juunil taas pidupäev, sest lõpetanute 58. lend kirjutas kooli ajalukku järjekordse mälestusväärse lehekülje. Üle-eelmise aasta ühele kuldmedalile ja eelmise aasta kahele kuldmedalile tuli medalilisa, mis kinnitab teadmist, et Sindi Gümnaasiumist saab head haridust.
Mario Roostalu, hõbemedal. Foto: Kairi Väljaots
Sindi gümnaasiumi direktori Ain Keeupi hinnangul on Mario Roostalu väga tark ja kohusetundlik noormees, kes täidab lubadused kindlalt ka siis kui ta kõigist tegevustest naudingut ei tunne. „Suhtles koolis pigem klassiõdedega, aga kahju see kogemus talle teinud ei ole. Tulevase arstina peabki mõistma naisterahvaste hingeelu pisut paremini kui keskmine eesti mees,“ iseloomustas Keerup klassijuhataja pilguga hõbemedalile õppinud noormeest.
Pidulikul lõpuaktusel kõiki õpilasi kõnetades tuletas direktor meelde kooli loosungit: „Oskused ja teadmised annavad vabaduse.“ Vabaduse teha elus valikuid. Õiged valikud loovad aga eeldused just selliseks tulevikuks, millest ollakse unistanud.
Ilma, et lugeja tunneks lõpetanu nime ja nägu, on ometi huvitav teada õpetaja nägemust oma õpilastest. Keerup olevat teinud oma õpilaste kohta märkmeid ühel kevadisel hommikul, kui horoskoobi järgi oli eksamiks taas kord väga hea päev. Aga siiski rõhutas, et need arvamused kuuluvad üksnes temale endale ja ei pruugi üldsegi ühilduda teiste nägemusega. Oma tähelepanekuid esitas Keerup nimede tähestikulises järjekorras:
Selle sajandi algusest on saanud heaks tavaks, et võidupüha eel, 22. juunil süüdatakse Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris tuli, millega mälestatakse Eesti vabaduse eest langenud sõjamehi. Nii ka tänavu.
Rüütli platsilt mälestustulega teele asumine 2013. aastal. Foto: Urmas Saard
Keskpäeval Tori kiriku altaris läidetava tule pühitseb EELK peapiiskop Urmas Viilma. Kell 15 antakse lähe maratonijooksjaile, kes toimetavad kolme tunniga mälestustule Pärnu Rüütli platsile, kus selle võtab vastu Kindral Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste.
Kell 18.15 asub tuli sealt teele Kindral Johan Laidoneri Seltsi noorte ja Pärnu noorkotkaste saatel, Kaitseliidu Pärnu maleva maasturil. Kell 19.15 tervitatakse tuld Lihula Vabadussõja ausmaba juures, seejärel kell 20 Martna mälestussamba juures ning kell 20.30 Ridala kirikus.
Kell 21 õnnistab Haapsalu Toomkirikus mälestustuld piiskop Tiit Salumäe, kes läkitab selle mereteele. Võidupüha hommikul liidetakse Kärdlas mälestustuli eelmisel ööl läidetud muinastulega – peatõrvikusse, kust Vabariigi President saadab selle paraadil võidu- ja jaanitulena laiali üle terve riigi.
Viire Talts on saatnud Lätist mitme päeva kohta märkmeid, mis jutustavad 13. kuni 22. juunini kestva Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina toimuva noorte ühislaagri tegevusest.
Wöhrmanni park vanal postkaardil. Foto erakogust
Mis on ühist Riial Sindiga?
Koostööprojekt „Ühist ajalugu taaselustades“ avab igal sammul kahe naabri vahel huvi pakkuvaid kokkupuute seoseid. Pärast hommikusööki suunduti teise päeva hommikul Krišjāna Barona tänavalt jalgsi vanalinna. Teele jäi Wöhrmanni park (läti keeles Vērmanes dārzs), mis kõnetas ilma pikemate selgitusteta kõige rohkem Sindi noormehi. Küllap teavad kõik sintlased, et nende kodulinna asutaja on olnud omaaegne kuulus tööstur Johann Christoph Wöhrmann (1784–1843).
Esmaspäeval toimub neljas Pärnumaa võidupüha maraton, mida saadab mälestustuli finišini, edasi aga jätkab iseseisvat teekonda vahepeatustega kuni paraadilinna Kärdlasse.
Valdis Ņilovs, 2014 aasta võidupüha maratoni võitja. Foto: Urmas Saard
2012. aastal Pärnumaal ellu kutsutud maraton eristub teistest omalaadsetest selge ja rahvusliku taustaloo poolest, sest annab spordirahvale võimaluse osa saada võidupüha tähistamisega seotud rituaalidest. On saanud tavaks, et 22. juunil süüdatakse Toris, Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus tuleleek Eesti vabaduse eest võidelnud kangelaste ning liitlaste auks ja mälestuseks. Järgmisel päeval ühendatakse mälestustuli muinastulega, mille tulemusena tekib võidutuli.
Võidupüha maraton pakub võimalust läbida rada kordumatul teekonnal, viies osaleja mööda olulistest ajaloomälestistest ja tutvustades Pärnu-kandi kaunist looduskeskkonda: Pulli küla, Reiu muinasasula leiukohta, Reiu-Raeküla luitemännikut, Jaansoni kallasrada, Tallinna Väravat, Vallikääru, Pärnu randa. Nimetatud paigad on üksnes mõned orientiirid, vahendab Anni Lüll Pärnu Kahe silla klubist.
Kahtlematult on Saxoni minek Kaitseliidu paraadile suur tunnustus Pärnu puhkpilliorkestrile, kes mängib Hiiumaal kõrvuti Kaitseväe orkestriga.
Kaido Kivi. Foto: Urmas Saard
Puhkpillimängijad kuulusid Kaitseliidu juurde kohe alates selle organisatsiooni asutamisest. Kõrghetk saabus Eesti Vabariigi 20. aastapäeva suvel, kui Tallinnas toimuvale paraadile rivistusid 15 maleva puhkpilliorkestrid.
Loodetavasti võib Saxon tähistada Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal oma tegevuse viiekümnendat sünnipäeva.1968. aastal asutatud puhkpilliorkestri loomisele tuli appi ametiühing, kes muretses pillid. Orkestrimängijate kokkukutsuja ning esimene dirigent oli Paul Tepper. Kuni 1991. aastani oli orkestri nimi Pärnu KEK. Praegu näeb mängimas kolme põlvkonda ja kahe põlvkonna peresid. Paljud noored liikmed on Pärnu muusikakooli õpilased. Neljakümneneljast liikmest kümme on naised.
22. juunil toimuv Pärnumaa Võidupüha maraton tõotab rohket osavõttu ning klassikalistele pikamaadistantsidele lisaks uudset teatejooksu, sest pakub osalemisvõimalust noortele kaitseliitlastele.
Sindi gümnaasiumi õpilased tervitavad sinimustvalgete lippudega maratoonareid. Tänavu jõuab esimene jooksja samasse punkti orienteeruvalt 15:40. Foto: Urmas Saard
2012. aastal Pärnumaal ellu kutsutud ja tänavu 4. korda joostav maraton eristub teistest omalaadsetest selge ja rahvusliku taustaloo poolest, sest annab spordirahvale võimaluse osa saada Võidupüha tähistamisega seotud rituaalidest. Samuti antakse panus sini-must-valge lipukultuuri edendamisse. Aastate jooksul on saanud tavaks, et 22. juunil süüdatakse Toris, Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus tuleleek Eesti vabaduse eest võidelnud kangelaste ning liitlaste auks. Sellest samast tulest süttib juba järgmisel päeval presidendi käe läbi võidutuli. Maratoonarite osaks on tuli saata riigi sünnilinna Pärnusse, kust see juba edasi Võidupüha paraadi toimumispaika, tänavu Hiiumaale Kärdlasse, transporditakse.
Lisaks 150 maratoonarile ning ligi 250 poolmaratoonarile saavad populaarsust võitvast spordisündmusest osa noored kaitseliitlasedki. Esimest korda toimuvale Noorte Kotkaste ja Kodutütarde maratoni mõõtu teatejooksule on kutsutud kõikide maakondade 8-liikmelised võistkonnad. Lisaks sportimisvõimaluste pakkumisele seisneb idee laiem eesmärk Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tutvustamises elanikkonna hulgas.
