Fotogalerii
Näituse „Dialoog masinaga” avapäeval Avangard Galeriis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Laupäeval, 1. augustil Pärnu Avangard Galeriis avatud näitus “Dialoog masinaga” toob vaatajani valiku möödunud sajandi kuuekümnendate-kaheksakümnendate Eesti graafikat, mille keskmesse asetub inimese ja tehnoloogilise maailma suhe.
Praeguses asukohas, Supeluse 1, asuvas hoones tegutseb Avangard Galerii juba kolmandat aastat ja selles majas on tegemist viienda näitusega, mida eilsel avamispäeval külastas vähemalt veerandsada kunstisõpra. Ega palju rohkem inimesi polekski vähesele näitusepinnale korraga ära mahtunud. Aga kõik, kes tulid, võisid mõista, et masin ei ole tunnustatud graafikute käsitluses üksiti elutu tehniline ese, vaid kujund, mille kaudu mõtestatakse kaasaegset ühiskonda, linna, tööstust, teaduse kulgu ja inimese kohta kiiresti muutuvas maailmas.
Näituse kuraatorid on Marian Grau ja Jan Leo Grau, kelle valik langes kümnele autorile: Vello Vinn, Peeter Ulas, Leonhard Lapin, Evald Okas, Illimar Paul, Olev Soans, Allex Kütt, Renaldo Veeber, Evi Tihemets, Epp Marguste.
Marian Grau, näituse „Dialoog masinaga” kuraator. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Meil on siin kaks väga toredat serigraafiat – „Inimene 1“ ja „Inimene 2“ aastast 1977,” osundas Marian Grau avasõnas kahele tööle. „Kuna me oleme ju kümme aastat graafikaga tegelenud ja igasuguseid masinaid ja inimesi ja looduse ning tehnoloogia põimumist kunstis väga palju näinud, siis need kaks tööd justkui andsidki impulsi, et võiks need kokku tuua – erinevad autorid. Valdavalt ongi teosed valitud 60-ndatest kuni 80-ndateni.” Kuraatori arvates käis tolle aja Eesti graafikas väga paljude kunstnike loomingust läbi just tööstuse ja inimese vaheline kokkupuute teema.
Masinat ja inimest on käsitletud väga erinevatel viisidel. „Mõne autori loomingus on masin võib-olla selline heroiline objekt ja kuidagi võib-olla on seda maailma idealiseeritud. Noh, kindlasti oli sel ajal ka palju tellimustöid,” rääkis kunstiteadlane. Eevi Tihemets käis väga palju Kohtla-Järvel tööstusmaastikke joonistamas ja tegemas visandeid oma graafikate jaoks. „Tema vend töötas kuskil Kohtla-Järvel, kuskil keemiatehases. See oli tema jaoks tohutult inspireeriv.”
Kuid Marian Grau sõnul näeme me nende masinate idealiseerimise kõrval võib-olla isegi natuke kriitilist momenti – eriti näiteks Vello Vinni loomingus. Ta tõi näiteks väga põneva tööna „Vahetus 2“, milles inimest ennast kujutatakse justkui muutununa mutrikeseks suures ühiskondlikus masinavärgis. Inimesed lähevad hommikul tehasesse tööle ja tulevad sealt tagasi nõnda, et pea asemel mingisugused hammasrattad ja muud masinaosakesed.
„Ja muidugi kõige kuulsam sari, mida arvan kõik inimesed näinud olevat, on Leonhard Lapini „Masinad“, milles leidub väga palju alateemasid: naine-masin, mees-masin, fauna-masin jne. Siin on esindatud üksnes mõned ja loomulikult mitte kõik. Tema jaoks oli masinate maailm muidugi evolutsiooniline protsess, kus oli olemas, ma ei tea, inimeste maailm ja kivide maailm ja mis iganes. Aga tema jaoks oli see justkui selline loomulik arenguetapp, et ükskord me jõuame nende masinateni välja ja need saavadki meie argielu osaks,” tõdes Marian Grau. „Noh, ja ega tõesti ilma ei saa. Täna üritasin lugeda mitut masinat ma olen kasutanud juba päevasel ajal. Mõtlesin, et mingi paarkümmend tuleks ära!”
Illimar Paul Avangard Galeriis näituse „Dialoog masinaga” avamisel. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Järgnevalt pöördus kuraator ainsana näituse autoritest kohal olnud Illimar Pauli poole küsimusega, kas tal on midagi oma tööde kohta rääkida? „Minu põhimõte on see, et ma teen pilte ja siis igaüks mõtleb, mis tahab sellest. Kui ma oskaks seda sõnadesse panna, mida ma teinekord teen, no siis ma tegeleks mingi muu asjaga. Aga mulle meeldib teha lihtsalt pilte ja siis vaadata, et mida keegi sellest asjast arvab – või, mõnedele ei jõua isegi kohale teinekord.”
Illimar Paul on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja lõpetanud Leipzigi Kõrgema Graafika- ja Raamatukunsti Kooli raamatukujunduse erialal. Tema peamiseks meelistehnikaks on kujunenud vabagraafika ja serigraafia, aga samuti näeb tema loomingus akvarelle, plakateid, eksliibriseid ja raamatukujundusi. Illimar Pauli seitsmekümnendate hüperrealistlikus laadis linnavaateid peetakse oma aja novaatorlikemaks graafikateosteks. Ta on kunstnike liidu liiga.
Harry Liivrand jagab kunstiteadlasena näituse „Dialoog masinaga” avamisel väärtuslikke selgitusi.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Aga kasutaks ära ka kunstiteadlast Harry Liivranda [ka kunstikriitik, kuraator, ajakirjanik, diplomaat] – äkki teed meile mingisuguse teadusetuuri?” pördus Marian Grau küsimusega temagi poole.
„Kui ma oleksin seda ette teadnud, siis ma oleks saanud selle tuuri teha,” vastas Harry Liivrand.
„Aga vabas vormis! Harry on lihtsalt elav entsüklopeedia, nagu ütles Virve Sarapik. Ma tean,” lisas Marian Grau.
Harry Liivrand: „Tõepoolest, ma pole valmis, nii et ma võin öelda lihtsalt paar komplimenti selle näituse kohta selles mõttes, et ma olen ise nendest töödest, mis siin väljas on, kindlasti pooli näinud omal ajal näitustel. Ja see valik, millega ma just täna sain siin tutvuda, on minu meelest hea, väike, aga stiili ja temaatika poolest väga hästi kokku pandud ning toob tõesti esile selle teema, mis Nõukogude Eesti graafikas (kui me räägime graafikast praegusel hetkel) oli ühelt poolt aktuaalne, teiselt poolt angažeeritud, ehk siis riik soosis tol ajal vastava teemaga tegelemist. Kolmandat poolt näitab meile väga hästi eri autorite suhestumist sellise agregaadiga nagu on masin.”
Kunstiteadlase sõnul tuleb tõdeda, et masin on alates 20. sajandi esimesest veerandist olnud avangardkunstnike jaoks erakordselt oluline inspiratsiooniobjekt. Ka sellel näitusel tuleb masina tähendus Nõukogude Eesti kunstis, mida saame samuti pidada avangardiks paljude nende tööde põhjal, mis siin väljas on, hästi välja – ja seda väga erinevatest vaatepunktidest.
Tulles kõigepealt Illimar Pauli kui elava klassiku tööde juurde, valmistasid teadlasele head meelt just need kaks tööd. „Mul on tunne, et kas need ei olnud väljas mitte näitusel „Inimene ja tehas“? Tallinna Kunstihoones oli tollel ajal väga oluline, et kas iga aasta või üle aasta korraldati temaatilisi kunstinäitusi: „Inimene ja põld“, „Inimene ja loodus“, „Inimene ja tehas“ ja edasi ja edasi, et näidata seda, kuidas Nõukogude Eesti kunstnikud suudavad sotsiaalset kunsti luua.”
Nüüd on Illimar Pauli tööd kunstiteadlase jaoks tõesti mingit industriaalset maastikku kujutavad, aga põhiline asi, mis ikkagi nende tööde puhul meelde jääb, on eelkõige popkunst. „Tal on puhtad popkunsti klassikad. Ja kui me vaatame selle stiili arengut, kui me vaatame seda kujundi üldistust, vaatame, mida on kokku pandud, kuidas seda on kujutatud, siis see on puhtalt popkunst,” selgitas Harry Liivrand.
„Teiselt poolt muidugi Leonhard Lapini tööd, mis on näitusel autoriseeritud hilisemate trükkidena väljas – eks ole, sest masinate sarja hakkas Lapin tegema 60-ndate lõpul ja sellest kujunes kolm väga ulatuslikku seeriat: masin, naine ja masin, mees ja masin, mille põhitähendus seisneb siis masina kui erotiseeritud armastuse agregaadi kujutamises, mille vertikaalsed ja ümarvormid sümboliseerivad vastavalt mees- ja naisalgupära. Nagu ta alati rõhutas omaaegsetes vestlustes – pluss, et paljudes töödes tuleb sisse ka naisfiguur, eks ole, läbi mingite kolvide ja suurte vertikaalsümbolite.”
Ja teadlane jätkas: „Et nüüd kui me vaatame seda amplituudi, eks ole – ühelt poolt selline üldistatud popkunsti maastik Illimar Pauli loomingus ja teiselt poolt siis Lapini oma –, siis te näete, milline võimalus oli Nõukogude ajal ometi teha väga moodsat kunsti, mida Moskva tsensuur teha ei saanud, aga Eestis kui väikeses liiduvabariigis oli see lubatud. Ja et suhestuti kunstiga stiili kaudu rahvusvahelisel tasemel.”
Edasi jätkas Harry Liivrand kommentaaridega teisi töid vaadeldes. „Ma vaatan näiteks Epp Marguste töötsüklit, mida ma ei ole näinud tõesti „sada” aastat. Tõnis Vindi töid mäletan 80-ndate noortekunstinäitustelt. Need on ju 80-ndate aastate noore kunsti head näited – trükitehniliselt väga kõrgel tasemel. Ja ka jälle see, et kuidas ta suhestub nüüd siis ning sellise masinatemaatikaga, eks ole – et mida ta masinana vaatab, kas inimfiguuri, vaatab ta mingit muud kujundit. Ja nüüd siis selle kõrvalt juba hoopis muud, selline masinatemaatika. Tõesti, ka siiani väga heas loominguvormis Eevi Tihemetsa töö, eks ole, Eevald Okase niinimetatud tööstusmaastikku kujutavast seeriast pärit pildid või siis mitmed Olev Subbi tööd.
Ja siis nende keskel taas ja loomulikult väga skandaalse kujundina esile toodud Lapin, sest mida siin vaadeldakse? Siin vaadeldakse ju ühte meest ja ühte naist. Ja samal ajal pannakse need kujundid nagu pea peale. Siin on kujutatud üheaegselt mõlemast soost tüüpi – et siin on siuke androgüünne tüüp, eks ole, kes on siin sellises nii-öelda puhkeasendis, siin siis mitte puhkeasendis. Et kui tol ajal tsensorid oleks sellist asja mõistnud ja oleks nad kindlasti lubanud seda, siis sellest 1983. aasta skandaalsel näitusel Draakoni galerii, millest tema väga tuttavaks saanud töö „Autoportree Veenusena“ ju ära korjati – see on suur KGB käsk ja korraldus ja pool näitust käskisid üldse maha võtta.”
„Dialoog masinaga” Avangard Galeriis, Supeluse ja Esplanaadi tänava nurgal. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kokkuvõtvalt lausus Harry Liivrand, et tema meelest on Janni ja Marianne saanud väga hästi hakkama – ikka Nõmme kultuuris! Ja peab ütlema, et Pärnu publikule pakub see kindlasti üsna palju nii-öelda Eesti avangardi avastamise rõõmu. Loomulikult siin Vello Vinni tööd, samamoodi nagu ka Marianne nendest juba rääkis. Ja ostke kõik ära, kui võimalus on!”
„Kas see on müüginäitus?” Külaliste hulgast kostnud küsimusele vastas Marian Grau: „Ei, siit saab osta küll, aga mitte Vello Vinnat näiteks.”
Harry Liivrand: „No näed. Minu meelest on need tööd kõik puhas Eesti klassika ja kaunistavad iga erakollektsiooni. Nii et soovitan soojalt! Ning loomulikult need nimed eraldi võetuna nõuavad kõik loengut, aga selle ma jätan täna tegemata. No vot nii, aga ma tahan teha veel kord Mariannele ja teile suured aplausid!”
Näitus jääb avatuks kuni 31. augustini. Galerii lahtiolekuajad kolmapäevast pühapäevani kell 12-18
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.