Nõlvaku Kaie,
Harglõ kihlkunnast Mõnistõst peri
Tuust ei olõki kuigi pall’u aigu müüdä, ku vällämaalt tuudu as’a, kompvegipakist autuni, hirmsadõ hinnan olli. Tuu, midä harva näet ja viil harvõmbadõ saat, paistus õks hää. A sis tull’ aig, kos säänest kraami kõik kotusõ täüs sai ja taad meile hoolõga pähä määrmä nakati. Ja väega ruttu nakas’ asi sinnäpoolõ kiskma, et kõik, mis meil hendäl siin nurmõ pääl ja laudan kasus, ei kõlbagi süvvä ja jumala peräst ei tohe säänest kraami tõisilõ müvvä.
No tuust ull’usõst olõmi nüüt külh enämb-vähämb vallalõ saanu ja asi om peris ümbre pööretü. Nüüt teedäs, et süvvä kõlbas õnnõ sääne söögikraam, mis lähkün kasus ja kohe egäsugutsiid E-siid ruhimigu viisi manu ei olõ kupatõt. Kah’u muiduki, et meil, eestläisil, taad esihendä tarkust nii veidü om, et ütelegi vahtsõlõ ull’usõlõ inne vasta nakada ei julgu, ku tõsõ riigi iin miilt omma muutnu. Sinnä eurosäädüse nahka omma lännü üte lehmä ja paari tsiaga majapidämise, ja mis viil hullõmb, nuidõ lehmätallitajidõ ja tsiasüütjide eluhimu ja tervüs. Ku kotun enämb medägi tetä ei olõ ja huul eläjä peräst vanõmbat inemist hommugu sängüst vällä ei aja, sis sinnä tä jääski. Ja järgmäne kotus om hoolõmaja, kost minek õnnõ ütele poolõ…
Hää om siski tuu, et meil hoitas umma laulu, tandsu ja pillimängu ja rahvarõiviid pandas hää meelega sälgä. Vinne aol prooviti jo rahvarõivistki rohkõmb karnõvalikostüümi tetä ja nii läts’ki, et tuud, kiä rahvarõiviid muial kand’ ku püüne pääl, vahiti nigu ullikõist. Halv oll’ ka tuu, et inämb es olõ tähtsä, kost kandist vai kihlkunnast inemine peri om. Nii tull’ ette, et Võrumaa rahvatandsjil olli sällän Muhu vai Kihnu rõiva, selle et nuu tundu ilusamba ku uma kandi pruntsi ja pluusõ. Põratsõl aol ei tulõ sääne asi külh jutuski, et kiäki hendäle võõra rõiva sälgä pand. Mis sääl kõnõlda, om õks armõdu illus, ku Tal’na suurõl laulu- ja tandsupidul uma kandi inemise rõiva perrä är tunnõt! Loe edasi: Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil
