Täiendatud 1. detsembril
Konstantin Pätsi Muuseum ja tema koostööpartnerid korraldasid eile, Vabadussõja alguse mälestuspäeval Tallinnas Õpetajate Majas pressikonverentsi, et hoogustada president Konstantin Pätsile püstitatava mälestusmärgi tarvis raha kogumist.
Ajakirjanikele rääkisid oma mõtetest mälestusmärgi idee peamine eestvedaja Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, president Arnold Rüütel, maalikunstnik Jüri Arrak, Estonia Seltsi esimees Arne Mikk, kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ja Muinsuskaitse Seltsi esimees Peep Pillak. Pressikonverentsi juhatas suhtekorraldaja ning luuletaja Janek Mäggi.
Velliste meenutas, et just selles majas alustas 1918. aasta novembris avalikku tegevust Eesti Ajutine Valitsus ja kusagil nendes samades ruumides langetati Pätsi juhtimisel ajalooline otsus minna Vabadussõtta.
Käesoleva aasta jaanuaris tegid Eesti lipu selts, Eesti muinsuskaitse selts, Konstantin Pätsi muuseum, Jaan Tõnissoni selts, Kindral Johan Laidoneri selts, Jaan Poska fond ja korp! Fraternitas Estica Riigikogu juhatusele pöördumise ettepanekuga rajada riigi sajandaks sünnipäevaks Tallinna Kuberneri aeda mälestusmärk Eesti Vabariigi väljakuulutajale, esimesele valitsusjuhile ja sõjaministrile Konstantin Pätsile. Seni on nimetatud ühendused isekeskis kogunud 7000 eurot.
Eile kuulutati välja ülemaaline korjandus. Raha kogumist toetavad ka kõik Eestis mobiilsidet vahendavad firmad, kelle kliendid saavad teha annetusi lihtsa helistamisega tasulisele numbrile. Helistades 900 1918 laekub mälestusmärgi arvele 5 eurot. Helistades 900 1920 laekub mälestusmärgi arvele 25 eurot.
Rüütel ütles, et iga rahvas on jätkusuutlik, kui suudab talletada oma mälus läbitud aegade mälestused. Tema hinnangul on kätte võideldud Eesti riik ime. Maailmas räägitakse üle 7 000 keele, umbes sama palju on maailmas eri rahvaid. Neist on oma riik üksnes paarisajal. Eesti ei ole kellegile ohtlik riik, omab kõrget kultuuri, hoiab eesti keelt ja emakeelset ülikooli. Inimene, kes on seisnud sellise riigi rajamise eesotsas, väärib kindlasti ka monumentaalset jäädvustamist Tallinna südames.
Arraku arvates võiks Kuberneri põlispuude alla kujundada presidentide allee, kuhu näiteks iga kümne aasta järel püstitatakse ühele presidendile mälestusmärk. Tema arvates on kohatu närida presidendi puhul mingite inimlike vigade pärast. Presidendil on lisaks muudele väärtustele ka sümboolne tähendus. Arrak on seisukohal, et ausamba kunstiline teostus pole isegi nii tähtis kui see, et ta oleks oma sümboolse tähendusega olemas.
[pullquote]Pätsi pärand on meie riigi ajaloos kordumatu[/pullquote]Mikk meenutas, et Päts oli Estonia seltsi juhatuse aktiivne liige. 1935. aastal esines Päts seltsi 70. juubelil piduliku sõnavõtuga. Ta ütles: „ Estonia selts on selts, mis mitte kunagi ei tohi lõpetada oma tegevust. Sügisel tähistasime juba Estonia seltsi 150. sünnipäeva ja ma arvan, et Pätsi pärand on meie riigi ajaloos kordumatu.“
Peep Pillak rääkis, et meil on mälestusmärk Jaan Tõnissonile, Johan Laidonerile, Jaan Poskale. Aga avalikus linnaruumis puudub mälestusmärk Konstantin Pätsile. „Küll on mälestusmärk Jeltsinile, kes aitas kaasa Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele. Aga kes pani aluse iseseisvusele? President Päts! Ometi puudub just temale pühendatud mälestusmärk.“ Pillak tsiteeris 1923. a Loomingust Friedebert Tuglast: „On tarvilik, et kistakse maha Peetrite sambad ja kõrvaldatakse võõrad nimed. Kuid alles siis, kui nende asemele omalt poolt midagi väärilist pannakse, võime öelda, et meil on kultuuri. Mitte tühi koht pole see, mille poole peame püüdma, vaid positiivne eneseavarus.“ Ja teine lõik: „Tallinnasse nagu päälinna on koondunud meie poliitiline ja majanduslik elu. Loomulik, et Tallinn on see linn, kus meie poliitilise ja ühiskondliku mineviku mälestamine monumentide kaudu on kõige kohasem. Siin on paik, kus peavad tõusma revolutsiooni, Vabadussõja ja iseseisvuse allegoorilised kujutused.“
[pullquote]Inimlikult on arusaadav, et osa meie kaasmaalasi otsivad Teise maailmasõja trauma tõttu süüdlasi ka meie endi hulgast[/pullquote]Velliste tõdes, et „hääletu alistumise“ sündroom on meie rahva hulgas levinud. Inimlikult on arusaadav, et osa meie kaasmaalasi otsivad Teise maailmasõja trauma tõttu süüdlasi ka meie endi hulgast. „Kes siis veel rohkem süüdi on kui Konstantin Päts! Aga ma meenutan, et kogu toonane poliitiline juhtkond, kaasa arvatud opositsioon eesotsas Jaan Tõnissoniga, toetas järeleandmist. Velliste sõnul oli tolleaegse Eesti poliitilise eliidi otsus õige, sest Punaarmee polnud 20 aastat pärast Vabadussõja lõppu enam võrreldav endisaegsega. Eestil tulnuks sõdida ihuüksi. Arnold Susi on refereerinud Pätsi ütlust: „Rahvas peab ellu jääma, saagu, mis saab. Kui rahvas jääb ellu, saame riigi tagasi. Kui pole enam rahvast, pole ka riiki mitte kellegiga taastada.“
Veel selgitas Velliste, et juristina oli Päts hästi teadlik allkirjade kehtetusest, kui neid pidi andma toore jõu ähvardusel. „Väga oluline on teada, et Eesti Vabariik kestis de jure edasi olenemata okupatsiooni oludes allkirjastatud paberitest. Vastasel korral ei pühitseks me ülejärgmisel aastal oma riigi sajandat juubelit.“
Urmas Saard
Samal teemal:
