
Kui alustasin sel aastal oma koolis maleringi tööd, siis olin juba eelnevalt karastunud ning teadsin – esimesse tundi on oodata palju rahvast. Seda, mis toimus, ei osanud ma aga ette prognoosida. Tulijaid oli üle kolmekümne (peamiselt esimesest klassist) ning minul kasutada vaid suur saal ning seitse malelauda koos nuppudega. Uurisin alustuseks, kui paljud malet mängida oskavad. Suur osa oskas ja oli valmis kohe sõbrale pähe tegema. Paraku tuli neil esialgu kannatlikult kuulata minu teoreetilist juttu, sest väheste malelaudade taha ma neid veel lubada ei julgenud.
Tänaseks on sellest esimesest korrast möödas peaaegu kolm kuud ning laste ind ei näita raugemise märke. Kui septembris olin üsna kindel, et jõuludeks on tekkinud loomulik kadu ning saan hakata ainult kõige entusiastlikematele keskenduma, siis neid entusiastilikke on ikka endiselt väga palju. Olen püüdnud uurida, miks tahab üks esimese klassi õpilane malet mängida. Põhjuseid on erinevaid: ema soovitas, isa õpetas, äge on sõbrale pähe teha, saab lõbusalt aega viita (pikapäevarühma tund ju sel ajal). Jah, kannatust jätkub tänapäeva lapsel vähe (käib kiiresti, ei jõua pika mängu ajal paigal püsida, lobiseb), kuid huvi male vastu näikse tal olevat.
Seda mitte ainult algklassides. Enne kooli maleturniiri panime vahetundideks koridori üles malelauad ja jäime ootama, mis juhtub. Juhtus see, et terve nädal oli malelaudade taga ja ümber seltskond. Mängisid suuremadki ja nii mõnigi pidi piinlikust tunnistama, kui mitu pead pisemalt mati sai. Loe edasi: Kuuldused male surmast on liialdatud