Kolmapäeval Tartut külastades soovisin, et lumeta musta maad valgustaks pilvitus taevas särav päike. Kuigi linnale lähenedes näis lootus asjatuna, osutusid kahtlusevarjud petlikuks.

Kui ERM-i sisenedes vilksatas päike tumeda taeva väheste pilude vahelt mõned üksikud hetked, siis mälukeskusest väljudes suunas madalale laskunud päike oma silmipimestava valguse jalutajale otse näkku.
Tallinn on Pärnule kilomeetritelt lähem, ajaliselt asub aga oluliselt veelgi lähemal, kui Tartu. Pealegi on Tallinn pealinn ja seepärast ikka sinnapoole asja palju rohkem. Kuid iga kord Tartut külastades leian, et sinna oleks põhjust minna palju sagedamini, kui hädapärased vajadused seda nõuavad. Kasvõi sellepärast, et kiirustamata jalutada, nautida tänavatel kõndimist, peatuda monumentide juures või lihtsalt märgata tartlaste tegemisi.
Sammusin mööda Roosi tänavat Raadilt alla, päris sageli selg ees. Sest nii ei paistnud päike silma ja madalalt suunatud valgus muutis vaate tänavale huvitavamaks. Pärast suvist remonti naudin Roosi tänaval jalutamist.