„Kas plahvatused on ägedad?“ küsis Lääne Eesti pommigrupi juhataja Janek Sõnum Sindi gümnaasiumi 6. klassi õpilastelt. „Jaa,“ vastati üsna üksmeelselt. „Kas ka siis, kui selle tagajärjel tuleb terve elu leppida sellega, et keegi teine toidab lusikaga ja ei saa iseseisvalt isegi oma tagumikku pühkida,“ jätkas Sõnum küsimuse sisule lähenemist.
Äksen filmides oleme harjunud põnevate kaadritega, milles üliinimlike võimetega kangelased lendavad plahvatuste mõjul ja võimsate tulekerade saatel kusagile eemale ohutumasse paika. Halvemal juhul saab kangelane mõned kriimustused ja verepiisad näole, kätele, jalgadele. Aga ta tõuseb hoolimatult jalule, pühib riietelt tolmu, sätib lipsu otseks, paneb pintsaku nööbid kinni, libistab käega soengu korda ja astub kindlal sammul kõhklematult järgmiste vägitegude sooritamise juurde. Sõnum selgitas, et tegelikkusega pole nendel kassatükkidel midagi ühist. Kui kuul jätab kehasse kõigest pisikese augu, siis isegi üks gramm lõhkeainet võib sisikonna jäägitult segamini pöörata.
Ülerõhk, lööklaine, fragmentatsioon ja kuumus olid mõned märksõnad, mille eest pommigrupi töötajad ja Sindi politseinikud tänasel kohtumisel Sindi gümnaasiumi kolme klassi õpilasi tõsiselt hoiatasid. Sõnum rääkis ülerõhu mõjust inimese organismile. Ta kirjeldas, kuidas purunevad siseelundite väikesed veresooned ehk kapillaarid.
