Manalateele on läinud üks rahvuslane, kelle sünnikodu oli Pärnumaal Halinga valla Uduvere alevikus.
Elmar oli seitsmeteistkümnene, kui tema kodu 1941. aastal hävituspataljonlaste, punaväelaste ja nende kohalike käsilaste poolt koos enamuse alevikuga maha põletati. Selja taha oli jäänud kaunis noorus vilka kultuuri- majandus- haridus- ja seltsieluga alevikus. Ilmselt isa Jaani konstaabliameti tõttu oli nende kodus jutuks kindlasti aleviku ja valla uudised, mida terane poiss endale meelde jättis. Uduverre jäid sealse suvelasteaia päevad, mida ta koos alevikus Enge Põllumeeste Seltsi majas asunud ühiskaupluse pidaja poja, hiljuti lahkunud Valter Ojakääruga mööda saatis.
Raamat oli Elmari hea sõber kogu elu. Ta oli oma eluajal poolesaja raamatukogu lugejaks ja seda alates kuueaastase poisikesena Uduvere kodumajanduskooli raamatukogust kuni Genfis Rahvasteliidu palees asunud ÜRO raamatukoguni (tal endalgi kogunes mitme tuhande köiteline, põhiliselt teatmeteostest koosnenud tarkusevaramu). Poja tulevikule mõeldes suunasid vanemad ta Pärnu-Jaagupi algkoolist 1935. aastal Pärnu I progümnaasiumi ja nii äkki see lapsepõlv ja pidev elu Uduveres lõppeski. Poisipõlve pikendusena siiski vanematekodu Uduveres veel küüdiaastani 1941. Ta kiindus oma noorusaastastesse sedavõrd, et ei lahkunud neist iialgi.
Tallinna tehnikumi esimese kursuse õpilasena sõitis ta 14. juunil 1941 liinibussiga paha aimamata koju, kust vanemad olid juba ära viidud. Oli võimalus küüditamisest eemale hoida, aga ta läks vanematele järele. Õde Maimu, kes seisis sama valiku ees, seda ei teinud. Nagu hiljem selgus, oli see õige samm. Elmarist oli oma vanematele vähe abi, isa eraldati perekonnast kohe ja lasti Sosva hävituslaagris maha, ema oli enamuse oma Siberi-ajast niigi pojast lahus. Kuigi Elmar sai Kuzbassi söekaevandusest Kemerovo oblastist 1946. aastal tulema, oli viis aastat elus pühitud. Ka polnud kaevandusest Eestisse pagemine “õiglase, kuid karmi” riigikorra teene, vaid põgenemine. Võinuks ka vahele jääda ja rängemate karistusaastatega tagasisaadetu olla, aga tänu headele jaaguplastele õnnestus vajalikud dokumendid hankida.
Kõik see, mis kodumaal katkes, jätkus. See tähendas näiteks seda, et 1947. aastal tuli Jaagupis õllekioski müüjana elatist teenida ja endast noorematega samal aastal Jaagupis Agu Põllu leeripoiss olla. Haridustee jätkus poolelijäänud tehnikumis ja veel mäetehnikumis ning koguni Dnipropetrovski Mäeinstituudis. Järgnes õppejõuks olek omaenda tehnikumis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis, aga põhiliselt siiski mäeinsenerina Ahtme ja Viru kaevanduses (vaheaegadega 1958-1975).
Pole võimatu, et Elmar Joosepi teistsugune elukäik oleks viinud tema kutsevalikus ajaloohuvi võidule, aga läks nagu läks. Tema harrastusalaseks elutööks oli paljude kaasõppuritega oma keskkoolilinna haridusloo monumendi “Pärnu Ühisgümnaasium algusest aastani 1952“ (Tallinn, 2006, 784 lk) koostamine. Selle kõrval on ta kirjutanud hulgaliselt erialaseid, kodu-uurimuslikke, massirepressioonide jms. teemal ning tegelnud põlevkivikaevandamise, üliõpilasseltsi „Liivika, Merivälja ja kunagise kodukoha Uduvere ning perekonna ajalooga. Lisaks sellele on ta olnud kõrgkoolide õpikute kaasautoriks ja toonud eesti keelde mäenduse oskussõnu. Erinevalt enamusest eakaaslastest, oli Elmar Joosep aastaid arvutikasutaja, mis võimaldas tal ulatuslikke kirjatöid ette võtta ja nende koostamist korraldada.
Elmar Joosep oli õigusvastaselt represseeritute liidu „Memento“ asutajaid ja selle tegevuses aktiivne osaleja. Tema nimi seisis 2015. aastal riigikogule saadetud 120 kodaniku avaliku kirja all, mis oli suunatud uue piirilepingu vastu. Elmar Joosepit on autasustatud Valgetähe teenetemärgiga (2001) ja Murtud rukkilille märgiga (2001). Kaastunne omastele, Halinga vallale ja endistele ning praegustele uduverelastele.
Aldo Kals