Viil minevädse aastasaa keskpaigan laulsõ Varstun Sepä talon elänü Pümme-Katrõ sändsit vannu rahvalaulõ, midä tuudaigu inämb kiäki tõnõ es mäletä. Ku Tampere Erna ja Herbert timä laulõ 1957. aastagal Eesti rahva muusõumi jaos üles võti, ütel’ tä umas ammõtlikus nimes Katri Sikk, sündünü 1873. Pümme-Katrõ oll’ vaenõlats ja vanno Mõnistõ laulõ opas’ tälle vanaimä, kiä tedä kasvat’.
«Laulõ om pall’u üles võetu, väega vannu laulõ, kuna timä võtsõ laulõ vanaimä käest, tä es käü pidul,» selet’ Mõnistõ muusõumi juhataja Tulviste Hele. «Tuuperäst omma täl väega esierälidse laulu, midä muialt koskilt es olõ inämb võtta.»
Võrokeelitsen laulikun ja kasseti «Tsirr-virr lõokõnõ» pääl om üts Pümme-Katrõ laul «Joosi, joosi üle mäe».
«Tõnõ väeline pümme oll’ Pümmetädi, kes elli Tsundsul. Timä kotsilõ kõnõldas, et tä jäi pümmes kolmõaastadsõlt,» kõnõl’ Tulviste Hele. «Tuun ollõv legendi perrä süüdü olnu kuri mõisaprovva, kink meelest ollõv olnu ülearvu pall’u vaesitlatsi. Ma esi ei usu, a legend kõnõlõs, et provva ollõv pandnu vaesõlatsõ kütetühe rehetarrõ kinni ja käsknü luugi kinni panda. Hummugu oll’ küsünü, kas kiäki om elun. Leenu oll’ ütelnü: ma olõ, a ma ei näe midägi.»
Leenus es kutsu selgelenägijäs saanut pümmet kiäki. «Tä oll’ Pümmetädikene ja oll’ nii kavva, ku meil olõman oll’,» ütel’ Tulviste Hele. «Pümmetädi oll’ säändene inemine, kes tundsõ kavvõndast är, kes timä manu tulliva. Tä mõistsõ kõnõlda tollõ inemise eluluku nii ette- ku taadõpoolõ. Tulõvikust kõnõl’ ilma inemist nägemädä väega õigõlõ.» Loe edasi: Väelidse pümme inemise
