Eesti Arhailiste Traditsioonide Keskuses 2026. a suvel toimunud Šamaanifestival. Foto: Natali Plugnikova
Jana Paulman enda valmistatud trummiga 2026. aasta Shamaanifestivalil Eestis. Foto Jana Paulmani erakogust
Jana Paulman, Külauudiste kaasautor
Suvi on rikkalik igasuguste vaimsete festivalide, retriitide ja kontserdite poolest, mis on enesearengut püüdvale inimesele parim aeg ja võimalus avardamiseks enda silmaringi, vaimseks puhkuseks ja ühendumiseks samas sageduses inimestega. Kuna festivalide pakette on praegu väga palju, valisin enda hingekutse järgi ühe, mis väga kõnetab oma ürgsuse poolest, sest ka minus on sügaval tuumas olemas šamanismi alged. Kuulasingi oma südame kutset ja osalesin esimest korda elus šamanistlikul üritusel.
Eestis toimus 16.-19. juulil juba 14.ndat korda Šamaanifestival, kus olid kohal Siberi traditsioonidega Hundi Vaimu šamaanid nii Euroopast, kui Eestist. Šamaanifestival toimus taaskord Arhailiste Traditsioonide Keskuses ja kandis endas Euraasia šamanismi vaimu, mis on pärit Siberist ja kannab peamiselt Hundi Vaimu traditsioonide tarkusi.
Eestlastele on selline elustiil ja kultuur olnud veidi võõras, sest enamasti on siin kõlapinda kandnud kristlus ja ugrimugrilik taarausk, kuid šamanism on siiski meile väga lähedane seetõttu,et ka eestlane kannab endas usku loodusjõududesse, esivanemate hingedesse ja vaimu, samuti on meil rikkalik side metsloomadega, sealhulgas huntidega ja muinasajast pärinevate metsahaldjatega ja metsavaimudega.
Urbanistlik elustiil ja arenev infotehnoloogia võidukäik on ka inimesi viinud järjest kaugemale ürgsest loodusest ja loodusvaimudest. Seetõttu on inimeste tajud tuimestunud, asendunud erinevate sõltuvustega ja vaimse ebastabiilsusega,mis eraldavadki inimesi nende enda põhiolemusest, südames peituvast algallikast ja puhtast loodusest, puhtast teadvusest.
Väga palju on ka teadmatust, mis on üldse šamanism ja seda aetakse segamini musta maagia nõidustega ja satanismiga. Seetõttu on ka palju hirme juba ainuüksi selle sõna ees.
Tegelikult ongi tegemist animistliku kultuuriga, kus ühendumine vaimus toimub šamaanitrummi transilike helide ja rütmide kaudu, mis viivadki inimest kontakti enda algallikas peituvate vaimudega, oma esivanemate hingedega ja ka väestavate loomadega, oma hingega ja vaimuga, enda südamega.Tavainimese jaoks ongi see teema mõistetamatu, aga kuna maailmas on kõik energiad praegu muutumises, siis on järjest suurenev huvi tekkinud kõikide vaimsete teemade vastu, sealhulgas šamanismi vastu.
Mina osalesin tervenisti kõigil neljal päeval sellel võimsal ja väestaval festivalil puhtas looduses koos vägevate šamaanidega. Mul oli kaasas ka enda valmistatud šamaanitrumm, mille tegemise õpetuse ja juhatuse sain just enne festivali samast Arhailiste Traditsioonide Keskusest selle peremehe Tõnu Talimaa (Eesti), šamaani nimega Aia Kha-Sanjai Kami käest. Juba trummi enda tegemine oli sügav sisenemine enda loomusesse, enda südames paiknevasse taotlusse, millele eelnes terve rituaal ja mis väestas trummi tegemist. Miks ma lihtsalt ei ostnud trummi Tõnu käest, vaid tahtsin ise valmistada? Just sellepärast, et ühendada trumm enda hinge väega ja anda enda käte kaudu rohkem ühendavat energiat trummi. Miks? Sest trumm ongi sild selleks, et saaksin ühendust Suure Vaimuga, loodusega ja oma väeloomadega, oma esivanemate hingedega ja jumalaga. See on võimalus enda ja teiste tervendamiseks ja loovaks väestamiseks. Eriti võimas on see siis, kui šamaanid koos paljude trummirütmidega sellist võimsat energiat üles tõmbavad. Trummimise juurde kuulub ka joigumine kõrihäälega, parmupilli põrin ja võimalusel ka indiaaniflöödi heli, mis loob ühendust vaimse maailmaga.
Šamaanid Günther Kreuzer (Austria), šamaani nimega Morsuk Kam ja Maarja Ilves (Eesti), šamaani nimega Karima Kam andsid põnevaid loenguid, kus saime teadmisi erinevatest loodusenergiatest , nagu tule-, vee-, maa- ja õhuenergiad ,kuu- ja päikse energiatest. Need energiad mõjutavad inimeste elu siin maapeal igas valdkonnas ja loovad ka alateadlikke käitumismustreid. Saime teadlikumaks ka oraakli teemadel ja esivanemate mõjust meie praegusele elule. Trummiga transsi minnes võisime kogeda ka ühendust oma väeloomadega ja esivanematega. See oli võimas müstiline kogemus, mis jääb kauaks meelde ja innustab veel rohkem uurima, mis on “ kardinate” taga. Õpetused olid šamaanide poolt väga turvaliselt edasi antud ja kummutasid kõik kahtlused, kas on võimalik ühendust saada väliste, kõrgemate jõududega, või mitte. Festival oli täiesti alkoholivaba, mingeid seeni ja aineid ei tarvitatud, nagu mõnes teistsuguses šamanistlikus kultuuris võib esineda. Väga puhas ettevõtmine oli see igal juhul, igas mõttes.
Tooni juurde andsid väekad kontsertrännakud, kus Eesti regilauludega esinesid Anna ja Indrek Vainu ning Šatro šamaanitrummiorkester koos kõrilaulu ja trummi- parmupilliga Priit Pööbö (Eesti), šamaaninimega Arzhan Kam ja Margus Prangeli esituses.
Šamaanifestival algas ruumi avamisega, kui lillede ja toiduga tänati ja austati ülemise- ja allilma vaime suure lõkke ümber, meeletult ja sügava transiga trummitades. Trummitasin ka mina väekalt oma värske trummiga üheskoos šamaanide ja festivalikülalistega. Tunnetasin tohutut ühtsust ja võimsat energeetilist maagiat selle lillede ja toiduga kaetud lõkke ümber. Festivali perenaine Terje Parts( Eesti), šamaani nimega Ak Arjaana Kam õnnistas loitsuga ja trummiga kõiki, kes olid tulnud lõkke ümber . Lõkkekivisid pühitses ta piimaga ja nii oligi festivali ruum avatud.
Juba avamine oli ülivõimsalt laetud energiatega, sest me kõik trummitasime ühes rütmis koos šamaanide võimsate loitsudega ja see tekitas isegi minus transiseisundit, kuigi olin sellises kohas esimest korda oma elus.
Trumm ongi sild teispoolsusega suhtlemiseks, sest ta viib sellisesse sagedusse, kus inimene kogeb vaimenergiaid, väeloomi, vaimseid Õpetajaid, esivanemate hingi ja üla – või allilma suuri vaime. Eriti sügavalt tunnetavad neid šamaanid. Ja selleks ei pea tarvitama mingeid seeni, sest trumm ise viib transi seisundisse.
Kuna minu hinges on olemas ühendus indiaanlastega, olen ma alati tundnud sidet ka šamanismiga. Nüüd aga õnnestus esimese astme peal sellest kõigest ka osa saada.
Teisel päeval algas hommik Tõnu Talimaa flöödimänguga ja sellele järgnes teetseremoonia, mida viisid läbi šamaanid Jaanika Kosk (Eesti),šamaani nimega Adisa Kam ja Anthony Torfs (Holland), kes on valge karu šamaan Adyg Kam. Teetseremoonia oli väga meditatiivne ja rahulik rituaal, kus keskendusime iseenda sügavustesse. Just sellel tseremoonial vabanesin ma enda sügavasse tuuma peidetud solvumistest ja valudest. Lasin selle kõik vabaks ja andestasin. See oli nii sügav ühendus ja enda vastuvõtmine, et pisarad hakkasid voolama. Märkasin, et mitmed osalejad vabanesid mingitest sisemistest koormatest, mis kutsusid esile ka emotsioone ja kurbust. Aga see oli vajalik, et minna edasi õnnelikuma inimesena. Teetseremoonialt lahkudes tundsin ennast täiesti vabana ja kergena.
Õhtusel tulerituaalil, kus austati Päikest nii ülalilmas, kui allilmas, oli hoopis võimsam ja vabam, isegi metsikum ja ürgsem tunne minna uuesti transsi ja ühenduda. Seekord nägin ka enda väelooma, suurt kotkast, kes ilmus minu nägemusse kohale. Vägevad šamaanid õnnistasid ja pühitsesid meid ja soovisid Valget Teed, mis minu jaoks avaski teekonna uude sügavasse maailma.
Kaks päeva õppisin Tõnu Talimaa juhatusel ja abiga tegema sepistatud parmupilli. Selle kaudu puutusin ma kokku ürgse meestemaailmaga- sepise ja metalli töötlemisega, mida ma kunagi polnud näinud isegi mitte eemalt. Vägev on tajuda Ürgmehe kohalolu sellise töö kaudu, sest naised ei saagi mõista nii peent ja samas nii ürgselt robustset tehnikat, mis lõpuks loob valmis midagi nii täiuslikku ja õrna, nagu on parmupill. Parmupill on meie esivanemate muusikainstrument, mis loob väekat ühendust ka loodusenergiatega. Ja selle pilli õppimine on üsna keerukas. Pilliõppimise töötuba oli ka festivalil esindatud ja seda viis läbi samuti Tõnu Talivee. Mina leidsin parmupillis endale ka väeka talismani. Ja praegu harjutan mängimist.
Festivalil oli võimalus ka saada tervendust ja oraakli ennustusi, kuid mina nendeni ei jõudnudki, sest need kohad hõivati juba esimese päeva jooksul. Mida see näitab? Seda, et inimesi väga huvitab nende tulevik ja ka see, et hingele, kehale ja vaimule saaks abi ja tervendust, mis on üks šamanismi missioonidest ja põhimõttest. Ja see, et mina ilma jäin, on ainult positiivne nähtus, sest mina tervendan ennast just nende protsessidega, mis annavad aktiivset ühendumist läbi käelise tegevuse ja kasvõi kirjutamise ja loomise kaudu. Igaühele leidub oma. Šamanism annab selleks palju võimalusi ja on väga inspireeriv.
Väga väekad olid festivalil loengud šamanismist, esivanematest teispoolsuses ja oraakliõpe, mida viis läbi Günther Kreuzer/ Morsuk Kam. Tema juhtis ka šamaanide rituaale, mis on pärit Siberi šamaanide vanadest traditsioonidest. Loengul sain teada, et värvilised šamaanikostüümid aitavad šamaanidel minna transsi ja eralduda meie maapealsest reaalsusest. Igal värvil on ka oma energeetiline tähendus, mis on seotud ilmakaartega, maa-,tule-, vee- ja õhuenergiatega ja kosmiliste sõnumitega loodusest ja universumist. Samuti aitavad transsi minna trumm ja homus ehk parmupill.
Sain teada ka seda, et Hundi Vaimu šamaanide transsi minekud on kundalini joogaga sarnased. Ilmnes, et kundalini jooga ongi pärit vanade šamaanide transist. Tšakra süsteem olevat ka pärit šamanismist. Rituaal algab visualiseerimisest. Transi seisundis saab näha, millised ekstrasensoorsed võimed on.
Proovisimegi trummi kaudu transsi minnes neid tunnetada. Mina nägin selle rituaali ajal mitmeid hunte jooksmas, kuna nii hunt kui kotkas on mu väeloomad. Sama rituaali ajal lendas ka kotkas seal läheduses.
Trummid olid juba iidsetel aegadel vaimudega ühenduse otsimiseks mõeldud instrumendid, mis tehti ehtsatest nahkadest ja puidust käsitööna, pannes trummi sisse ka oma hingeenergiat. Trummiga sidet luues lood sideme ka enda Hinge ja Vaimuga.
Šamaan õpetaski meid transsi minnes vaatama n-ö valget tuld, mida me kujustasime kui portaali enda südamesse. Südamega ühendusse astumisel on kõige tähtsam usaldada iseennast, mitte kuulata teisi. Tunnetamine algabki ühenduses südamega. Sellise sõnumi sain ma šamaan Morsuk Kamilt.
Šamaanifestival oli väekas igas mõttes kõigi jaoks, kes seal osalesid, sest nelja päeva jooksul sain ma vaimudega ühenduses olevatelt šamaanidelt nii hingelist, kui ka vaimset avardumist juurde. Lisaks palju uusi ja põnevaid sõpru ja tuttavaid igas valdkonnas. Tunnetasin, kuidas ühte Eestimaa metsatukka ja taluhoovi oli kogunenud nii palju soojust ja võimsat tuleenergiat, esivanemate äiutavat hõngu ja šamaanide ürgset ja arhailist puudutust minu ja paljude festivalikülaliste südametesse. Ma ise leidsin sellel üritusel endale ka trummiõe ja parmupillivenna, sest koos me õppisime suure meistri käe all tegema midagi, mida me kunagi polnud isegi unenägudes osanud ette kujutada, et me teeme. Aga kõik on võimalik, kui hing kutsub valima šamanismi enda teele. Ja muidugi ka siis, kui šamanism valib meid. Aitäh kõikidele Hundivaimu šamaanidele! Valget Teed inimeste südametesse!
Festivali raames sündis ka eksklusiivne intervjuu Tõnu Talimaaga, festivali peakorraldajaga. Samuti ilmub täpsem taustalugu Hundi Vaimu klannist ja nende põhimõtetest. Kuna eestlastele on see šamanistlik Siberi šamaanide klann veel tundmatu, tutvustab Maarja Ilves ka nende visioone.
Samal teemal:
