Pärnus Tallinna maantee bussipeatuses seisjad ja möödujad aistavad juba kuu aega värske leiva ja saia lõhna, mida pärast lätlaste pagari-kondiitri äri sulgemist pole mullusest suvest saadik tunda olnud.

Sisenejale ei jää märkamata pikemat kasvu valges kitlis ja uhke pagarimütsiga mees, kes askeldab ahjude juures, tõstab värsket toodangut riiulitele ja vajadusel teenindab külastajaid. Tema tegevuse järgi ei teakski kohe arvata, et tegemist Leivaka kõige tähtsama mehega, kes annab mitmele inimesele tööd ja linnarahvale vanaaja retseptide järgi valmistatud leiba, saia, saiakesi, pirukaid ja kukleid.
Paljudele inimestele pole siiski Ralf Ramot üldsegi tundmatu nägu. Tema küpsetatud puhas rukkileib meenutab pärnakatele omaaegse Cibuse leivatehase vormileiva maitset ka välimust. Mõnda aega sai seda Sindis tegutsenud Krulli kohvikust kuni uste lõpliku sulgumiseni. Nüüd ei pea sintlased paljuks sõita leiva järele Pärnusse Ülejõele. Lisaks Sindile on Ramot tainast sõtkunud ja pätse ahju ladunud Türil, Paides, Keilas ja kuni Vändra Ökopagari pankrotistumiseni ka sealses moodsalt sisustatud tehases.