Baltimaade muinasaegne tähtsamaid tugipunkte, Koiva liivlaste peamisi keskusi ja liivlaste vanema Kaupo residents asendus 800 aastat tagasi sakslaste rajatud piiskopilinnusega, mis vaatamata korduvatele sõjaretkedele ja alles 15 aastat tagasi toimunud ulatuslikule maalihkele ikkagi veel suures osas püsti püsib.
Turaida kindlus. Foto: Urmas Saard
Tartu ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajad tegid 6. mail väljasõidu Siguldasse. Esimesena külastati 1214. a liivlaste linnuse rusude asemele rajatud Turaida kindlust, mida kasutati kuni 1776. aasta põlenguni.
Telliskividest laotud foogtilinnus on ainult üks osa 24 ha suurusest Turaida muuseum-kaitsealast, mis asutati 1988. aastal. Territooriumil asub 39 ajaloolise väärtusega hoonet. Külastaja satub esmalt keldripealsesse aita, kus asub külastuskeskus ja kassa. 85 sendi eest saab ülevaatliku värvilise voldiku, mis aitab orienteeruda ja annab esmaseid teadmisi alates 11. sajandist kujunenud kultuuripärandist.
Esmalt suure kaardi ees peatudes juhtis giid tähelepanu sellele, et nimetatud ala põlisrahvaks on olnud soome-ugri hõimkonda kuulunud liivlased. Ta rõhutas, et ka lätlased on saanud pärandiks liivlaste kultuuri. Samuti on läti keel saanud mõjutust liivlastelt.
Esimest korda Läti Taimeparaadile jõudes meenutasid Sigulda kesklinnas maasse torgatud ülisuured ja väiksemad jalutuskepid, et viimati külastasin omaaegsete Koiva liivlaste asuala poisikese põlves, nii umbes 55 aastat tagasi koos emaga. Nüüd, üle poole sajandi hiljem, ühiselt TÜ Pärnu kolledži väärikate ülikooli rahvaga.
Siguldas toimunud 14. Läti Taimeparaad. Foto: Urmas Saard
Kõige paremini mäletan Baltikumi suurima maapealse koopa imetlemist. Teatmiku andmeil on Gutmani koopal kõrgust 10, laiust 12 ja sügavust-pikkust pea 19 meetrit. Sedakorda koopa juurde ei jõudnud ja sealne tuntud raviv allikavesigi jäi rüüpamata. Aga värvilise ornamentikaga Sigulda keppe müüdi nii koopa ees kui ka mujal linnas juba siis ja need muutmatu välimusega jalutuskepid ongi kõige tuttavamad kauge aja mälestuskildudes.
Sama tuttavlikult mõjus bussist maha astudes seegi, et esimestena tänaval kohatud võhivõõrad inimesed kõnelesid omavahel sulaselges eesti keeles. Mida lähemale laada toimumispaigale oma seltskonnaga liikusime, seda rohkem kuulsime vastu tulevate inimeste suust eestikeelset jutlemist. Svetku väljakul peetav Sigulda taimelaat (Latvijas Stadu Parade) olevat just viimasel viiel-kuuel aastal saanud Eesti aiandusrahva kevadiseks meeliskohaks, kuhu minnakse enamasti suurte busside või isikliku sõiduautoga, harvem ühiskondliku transpordiga.
Lätis, Bauska linnas peeti meeskondlik kuuetunni sõit, kuhu oli kutsutud võistlema ka Pärnumaa esindus. Tiimis võistlesid Karin Mets, Karmen Mets ja Andy Aron.
Andy Aron, Karin Mets, Karmen Mets Bauskas. Foto: Johannes Mets
29. aprillil toimunud Bauska meeskondlikul pikamaasõidul osalesid kuni 19-aastased noored. Kuna viimasel ajal on meie kontaktid lätlastega olnud päris tihedad, siis kutsuti meid ka sellele võistlusele. Algselt pidanuks võistlustele tulema tosin meeskonda. Kuna leedukad jäid tulemata ja ka Lätist loobus üks meeskond, siis asus võistlustulle 10 meeskonda.
Meie meeskond võistles koosseisus Karmen Mets, Andy Aron ja Karin Mets. Sõitsime kohale juba reede õhtul ja sellest oli kasu, sest telefoni teel saadud juhiste kohaselt kokku pandud mudel ei vastanud siiski nõuetele. Jõudsime võistlustele pääsemiseks reede õhtul mudeli veel nõuetele vastavalt ümber teha. Laupäeval saime paar tundi harjutada ja siis läks võistluseks. Tehnilise komisjoni tööle järgnes kvalifikatsioon. Meie meeskonnas langes kvalifikatsioonisõidu valik Karmenile, kuna ta sõitis meie omadest harjutamise käigus välja kõige kiirema ringiaja.
Sada aastat tagasi avaldas eesti rahvas jõuliselt meelt, nõudes eestlaste asuala liitmist ühtseks kubermanguks ja sellele ulatusliku poliitilise autonoomia andmist.
Jüri Trei, Jüri Ratas ja Urmas Viilma 8 aprillil Peterburi Jaani kirikus. Foto: Peeter Hütt
Ettepaneku tähistada Peterburis saja aasta möödumist Eesti autonoomia loomisest tegi neli aastat tagasi Eesti Vabariik 100 ettevalmistuste arutelul diplomaat ja Peterburi Jaani kiriku Fondi esimees Jüri Trei. Ajutise Valitsuse poolt väljakuulutatud autonoomia tähendas Eesti- ja osa Liivimaa kubermangu ühendamist ning eestlaste asualade liitmist ühiseks tervikuks, ühtse juhtimise alla. Eesti sai esmakordselt eestlasest kubermangu juhi. Kubermangukomissariks määrati Jaan Poska ja omavalitsusorganina alustas tegevust Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli esimene ülemaaline Eesti rahva esinduskogu. Tehti ettevalmistusi rahvusväeosade loomiseks, millest kujunes peagi Eesti Vabadussõja rahvavägi.
Poliitiline autonoomia oli vahetu eeldus Eesti omariikluse sünniks. Kümme kuud hiljem, 23.veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas – aastal 1918, kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik.
See seletas ka põhjust, miks Eesti lipu selts kutsus inimesi pühapäeval kaunistama oma majasid kolme koduvärviliste lippudega.
Eelmisel reedel tuvastati Lätis selle aasta esimene sigade Aafrika katku puhang kodusigadel, mis taaskord kinnitab, et viirus võib sigalatesse jõuda ka talvel.
Viirus tuvastati Sigulda lähedal asuvas enam kui 5000 seaga kõrge bioohutusega farmis.
Eelmise aasta 25. novembril tuvastati sigade Aafrika katk ka Leedus koduseafarmis.
“Need juhtumid lähiriikides kinnitavad, et taud võib farmi jõuda ka külmemal ajal ning sigade Aafrika katku esinemise hooajalisuse argument jääb järjest nõrgemaks,” ütles Veterinaar- ja Toiduameti loomatervishoiu, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja Harles Kaup. “Taudi ärahoidmine eeldab loomapidajalt igapäevast hoolsust bioohutusnõuete täitmisel, et kavandatud abinõud reaalselt ja tulemuslikult toimiksid.”
Koostööleppele kirjutasid alla Luua Metsanduskooli direktor Haana Zuba-Reinsalu (pildil paremal) ja Ogre tehnikumi direktor Ilze Brante. Foto: Luua Metsanduskool
12. jaanuaril sai ametliku vormistuse juba pool sajandit kestnud koostöö Eesti ja Läti metsanduskoolide vahel. Lätis Ogre tehnikumis allkirjastasid koostööleppe Luua Metsanduskool ja Ogre tehnikum, mis on Lätimaal juhtiv metsandusharidust andev kutseõppekeskus.
Esialgu viieks aastaks sõlmitud koostöölepe näeb ette mitmeid ühiseid tegevusi. Kavas on tegeleda metsanduslike kutsevõistluste ettevalmistuslaagrite ja võistluste korraldamisega, õpetajate ja õpilaste vahetusega, praktikaprogrammide ja õppekavade arendusega ning ühiselt osaleda Euroopa Liidu programmides.
“Meie koostöö on kestnud juba üle viiskümne aasta, nüüd fikseerisime selle ka täpsemalt ära,” sõnas Luua Metsanduskooli direktor Haana Zuba-Reinsalu. Ta lisas, et koostöö Läti metsanduskooliga on väga oluline ka laiemas mõttes – see annab Eesti metsameestele võimaluse arutada erinevaid teemasid kolleegidega, kes tegutsevad igapäevaselt samasugustes metsades. “Tihti vaatame siit Eestist Soome ja Rootsi poole, õpime nende kogemustest ja arutame nendega metsandust, kuid Läti on ju meile lähem ja samasuguse taustaga nii kultuuriliselt kui looduslikult. Omavaheline suhtluse tihendamine on väga oluline,” rõhutas Zuba-Reinsalu.
Pärnumaa õpilasfirmade osalemine Väike-Salatsis toimunud õpilaslaadal andis võimaluse väga põgusalt tutvuda ühe Läti väikelinnaga, mille kohta lätlased ütlevad Mazsalaca.
Mazsalaca maakonna muuseumi eksponaadid. Foto: Urmas Saard
Kunagi liivlastega asustatud piirkonnas asus arvatavalt praeguse linna lähedal ka selle kadunud rahva muinaslinnus. 1528. aastal asutati Valtenbergi mõis ja viis aastat hiljem mainiti esmakordselt kirjalikult kiriku olemasolu. Nüüd asub samal kohal 1890. aastal ehitatud kirik. Salatsi jõe ääres asuv Mazsalaca sai linnaõigused 1928. aastal. Elanikke on praegu linnas 1300 ümber. Kuni üheksakümnendate keskpaigani võis Pärnu ja Mazsalaca vahet ka Tallinn-Riia rongiga sõita.
Linnaga tutvumine algas kultuurimaja juures peatunud bussist välja astumisega. Saabujatele hakkas ühena esimestest asjadest silma tänavasilt kirjaga Pērnavas iela (Pärnu tänav). Kultuurimajas jagati huvilistele eestikeelseid voldikuid, millel nii linna kui maakonna kaardid. Huvipakkuvamad vaatamisväärsused on kaartidel numbritega märgistatud ja lisatud lühikesed selgitavad tekstid. Eestikeelne tekst on küll veidi konarlik, kuid tegi ikkagi südame soojaks, et on üritatud põhjanaabritele kõike selgitada nende emakeeles.
Pärnumaa koolinoored kõnelesid Väike-Salatsi (Läti kohanimena Mazsalaca) õpilaslaadal läti keelt ja pälvisid hindamiskomisjoni otsusega mitmeid auhindu.
Inga Rokpelne ja Birgit Peterson. Foto: Urmas Saard
Pühapäeval, 18. detsembril toimus viiendat aastat Mazsalaca õpilasfirmade laat, mida korraldab Mazsalaca vidusskolā (keskkooli) õpetaja Inga Rokpelne. Pärnu Koidula gümnaasiumi ettevõtlusõpetaja ja projektijuht Birgit Peterson ütles, et koostööd alustati selle kooliga käesoleva õppeaasta alguses läbi rahvusvaheliste õpilasfirmade projekti “Central Baltic Students Enterprises without Borders”.“ Peale Koidula gümnaasiumi osalesid laadal veel Sindi gümnaasium ja Pärnu Raeküla kool, kus õpilasfirmade tegevust juhendab majandusõpetaja Kristi Suppi.
Umbes 1300 elanikuga väikelinnas laatade korraldamiseks sobiv suurem kaubanduskeskus puudub. Nii korraldati laat kultuurimajas, kus paraja mahutavusega pinnad võimaldavad nii kaubelda kui ka meelelahutusliku kavaga esinemiseks lava kasutada. Õpilaslaat algaski kohaliku keskkooli õpilaste esinemistega.
Seoses alanud õppeaastaga pühitseti 25. augustil Helsingi Viikki kirikus riigikogu ja Eesti lipu seltsi poolt Latokartano põhikoolile kingitud sinimustvalge esinduslipp.
Latokartano põhikoolile kingitud Eesti lipp. Foto: erakogust
„Eesti lipp kingiti meie koolile 4. juunil Toompeal, kui toimus Eesti lipu päeva pidulik tähistamine. Lipu seltsi esimehe Jüri Trei ettevõtmisel saavad tublimad väljapool Eestit töötavad koolid endale kingituseks meie riigi sinimustvalge lipu. Lippu käis vastu võtmas meie kooli 2. klass koos klassijuhatajaga. Pika Hermanni tornis osales lipuheiskamisel õpilane Elizabeth Krause“ rääkis Silja Aavik, kes on Helsingis Viikki linnajaos asuva Latokartano põhikooli eesti laste õpetaja.
Latokartano tähendab tõlkes karjamõisa ja ei viita millegiga Eestile, ometi toimub selles koolis alates 2009. aastast soome-eesti kakskeelne õpe.
Eelmise nädala neljapäeval pühitseti kingitud lipp Helsingis asuvas Viikki kirikus. Juba järgmisel päeval peetud eesti-soome klasside 20. sünnipäeva pidulikul aktusel asetati lipp aukohale. Aavik ütles, et nüüd asub lipp hoolikalt hoiul eesti laste klassis. Eriliselt asetatakse lipp aukohale Eestiga seotud tähtpäevadel või muudel olulistel sündmustel. Näiteks tõi ta emakeelepäeva. „Kuna lipu saamine oli meile suur üllatus ja auasi, siis peame koolis veidi veel aru pidama, millal ja kuidas edaspidi lippu kasutame,“ lisas Aavik juurde.
Täna, 35 aastat tagasi, avati pidulikult läbi Pärnu kulgenud Tallinna ja Riia vaheline reisirongiliiklus, mis lõpetati 1992. aasta veebruaris.
Edelaraudtee kinkis ammuse raudtee mälestuseks Mõisakülale vana reisivaguni, mis jäi alles koos mõnesaja meetrise raudteejupiga. Foto: Urmas Saard
Pärast kitsarööpmelise raudtee asemele laiarööpmelise raudtee ehitamist saabusid 1981. aasta 17. juulil üheaegselt Mõisaküla raudteejaama ehitud reisirongid D1-6016 Tallinnast ja DRIA-189 Riiast. Vikipeedia andmeil sõitis 1987. aasta seisuga Tallinn–Pärnu–Riia liini mõlemal suunal üks reisirong päevas ning sõit kestis keskmiselt viis ja veerand tundi. Pärnu ja Mõisaküla kaudu Tallinnast Riiga kulgenud raudtee oli üle 160 km lühem, kui praegune Valgat läbiv tee. Viimane reisirong sõitis Tallinnast Riiga läbi Pärnu 20. veebruaril 1992.
Tallinna–Pärnu–Riia liini sulgemise järel kasutati Pärnu–Mõisaküla vahelist raudteed edasi.
1995. aastaks olevat Tallinna-Mõisaküla raudteeliinist kujunenud üks kõige kahjumlikumaid liine. Sõitjate vähesusele aitas kaasa ka suhteliselt ebamugav sõiduplaan, mille järgi oli näiteks 1995. aastal Mõisaküla–Tallinna liini mõlemal suunal käigus ainult üks reisirong, kusjuures hommikuse rongi väljumise kellaaeg Mõisakülast oli 04:48. Pistelised kontrollid tõestasid, et valdav osa sõitjaid ei ostnud piletit. Põhjuseks haruharv kontrolöride külastus rongides. Reisirong saabus Mõisakülla viimast korda 31. jaanuaril 1996. Kaubarongid sõitsid Pärnu-Mõisaküla vahet veel kuni 2001. aastani.
Raudteelõik võeti üles 2008. aastal.
Edelaraudtee kinkis ammuse raudtee mälestuseks Mõisakülale vana reisivaguni, mis jäi alles koos perroonide ja mõnesaja meetrise raudteejupiga kunagises jaamas.
Tunamullu suvel möödus 150 aastat Heinaste merekooli avamisest. Toona ümmargusele tähtpäevale mõeldes ütles Häädemeeste koduloouurimise entusiast Sulev Kasvandik, et juba mõnekümne aastaga oli merekooli asutamise järel üksnes Häädemeeste ja Orajõe vallas pea samapalju kaptenipaberitega mehi nagu tänapäeval autojuhiloa omanikke.
Iveta Erdmane, Heinaste muuseumi direktor. Foto: Urmas Saard
Ei Lääne-Euroopas, Ameerika mandril ega Venemaal polnud sadamat, kuhu Liivimaa laevad poleks randunud. Pärnumaa lõunarannikul asus Eesti purjelaevanduse häll ja selle vahetus läheduses loodi Eesti esimene merehariduskool. Kuid esimese maailmasõja puhkemisega lõppes sadakond aastat tagasi purjelaevanduse ajastu ja täpselt 100 aastat tagasi evakueeriti merekool Venemaale, millega õppeasutuse tegevus lõppes.
Hea, et seda Eestile ja Lätile väga olulist merendusajaloolist paika hoiab jätkuvalt mälus 1969. aastal avatud Heinaste merekooli muuseum, mis tegutseb kunagises Heinaste merekooli õppehoones Riia linna ja meresõidumuuseumi filiaalina. Olen tänulik juhusele, mis viis kokku kahe teekaaslasega, kes tõid mind Heinastesse. Pille Tuvik ja Arne Saluste on mõlemad merendushuvilised, täpsemalt kakuamipüügile pühendunud harrastuskalurid ja selle püügiliigi ajaloouurijad. Muuseumi külastusaeg polnud veel kätte jõudnud, aga mäluasutuse perenaine Iveta Erdmane oli lahkelt valmis ust avama. Muuseumi direktor Erdmane on selles majas töötanud juba 30 aastat ja iga väikseimgi üksikasi kõigi museaalide juures teada.
Heinaste merekooli muuseumis on üleval fileepitsi näitus „Võrgu ilu“, mis tutvustab kalurite naiste tegevust läinud sajandi kolmekümnendatel. Pille Tuvik toob unustuste hõlma vajunud käsitöö tehnika meile uuesti lähemale.
Fileepitsi näitus Võrgu ilu Heinaste merekooli muuseumis. Foto: erakogust
Minu lapsepõlv möödus vaadates aknaid, millel olid ees vanaema tehtud fileekardinad. Need valmistas vanaema küüditatuna Siberis. Kahjuks ei osanud ta seda tehnikat mulle õpetada, oli selle unustanud. See pits jäi mind võluma. Õppides Tallinna Ülikoolis valisin diplomitööks fileepitsi õpetamise metoodika ja aastast 2012 kogun filee esemeid. Soovin selle näitusega osa seda ilu huvilisteni tuua. Loodan tekitada huvi vaadata vanu asju uue pilguga. Kõik vana ei ole rämps kui leiab vanavanemate oma kätega tehtud esemeid.
Filee- ehk võrkpits on niidist või lõngast võrgutaoline kudum, mille sõlmed asuvad lõngade ristumispunktides. Muster, enamasti taimornament, tikitakse võrgule nõelaga. Filee sõlmimist tundsid juba koptid.
Fileepitsi eeskujuks peetakse sōlmitud kalavõrku. Algselt oli võrk asendamatuks vahendiks mitte ainult kalapüügil, vaid ka jahipidamisel. Kordkorralt hakati võrku valmistama üha peenemate aukudega. Seejärel leiti, et võrgu pind sobib ka tikkimiseks.
Pärnu ja Viljandi maavanemad kehtestasid novembri lõpus Eleringi rajatava Kilingi-Nõmme-Riia 330-kilovoldise elektri kõrgepingeliini trassikoridori maakonnaplaneeringud.
Uus Tartu ja Sindi vaheline kõrgepingeliin. Foto: Urmas Saard
Planeeritav elektriliin on osa Eesti ja Läti vahelisest kolmandast elektriühendusest, mille rajamisel kasvab varustuskindlus ja paranevad võimalused rahvusvaheliseks energiakaubanduseks. Uus liin vähendab sõltuvust Venemaa elektrivõrgust, olles seeläbi oluline eeldus Balti riikide desünkroniseerimiseks Venemaa sagedusalast.
Planeeringu koostamisel on arvesse võetud ning tasakaalustatud riigi ja kohaliku omavalitsuse ruumilise arengu vajadused. Keskkonnamõjude strateegilise hindamise käigus analüüsiti kaasnevaid keskkonnamõjusid ja võimalikke alternatiivseid lahendusi. Elektriliini trassikoridori avalik planeerimisprotsess toimus erinevate huvitatud osapoolte osavõtul.
Uuele 330-kilovoldisele õhuliinile on reserveeritud maad Saarde ja Abja vallas, kus liin kulgeb vastavalt 9,5 ja 4,4 kilomeetri ulatuses. Liini tassikoridori laius on 100 meetrit, liini täpse paiknemise kehtestatud trassikoridori sees fikseerib ehitusprojekt. Valmimise järel on elektriliini kaitsevööndi laius 80 meetrit, ulatudes 40 meetrit mõlemale poole liini telge.
Planeerimisprotsessiga samal ajal on Läti poolel käimas liini trassikoridori planeerimine lõigul Eesti-Läti piirist Riiani.
Kõrgepingeliini ehitustööd toimuvad kava järgi aastatel 2017-2020. Liini ehitust rahastab osaliselt Euroopa Liit.
Kilingi-Nõmme-Riia elektriliini kehtestatud teemaplaneeringutega on võimalik tutvuda Pärnu ja Viljandi maavalitsuse ning samuti Eleringi veebilehel.
Võidupüha eelsel päeval lõppes Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina läbi viidud kahe riigi noorte ühislaager Võnnu mälestusmärgi juures, kus meenutati Saksa Landeswehri üle saavutatud võitu.
Ats Kaldma asetab lilled Võnnu lahingus langenute mälestuseks. Foto: Urmas Saard
22. juuni ennelõunal saabusid Koiva jõe lähedal asuvasse linna mõnikümmend Läti ja Eesti noort, kes olid kümnekonna päeva kestel saanud üksteisega headeks tuttavateks ja püüdnud paremini eneste jaoks teadvustada kahe rahva sarnast ajalugu.
1919. aasta 19.–23. juunini peeti Võnnu lähedal Saksa Landeswehri ja eestlaste vahel lahingut, millest eestlased väljusid võitjatena. Seda ajaloolist võitu pühitsetaksegi nüüd jaanilaupäeval võidupühana. Laagri vanem Edgars Gertners ütles, et igal aastal kogunetakse Võnnu kesklinnas kõrguva Saaremaa dolomiidist valmistatud mälestusmärgi juurde, kus mälestatakse Läti pinnal toimunud otsustavates heitlustes langenud sõjamehi. Paljude teiste kõrval oli mälestuspäeval esimeste seas Tõnis Nirk, Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Läti Vabariigis. Muidugi oli kohal ka Maris Niklass, endine Cēsis’e rajooni direktor, keda teatakse väga innuka sealsete Vabadussõja haudade korrastajana. Samuti toimus tema eestvedamisel Läti poolne initsiatiiv, et purustatud monument saaks uuesti taastatud. Auväärsete inimeste rivis oli meeldiv näha ka Pärnu Koidula gümnaasiumi õpilast Ats Kaldmad, kes asetas lillekimbu mälestusmärgi jalamile.
Viire Talts on saatnud Lätist mitme päeva kohta märkmeid, mis jutustavad 13. kuni 22. juunini kestva Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina toimuva noorte ühislaagri tegevusest.
Wöhrmanni park vanal postkaardil. Foto erakogust
Mis on ühist Riial Sindiga?
Koostööprojekt „Ühist ajalugu taaselustades“ avab igal sammul kahe naabri vahel huvi pakkuvaid kokkupuute seoseid. Pärast hommikusööki suunduti teise päeva hommikul Krišjāna Barona tänavalt jalgsi vanalinna. Teele jäi Wöhrmanni park (läti keeles Vērmanes dārzs), mis kõnetas ilma pikemate selgitusteta kõige rohkem Sindi noormehi. Küllap teavad kõik sintlased, et nende kodulinna asutaja on olnud omaaegne kuulus tööstur Johann Christoph Wöhrmann (1784–1843).
Eesti noored osalesid küüditatute mälestuseks korraldatud rongkäigus Riia Mustpeade vennaskonna hoone juurest Vabadussambani.
Juuni küüditamise 74. aastapäeval Riias. Foto: Viire Talts
Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojekti „Ühist ajalugu taaselustades“ raames teist päeva Riias viibinud Pärnumaa noored liitusid vennaskonna hoone juurest Vabadussambani liikunud rongkäiguga ja osalesid mõnda aega ka samba juures toimuval mälestuskogunemisel. Sõnavõttudega esinesid Läti president Andris Bērziņš jt. Kuna kõneldi läti keeles ja vihma hakkas sadama, siis suunduti ööbimiskohta tagasi juba enne kõnekoosoleku lõppu.
Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit kutsuvad tasuta noortelaagrisse Lätti!
Mati Sutt tervitab Lätist saabunuid möödunud aasta suvises Pärnus. Foto: Urmas Saard
Kuni 4. juunini on 16-21 aastased noored üle Eesti oodatud kandideerima Lätis aset leidvale kümnepäevasesse noortelaagrisse, mis toimub 13.-22. juunini lõunanaabrite erinevates linnades, algab Salatsis (Salacgrīva) ja lõpeb Võnnus (Cēsis). Eelmisel aastal toimus sarnane laager Pärnus, Valgas ja teistes Eesti linnades. 28 noort (14 Eestist ja 14 Lätist) omandavad täiendavaid teadmisi mõlema riigi rahvaste ajaloo, sealhulgas sõjaajaloo kohta. Osalejatele korraldatakse väljasõite ja töötubasid. Elukutselised õpetajad ja juhendajad jagavad teadmisi sõdurite igapäevaelu kohta ja osalejatele antakse praktilisi teadmisi ellujäämistehnikatest, mängitakse improviseeritud sõjamänge ja nauditakse suve rannas. Noored saavad aega veeta mitmesuguste sportlike ja meelelahutuslike tegevustega, käijakse ekskursioonidel ning korrastatakse langenud sõdurite mälestusmärke ja matmispaiku.
Samuti toimub eriline sündmus, kus esinevad läti muusikud.
Norras 5.-8. veebruarini 10. juubelit tähistava ainulaadse Jäämuusika festivali skulptorite tiim tuleb taas Eestist. Tänavu ootab meie kunstnikke ees 21 meetri laiuse ja 4 meetri kõrguse seina skulpturaalne lahendamine.
Juba teist aastat aitavad linnas festivalimeeleolu luua eesti skulptorid Elo Liiv, Marje Mee ja skulptuuritudeng Mari Hiiemäe ning vabatahtliku abilisena Tanel Jaanimäe. Kutse tulla Geilosse festivali lavamiljööd kujundama esitas sündmuse korraldusmeeskond, sest eestlaste 2014. aasta töö “Helide allee” pälvis kiidusõnu nii Geilo linnakülalistelt kui ka meedias üle maailma.
Rahvusvahelise jäämuusika festivali algataja on mainekas impromuusik ja löökpillimängija Terje Isungset, kelle kodulinna Geilosse kogunevad igal aastal jaanuari lõpus-veebruari alguses täiskuu perioodil muusikud ja huvilised üle maailma, et ehitada koos jääst pillid ja anda kolmel õhtul kontserte. Tänavu on kaugeim külaline muusik Mamadou Diabate Burkina Fasost.
Oslo ja Bergeni vahel asuv idülliline suusakuurort Geilo on võõrustanud jääfestivali raames aastate jooksul muusikuid pea igalt kontinendilt, samuti filmigruppe ja ajakirjanikke üle maailma. Külalisi võlub teadmine, et iga hetk sellel festivalil on kordumatu. Muusikuid köidab võimalus improviseerida vaid nende jaoks kohalikust jääst voolitud pillidel.
Tänavune programm on igati esinduslik, sest laval improviseerivad Põhjamaade impromuusika eliiti kuuluvad norrakad Arve Henriksen, Lena Nymark, Trio Mediaeval, Jan Bang ja Helge Norbakken ning kontrabassist Anders Jormin Rootsist. Enamus kontserte toimub linna südames laval, mille välsifassaadi kujundavad Eesti kunstnikud. Traditsiooniliseks laupäeva kesköiseks täiskuu-kontserdiks sõidetakse kõrgele mäkke, kuhu on selleks ehitatud spetsiaalne lava.
Festival on tähelepanuväärne sellegi poolest, et meeskonda kuuluvad inimesed üle maailma ning kogu töö toimub vabatahtlikkuse alusel. Tänavust festivali korraldavad vabatahtlikud USAst, Suurbritanniast, Norrast, Portugalist, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Eestist.
Eestlaste koostöö Terje Isungsetiga algas Tallinnas Euroopa kultuuripealinna aasta raames toona üheks edukamaks eksperimentaalseks improprojektiks hinnatud “Klaasimaailmaga”, kus osalesid Eesti klaasikunstnikud. Ebatraditsiooniliste materjalide kasutamine muusika loomisel on Isungseti jaoks väga loomulik. Nii köidab teda ka looduslik jää, mis sunnib materjali eluaja järgi tegutsema – instrumendid lubavad tekitada helisid vaid lühikesel perioodil kuni sulamiseni.
Kunstnik Elo Liiv on mitmekülgne skulptor ja pedagoog, kes on õppinud ka Rootsis, Hispaanias ja Soomes ning töötanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna dotsendina. Liiv on ka üks Tallinna Valgusbiennaali eestvedajaid. Tartu Kõrgema Kunstikooli 4. kursuse skulptuuritudeng Mari Hiiemäe on jää ja lumeskulptuure teinud nii Eestis kui ka Kanadas. Skulptor Marje Mee töid on eksponeeritud lisaks Eestile ka Soomes ja Inglismaal, samuti on ta osalenud erinevatel konkurssidel ja Tallinna lumelinna ehitamisel Eesti Kunstiakadeemia grupis.
Eesti kunstnike teost esitletakse ametlikult reedel 6. veebruaril Geilo keskuses.
Maailmakoristuse aktsioon Taimaal 2014. aastal. Foto: www.letsdoitworld.orgEestist alguse saanud kodanikuliikumine Teeme Ära on jõudnud juba 112 riiki ning tänaseks on Maailmakoristuse tegevustes kaasa löönud kokku 11,2 miljonit osalejat.
Möödunud reedel toimus suur koristuspäev Albaanias, millest võttis osa 112 000 inimest. Täna algas Teeme Ära Venemaa (“Сделаем!”) üleriigiline konverents Novokuznetskis ning homme algab Filipiinidel Cebus Maailmakoristuse piirkondlik konverents Aasia riikidele. Nädala pärast kogunevad Senegalis Dakaris toimuvale konverentsile Teeme Ära aktivistid Aafrika riikidest.
“Filipiinide koristuskampaania eestvedajad tegid äsja teatavaks, et korraldavad üleriigilise aktsiooni tuleva aasta 20. septembril ning ootavad 500 000 inimese osavõttu. See on lihtsalt uskumatu, millise lumepalli me oleme vaid mõne aastaga veerema lükanud. Kui ma ütlen meie, siis pean silmas kõiki neid 50 000 eestimaalast, kes 3. mail 2008 Teeme Ära koristuspäeval osalesid,” rõõmustab Eva Truuverk, Teeme Ära Maailmakoristuse üks eestvedajatest.
“Tähistame täna Eestis kodanikupäeva ja praegu on ideaalne aeg mõelda kodanikuksolemisele laiemalt. Hea kodanik on eeskujuks ja just sellist õhinat on eestlased tõepoolest teistes rahvastes tekitanud – tänu sellele toimub üle maailma palju põnevaid ja häid algatusi,” räägib Truuverk.
Maailmakoristuse eesmärk on üle maailma Teeme Ära lugu jutustada ning innustada. Kampaania ja koristuspäeva korraldamine on võrgustike riikide endi ülesanne, kuid neile on teadmiste ja nõuga abiks sajad vabatahtlikud, kellest enamik on pärit Eestist. Loe edasi: Teeme Ära on innustanud miljoneid enam kui 100 riigis
Täna jõuab Eestisse kahe Soome teatri – Lahti Vanha Juko ja Tampere Telakka – ning Rakvere Teatri koostööprojekt “Kullervo”. Lisaks kolmele etendusele Rakveres näeb “Kullervot” ka Pärnus ja Tallinnas.
Lahti Vanha Juko teatris esietendunud “Kullervo” hüppab pea ees soome keskklassi õudusunenäkku. See on satiir perekonna, rahva ja kapitalismi kasvatatud lapsest, keda valitseb müütilise Kullervo hing. Hing täis kibedust ja viha, iha ja halastamatut omakasu. See on laps, kellega enam mitte keegi hakkama ei saa.
[pullquote]
Lavastus ja dramatiseering: Lauri Maijala
Lavakujundus: Perttu Sinervo
Osades: Erni Kask (Rakvere Teater), Tanjalotta Räikkä (Teatteri Telakka), Sakari Tuominen (Vanha Juko) ja Maruska Verona (Tampereen Teatteri)
[/pullquote]
Rakvere Teatrist osaleb näitetrupis Erni Kask, kelle sõnul on “Kullervo” lavastaja Lauri Maijala soome teatri enfant terrible. “Tema lavastused pälvivad Soomes alati suurt tähelepanu oma otsekohesuse ja musta huumori pärast.”
“Kullervo” produtsendid on Lahti Vanha Juko, Teatteri Telakka ja Rakvere Teater. Projekti raames esietendusid kõigis kolmes teatris piiripealseid probleeme käsitlevad lavastused, mis moodustavad temaatilise triloogia. Lisaks “Kullervole” kuuluvad triloogiasse Telakka “Petroskoi” ning Rakvere Teatri “köök/keittiö”, mis mõlemad on Eestis juba käinud. Kolme teatri koostööprojekt pälvis Soome riikliku teatripreemia. Triloogia lavastusi on esitatud Pori ja Tampere teatrifestivalidel ning Eestis festivalil Draama 2014.
Esietendus toimub kell 19 Rakvere Teatri väikses saalis. Järgmised etendused 1.-4. oktoobrini Rakveres, Pärnus ja Tallinnas.
Kohe pärast jaanipäeva, 27.-28. juunil toimub Värskas kahepäevane muusika- ja matkafestival Seto Folk – üle piiri! Festivalil astuvad üles esinejad Venemaalt, Lätist, Soomest, Setomaalt ja Eestist. Seto Folgi teeb erakordseks matkaprogramm, mis viib külastajad muuhulgas Eesti parimatesse seenemetsadesse ja lodjaga Pihkva järvele.
27. juuni toob Värskasse Kõrsikud ning Peterburist pärit ülimenuka ansambli Otava Yo. 28. juunil astuvad üles kohalikud kuulsused – ansambel Zetod ning Setomaalt pärit Madonna slackliner Jaan Roose. Laupäeva varahommikul saab Õrsava järve kaldal nautida Silver Sepa ja Kristiina Ehina loomingut, õhtu lõpetab Läti torupilli- ja trummiansambel Auli. Seto Folgil astuvad üles veel Trad. Attack, Aapo Ilves, Mari Kalkun, Triinu Taul Bänd, Klapp, Epifolium, Setomaa parimad leelokoorid ja pillimehed ning paljud teised.
Kontsertid toimuvad nii Värskas kui kaugemal – esimesel päeval saavad külalised minna kohaliku giidi Arvo Kukumäega viisavabalt läbi Venemaa territooriumi Eesti piirinurka Saatsesse, kus toimub erikontsert Silver Sepa, Kristiina Ehina ja seto leelonaistega. Mõlemal päeval toimuvad Pihkva järvel lodjakontsertid, kus esinevad muusikud Seto Folgi programmist.
Eile ja täna Saaremaal ning Muhus toimunud Eesti, Läti ja Leedu regionaalpoliitika eest vastutavate ministrite kohtumisel kinnitasid kõik kolm ministrit piiriülese koostöö ja eurovahendite olulisust regionaalsete erinevuste vähendamisel.
Eesti siseminister Hanno Pevkur, Läti regionaalminister Romans Naudins ja Leedu asesiseminister Elvinas Jankevičius arutasid muuhulgas Euroopa Liidu toetusmeetmete kiiret kasutuselevõttu, riikidevahelisest koostööd merealade planeerimisel ning vahetasid kogemusi omavalitsuste reformi osas.
Piiriülesest koostööst rääkides rõhutas siseminister Hanno Pevkur selle tähtsust ja ütles, et käimasolev aasta on Eesti jaoks oluline: “Aasta algusest oleme Balti Assamblee ja Balti Ministrite Nõukogu eesistujariik. Lisaks on meie koordineerida sel aastal Balti- ja Põhjamaade koostöö ning järgmisel kuul võtab Eesti üle eesistujarolli Läänemeremaade Nõukogus,” rääkis Pevkur kohtumisel erinevatest koostöövormidest Balti ja Läänemereriikide vahel.
Euroopa Liidu toetustest rääkides lausus Pevkur, et regionaalsete arengute ühtlustamiseks on struktuurifondide kiire kasutuselevõtt äärmiselt oluline. “Hea meel oli kuulda, et ka meie lõunanaabrid on teinud kõik vajalikud ettevalmistused vahendite kiireks kasutuselevõtuks ning ka seda, et sarnaselt Eesti Ida-Viru strateegiale on ka Läti eraldi meetmeid planeerimas Latgale piirkonnale, kus on sarnased mured nagu meil Ida-Virumaal,” märkis Pevkur.
Kohtumisel arutati ka Rail Balticu projektiga seotud küsimusi ja kolme riigi koostööd ühise mereala planeerimisel.
Emakeele Selts ning Haridus- ja Teadusministeerium korraldavad 5. aprillil Peterburi Jaani kirikus järjekordse eesti keele päeva, mille kavas on kuus ettekannet Eesti keeleinimestelt. Jüri Viikberg räägib eesti murretest ja Soome lahe aastast, Tiit Hennoste eesti netivestluse keelest kõne ja kirja vahel, Maire Raadik tutvustab õigekeelsussõnaraamatut ÕS 2013, Tõnu Tender analüüsib Eesti elanike keeleoskust, Jüri Valge ettekande teema on „Üldsuse keeleinnukus – vahend ja eesmärk“ ning Leelo Tungal arutleb, kas on kerge olla eesti lastekirjanik.
Peterburi keelepäevi on alates 2001. aastast korraldatud regulaarselt, osalejateks kohalikud eestlased, Peterburi ülikoolis eesti keelt õppivad üliõpilased ja Peterburi estofiilid. Korraldajatena on külalisi Eestist vastu võtnud Peterburi eesti kultuuriselts, Jaani kogudus, Peterburi Eesti peakonsulaat ja mõnel aastal ka Peterburi ülikool. Keelepäeva kavas on ka lillede panek akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni mälestuskivi juurde.
Viktoria Tuulas koos pokuga Võrumaa aasta avamisel Peterburis
17.-19. veebruaril käis Võru maakonna delegatsioon Peterburis avamas Võrumaa aastat. Koostöös Eesti peakonsulaadiga ja Eesti Kontserdiga toimuva aasta eesmärgid on turismiturundus, kultuurivahetus ja ettevõtluskontaktide vahetus.
Võrumaa delegatsiooni esimene päev oli suunatud ettevõtlus- ja turismikontaktide loomisele. Äritegemise võimalustest ja kogemustest Vene turul rääkisid Viktor Mironov firmast Consulting Team ja Puhkus Eestis esindaja Arina Süvarand. EAS kaubandusatašee Toomas Kästik tutvustas EASi poolt pakutavaid võimalusi osaleda seminaridel ja messidel.
Teine päev oli sisustatud kultuuriüritustega – avati suitsusaunanäitus, külastati Peterburi Kultuuri- ja Kunstiinstituuti. Õhtul toimus Võrumaa aasta pidulik avamine, millega tähistati ka Vabariigi aastapäeva. Sel puhul andsid võrukeelse kontserdi Indrek Kalda, Paul Kristjan Kalda ja Ann Kuut. Külalistele pakuti parimaid Võrumaa palasid Uma meki laualt.
Maavanem Andres Kõiv kinkis peakonsul Viktoria Tuulasele Rõuge kihelkonna rahvariided, mida peakonsul erinevatel Võrumaa aasta avamisega seotud üritustel kandis. Eesti peakonsulaadi esindussaali jäävad kogu aastaks kaunistama Viive Kuksi graafilised lehed.
