Täna hommikul võis näha, et Pärnu bussijaama ehitustandrit ümbritsevast aedikust on tuul kogu Pika tänava äärse tara ümber lükanud. Ka Ringi tänava poolel on tuul oma jõudu proovinud.
Mujal linnas liikudes polnud suuremaid pahandusi märgata.
Urmas Saard
Pika tänava äärne aedik on täies pikkuses pikali aetud. Foto: Urmas Saard →
Sindi muusikakoolis toimus pärimusmuusika kontsert, millele eelnevalt õpiti ühiselt Pärnu muusikakooli ja kunstide majaga selgeks üks pillilugu. Sama kontserdi alguses kinkis Sindi Lastekas pille ja kontserdi teisel poolel esines lõõtsamängija Raido Koppel.
Sindi muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk rääkis eelseisvast suurest üleriigilisest võistumängimisest, mis toimub juba sellel reedel, 28. aprillil, Viljandi pärimusmuusika aidas.
Eile kogunesid paar tundi enne kontserdi toimumist Sindi muusikakooli, Pärnu muusikakooli ja Pärnu kunstide maja viiuli- ning kandlemängu õpilased Karl Rammi nimelise Sindi muusikakooli saali, kus ühises suures ringis istudes valmistuti professionaalidest koosneva žürii ette astuma. Viljandis hinnatakse mängija individuaalset meisterlikkust ja traditsiooni tundmist. Osalejatelt oodatakse kahte eriilmelist vabalt valitud eesti pärimusmuusika pillilugu. Neist üks peab pärinema esitaja kodukandist. Kõigi pilligruppide parimaid võistumängijaid tunnustatakse ja parimatest parimad pääsevad suvisele Viljandi pärimusmuusika festivalile. Võistumängimisele on kutsutud kõiki muusika- ja huvikoolides või eraõpetajate käe all õppivaid tüdrukuid ja poisse alates seitsmendast eluaastast. Pärimusmuusikat ei õpitud noodist, vaid ikka kuulmise järgi.
Veteranipäeval tervitasid Tori põhikooli õpilased Eesti sõjameeste mälestuskiriku ees mälestusjumalateenistusele saabunud kirikulisi sinimustvalgete kandelippudega. Kõrgel lipumastides lehvisid Eesti, Soome, Läti ja Amerika Ühendriikide lipud.
Mälestusjumalateenistusel teenisid EELK peapiiskop Urmas Viilma, kaitseväe peakaplan major Gustav Kutsar, kaplan leitnant Meelis Rosma. Mängis organist veebel Rain Rämmal ja kaitseväe orkester. Kõnega esines kaitseminister Margus Tsahkna.
Lauldi mälestuslaulu ja nimetati missioonidel langenute nimesid.
Peapiiskop õnnistas vabadusvõitlejate ja veteranide mälestustuld. Tuli saadeti üle riigi erinevatesse kohtadess laiali.
Eesti lipu seltsi esimees Jüri Trei viis mälestuskiriku altarilt läidetud tule Tallinna ja süütas mälestusküünlad Otto Strandmani, Jaan Raamoti ja Jaan Poska kalmudel väikeste sinimustvalgete lipukeste kõrvale. Nõnda mälestati meie suurmehi, kes 100 aastat tagasi koos Eesti ohvitseride ja sõduritega ning Petrogradis tegutsevate seltsidega 8.aprillil 1917 Eestimaale autonoomiat nõudsid ja 12. aprillil selle ka Venemaa Ajutiselt Valitsuselt välja võitlesid. Kümme kuud hiljem kuulutati välja Eesti Vabariik.
Sindi gümnaasiumi, Pärnu Koidula ja ühisgümnaasiumi riigikaitse õpilased külastasid Võrus asuvat ajaloolist kaitseväe sõjaväelinnakut, kus Tagalapataljoni veebel Andrus Gross rääkis Kuperjanovi pataljoni, 2. Jalaväebrigaadi ja Tagalapataljoni ülesannetest ning tutvustas muudki huviväärset.
Turvakontrollis toimus suhtlemine läbi tumeda klaasi. Näha polnud kedagi, aga läbi võimendi kostuv hääl oli selgelt kuuldav. Tundus nagu räägiks ruumiga, mitte konkreetse isikuga. Meile tuli vastu Tagalapataljoni veebel Andrus Gross, kelle sõbralik hääl muutis julgemaks ka arglikumad uudistajad. Näha ja kuulda oli palju huvitavat. Grossi sõnul on ajaloolise Taara sõjaväelinnaku perimeeter 2,8 kilomeetrit. Territooriumil asub kolm sõjaeelset ja kaks tänapäeval ehitatud kahekorruselist kasarmuhoonet. Neisse on võimalik majutada kuni tuhat ajateenijat. Suurust on umbes samapalju, kui Viru jalaväepataljon ja Tapa sõjaväelinnak kokku liidetult.
Esmalt suundusime õppehoone avarasse saali. Gross tutvustas kolmandat aastat tegutsevat uut sõjaväeüksust. 2. Jalaväebrigaad loodi 2014. a 1. augustil. Ülesandeks on operatiivse valmisoleku säilitamine, sõjaüksuste ettevalmistamine ja riigikaitse planeerimine. 2. Jalaväebrigaadi tagalapataljoni põhiülesanne on väljaõpe, tagalatoetus ja reservüksuste formeerimise ettevalmistamine ning läbiviimine. Täiendavad ülesanded on ajateenijate tagalavaldkonna väljaõppe läbiviimise toetamine, tule- ja tööohutus, raamatukoguteenuse osutamine.
Sindi gümnaasiumis on suur kevadkoristus jagatud erinevate päevade peale nõnda ära, et klassid käivad neile sobival ajal lehti, oksi ja muud prahti kokku riisumas.
„Kuna mitmesajale õpilasele samaaegselt tööriistu ei jätku ja niisama tööriistu käest kätte vahetada pole mõtet, siis oleme välja pakkunud töögraafiku, mille vabadesse lahtritesse saavad klassid märkida oma talgutel osalemise aja,“ selgitas Mart Nõmm, direktori asetäitja majanduse alal.
Neljapäeval töötasid kolmanda tunni ajal 3.a klassi õpilased. Enne õuele minemist küsis õpetaja Eneli Arusaar, kas mõni laps ei taha tööle minna? Ta kordas veel paar korda küsimust ja lisas juurde, et mitte keegi ei pea vastu tahtmist õue minema. Mitte ükski laps ei soovinud jääda tööst kõrvale. Kedagi ei pidanud õpetaja veenma töötamise vajalikkuses.
Töökasvatus on juba varem ära tehtud ja venivillemeid selles klassis ei kohanud ka muru rehitsemisel. Õpetajal oli töökorraldus hästi läbimõeldud ja sellepärast töötasid laste käed ilma liigseid liigutusi tegemata.
Täna hommikul astusid üle Sindi gümnaasiumi aula läve tänavuse õppeaasta abituriendid, 60. lennu ees astus nende klassiõpetaja Signe Lensment, kes ei pannud hetkekski käest suurt valget sõpra, Paikuse põhikooli 13. lennu sünnipäevakinki. Temalt on ka tänast päeva meenutavad read.
Üks klass on kooli silm. Ja teine kõrv.
On iga õpilane närvirakk, mis õrn.
On õpetaja välisärritaja
ja seda ongi närvidele vaja.
Tänased päevakangelased on väga erinevad, elanud üle võite ja kaotusi, rõõmu ja kurbust, õnnestumisi ja läbikukkumisi. Osa neist on armsas vanas punases koolimajas veetnud kõik oma 12 kooliaastat – tõelised Sindi koolipere lapsed!
Nüüd on nad lõpusirgel. Jäänud on võtta veel viimane kõrgus – lõpueksamid. Ei tea nad praegu, kuhu kord saavad. Aga nad on jätnud jälje selle kooli ajalukku, iseenda ja õpetajate mällu.
Õpetaja Signe Lensment. Foto: Urmas Saard →
Markuse ehk ussikuningapäeval möödub 30 aastat muinsuskaitseklubide kolmandast kokkutulekust Keilas. Selle ajaloolise sündmuse meenutamiseks kutsub Eesti Muinsuskaitse Selts kõiki huvilisi 25. aprillil kell 18 Keila kirikusse.
EELK Keila Miikaeli koguduse õpetaja Marek Roots on andnud lahke lubaduse teha külalistele väikese tutvustamise ringkäigu nii kirikuaias kui kirikus. Kirikuõpetaja näitab, mida uut on vahepeal kirikus toimunud.
Kirikus kõneleb Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste ja möödunud aegade meenutustest pajatab ajaloodoktor Aivar Põldvee, fotosid ning filmilinti näitab arheoloog Ants Kraut, kuuleb Keila muusikakooli laste esinemist.
Eesti Muinsuskaitse Seltsi aseesimees Helle Solnask teatab, et osavõtt on vaba ja kutse esitatakse kõigile, kes näevad muinsuskaitset meie tuleviku pandina.
Velliste selgitab, et nüüdseks juba kümnete aastate taha ulatuvat taasärkamist ollakse harjunud rohkem nimetama laulvaks revolutsiooniks, aga veelgi täpsemini saaks selle kohta öelda restitutsioon. Tol ajal pidi tõepoolest ennistama kõike, mida veel oli võimalik ennistada. Tänaseks on muinsuste muinsus, Eesti Vabariik, ammugi taastatud. „Nüüd peame kandma hoolt, et meie juurtel oleks igaühe jaoks tähendus, vaim püsiks virgena ja ühismälu ei tuhmuks,“ manitseb Velliste.
Loe edasi: Keilas meenutatakse muinsuskaitseklubide kolmandat kogunemist
Sindi linnaõiguste saamise 79. aastapäeval peetakse kolmandat korda laata, korraldatakse linnaekskursioone ja pööratakse tähelepanu 180-aastasele Sindi gümnaasiumile. Sindi muuseum üllatab oma programmiga.
Päeva peakorraldaja Kadri Kärg-Varris ütles, et käesoleva aasta keskseks teemaks valiti tänavu 180. sünnipäeva tähistav Sindi gümnaasium. „Selle raames toimuvad gümnaasiumis „Legendide tuurid“, mis tutvustavad lisaks ajaloolistele faktidele ka muid põnevaid seiku ja sellest koolist sirgunud säravaid inimesi. Meeleolukaid lugusid on võimalik kuulda Jaan Pärnast, Anu Välbast, Alar Aigrost, Allar Rajast, Andrus Nagelist, Hans Miilbergist, Indrek Raadikust ja Kaido Külaotsast.“ Linnaekskursioone viib läbi Marko Šorin ja tuleb olla valmis ka üllatusteks. Linnatuurile väljub rong kell 12.00 ja 13.00. „Kuna tegemist on eksklusiivse ringkäiguga, siis on kohtade arv piiratud! Piletiraha ei küsita, aga oodatud on annetused, millest saadav tulu läheb Julius Seljamaale mälestusmärgi püstitamiseks,“ selgitas Kärg-Varris.
Nagu korralikule laadale kohane, saadab kogu päeva ka meelelahutuste kava. Päeva juhib positiivsusest pakatav laulja ja näitleja Peeter Kaljumäe. Esinejatest on kohal Murueided, Meelelahutusklubi Kuu naisrühm, Omasoodu, Sindi laulukoor, Ruubensi tüdrukud, Happy Dancers ja teised.
Loe edasi: Sindi linna sünnipäev laada ja kultuurisündmuste melus
Sada aastat tagasi avaldas eesti rahvas jõuliselt meelt, nõudes eestlaste asuala liitmist ühtseks kubermanguks ja sellele ulatusliku poliitilise autonoomia andmist.
Ettepaneku tähistada Peterburis saja aasta möödumist Eesti autonoomia loomisest tegi neli aastat tagasi Eesti Vabariik 100 ettevalmistuste arutelul diplomaat ja Peterburi Jaani kiriku Fondi esimees Jüri Trei. Ajutise Valitsuse poolt väljakuulutatud autonoomia tähendas Eesti- ja osa Liivimaa kubermangu ühendamist ning eestlaste asualade liitmist ühiseks tervikuks, ühtse juhtimise alla. Eesti sai esmakordselt eestlasest kubermangu juhi. Kubermangukomissariks määrati Jaan Poska ja omavalitsusorganina alustas tegevust Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli esimene ülemaaline Eesti rahva esinduskogu. Tehti ettevalmistusi rahvusväeosade loomiseks, millest kujunes peagi Eesti Vabadussõja rahvavägi.
Poliitiline autonoomia oli vahetu eeldus Eesti omariikluse sünniks. Kümme kuud hiljem, 23.veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas – aastal 1918, kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti Vabariik.
See seletas ka põhjust, miks Eesti lipu selts kutsus inimesi pühapäeval kaunistama oma majasid kolme koduvärviliste lippudega.
Loe edasi: Fotod: Eesti autonoomia 100 ja EV 100 proloog Peterburis
Homme hommikul algab Pärnu bussijaama ehitus, mis muudab oluliselt ümbruskonna liikluskorraldust, samuti väljuvate ja saabuvate busside peatuste asukohti.
Täna algavad ettevalmistused liikluse ajutiseks ümberkorralduseks. MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskuse juhataja Andrus Kärpuki teatel hakkavad saabuvate ja kaugliinide bussipeatused paiknema Ringi ja Rüütli tänaval. Väljumispeatused ei ole numbritega tähistatud. Sõitjate pealevõtmiseks sõidavad kaugliinibussid võimalikult Rüütli tänava poole ja maakonnabussid Aia tänava poole.
Aia ja Ringi tänava vahele jääv Rüütli tänava lõik muudetakse vastassuunaliseks. Sinna viiakse maakonnaliinide bussipeatused. Raeküla suuna linnaliinibusside Bussijaama peatust nihutatakse teatri suunal tagasi.
Terminali esimesele korrusele on kavandatud ootesaal, piletimüük, teavitusala, pakihoid, tualetid, duširuum ja ema-lapse tuba. Lisaks kohvik, bussidega pakisaatmine ja müügikiosk. Terminali koondatakse kokku kõik vajalikud teenused ja pakutakse uusi, näiteks ema ja lapse tuba. Teisel korrusel leiavad koha bussijuhtide ja personali riietus-, olme- ja puhkeruumid, terminali operaatori töö-, tehnilised ja laoruumid ning liiniveo spetsiifikaga seotud ruumid.
Tänaste sündmuste ahelast sündis Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva avalöök, milles osalesid ka Sindi linna Raudtee tänava ühe väikese elamu inimesed.
Sada aastat tagasi, 8. aprillil, Petrogradis asetleidnud umbes 40 000 eestlase meeleavalduse mõjul liideti Venemaa Ajutise Valitsuse 1917. a 12. aprilli otsusega Eestimaa kubermang Liivimaa kubermangu põhjaosaga, mille tulemusena tekkis ühtne ja autonoomne Eestimaa kubermang.
Saja aasta tagusest Eestimaa ühendamisest ajendatuna matkasid ligikaudu 2500 inimest täna mööda kunagise kubermangupiiri erinevaid lõike Läänemere kalda ja Peipsi ranna vahel, tähistades sellega Eesti Vabariigi aastapäeva pidustuste algust. Vanimad osalejad olid 91-aastane naine ja 82-aastane mees. Noorimad olid käesoleval aastal sündinud lapsed.
„Elukutselised“ matkajad asusid rännakule täpselt mööda endist piiri ja vastavalt nende kulgemisele kustus rändurite kaasaskantavate GPS-seadmete abil piirjoon kunagise Eestimaa ja Liivimaa vahel.
Lisaks liikusid rahvamatkajad lihtsamini läbitavaid radu. Erinevaid matkaradu oli 18. Matka lõppedes kogunesid kõik matkalised üheksasse rahvamajja Tõstamaal, Lõpel, Järvakandis, Lelles, Kurgjal, Oisus, Päinurmes, Sadalas ja Avinurmes, kus saabujaid ootas soe supp ja meelelahutuslik kava.
Loe edasi: Pildigalerii ja video: südametule süütamine kodutänava koduõuel
Möödunud nädala neljapäeval ja reedel toimus Are, Sauga ja Tori valla ning Sindi linna ühisseminar Tõstamaa vallas asuvas Maria puhketalus, kuhu olid kutsutud nelja omavalituse ametnikud ja juhid, kokku pea 50 inimest.
Ühisseminari eesmärgiks oli saada omavahel tuttavaks ja pidada plaane, kuidas võiks ühinenud omavalitsuses olla ülesanded jaotatud ja millised oleksid võimalikud juhtimise mudelid.
[pullquote]suuremal osal ametnikel on võimalus saada tööd ühinenud omavalitsuses, väike osa peab töö saamiseks läbima ümber- või täiendõppe ning mõned pikema staažiga ametnikud soovivad loobuda ja suunduvad vanaduspensionile[/pullquote]Esimesel päeval toimus ametnikevaheline tutvumine ja oma valla senise juhtimise hindamine. Kõikide omavalitsuste esindajad vaagisid oma valla plusse ja miinuseid. Peale esitluste ärakuulamist oldi naabrite suhtes juba palju teadlikumad. Teisel päeval keskenduti uue ja suurema valla ülesannete täitmisele ning võimalikele struktuurilahendustele. Töögruppide moodustamisel võeti aluseks ülesanded, mis kohalikul omavalitsusel seadusejärgselt tuleb täita. Mitu tundi arutamist, vaidlemist ja kompromisside tegemist ning juba saidki töögrupijuhid esitleda valdkonna eesseisvaid ülesandeid, nende täitmiseks vajaminevaid ametikohti ja võimalikku juhtimismudelit.
Loe edasi: Pärnumaal on käsil ettevalmistused nelja omavalitsuse ühinemiseks
Pärnu kirjandusõhtute seitsmes hooaeg lõpetati eilse kogunemisega kohvikus Versus, kus kuuldi kõige värskemat loomingut pealinnast Võrumaani. Taas tullakse kokku oktoobri teisel laupäeval.
Kirjandusõhtut juhtis (:)kivisildnik, oma loomingut esitlesid Lauriito Meriloo, Margit Peterson, Alari Janson, Kerttu Rakke, Elis Kajo, Elina Allas, Riina Eigi ja Kristina Ruder. Vahepeal käis laval ka Mai Angerjärv, Pärnust pärit räppar. Samuti luges Belka ehk Ivo Orav paar luuletust.
Muusikalist vaheldust pakkus Kristel Mägedi lõõtsa ja lauluga. Ka Alari Jansonil oli tavapärasel kombel laululugu kaasas, haaras seinalt kitarri ja esitas ühe loo. Kirjandusõhtu ametliku osa järel ja pimeduse saabudes jäi kauemaks laulma Tajo Kadajas.
Esimesena sai sõna Lauriito Meriloo, kes sattus oma vaimuvara esitamisest sedavõrd hoogu, et luges värsse ka tänavale värsket õhku hingama kogunenud kirjandusrahvale.
Eilsega on Sindi Avatud Noortekeskus korraldanud juba tervelt tosinal korral võimlemispidu. Pärnu maakonnast registreerus 150 esinejat ja oma osalemisega tekitas elevust ka hiireke Hubert.
Eelmisel aastal tähistas noorteühing 4H oma 25. juubelit, mis viis selle maskoti sünnipäevatuurile ja nii külastas sõbralik Hubert ka Sindi võimlemispidu. Hakkas siis sedavõrd meeldima, et oli eile ammu enne esimeste peoliste saabumist kohal. Jagas võimlemispeo kavalehti, rinnamärke, šokolaadi ja juhatas suurde saali.
Istusin siis hiirekese juhatusel hiirvaikselt oma kohale, Sindi noortekeskuse juhataja kõrvale. Alguseni oli veel mõni minut aega ja Helle Vent meenutas sosinal aastat 2005. „Sindi noortekeskus oli alles oma esimesi samme tegemas. Kaks endist huvijuhti, mina Sindi Gümnaasiumist ja Margit Schmidt Kilingi-Nõmme gümnaasiumist mõtlesime, mida vahvat võiks uue algatusena ette võtta? Oli ju varem koostöö alati suurepäraselt toiminud,“ jutustas Vent Sindi iluvõimlemisringi sünnilugu. Lasteaia juhtkond ja linnavalitsus olid kohe mõttest vaimustunud ja tööd alustati kolme kuni viieaastaste poiste ning tüdrukutega. Umbes 60 mudilasega lasteaia väikeses saalis pidi üsna raskelt alustama, aga mõne kuu möödudes jäid alles need, kellele ala meelejärgi oli. Hundiratas, spagaat, rõnga-, hüpitsa- ja pallikavad hakkasid vähehaaval ilmet võtma.
UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Uplistsikhe koobaslinn on raiutud Mtkvari ehk Kura jõe äärsele liivakivist kõrgele kaldapealsele, kus inimeste asemel on nüüd jäänud päriselanikena püsima ülisuured sisalikud.
Peatuspaik Bütsantsi ja India vahelisel teekonnal
Iidne Uplistsikhe koobaslinn paikneb Gorist ligikaudu 10 km idas, Tbilisi jääb 80 km kaugusele. Aneri Giunashvili viis meid tunnelisse, mille sisse on ehitatud tänapäevane metallist trepp. Aneri võttis kohe kiirkäigul kõrgust ikka paar astet korraga ja meile sai juba alguses selgeks, et tema kannul püsimine pole kerge treeningharjutus. Endise džuudo sportlasena jätkus tal muidugi võhma tublisti rohkem ja nii suutis ta valutu kergusega hüpelda ka jumalate kindluse kaldpindadel ja seinadel nagu parkour’i sooritajad. Päris hullusti ta siiski ei hüpanud.
Palju rahulikumalt liikusid iidse linna tänavatel ja rajatistel ülisuured sisalikud. Nende suurus võis olla võrreldav käsivarre pikkusega. Inimestega olid nad harjunud ja nii võis vabalt ka meetri kauguselt neid imetleda.
Aneri oli Uplistsikhe ajaloo üksikasjadest hästi teadlik ja oskas mitmeid asju üksikasjaliselt kirjeldada. Oletatakse, et esimene asula asutati siinsetele nõlvadele juba üle 3000 aasta tagasi ja oli veel mõneti kasutuses kuni eelmise sajandi alguseni. Suure tõenäosusega varasel rauaajal rajatud Uplistsikhe koobaslinn olnud järjepidevalt asustatud keskajani. Oma õitsengu ajal laotus linn kaheksa hektari suurusele alale. Keskajal möödus linnast Bütsantsi ja India vaheline tähtis kaubatee. Kaubandus toimis ka ammuste Mediani ja Urartu tsivilisatsioonidega.
Georgia reisi kuuendal päeval olime lähenemas ette võetud kauge teekonna ühele peamisele sihtpunktile, mille külastamist kõige rohkem oodati. Ootamatus tabas meid siis, kui teejuht eelistas mõningat teavet jagades jääda anonüümseks. Kõigest rääkides ei soovinud mõnel juhul teisedki inimesed oma nimega esineda, millega Külauudiste reporter ka sõnapidajana arvestab.
Inimröövid lunaraha küsimiseks
Tbilisi ja Gori vaheline ligemale 100 km pikkune maantee on riigi ida- ja lääneosa ühendav ainuke maantee, pealegi tipptee, kiirtee, valgustatud tee. Enne Eestist lennukile minekut lugesin Välisministeeriumi soovitust säilitada Georgias kõrgendatud ettevaatlikus, eriti maantee M27 läheduses, kuhu Vene lennukid 2008. aastal toimunud sõjaretkel pomme pillutasid. Lugedes ministeeriumi kodulehelt, et lahingutegevuse tagajärjel kannatanud aladelt (lõuna-Osseetia, Gori linna ümbrus ning Abhaasia kontrolljoon) on leitud miine ja teisi lõhkekehi, jääb mulje nagu olekski just need peamised ettevaatlikusele manitsemise põhjused.
Teejuht näitas käega Lõuna-Osseetia kontrolljoone suunas. Maanteest kõigest kiviheite kaugusel näeb terasemal vaatamisel venelaste kontrollposte. Aga see pole veel kõige hirmuäratavam. Maantee ja kontrolljoone vahel asuvad grusiinide põllumaad. Teejuhi sõnul pole harvad juhtumid, kui sealtpoolt kontrolljoont tullakse inimesi pantvangi võtma. Vabaks lastakse lunaraha tasumisel. Välismaalaste puhul pidavat hind kõrgem olema, ajakirjanikelt võidakse küsida veelgi soolasemat tasu. Tundus uskumatuna, aga polnud ka vähimatki alust kahelda jutustajate sõnades. Meenutame kasvõi meie juhtumit, kui Venemaa kõige kõrgemal riiklikul korraldusel rööviti tunamullu Eesti kaitsepolitseinik Eston Kohver ja viidi teisele poole demargatsioonijoont.
Teisipäeva õhtupoolikul liitusid taas meiega raadiokoolitajad Kärt ja Margus. Mingil ajal jõudis reisiseltskonnani uudis, et 28. märtsil jõustus Euroopa Liitu ja Schengeni lepinguga ühinenud riikidesse reisivatele Georgia kodanikele viisavabastus. Seda võimalust on grusiinid pikisilmi juba aastaid oodanud, ka see osa rahvast, kes Euroopa Liiduga ühinemise otstarbekuses kahtlevad.
Harjumatult Georgia normaalsuses
Ööbisime Lukhumi kodus. Pesta sai väljapool maja, välisseina külge kinnitatud tilaga anumast vett nõristades. Välikemmerg oli harjumatu. Naljatasime, et kükitada tuleb kotka kombel. Aga keegi ei virisenud, saime hakkama. Ainult paremast taskulambist tundsin puudust. Pidanuks kaasas olema.
Kodude kütmise üle võisime üksnes isekeskis mõtteid vahetades imetlust väljendada. Talviti ja nüüdki kevade aegu on ööd jahedad, aastasse sattub ka päris krõbedaid miinuskraade. Kuid ikkagi ei mõelda kapitaalselt sisseehitatud ahjudele, rääkimata keskküttest. Ainsa soojusallikana kasutatakse kõikjal peredes pisikest plekkahju, mille plekktoru suunatakse otse läbi lae ja katuse või seinast välja. Küsimusele, miks korralikke ahjusid ei tehta, jätavad inimesed õlakehitusega vastamata.
Järgmise päeva hommik valmistas unistele silmadele tõeliselt rõõmustava üllatuse. Seisime rõdul ja pilk kinnitus mägedes värskelt maha sadanud lumele, mis päikese käes eriliselt valgust pildus.
Neljas päev Georgias nõudis vaprust füüsiliseks pingutuseks, võimaldas tutvuda kauge ja lähema ajalooga ning lubas nautida imepärast loodusmaastikku, mis küll asub alles täielikku rohelusse puhkemise ootuses.
Grusiinide külalislahkus
Teisipäeval, 28. märtsil jätkasid Kärt ja Margus teise õppepäeva läbiviimisega, et koolitada tulevasi Georgia kristliku raadio toimetajaid, reportereid, tehnikuid ja teisi selle valdkonna töötajaid, kes suudaks edaspidi kohapeal eetrisse anda umbes samasuguseid saateid, mida Eestis on Pereraadio juba pea 25 aastat toimetanud. Ühe praktilise ülesande sooritamiseks saadeti tulevased raadioreporterid koguni tänavale inimesi küsitlema. Küsimus sõnastati lühidalt: miks on grusiinid nõnda külalislahked? Seda nad tõepoolest on!
Jätsime Aivariga Kärdi ja Marguse oma kohustuste juurde ning lahkusime Kharelist. Meid võttis oma autole Telavis elav Lukhum Maisuradze, kellega sõites nägime Nekresi kloostrit, Kaukasuse mäeahelikke, Gremi kindluslossi, Alazani jõge, Lukhumi majapidamist ja tema kodulinna vaatamisväärsuseid.
Pühapäeval sõitsime Tbilisist välja, suunaga Kahheetiasse. Siis ei osanud veel uneski näha, et järgmisel päeval saame küllakutse kahte võhivõõrasse kodusse.
Teel nägime Georgiale iseloomulikku sõidumaneeri. Suunatule asemel eelistati vajadusel tuututamist. Lehmad autoteel ja ringristmikul liiklust häirivalt astumas ja kaamerameestele hasarti tekitamas. Kust lehmad tulid või kuhu nad olid minemas, jäi teadmata. Samamoodi jäi teadmata, kas lehmade liikumist teedel ka keegi juhtis või mitte. Tundus nagu suudaksid loomad päris iseseisvalt oma päevateekonda korraldada.
Mida nähtavamaks Kaukasuse mäeahelike lumised tipud muutusid, seda suuremat elevust päikese kiirtes helendavad vaated tekitasid. Enne Khareli linna jõudmist tegi autojuht kõrvalpõike viinamarja istanduste keskele. Ühe istanduse värava kõrval nägime hea välimusega väikest ehitist ja akent katvat Georgia lippu. Tegemist on Šaakashvilile kuuluva istandusega, mille väravas peab valvsalt valvet rahuliku olemusega koer. Kunagine Georgia president ise on alates 2015. a maist Ukrainas Odessa oblasti kuberner.
Tbilisi kulla fondi muuseumis rääkis giid, et kristlus jõudis Georgiasse 3. sajandil. Kas naljatamisi või tõsiselt mõeldes, pigem siiski tõsiselt, peetakse Georgias oma maad kristlikuks juba ajast enne Jeesuse sündimist.
Seega peaaegu tuhatkond aastat enne ristikiriku jõudmist Eestimaale. Teatavasti on ristiusul kolm peamist suunda: katoliiklus, õigeusk ja protestantlus. Praegu kuulub Georgia rahvuslikku õigeusu kirikusse arvatavalt enam kui 80% elanikkonnast. Aga vähesel määral on esindatud ka protestantlik kirik. Nii on Georgias täiesti elujõuliselt olemas teiste protestantlike liikumiste kõrval ka baptistid, kellel pidavat olema poolesajas koguduses umbes 15 000 innukat liiget. Georgia Evangeelne Baptisti Kirik kuulub Euroopa Baptisti Föderatsiooni. Meenutuseks, et baptism pole mingi uus sektantlik nähtus. Baptismi eellugu langeb ligilähedaselt samasse aega, kui Saksamaal levis 16. sajandil luterlik reformatsioon.
Tbilisi mitmest kirikust õnnestus lähemalt tutvuda Lodkinis asuva kogudusega, kes ehitab uut hoonet, mille hotellis sai ööbitud esimesel ja viimasel Georgias viibimise ööl. Meid võõrustanud Marina Maisashvili sõnul on kogudusel 69 liiget. Pühapäevasel teenistusel võis näha väga suurt hulka pühapäevakooli lapsi. Marina ütles, et Georgia baptistid tähistavad tänavu oktoobris oma tegevuse 150. aastapäeva.
Loe edasi: Õigeusklikus Georgias on kohta ka protestantlikul kirikul
Urbekuu viimasel nädalal külastas eestlaste neljane seltskond Georgia riigi kõige eripalgelisemaid paiku. Kuigi igaühe Georgias viibimise eesmärk ja head kavatsused olid seitsme päeva sees mõneti erinevad, ühendas kõiki reisikaaslaseid tahe näha, kogeda ja mõista kauget maad, suurepärane omavaheline läbisaamine ning päris tõsiseltvõetav naljasoon.
Kas Georgia asub Euroopas või Aasias? See pidi selge olema reisikindlustajale. Natuke arupidamist ja siis otsustati, et kindlustus tuleb teha väljapoole Euroopat. Georgia rahvas ise peab oma Euroopasse kuulumist endastmõistetavaks tõsiasjaks. Veelgi enam. Kõikjal näeb Georgia lipu kõrval lehvimas Euroopa liidu kuldsete tähtedega sinist lippu. Jääb mulje, nagu kuuluks Georgia Euroopa liitu rohkem kui Eesti.
Kas öelda Georgia või Gruusia? Sellele küsimusele puudub üksmeelne vastus. Gruusia valitsus on soovitanud hoiduda nimekuju ‘Gruzia’ kasutamisest ja palunud tarvitada ‘Georgiat’. Sealne elanikkond ei näi väga valitsuse algatust toetavat, aga pole ka märgatavalt muudatuse vastu.
Milline on maa, mis asub autosõidul kolme tuhande kilomeetri või kahe ööpäeva kaugusel? Lennates asub Georgia siiski oluliselt lähemal: Tallinnast 40 minutit Läti pealinna ja ümberistumisega Riiast Tbilisi kestab lend kolm tundi. Tbilisi jõudes nihkub kellaaeg paar tundi tagasi.
Pealtnägijate sõnul varises 17. märtsil Sindi omaaegse kalevivabriku ühe hoone nurk suures ulatuses maha ja välisel vaatlusel võib karta peatselt uusi murenemisi.
Muinsuskaitseameti järelvalveosakonna Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent ütles, et talle oli sellest eile teatanud Tolaram Grupi esindaja.
„Eile õhtul leppisime kokku, arvestades omaniku esindaja ja meie insener-konsultandi ajakavu, et läheme koos omaniku esindaja ja Muinsuskaitseameti insener-konsultandiga mälestist üle vaatama ning varingu põhjuseid välja selgitama esmaspäeval. Siis on võimalik öelda, millised on esmased hädavajalikud tööd. Seadusest tulenevalt on omanikul mälestise korrashoiu ja vajadusel remondi kohustus. See on lähtepunkt. Mis, kuidas ja millal selgub järgmise nädala jooksul,“ selgitas Rent.
Tegemist on peaväravast vaadatuna parempoolse kasutuses olnud hoonega.
Sindi linnavolikogu aseesimees Aleksander Kask ütles, et on pidevalt murega vabriku varemeid jälginud. Tema teada on varinguid toimunud ka vabriku territooriumit läbiva kanali juures. Peaväravast otse kaugema hooneosa seina vaadates võib samuti näha väljasopistumist.
Loe edasi: Wöhrmanni omaaegse kalevivabriku hoonestus variseb
Pärnumaa suurim infomess Suunaja toimus tänavu esmakordselt ühiselt Pärnu Töömessiga.
Töömessi ala koondati põhiliselt kontserdimaja suurde saali ja infomess tegutses oluliselt väiksemal pinnal kammersaalis. Näis, et õppeasutused mahtusid kõik kenasti üksteise kõrvale ära, aga vahekäikudes liikumine jäi kitsaks ja tekitas kohati tahtmatut nügimist. Tunda oli ka õhupuudust. Mõne kooli esindaja suust kuuldus tagasihoidlikku rahulolematust ka sellepärast, et noored ei pääsenud igal katsel kohe teda huvitanud õppeasutuse boksi juurde. Põhjuseks täiskasvanud tööotsijate eriline huvi kõikvõimalike meenete vastu.
Töötukassa Pärnumaa osakonna tööandjate konsultant Sigrid Jamnes avaldas arvamust, et järgmisel aastal võiks kaaluda kontserdimaja kolmanda korruse täies mahus kasutusele võtmist, mis võimaldaks kaht messi hajusamalt terves hoones paigutada.
Pärnumaa koolidest hakkasid silma Pärnu Täiskasvanute gümnaasium, Kilingi-Nõmme gümnaasium, Tõstamaa keskkool, Sindi gümnaasium, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Pärnu Saksa tehnoloogiakool, Paikuse politseikool.
Loe edasi: Infomess Suunaja ja Pärnu Töömess Pärnu Kontserdimajas
„Kevad toob alati kaasa meeleolu tõusu ja suurendab tegutsemistahet,“ ütles muuseumipedagoogina jätkav Seljametsa muuseumi eksjuhataja Laine Järvemäe, kes külastas kevade hakul koos uue juhataja Annika Põltsamiga Sindi linna muuseumit.
1. märtsist Seljametsa muuseumi juhatajana tööd alustanud Annika Põltsam soovis tutvuda naabrite ja nende tegemistega. Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend tegi ringkäigu väikese maja tubades ja andis selgitusi museaalide kohta. Laine Järvemäe arvates oli uut ja huvitavat palju. Järvemäe nägemuses oli näitus „Sinine tikand vanaema riidekapist“ väga nostalgiline, sest neis esemeis leidus tema jaoks palju tuttavat lapsepõlvekodust. Põltsam elab Vaskrääma külas, kus peab juba viiendat aastat avatud käsitöökambrit. Sellepärast on tema eriline huvi igasugune käsitöö. Mõlemat külalist üllatas Jakob Suti suur maal Sindi kirikust. Jutuks tuli ka sama kiriku edasine saatus.
Kohvilauas tunti mõlemapoolselt huvi naabrite lähemate ja kaugemate plaanide vastu. „Paari tunni vältel vahetasime infot kummagi mäluasutuse hetkeseisust ja lähituleviku tegemistest. Võrdlesime asutuste eelarveid, pidasime aru lahtiolekuaegade, külastatavuse, soojamajanduse, personali koosseisude jpm üle. Räägiti ka muret tekitavatest probleemidest. Seljametsa muuseumis on ruumi rohkem, Sindis tuleb jätkuvalt seista silmitsi ruumipuudusega ja sellele lahenduse leidmisega. Juttu oleks jätkunud kauemakski,“ vahendas kohtumise muljeid Vellend.
Kauaaegne Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal esines täna Pärnu Tervise konverentsisaalis ümmarguselt kolmesajale Tartu ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajale loenguga, mille pealkirjaks on „Loomaaiad ja elurikkus“.
Kogu elu ühes asutuses töötanud Kaal alustas Tallinna loomaias juba enne Tartu ülikooli bioloogia eriala õppimise lõpetamist, aastal 1968. Loomaaia direktor sai temast 1975. aastal. Selles ametis töötas ta kuni eelmise aasta 1. juulini, aga praegu koordineerib poole kohaga nõunikuna loomaaia jääkaru kodu ehitust.
Jääkaru uus eluase on kujundatud Kaalu mõtete alusel ja seepärast oli väärikatel põnev kuulda otse idee autorilt, millisena kogu tervik välja nägema hakkab. „Jääkarusid saab läbi klaasi näha toimetamas nii vee peal kui vee all. Nende kasutusse antakse kaks suurt basseiniga aedikut. Mõlemas basseinis ringleb kokku 3000 m3 vett, mida tuleb paar korda ööpäevas filtritest läbi lasta. Just filtrid, pumbad ja kõik muu tehniline süsteem teebki selle rajatise pööraselt kalliks, aga nii neid asju tänapäeval tehaksegi,“ selgitas Kaal. Kolmas aedik on ilma basseinita.
