Neljatuhande elanikuga Sindis tervitati uue aasta saabumist kümnekonna minuti jooksul kestva tulevärgiga linna mitmes piirkonnas.
Mitte kõik inimesed ei valgunud linna tänavatele. Koduakendel vaatamist eelistasid paljud kõrgemate korruste elanikud. Kui möödunud aasta tihedas udus jäi taevaalune värvide mäng peaaegu täielikult nägemata, siis käesoleva aasta selges taevas oli värvide purunemine kütkestavalt ilus.
Juuresolev pildigalerii on ainult ühe väikese seltskonna elamusest uusaasta ööl.
Ameerika Ühendriikide esimene Mehhiko suursaadik ja botaanik Joel Roberts Poinsett hoolitses selle eest, et 190 aastat tagasi jõudis õrnkeeruka ehitusega pisikest kollakat õisikut ümbritsevate erkpunaste kõrglehtedega troopikataim tema asukohamaalt diplomaadi kodumaale.
Jõulutähed Pärnu Vanal turul. Foto: Urmas Saard
Ladinakeelse Euphorbia pulcherrima nimetas Poinsett jõulutäheks ja juba paar-kolm aastat pärast seda kui 1825-ndal oli taim USA-sse toimetatud, võtsid ameeriklased jõulutähte osana jõulude sümboolikas. Saadiku surmapäeva, 12. detsembrit, hakati Ameerikas tähistama jõulutähe või Poinsett’i päevana. Lill jõudis Euroopasse hiljem, Eestis hakkas jõulutäht potitaimena ulatuslikumalt levima umbes veerandsaja aasta eest, kuigi oli meil nime poolest juba palju varem tuntud.
Petlemma karjastele ilmunud tähte sümboliseerivad tähekujulised 15 cm pikkused kõrglehed olevat Mehhikos seostunud Jeesuse sünniga juba 16. sajandil.
Looduslikus keskkonnas kasvas jõulutäht esmalt Guatemalas ja Mehhiko lõunapoolsetes piirkondades erandlikult kuni neljameetrise pisema puuna, sagedamini siiski kolme meetri kõrguseks ulatuva põõsastaimena. Jõulutähte on asustatud mitmele poole Aafrika mandrile, Euraasias Indiasse, teda kasvatatakse ilutaimedena ka Vahemere saartel ja Lõuna-Euroopas. Praegu teatakse enam kui sadat jõulutähe sorti. Kõrglehed võivad olla lisaks punastele ka valged, kollakad, roosakad või purpurpunased. Kuid traditsiooniliselt on suurema huvi peamiseks põhjuseks punaste õite puhkemine jõulude paiku.
Pühapäeval, 29. novembril meenutatakse ministrite osalusel Kadrina kandist pärit Eesti Vabariigi esimest peaministrit ja riigivanemat Otto Strandmani tema sünnipäeval.
Jaan Kolberg (fotol) on dokumentaalfilmi “16 küünalt” autor. Foto: Urmas Saard
Koostöös Kadrina vallavalitsusega kutsub Konstantin Pätsi muuseum tähistama riigimehe austajad Vandu külas asuvasse Strandmani sünnipaika, kus minister Marko Pomerants asetab riikliku pärja ja kõneleb endine välisminister Trivimi Velliste. Kohal viibivad Strandmani sugulased, Kadrina valla juhid, Kadrina raamatukogu ja Neeruti seltsi juhatajad, Konstantin Pätsi Muuseumi liikmed ja sõbrad.
Kolmveerand tundi hiljem leiab aset vestluskoosolek Kadrina Kirjandusklubis ehk raamatukogus, samas on avatud riigivanemate näitus ning näidatakse lühifilmi Otto Strandmanist.
Velliste selgitab, et Pärnust pärit filmilavastaja Jaan Kolberg on loonud koos kooliõpilastega Eesti riigivanematest dokumentaalfilmi, mis jutustab16-st Eesti riigivanemast. Film on vaadatav tervikteosena, aga soovi korral võib näha iga riigivanemat puudutavat lõiku ka eraldi. See võimaldab ajalootunnis valida materjali ja kasutada vastavalt vajadusele. Jälgides 16 riigivanema elulugu märkame, et mitte ükski neist ei surnud oma kodumaal loomulikku surma. 9 inimest vangistati, saadeti külmale maale, hukati ja maeti üldjuhul nimetusse hauda. Viiel õnnestus põgeneda välismaale. Otto Strandman võttis endalt elu pärast seda, kui oli saanud kutse ilmuda NKVD-sse. Meie rahvas peab teadma oma juhtidest ja praegu võime öelda, et neid ei ole unustatud. Film on hästi päevakohane, kuna kahjuks pole kuhugi kadunud ilmselged ähvardused meie riigi iseseisvuse suhtes.
Film on üks osa projektist “Õppides ajaloost”, mille teostamist on toetanud Kodanikuühiskonna sihtkapital, haridusministeerium ja kultuurkapital.
15. novembril tervitasid uuesti ärganud Sindi kogudust peapiiskop emeritus Andres Põder, Kouvola koguduse sõbrad ja Sindi pühapäevakooli lapsed.
Pilk minevikku
EELK Sindi koguduse pühapäevakooli lapsed laulavad “Oi, kes on loonud…” Foto: Urmas Saard
Sindi luterlaste ajalugu ulatub umbes 190 aasta tagusesse aega, kui Johann Christoph Wöhrmann tõi Poolast kalevivabriku üle Pärnu jõe äärde. Tori koguduse osakond iseseisvus 1899 a ja tegutses kuni 1944. aastani, kuid taasavati 1990-dal.
Ajast, kui Sindi kogudus polnud veel iseseisev, räägitakse ürikutes väga positiivselt Tori kiriku õpetajast August Raedlein’ist (13.06.1848 Peterburg – 17.03.1895 Tori), kes alustas Tori kihelkonnas 1879. a 10. oktoobril ja teenis ka Sindit. Kõneldakse, et Sindi luteri õpetaja võidelnud rahva vene usku minemise vastu, mille eest kohus ta pooleks aastaks koguni ametist tagandas. Tori kihelkonnakiriku kroonika põhjal surnud õpetaja südame rabandusesse. „Õpetaja Raedlein oli kui helde armulik isa oma wäetite laste wastu, ja aitas iga hädalist nõuu- ja jõuuga, kus seda iganes wõis,“ kirjutas 1895. a Postimees oma järelhüüdes. „Polnud talle küll mitte nii särawat kõneandi jagatud kui mõnel teisel, aga selle eest oli ta sõna, mis ta iganes rääkis, armas ja kosutaw. Ligi kaheksateistkümne aasta eest, kui ta meile hingekarjaseks sai, oli tal koguduses hääkene jagu wastaseid, aga pea kadusiwad need, ja wastastest saiwad talle paremad sõbrad, sest armastus sünnitab igal pool wastu-armastust.“
Terve eelmise nädala, alates 2. novembrist, ja osaliselt ka käesoleval nädalal tähistas Sindi gümnaasium oma kooli 178. sünnipäeva mitmesuguste ettevõtmistega, millest kõige kesksemaks sündmuseks kujunes paarikümne tordi valmistamine ja parimate kondiitrite välja selgitamine.
Elleni pagariärisse minejatest jäi 4 pildile Laura Gladuš, Carmen Kivistik, Birgit Polenok, Kaspar Järv. Foto: Urmas Saard
Sindi gümnaasiumi õpilasesinduse liige Eliise Kull ütles, et tordi konkursi korraldamise mõttele tuli 7.a klassi õpilane Ege-Rea Jantson keset vene keele tundi. Tema klassikaaslased osutusid ka kõige innukamateks tortide valmistajateks. Peamiselt õpetajatest koosnev hindamiskomisjon otsustas valida 8 parimat tordimeistrit, keda premeeritakse lähetusega Elleni pagariärisse, et saada täiendavat õpetust tortide valmistamiseks. Hindajate hulgas viibis ka Elleni pagariäri OÜ juhataja Ellen Potsepp. Eliise Kull koondas žürii kõik hindavad märkused paberile ja selle põhjal langetati raskesti kuid loodetavasti siiski õiglaselt tulnud otsused.
Elleni pagariärisse lähevad Francesco Pietro Cattaneo (1.c klass), Kevin Kirnmann (1.c), Kaspar Järv (2.a), Laura Gladuš (2.b), Birgit Polenok (2.b), Sofia Korotaeva (3.c), Vanessa Viikoja (4.a), Carmen Kivistik (10.a). Osa aust kuulub siiski ka lastevanematele, kelle abiga tordid valmisid.
Eelseisval pühapäeval tähistab EELK Sindi kogudus taasasutamise 25. aastapäeva, mis annab põhjust vaateks ajalukku ja tänasesse päeva.
Vabrik toetas luterlasi
99 aastat pärast Sindi luterlaste koguduse iseseisvumist saadi lõpuks ka oma maja. Foto: Urmas Saard
Sindi evangeeliumi luteriusu kogudus on välja kasvanud Tori kogudusest, olles esialgu selle abikogudus. Tori kihelkonnakiriku kroonikas kirjutati nõnda: „Sindi vabrikukogukond on liiga suur selleks, et selle eest Torist hoolitseda; peale selle toimib Pärnu lähedus magnetina, mis pea kogu elanikkonna huvi Torilt ära tõmbab. Nii oli pastor algusest peale veendunud, et vaid iseseisev pastor Sindis suudaks anda Sindi kogudusele keskpunkti ja südame. Siiski poleks see mõte mitte nii ruttu teoks saanud, kui mitte sealse õigeusu kihelkonna asutamine poleks ootamatult omal moel sellele kaasa aidanud.“
1899. kohta kirjutas kroonika, et Sindi adjunktuurile oli aasta, Jumala armuga, edukas. „Nelipühini elas adjunktpastor A. Oebius veel Toris ja sõitis Sindisse vaid pühapäeviti, siis aga kolis päriselt ümber, pärast seda, kui lõpuks leiti üks sobilik, vabrikuvalitsusele vastuvõetav, väljaspool vabriku territooriumi asuv korter, mille üüri tasus valitsus.
Kogudus iseseisvus aastal 1899 ja kestis kuni 1944-ni. 1901. a valminud uues kolmekorruselises punastest tellistest koolimajas eraldati suur saal luteriusu kirikule. Praegu asub samas asukohas Sindi gümnaasiumi aula. Täiesti ilmne, et kogudus vajas siiski päris oma hoonet ja seepärast võeti kolmekümnendate keskpaigas ettevõtmine tõsiselt käsile.
Sellel nädalal täitus legendaarsel ooperidiival Urve Tautsil 80. eluaasta.
Lugusid kirevast lavakarjäärist Estonia teatris räägib laulja juba selle reede (6. november) õhtul Tallinna Rahvaülikoolis. Kohtumisõhtul saame üheskoos tähistada Urve Tautsi 80. juubelit, kuulata head muusikat nii salvestustena kui ka Tautsi õpilaste elavas ettekandes.
Jõulukuul 2002 Tallinna Toompea Kaarli Kirikus piiskop Einar Soone poolt diakoniseisusesse pühitsetud Saima Sellak-Martinson on varem tähistatud hingedepäeval avaldanud mõtteid, mis ajatuse mõistes on tänagi sama kaalukad.
Täna, hingedepäeval, Sindi kalmistul. Foto: Urmas Saard
2. novembril tähistame hingedepäeva, mis kuulub hingedeaja sisse. See on periood eesti rahvakalendris, mil oodati koju surnud esivanemate hingi, neid austati, neile kaeti tuppa või sauna toidulaud, neil paluti kaitsta karja ja põldu…
Meie ajal, mil enamasti enam põlvkonniti koos ei elata ja inimesed kolivad palju, on selle müstilise aja tähendus ehk pisut teisenenud. Kodus mälestatakse oma armsaid, mäletades neid fotode, öeldud sõnade ja tegude põhjal, meenutatakse koosveedetud aegu, süüdatakse küünlad surnuaial ja kodude akendel.
Hingedepäeval mõtleme ehk pisut rohkem surmale ja tajume ka iseenda piiratust. Sel ajal on lihtsam jaatada tõsiasja, et olemine oma eri pooltega – nähtava ja nähtamatuga – on üks tervik. Me tajume, et inimese olemasolu siin maailmas ei piirdu ainult otseselt nähtava ja kogetavaga, sest ka siis, kui inimene toetub puhtalt mõistusele ja ei usu igavest elu, ei kao surres jäljetult keegi. Jäävad mälestused, jäävad esemed, mis lähedast meelde tuletavad. Lisaks on meil usklikena lootus saada kunagi üksteisega kokku igaveses kodus, seal, kus Issand elab ja valitseb.
Hingedeajal mõtleme ehk enam siit ilmast kutsututele, meenutame neid, aga ärgem selle kõrval unustagem ka lähedasi, neid, kes on meie lähedal, kellega suhtleme igapäevaselt…
Täna kogunesid Paikusel pea kolmkümmend kunagise Erikutsekooli nr 35 töötajat, et meenutada 25 aasta pikkust käekäiku õppeasutusel, mis avati 50 ja suleti 25 aastat tagasi.
Taaskohtumine. Foto: Urmas Saard
Erikutsekool nr 35 moodustati 1. septembril 1965 endise Pärnu alaealiste koloonia baasil, mis allus tolleaegsele Eesti NSV Ministritenõukogu Riikliku Kutsehariduse Komiteele. Õppeasutus reorganiseeriti Erikutsekool nr 2-ks 27. septembril 1984 ja likvideeriti 19. augustil 1990. Rahvasuus mäletatakse kooli ka Sindi erikutsekoolina, aga Sindis pole sellist kooli siiski mitte kunagi olnud.
Ammuste töötajatega taaskohtumise korraldasid praegune Seljametsa muuseumi juhataja Laine Järvemäe, Paikuse põhikooli direktor Aare Külaots, Sindi gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe. Järvemäe töötas kooli algusest kuni sulgemiseni eesti keele õpetajana. Külaots õpetas füüsikat ja matemaatikat. Roosimäe andis ajaloo tunde.
Esmalt koguneti Politsei- ja piirivalvekolledži Paikuse kooli juurde, kust alustati ringkäiku hoonetes, mis varem kuulusid erikutsekoolile. Teejuhiks oli kolledži kursant Ivar Mänd. Järvemäe mäletab umbkaudset asukohta praeguste lipuvarraste joonel, kuhu maeti suletud Erikutsekool nr 35 nimetahvel.
Suure vahetunni ajal kogunesid täna keskpäeval Sindi gümnaasiumi töötajad õpetajate tuppa, et õnnitleda kahte õpetajat nende sünnipäeval. Aukohale asetusid nii Tatjana Estreich kui Maie Tamme, kuigi esimesel kulub veel aega 75. sünnipäeva tähistamiseks.
Maie Tamme ja Tatjana Estreich. Foto: Urmas Saard
Maie Tamme on Sindi gümnaasiumis õpetaja ametit pidanud alates 1974-st aastast. Jätkuvalt õpetab ta geograafiat ja bioloogiat. Lisaks tööle koolis jõuab ta veel palju muudki. „Huvialasid on mul peale maalimise veel palju teisigi. Reisimine giidina või lihtturistina. Lugemine, eriti aime- ja ilukirjandus, palju on kunstikirjandust, hindan Wiiraltit. Käsitööna meeldib õmblemine. Kalligraafia,“ rääkis Tamme hiljuti Sindi Linnaraamatukogus Külauudiste portaalile antud usutlusel. Seal on praegugi veel viimaseid päevi avatud tema maalide näitus. Aga Sindi muuseumis avas ta oma juubeliaasta puhul käsitöö näituse.
Sünnipäeva tervitusmarssi mängis viiulil õpetja Lembit Roosimäe. Õnnitlejate rivis seisid ka Tamme õpilane, Sindi linnapea Marko Šorin ja linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik Kairi Gustavson.
Neljapäeva õhtul, 22. oktoobril kell 20.00 kogunevad bluesi sõbrad Ringi tänaval asuvasse kohvikusse Versus, kus Pärnu Bluesiklubi astub vaba lava esinemistega oma tegevuse seitsmenda aasta lävepakule.
Pärnu Bluesiklubi 6-aastane. Foto: erakogust
Esimene klubiõhtu korraldati 2009. a 22. oktoobril Pärnu jahtklubis, ametlikult registreeriti MTÜ Pärnu Bluesiklubi septembris. Eestvedajaks oli Üllar Kallau, kes on klubi tegevuse hing siiani. Klubi kokkusaamise paikadeks on olnud lisaks jahtklubile mitmed teisedki kohad Pärnu linnas: Kuninga 24 hoov, Port Artur 2 kuuluv kohvik, Jazz Cafe. Tänavu juuni keskpaigas valmis Versuses väike lava, millel saavad erinevatel õhtutel esineda mitmesugused huvitavad tegelased. Kindlasti kuuluvad nende hulka ka bluesi mängijad.
Esimesteks klubi täisliikmeteks tulid kitarristid Jüri Kukk, Marvin Mitt, Olle Nõmm, Üllar Kallau, Kalev Koidu ka lauljana, Riivo Kaljo laulja ja suupilli mängijana, Indrek Talts ja Leino Lume trummaritena, Indrek Oselein klahvpillimängijana. Samuti on klubi liige Papa Jansen, kodaniku nimega Alari Janson, keda tuntakse nii laulumehe kui sõnade ja raamatu kirjutajana.
Läbi aastate on klubi kogunemistel esinenud muidugi Pärnu Bluesiklubi Band ise, aga ka RäämaBlue, Kalev B Koidu, Siim & Frederik, Pööloy Gläänz, Elmu Sadulsepp, Bullfrog Brown, Steve Morrison. „Märkimist väärivad kahtlemata ka Dave Arcari, Bottleneck John ja Otis Grand, Black River Bluesman, Hovard Fishman jt.,“ täiendas Üllar Kallau pikka loetelu. Riikidest on klubiõhtutel olnud esindatud näiteks Läti, Soome, Rootsi, Inglismaa, Šotimaa, Ameerika Ühendriigid, Mehhiko.
„Andres Roots on muidugi Eestimaal omaette nähtus. Ta on Bullfrog Browni liige, kuid seda bändi juba ammu enam ei ole. Andresel on uus projekt nimega Andres Roots Roundabout. Andres on maailmas ehk kõige tuntum eestlasest bluesimees. Paljud meid külastanud välisesinejad ongi just tanu Andresele siia tee leidnud,“ rääkis Üllar Kallau.
Pärnu Bluesiklubi korraldada on olnud ka Pärnu suvised bluesipäevad nii kontserdite kui ka muusikaliste õppepäevade toimumiseks. Samuti toimuvad talvised bluesipäevad – The Blue Icicle.
21. oktoobril möödub 25 aastat president Konstantin Pätsi säilmete ümbersängitamisest kodumaa mulda Metsakalmistul. Eesti Muinsuskaitse Selts ja Konstantin Pätsi Muuseum korraldavad samal päeval kell 12 presidendi kalmul mälestustalituse.
President Pätsi perekonna rahula Tallinna Metsakalmistul. Foto: Urmas Saard
Mälestuskõne peab Riigikogu esimees Eiki Nestor. Hingepalve lausub ülempreester Aleksander Sarapik. Laulab ETV tütarlastekoor koos lastekooriga Aarne Saluveere juhatusel. Auvalves on liputoimkonnad. Asetatakse pärgi ja lilli ning süüdatakse küünlaid. Osavõtt vaba.
Samal päeval kell 14 leiab Toompeal Soome Suursaatkonnas – Konstantin Pätsi kunagises kodus – suursaadik Kirsti Narineni kutsel ja EMS-i eestvõttel aset mõttevahetus „Kuidas käsitleda Konstantin Pätsi Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva raamistikus?“ Ettekande teeb ajalooprofessor Seppo Zetterberg, arutelus osaleb hulk Eesti ajaloolasi ja avaliku elu tegelasi. Kohal on ka varasemad Soome suursaadikud Eestis Jaakko Blomberg ja Jaakko Kalela.
President Konstantin Päts vahistati koos perekonnaga Nõukogude okupatsioonivõimu poolt 30. juulil 1940 ja küüditati Venemaale. Tema asukoht oli kaua teadmata. Riigipea suri 16. jaanuaril 1956 Tveri lähedal Burashevos, kust Eesti Muinsuskaitse Seltsil õnnestus 1990. aasta suvel üles leida tema säilmed.
Geneetilisel tuvastamise meetodil kindlaks tehtud Konstantin Pätsi põrmu ümbermatmine toimus perekond Pätsi rahulasse Tallinna Metsakalmistul 1990. aasta 21. oktoobril.
Kümnete aastate tagused mälestused
30. juulil 2014 Konstantin Pätsi kalmu. Foto: Urmas Saard
Mäletan hästi ’88-ndat rahvusliku ärkamise aastat Tallinna lauluväljakul, kui laulukaare all ajaloolist kõnet pidanud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste nõudis selgesõnalist vastust küsimusele: kuhu on stalinistid matnud meie kunagised riigijuhid? Me tahame nende haudadele lilli viia!
Meeles on ka Eesti Televisiooni saade, mida juhtis vist Rein Karemäe. Telesaates selgitasid okupatsioonirežiimi endised julgeoleku ohvitserid, reservmajor Henn Latt ja erualampolkovnik Valdur Timusk põhjust, miks nad soovisid leida Eesti esimese presidendi säilmeid. Olin hämmeldunud, sest Timuskiga olin sunnitud ühel korral pikalt vestlema Akadeemia tänaval asunud Pärnu Sidesõlme ülema kabinetis, mille Tuisk jutuajamise ajaks väljastpoolt lukku keeras. Rahulikult ja veidi pikaldaseltki, mõtlikult pahvis Timusk sigareti sigareti järel. Hing oli suitsust kinni jäämas ja silmad vesitsesid, kui kuulasin tema selgitust sellest, et julgeolekuorgan ei tegele loosungitega, vaid tegeliku eluga ja kindlasti ei tuleks mulle kasuks, kui kohtumisest julgeolekutöötajaga kellelegi räägiksin. Paraku ei võtnud ma hüva nõu kuulda ja võibolla seepärast jäigi viisakas kohtumine viimaseks.
Mees (mehed) uues tegelikkuses
Näha sama meest teist korda aastaid hiljem uuesti ja pealegi teleris rääkimas, president Pätsi vastu huvi tundmas, oli muidugi üsna üllatav. Mehed rääkisid veenval ilmel, et otsivad presidendi matmispaika ilma kelleltki vastavat käsku saamata, oma kulu ja kirjadega. Otsimise huvi põhjendati inimliku sooviga väheselgi määral heastada kaaslaste tekitatud ülekohut meie riigi presidendile. Nimetati sedagi, et Pätsi otsustav tegevus hoidnud ära 1934. a fašistliku riigipöörde.
Sindi Naisliit tähistas täna koostöös linna seltsimaja ja sotsiaaltöökeskusega eakate päeva, mis ühildati lasteaia kaasalöömisel muusikapäevaga.
Eakad ülekaalus
Ülle Jantson oma laululastega Sindi lasteaiast. Foto: Marko Šorin
Esmalt kuulutati rahvusvaheline eakate päev välja ÜRO Peaassamblee poolt 1990. aastal. Maailma rahvastiku ealises koosseisus toimub pidev muutumine ja praegu elab üks kümnest inimesest vanuses 60 või eakamana, aga tulevikku vaatavatel hinnangutel on juba lähema 35 aasta pärast esimest korda inimkonna ajaloos üle 60-aastaseid lastest rohkem. Käesoleva aasta eakate päeva teemaks valiti jätkuv areng ja eakate kaasatus linnakeskkonnas.
Eakate päev ühendati muusikapäevaga
Sindi naisliit otsustas päevast võtta maksimaalse ja pöörata erilist tähelepanu ka muusika tähtsusele ja rollile meie igapäevases elus just nõnda nagu omaaegne Rahvusvahelise Muusikanõukogu president Yehudi Menuhin seda mõtles, kui ta 1975. a algatas üleilmse muusikapäeva tähistamise. Lisaks eakate päevale on 1. oktoober ka muusikapäev. Naisliit kutsus oma poolesajale külalisele esinema Sindi lasteaia suure mudilaspere.
Tänasel vastupanuvõitlemise päeval kõneles Paide Püha Risti kirikus Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste, kelle kõne on siin täies mahus ära toodud.
Paide, Eestimaa süda, esiplaanil Paide Püha Risti kogudus. Foto: Urmas Saard
Väga austatud härra peapiiskop, Järva abipraost, Paide Püha Risti koguduse õpetaja! Lugupeetud maavanem ja linnapea!
Kallid kirikulised!
Oleme taaskord süüdanud 16 küünalt! Üheksa aastat tagasi läitis peapiiskop Andres Põder 16 küünalt esmakordselt Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus. Tunamullu süütas peapiiskop 16 küünalt Kuressaare Laurentiuse kirikus ja täpselt aasta tagasi Haapsalu Toomkirikus.
Me küsime ikka: kas neid küünlaid on vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Me vastame: jah, see on vajalik, sest need küünlad on väga oluline osa meie ajaloost – nad on osa meie ühismälust!
Me alustasime tänast vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures, kus kõneles justiitsminister Urmas Reinsalu. Mäletatavasti kõnelesid samal kalmukünkal mullu kaks ajaloo elavat tunnistajat, kes on praegugi siin kirikus meie keskel. Heli Susi ja Agu Kull olid tookord, 71 aastat tagasi, üsna noored, aga oma perekondliku päritolu tõttu olid nad ajalookeerises, kõige olulisemate sündmuste tunnistajad.
Tänavusel vastupanuvõitluse päeval, 22. septembril möödub 71 aastat Punaarmee tungimisest Tallinna ja Otto Tiefi valitsuse viimasest istungist Põgari palvemajas Läänemaal.
Meenutus aastast 2014, kui vastupanuvõitluse päeval laulis Põgari palvemajas Ridala põhikooli lasteansambel, juhataja Anne Pääsuke. Foto: Heiki Magnus
Kell 10.30 toimub Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi valitsuse kenotaafi juures mälestustalitus, kus kõnega esineb justiitsminister Urmas Reinsalu.
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi korraldusel sõidetakse seejärel Paidesse. Raekojas leiab aset kohtumine maakonna ja linna juhtidega.
Kell 15 algab Paide kirikus traditsiooniline Eesti riigivanemate mälestusjumalateenistus, kus EELK peapiiskop Urmas Viilma ja Järva abipraost Tõnu Linnasmäe süütavad taas 16 nimelist küünalt – ühe iga manalas viibiva riigivanema-riigipea mälestuseks. Kõnelevad peapiiskop Urmas Viilma ja Konstantin Pätsi Muuseumi esimees Trivimi Velliste.
Kirikus pühitsetakse ka mälestustahvel Järvamaa metsavendadele – kõneleb EEML esimees Arnold Ojaste. Muusikaga teenivad organist Olaf Lääne ja koguduse ansambel.
Vastupanuvõitluse päeva ilmestavad lippude ja muusikaga Kaitseliidu ning korp. Rotalia toimkonnad. Paide Püha Risti kiriku ja ajaloolise linnasüdame kohta jagavad selgitusi koguduse õpetaja Kari Tynkkynen, kodu-uurijad Henn Sokk, Rainer Eidemiller ning Ründo Mülts.
Tänavu 14. augustil möödus Otto Tiefi sünnist Rapla kihelkonnas 126 aastat.
Täna tähistas Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond vanavanemate päeva, millega sooviti väärtustada vanavanemate rolli ühiskonnas ja läbi koostegemise ühendada omavahel erinevad põlvkonnad.
Pärnumaa naiskodukaitse tähistas vanavanemate päeva. Foto: Urmas Saard
Vanavanemate päev on Eestis alates 2010. aasta jaanuarist riiklik tähtpäev, mida ametlikult tähistatakse septembri teisel pühapäeval. Eestlastel langeb tähtpäev ameeriklastega samale ajale. Ameerika Ühendriikides seadustas president Jimmy Carter oma allkirjaga vanavanemate päeva rahvuspühana 1979. aastal. Seda päeva tähistatakse erinevatel kalendrikuudel kas rahvuspühana või riikliku tähtpäevana ka mujal maailmas: Kanadas, Inglismaal, Prantsusmaal, Itaalias. Kui Eestis on vanavanemate päev ilmalik, siis Poolas tähistatakse katoliku usupühana.
Tähtpäev võimaldab lastel saada teadlikumaks vanavanemate tegevusest, teadmistest ja elutarkusest. Sama mõte ajendaski Pärnumaa ringkonna naisi tegema midagi sellist, mis suudaks pakkuda tihedamat põlvkondade vahelist suhtlemist ja sisendaks austust vanavanemate vastu. Õhtupoolik sisustati mitmekesise tegevusega. Raba tänava lasketiiru pääsla kõrval võttis saabujaid vastu Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna aseesinaine Anneli Rabbi, kes pakkus pika laua taga istet ja andis küsimustega paberid kätte. Küsimustele vastuseid otsides saadi kiiresti palju teadlikumaks naiskodukaitse tegemistest ja ülesannetest.
Eesti Endiste Metsavendade Liidu juhatuse liige Heiki Magnus ja Ungru Paekivi OÜ tootmisjuht Arnold Aljaste paigaldasid 9. septembril Paide Püha Risti kiriku siseseinale Järvamaa metsavendade mälestuseks nimetahvli, mis avatakse piduliku pühitsemisega vastupanuvõitluse päeval.
EELK Paide Püha Risti kirik. Foto: Urmas Saard
Vastavalt riigikogu otsusele peetakse 22. septembrit riikliku tähtpäevana vastupanuvõitluse ja Otto Tiefi valitsuse päevana. Tänavu juba kaheksandat aastat. Otto Tiefi valitsuse nimetas ametisse Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots. Tiefi valitsus jätkas Eesti Vabariigi tegevust eksiilis, mis võimaldas üheksakümnendate alguses täiendava õigusliku argumendina taastada riigi toimimine järjepidevuse alusel. Sellepärast kogunetakse kell 10.30 Metsakalmistul asuva Otto Tiefi kalmu juurde, kus auvalves seisab liputoimkond, kõneleb justiitsminister Urmas Reinsalu ja toimub lillede või pärgade asetamine.
Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond korraldab esmaspäeval, 14. septembril Pärnus vanavanemate päeva puhul toreda õhtupooliku, kuhu oodatakse meelt lahutama erinevas vanuses inimesi, eriti aga vanavanemaid koos lapselastega.
Vanavanematepäeva tähistamine Sindis. Foto: Urmas Saard
Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna aseesinaine Anneli Rabbi annab teada, et Raba tänava (Raba 1 a) lasketiirus ja selle ümbrusesse rajavad Naiskodukaitse erialagrupid koos kaitseliitlaste, kodutütarde ja noorkotkastega mitmed tegevuspunktid. Külalised saavad alates neljast paari tunni kestel proovile panna oma osavust, täpsust ja nutikust, samas ka ise õppides. Aimu saab Naiskodukaitse tegevusest üldisemalt, samuti meditsiini-, toitlustus-, spordi- ja staabiassistentide tööst. Avatud on lasketiir, kus instruktori käe all võib õhupüssist märki lasta.
Lisaks sellele on kohal meditsiinitarvetefirma B.Braun Medical esindaja, kes tutvustab kohapeal tänapäevase koduapteegi haavahooldusvahendeid. Pärast tegevuspunktide külastamist on võimalus maitsta kosutavat sõdurisuppi. Vanavanemate päeval osalemine on tasuta.
1. septembril tähistas Sindi muuseum sama mälukeskuse looja Olga Kalda sajandat sünniaastapäeva koduselt piduliku koosviibimisega, ühtlasi esitleti tähtpäevaks koostatud raamatut „Aja jälg Sindi Muuseumis“.
Kohtumine isiksusega inimlikkuses
Olga Kalda sajandale sünniaastapäevale pühendatud raamat “Aja jälg Sindi Muuseumis”. Foto: Urmas Saard
Viis päeva on ülimalt meeldejäävast sündmusest möödas ja saadud elamused kammitsevad endiselt mõistust, mis peaks tegema valiku peamisest. Paraku tõrgub mälu endale aru andmast, et kokkuvõtvat kirjatükki koostades pole mõeldav kõigest üksikasjaliselt jutustada. Ometi on hästi tähtsaid üksikasju nõnda palju, et nendest rääkimata jätmine muudab meele nukraks ja paneb kahtlema, kas olen üldsegi suutnud midagi jagada nendega, kellel polnud võimalik mälestusväärsel päeval osaleda.
Usun, et siin vahendamata jäänud kuuldust-nähtust oskab edaspidi oma vanavanemast palju enamat jutustada Liisi, kes tuli muuseumisse pärast esimest koolipäeva. Kindlasti oli huvitav, südant soojendav ja võibolla mõndagi uut kuulda ka Olga pojatütrel Elol, pojapojal Raimol ja minial Seljel. Nii Olga lähedaste kui kõigi teiste külaliste jaoks oli kahtlematult eriti liigutav Urve Lusmägi mälestuste laeka avamine. Isiklikult vahetu läbielamise edasiandmine jutustaja emotsioone nähes ja kuuldes on alati märksa väärtuslikuma sisuga, kui raamatust lugedes või fotolt vaadates. Ühena episoodidest kirjeldas Lusmägi Olgat kui väga sügavalt osavõtlikku inimest. Praegugi Sindis elav väga töökas, kuid vähema mõistmisega noormees ei saanud hääletuskasti juures osaleda. Olga leidis nukra ja nõutu noormehe jaoks lihtsa kuid nutika lahenduse, et inimene ei peaks ennast teistest alaväärsemana tundma. Ta tegi seda, mida ametnik oma igapäevaste ülesannete asjalikkuses poleks olnud kohustatud tegema. Väga hea näide!
Taasiseseisvumispäeval avati Pärnumaa Paikuse vallas „Ajakivi“, mis asub Pärnu jõe ääres paiknevast Sindi-Lodja kiviaja külast mõnesaja meetri kaugusel.
Stiliseeritud rändrahn, mis seob üheks inimkonna mineviku, oleviku ja tuleviku. Kunstnik Tiina Ojaste. Kiviraidur Paul Uibopuu. Püstitatud LC Paikuse poolt taasiseseisvumispäevaks 20.08.2015. Foto Urmas Saard
Käesoleva aasta juuni esimestel päevadel valmis Paikuse Lions klubi liikmete ühise töö tulemusena alus, millele juulis paigaldati monument. Ligemale 10 tonni kaaluva Kikepera soorahnu külge on kinnitatud mustast graniidist lihvitud lõpmatuse märk, mis stiliseeritult kujutab ühtlasi DNA järjestust kodeerivat spiraali. Tänapäeva inimese ja selle eellase jõulisem kämmal kätlevad omavahel teineteist kujundi harude ristumiskohal. Kunstilise teostuse tegi Paikuse valla Seljametsa külas elav kunstnik Tiina Ojaste. Kiviraiduri töö tegi ära Paul Uibopuu. Algse mõtte siduda monument kiviaja teemapargi ja inimarengu järjepidevusega nii Sindi-Lodjas kui ka geograafiliselt laiemas ulatuses andis Paikuse Lions klubi liige Guido Ratnik.
Monumendi avamise ajal kaunistasid ümbrust sinimustvalged lipud, samuti Paikuse valla ja lõvide klubi lipp. Esmalt laulis kohale tulnud väike seltskond Eesti hümni. Eeslauljaks oli Eliisabet Tiits, kes kivilt sinimustvalge lindi eemaldamise ajal laulis ka Rein Rannapi „Eesti muld ja Eesti süda“. Lindi eemaldasid Pärnu maavanem Kalev Kaljuste, Lions Paikuse president Marti Lasn, Pärnu linnapea Romek Kosenkranius ja Paikuse vallavanem Kuno Erkmann.
Võidupüha eelsel päeval lõppes Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina läbi viidud kahe riigi noorte ühislaager Võnnu mälestusmärgi juures, kus meenutati Saksa Landeswehri üle saavutatud võitu.
Ats Kaldma asetab lilled Võnnu lahingus langenute mälestuseks. Foto: Urmas Saard
22. juuni ennelõunal saabusid Koiva jõe lähedal asuvasse linna mõnikümmend Läti ja Eesti noort, kes olid kümnekonna päeva kestel saanud üksteisega headeks tuttavateks ja püüdnud paremini eneste jaoks teadvustada kahe rahva sarnast ajalugu.
1919. aasta 19.–23. juunini peeti Võnnu lähedal Saksa Landeswehri ja eestlaste vahel lahingut, millest eestlased väljusid võitjatena. Seda ajaloolist võitu pühitsetaksegi nüüd jaanilaupäeval võidupühana. Laagri vanem Edgars Gertners ütles, et igal aastal kogunetakse Võnnu kesklinnas kõrguva Saaremaa dolomiidist valmistatud mälestusmärgi juurde, kus mälestatakse Läti pinnal toimunud otsustavates heitlustes langenud sõjamehi. Paljude teiste kõrval oli mälestuspäeval esimeste seas Tõnis Nirk, Eesti Vabariigi erakorraline ja täievoliline suursaadik Läti Vabariigis. Muidugi oli kohal ka Maris Niklass, endine Cēsis’e rajooni direktor, keda teatakse väga innuka sealsete Vabadussõja haudade korrastajana. Samuti toimus tema eestvedamisel Läti poolne initsiatiiv, et purustatud monument saaks uuesti taastatud. Auväärsete inimeste rivis oli meeldiv näha ka Pärnu Koidula gümnaasiumi õpilast Ats Kaldmad, kes asetas lillekimbu mälestusmärgi jalamile.
22. juunil toimunud Pärnumaa Võidupüha maratoni stardipaugu järel kanti teatejooksjate poolt Rüütli platsile Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus süüdatud mälestustuli. Tule võttis vastu Kindral Johan Laidoneri seltsi esimees Trivimi Velliste, kes on Toris süüdatud tuld viinud 16 aastat erinevatesse võidupüha paraadilinnadesse.
Mälestustuli on jõudnud Trivimi Velliste juhtimisel Hiiumaale. Foto: Urmas Saard
Keskpäeval sõjameeste mälestuskiriku altaril läidetud tule pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma ja kell 15 rajale lähetatud maratonijooksjatega üheaegselt läks tõrvikuhoidjatega teele ka mälestustuli, mis jõudis kolme tunniga Pärnusse Rüütli platsile. Mälestustuld tervitavas sõnavõtus juhtis Velliste tähelepanu sellele, et eelmisel päeval 75 aastat tagasi toimus Eestis punane võimupööre. Punavõimu kestmisel poleks toimunud juba neljandat korda võidupühale pühendatud maratonjooksu ja Eesti võinuks asuda kõige lootusetumas olukorras. Veel rõhutas Velliste, et võibolla ongi Eesti riigil just praegu kõige parem aeg.
Sõnavõtu järel asuti aega viitmata teekonnale Kärdlasse. Velliste lähimad abilised on olnud Laidoneri seltsi noorte osakonna Kulter liikmed. Tänavu olid tuld saatmas Sander Jürisson ja Kristi Paatsi. Viimastel aastatel on appi tulnud ka Pärnumaa noorkotkad. Sedakorda saatsid noorkotkad Rasmus Rand ja Keimo Reimets tuld Heltermaa sadamani.Maasturi rooli hoidis Kaitseliidu Pärnumaa maleva vanemveebel Hannes Aus.
Selle sajandi algusest on saanud heaks tavaks, et võidupüha eel, 22. juunil süüdatakse Eesti Sõjameeste Mälestuskirikus Toris tuli, millega mälestatakse Eesti vabaduse eest langenud sõjamehi. Nii ka tänavu.
Rüütli platsilt mälestustulega teele asumine 2013. aastal. Foto: Urmas Saard
Keskpäeval Tori kiriku altaris läidetava tule pühitseb EELK peapiiskop Urmas Viilma. Kell 15 antakse lähe maratonijooksjaile, kes toimetavad kolme tunniga mälestustule Pärnu Rüütli platsile, kus selle võtab vastu Kindral Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste.
Kell 18.15 asub tuli sealt teele Kindral Johan Laidoneri Seltsi noorte ja Pärnu noorkotkaste saatel, Kaitseliidu Pärnu maleva maasturil. Kell 19.15 tervitatakse tuld Lihula Vabadussõja ausmaba juures, seejärel kell 20 Martna mälestussamba juures ning kell 20.30 Ridala kirikus.
Kell 21 õnnistab Haapsalu Toomkirikus mälestustuld piiskop Tiit Salumäe, kes läkitab selle mereteele. Võidupüha hommikul liidetakse Kärdlas mälestustuli eelmisel ööl läidetud muinastulega – peatõrvikusse, kust Vabariigi President saadab selle paraadil võidu- ja jaanitulena laiali üle terve riigi.
Mitte kõik inimesed ei valgunud linna tänavatele. Koduakendel vaatamist eelistasid paljud kõrgemate korruste elanikud. Kui möödunud aasta tihedas udus jäi taevaalune värvide mäng peaaegu täielikult nägemata, siis käesoleva aasta selges taevas oli värvide purunemine kütkestavalt ilus.
