Täna mälestati Pärnu Alevi kalmistul Eesti ajaloo mälestusmärkide taastamise algatajat, muinsuskaitseliikumise eestvedajat, Eesti sõjahaudade hoolde liidu asutajat, Pärnu vapimärgi kavaleri Ali Rza-Kulijevit, kelle surmast möödus 14. septembril 20 aastat.
Küllo Arjakas mäletab
„Mina tutvusin temaga kaheksakümnendate lõpu poolel seoses Pärnu muinsuskaitse liikumisega,“ ütles kalmul esimesena sõna võtnud Küllo Arjakas, kes on aastast 1993 Eesti sõjahaudade hoolde liidu liige ja töötab praegu Tallinna linnaarhiivi juhatajana. „Sotsiaalpsühholoogid on pannud tähele, et enamasti mälestatakse inimest peale tema lahkumist 10-12 aastat, jättes kõrvale lapsed ja kõige lähemad sugulased. Aga see, et ka 20 aastat hiljem on ikkagi terve hulk inimesi kogunenud siia Alevi kalmistule meenutama Abdul Ali Rza-Kulijevit, või nagu me lihtsalt ütleme Alid, tähendab erilist austust suurmehe vastu. Vaieldamatult oli Ali suurem Eesti patrioot, kui enamik meie kaasmaalasi,“ kinnitas Arjakas, kelle sõnul oli ta kindlasti väga otsiva vaimuga mees.
„Mäletan, kui oli teemaks seesama Saksa sõduri kalmistu. Ei olnud ju selle plaane hulk aega teada. Oli vaid võrdlemisi üldine ettekujutus: kus kalmistu asus, kuidas sõjamehed siin paiknesid. Korduvalt linna kommunaalametit külastades laskus ta ühel korral keldrisse, kus seisid vanad kapid. Olles avamas esimesi kapi sahtleid, avastas ta täiesti juhuslikult Saksa kalmistu täpse plaani, september 1944. See oli oma aja kohta tõeliselt väärtuslik leid.“ Ali algatusel loodi Eesti esimesed kontaktid Saksamaal Kasselis asuva Saksa sõjahaudade hoolde rahvaliiduga, mille tulemusel taastati Pärnu Saksa sõdurikalmistu aastal 1993 esimesena omataolistest kogu riigis.
„Samamoodi mäletan Ali õhinat, kui temani jõudis kolonel Viktor-Johannes Koerni läbilastud pilotka. Käisime Audrus tutvumas maastikuga, kus kolonel Koern viimases lahingus osales. Olime ümberkaudsetes taludes inimeste käest üht-teist küsimas ja märgistasime esimestena lahinguvälja. Hiljem sai sinna tagasihoidlik mälestusmärk pandud,“ meenutas Arjakas.
[pullquote]Oma suure kogu pärandas Ali Eesti ajaloo muuseumile, minu mälu järgi 1994. a. Sellest ajast alates kuulub see Eesti rahvale, Eesti ühiskonnale.[/pullquote]„Ali oli mees, kes mõtles kõik asjad väga täpselt läbi ja viis need plaanid väga korrektselt ellu. Samaviisi mõtles ka oma elu viimastel aastatel, kui tervis halvenes ja päevad liikusid fataalse lõpu poole. Ali lasi projekteerida oma tulevasele kalmule mälestuskivi, millel olevad kujundid on seotud mitmete maailmarahvaste religioonide ja muude sümbolitega, mis natuke ka tema päritolu meenutavad,“ osundas Arjakas omapärasele hauaehisele.
„Me teame tema päritolu. Samuti rasket ja keerukat lapsepõlve. Teame ka, miks selline nimi.“ Ali sündis 1953. a 27. aprillil Venemaal Krasnojarski krai Kommunari külas, kuhu tema vanemad olid küüditatud. Aserbaidžaanlasest isa Abdul-Mustafa Rza-Kulijev (1914-1997) oli pärit Bakuust ja tema eestlannast ema Sinaida Rza-Kulijeva (Tsvetkova-Aasma,1919-1997) Tõstamaa vallast. 1955. a naases ema ühes lastega Eestisse, hiljem avanes isalgi võimalus perega taasühineda.
Arjakas tõi ühe näite Ali suuremeelsusest. Ta oli kaua aastaid Pärnus filatelistide klubi liige. Filatelistide klubi egiidi all tegeldi ka mitmete teiste valdkondadega ja Ali kogus teenetemärke. „Tal oli kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses arvatavalt riigi suuremaid erakogusid, mis sisaldas mitmesuguseid teenetemärke. Ali omas isegi mõningaid ainueksemplare. Näiteks Viljandist sai ta osta presidendi käsundusohvitseri märgi, mida oligi kolmekümnendate lõpul ainult üks eksemplar tehtud. Omas ka mitmeid teisi olulisi teenetemärke, mida leidus eravaldustes viie või kümne piires. Üheksakümnendate algul hakati teenetemärke taastama. Sellega tegeles Ali hea sõber Hannes Valter. Nad arutasid omavahel ja tegid selles koostööd. Alile kuulunud märgi abil valmis Eesti sõjakooli märk.Mitmete väga haruldaste märkide tõttu käidi tema käest nõu küsimas. Ta tegi joonistusi ja aitas mitmetel asutustel oma märke välja töötada.“
„Oma suure kogu pärandas Ali Eesti ajaloo muuseumile, minu mälu järgi 1994. a. Sellest ajast alates kuulub see Eesti rahvale, Eesti ühiskonnale.“ Maarjamäe Orlovi lossis korraldati 1990. aastate lõpul tuntud kollektsionääri kollektsiooni väljapanek.
Mälestades värssides ja Taaveti sõnadega
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum tegevjuht Elle Lees kõneles riimuvas sõnastuses: „Sa olid mälu rajaleidja. Sa avastasid ja puhastasid peaaegu märgid kustunud, umbe kasvanud, võsastunud ja rohtunud. Rajad, mida mööda me sinu jälgedes käime ka täna, selle eest sügav kummardus sulle ja tänu. Tänumeeles asetame need lilled kaunistuseks sinu mälestuspaigale Konstantin Pätsi muuseumi poolt.“
Peapiiskop emeeritus Andres Põder peab mineviku meenutamist ja muinsuskaitset vajalikuks eelkõige vaimule, et orienteeruda ajas ja ruumis, leidmaks teed ka tulevikku. „Nagu rahvaski ütleb: kes minevikku ei mäleta, sel pole tulevikku.“ Järgnevalt kasutas Põder laulik Taaveti sõnu: „Meie kõikide silmad vaatavad sinu peale, Issand. Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust mulle abi tuleb. Abi tuleb Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa. Tema õnnistab sinu välja minemist ja tulemist.“
Tutvus telesaate vahendusel
Kuna Eesti muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste ei saanud muude kohustuste tõttu kohal viibida, palus ta kõiki Ali kaasaegseid ja teelisi tervitada. Velliste meenutas oma esimest tutvust Aliga ajast, kui ta toimetas telesaadet „Ajakangas“, mis jõudis esmakordselt ekraanile 1986. a. Lugedes vaataja kirja, imetles Velliste saatja häid teadmisi Eesti ajaloost ja erakordset eestimeelsust. Kui jõudis kirja teisel küljel aserinimega allkirjani, imestas Velliste veelgi enam. „Võtsin ühendust, saime tuttavaks,“ meenutas Velliste, kes 1988. a jaanipäeva eel käis Pärnu Vallikäärus välja Pätsi Tahkuranna ausamba taastamise idee. Selle innukaks teostajaks sai Ali, kelle korraldusel toimus Pärnu muinsuskaitse seltsi tuluõhtu. Pärnu muinsuskaitsepäevadel hoogustus üleriigiline hiigelkorjandus ausamba taastamiseks.
Nüüd käib vilgas tegevus Pätsile mälestusmärgi püstitamiseks Tallinna Kuberneri aeda.
Märkmeid lühikeseks jäänud, kuid sisukast elust
Tänase päevasündmuse peakorraldaja, Eesti sõjahaudade hoolde liidu tegevdirektor Tiina Tojak nimetas Ali elust pika loetelu olulisemat, millest mõned leiavad allpool ära märkimist.
Ali õppis Pärnu VI koolis (omaaegses ülikuulsas Pärnu poeglaste gümnaasiumi hoones) Pärnu Koidula gümnaasiumis ja Võru Tööstustehnikumis.
Töötas mööblitööstuses “Viisnurk”, Pärnu KEK-is varustaja ja peakaubatundjana, “AGU” EMS Pärnu osakonna juhatajana.
Tütre ja poja isa.
Vaatamata võõrapärasele nimele kujunes Alist oma vabadussõjalasest vanaisale väärikas järglane. Romantiliselt patriootlik, erakordselt suure ajaloo-alase lugemusega Ali oli tänu oma erialasele ettevalmistusele ja ulatuslikule töökogemusele Eesti ühes edukamas ehitusettevõttes harulduseks tärkava muinsuskaitseliikumisega. Ta oli unistaja ja ideemees, kuid taolisi oli Eesti muinsuskaitse seltsi sünni juures palju. Tikutulega tuli aga otsida mehi, kes unistused oskaks ja suudaks ka ellu viia.
Kuuludes Eesti muinsuskaitse seltsi asutajate ja eestvedajate hulka, olles aastaid Pärnu muinsuskaitse seltsi asepresident ja tegevjuht, arendas ta selles valdkonnas erakordselt laiahaardelist tegevust. Ta liitis muinsuskaitseliikumisega paljusid inimesi, algatas ja viis lõpule paljude mälestusmärkide ja langenute kalmistute taastamise. Ta oli mitmete kogu Eestit kaasahaaranud aktsioonide algataja ja juhtija.
Oli üks Pärnu Vabadussõja monumendi ja kalmistu ja president Konstantin Pätsi ausamba taastamise töö korraldajaid.
Osales ja juhtis Vabadussõjas langenute mälestussammaste ja tahvlite taastamist:
Mihkli Vabadussõja mälestussammas, Balti pataljoni mälestussammas ja matmispaik Virumaal Mäetaguse kalmistu jt.
Oli taastamiste initsiaatoriks: kapten Anton Irve monument Lätis Strenćis, Balti pataljoni mälestussammas Tallinnas Toompeal.
Lisaks veel arvukalt Vabadussõja mälestusplaatide taastamisi Pärnumaa kirikutes ja hauatähiseid kalmistutel.
Tema algatusel, otsesel juhtimisel ja osavõtul märgistati Eestimaal paljud meie ajaloos olulised paigad, sh. ka kodulinnas mälestusmärk hävitatud Endla teatrile, mille rõdult kuulutati esmakordselt välja Eesti iseseisvuse manifest ja Nikolai kiriku asukoht, linnapea O. Brackmanni mälestusmärk.
Oli mõtte algataja ja initsiaator Pärnu linna lipu ja vapi väljatoomisel ja kasutuselevõtmise kiirendamisel Pärnus, linna lipu õnnistamisel, Pärnu vapimärgi loomisel, linnatänavate ümbernimetamisel.
Palju aega ja energiat pühendas Ali president Pätsi perekonna ajaloo uurimisele ja tema perekonnaliikmete haudade väljaselgitamisele, tähistamisele ja korrastamisele: Peeter Pätsi ja tema perekonna matusepaik Pärnu Metsakalmistul, Konstantin Pätsi vanemate Olga ja Jakob Pätsi matusepaik Pärnu Vanal kalmistul.
[pullquote]Aukartustäratav oli Ali organiseeriv tegevus sõdades langenute matmispaikade haudade otsimisel, tähistamisel ja korrastamisel.[/pullquote]Ta võttis osa ka Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi säilmete otsimise ja ümbermatmise ekspeditsioonist Buraševosse ja hiljem presidendi ümbermatmise korraldamisest Tallinnas.
Tema algatusel loodi suhted Saksamaal elavate endiste pärnakate-baltisakslatega (Heinz Luther, Barbara Frankhaenel, perekond Schillingid, Schmidtid jt), kelle abi Pärnu arengule oli tol ajal märkimisväärne (humanitaarabi vahendamine, kontaktide loomine, otsene finantstoetus mitmete hoonete jm. Taastamisel).
Aukartustäratav oli Ali organiseeriv tegevus sõdades langenute matmispaikade haudade otsimisel, tähistamisel ja korrastamisel. Tema eestvõttel taastati Vabadussõjas langenute mälestussammas ja kalmistu (Garnisoni kalmistu) Pärnus.
Alates 1992. aastast tegutses ta Saksamaa organisatsiooni eeskujul Eestis sõjahaudade temaatikaga tegeleva organisatsiooni loomisel. 21. augustil 1993 asutatigi Pärnu raekojas paljude isikute ja organisatsioonide osavõtul Eesti sõjahaudade hoolde liit, mille esimeseks presidendiks valiti Ali. Saksamaa kõrval loodi kontaktid ja koostöö ka sarnaste organisatsioonidega Lätis, Leedus ja Venemaal.
Märkimisväärne on mälestuste, dokumentide, fotode ja videofilmide kogu, mille Ali oma lühikeseks jäänud elu jooksul ESHL arhiivi koondas. Loomuliku andega fotograafina jäädvustas ta ise kümneid rahvuslikke sündmusi. Nii mõnegi kohta on ainsaks kvaliteetseks pildimaterjaliks Ali fotod.
Oma suure töö eest pälvis Ali Rza-Kulijev mitmeid autasusid ja -nimetusi:
Eesti Kultuurifondi aastapreemia 1889
Eesti muinsuskaitse seltsi Konstantin Pätsi mälestusmedal 1989
Saksa sõjahaudade hoolde rahvaliidu mälestusmedal 1993
Kaitseministeeriumi Teenetemärk 1994,
Pärnu Vapimärk 1995,
Eesti sõjahaudade hoolde liidu auliige 1995,
Pärnu muinsuskaitse seltsi auliige 1995.
Postuumselt annetatud:
Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Pärnu praostkonna milleeniumimedal 2000,
Eesti sõjahaudade hoolde liidu Teeneteristi I klass 2004.
Visa, tagasihoidlik ja alati veelgi paremat kvaliteeti nõudev tõsimeelne eestlane ja teenekas muinsuskaitsja suri pärast pikka ja rasket haigust Pärnus kõigest 43-aastasena. Ta maeti 20. septembril Pärnu Alevi kalmistule Vabadussõja mälestussamba ja langenute ning Saksa sõjaväekalmistu vahetusse lähedusse, Vabadussõja ja II maailmasõja langenute piirimaale. Eesti sõjahaudade hoolde liit püstitas 1997. aastal oma asutaja-presidendile tema enda poolt kujundatud hauatähise.
Urmas Saard