Hobõsõ ravvutajat om seo ilma aigu rassõ löüdä

Foto: Uma Leht
Seo ilma aigu om hopõn inämb ilotamisõs ku tüütegemises, nii olõ-i ka suurt hätä sepä ega hobõsõ ravvutamisõ perrä, a ku tuud vaia tulõ, sõs ütel om puudu jalahoitjast, tõõsõl jäl kõrralidsõst sepäst.

Haani vallah Luutsingu küle all eläs Märdini Raili (28), kiä om maaülikoolih eläjäkasvatust opnu ja no jo viis aastakka hobõsit pidänü. Üten üürihobõsidõga om täl Kuguritsa taloh 20 hobõst.

Märdini sõnno perrä om lugu sääne, et ku hopõn om ilotamisõ jaos (liivaplatsi pääl sõitmisõs, võistluisil käümises), timä kabi om terve ja tukõv, sõs olõ-i timmä ravvuta vaia. «Mõnõh mõttõh om ravvutaminõ hää ja mõnõh mõttõh taa jäl lahk kapja,» kõnõl’ Märdin. «Raud muut kabja helläs ja ku hopõn om kõik aig ravvah, sõs tä lõpus omgi nii hell, et saa-i ilma raudulda olla.»

Umõhtõ tunnist’ naanõ, et om timälgi olnu säändsit hobõsit, kinkalõ tulõ ravva ala lüvvä. «Sõs oll’ seo peris suur hädä, selle et tah kandih olõ-i üttegi säänest seppä, kiä hobõst ravvutanu,» kaivas’ naanõ. Sepä, kedä naanõ usk, eläse Villändih ja Tartoh.

Märdini Raili ütel’, et ku hopõn om jo kõrd ravvah, sõs piät naid raudu õga nelä kooni kuvvõ nädäli takast vaihtama. (Taa tiidmise pääle lätsi mu silmä pääh suurõs ku ülepannivadsa ja ma mõista-s umma imehtüst kuigi käkki. Olli kimmäs, et ku hobõsõlõ om kõrd raud ala pant, sõs taast saa nii aastas viländ. Tuu pääle mõtlõ-s ma sukugi, et hobõsõ kabi kasus kah nigu inemise küüdski ja tuuperäst piät hobõsõl ka tihsähe raudu vaihtama.)

Villändimaalt peri sepp Lehtsaarõ Veiko märkse, et hobõsõ ravvutaminõ om peris kallis ja sakõstõ püüdvä inemise läbi aia üte ravvutamisõga suvõ joosul. Timä sõnno perrä mass hobõsõ ravvutaminõ üteh rauduga 50 eurot. «Ku inemisel om õks vaia hobõst ravvuta, sõs om mõistlik otsi massin ja sepä mano sõita,» ütel’ Lehtsaar. Timä teedä om seo õnnõ Eestih nii, et oodõtas sepä tulõkit hobõsõ mano. Muial mintäs õks hobõsõga sepä mano.

Haani valla Sarisõ külä mehel Kangro Arvel (59) oll’ õkva minevä neläpäiv hobõsõravvutaminõ käsil. Kangro ku vana sepä poig mõist nii ravva ku nagla esi valmis tetä ja hobõsõlõ alagi panda.

Timä päivinännü talohuunidõ lohkovaonuidõ katussidõ all om uhkõ vedrovankri, om saan ja tõisigi hobõsõriistu. Tuu jaos et Kangro rahumiilne hallikasvalgõ hopõn Tiiu näid nii talvõl nilbõga ku suvõl ruusatii pääl vitä saasi, piät hobõsõ kabjol ravva all olõma.

Kuigi miis mõist esi hobõst ravvuta, om täl ummõhtõ murõ: puudu om jalahoitjist, selle et ütsindä tä taad tüüd tetä saa-i. «Mul omma neo jalahoitja jo säändse, et ku nä siiä joudva, omma nä täüs, a hopõn viinahaisu salli-i ja säänest jalahoitjat taha-i,» kaivas’ Kangro.
Küsümise pääle, mille Märdini Raili lähküh elävä Kangro tüüd pruugi-i, kostsõ näio: «Ma lövvä, et mu hobõsõ masva väega pall’o, et õgasugutsit seppi ummi hobõsidõ mano laskõ.» Märdini meelest ravvutagu hobõst kas tuu ala as’atundja vai sõs tege tä tuud esi. Tuud tä ei taha, et küläsepä essümise peräst saa hopõn vika ja nakkas limpama. «Ku hopõn nakkas limpama tuuperäst, et ma esi olõ süüdü, et ma esi lõiksi pall’o vai lõiksi sisse, sõs järgmäne kõrd ma tiiä, opi ja tii parõmbalõ,» selet’ Märdin.

Nutovi Mirjam, Uma Leht