Kalev Vilgats: raamat „On lipurivis malevlaste viirud…“ annab ülevaate õpilasmaleva arenguloost Pärnumaal, aga kahtlematult on igal kunagisel malevlasel ja malevajuhil oma malevalugu, mida sõpradega vahva mäletada.
Eile esitles ajakirjanik ja ajaloolane Kalev Vilgats alles eelmise päeva õhtul trükikojast väljunud raamatut, millest saab ülevaate poolesaja aasta kestel Pärnumaal tegutsenud õpilasmalevast. Raamatu kirjutamise mõtte algataja ja teostaja on Vilgats, kes sai esimese malevas töötamise kogemuse 1983. a suvel. „See oli Muhu rühm, Saaremaa piirkonnas. Rühm pandi kokku Pärnu II keskkooli ja Kingissepa II keskkooli põhjal. Rühmakomandör oli Urmas Hännile. Ei osanud siis arvata, et temast saab pikkadeks aastateks minu kolleeg Pärnu Postimehes,“ jutustas Teatri kohvikusse kogunenud veerandsajale kunagisele malevlasele Vilgats, kes nüüd juba üle paarikümne aasta Pärnu lehes töötanud. 1987. a oli raamatu autor Pärnu õlletehase rühma komandör, „Kui õlletehase rühm lõpetas, lubasin endale, et kui edaspidi veel õpilasmalevat teha, siis vaid maarühmas. Veel kahel suvel oli võimalus endale antud sõna pidada,“ kirjutas Vilgats oma mälestustest.
„Mõned malevategijad ja malevlased nimetavad maleva alguseks 1966. a suve, kui 68 „kortšaaginlast“ läks Hiiumaale tööle. Aga ega midagi ei ole lahti, et keegi teine eelistab 17. veebruari 1967, kui malev juriidiliselt komsomoli keskkomitee büroo otsusega vormistati,“ selgitas Vilgats põhjust, miks Eesti Õpilasmalev (EÕM) kahel aastal oma 50. juubelit tähistab.
