Uuel aastal puhuvad Varnja külas uued tuuled ning Mesi tare kodumaja avab esimesena Sibulateel tänavaraamatukogu.
Varnja tänavaraamatukogu avamine
[pullquote]võib meelepärase raamatu vahetada välja mõne teise trükise vastu[/pullquote]Mesi Tare perenaine Herling Mesi: „Innustust saime Tartust ja tema tänavaraamatukogudest. Oleme nelja tegutsemisaasta jooksul palju panustanud kogukonda, algatanud ja kaasa löönud mitmetes üritustes ning see oli vaid loomulik asjade käik. Eesmärk on ikka ja jälle midagi uut kogukonnale ning külastajaile pakkuda.“
Varnjas tegutseb auväärse pika ajalooga Varnja raamatukogu, mis juba 90 aastat kohalikele lugemisrõõmu pakub. Kindlasti ei paku tänavaraamatukogu konkurentsi Varnja päris raamatukogu uhkele kogule. Sooviks on hoopis tõsta Varnja külaliste elamusi ja anda tagasitulekuks põhjuseid. Või kohalikule inimesele anda võimalus ükskõik mis hetkel läbi astuda ja omale sobiv lugemine valida.
Tänavu 4. jaanuaril möödub 210 aastat rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille sünnist.
Aldo Kals, Külauudiste infoveski kauaaegne kirjasaatja, loeb oma kodus reljeefsetes punktikombinatsioonides koostatud kirja. Foto Urmas Saard
[pullquote]Punktkiri jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi viimasel veerandil[/pullquote]Braille kiri ehk punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida loetakse sõrmedega. Kombinatsioonide aluseks on nn. kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon.
Punktkiri jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi viimasel veerandil. Aastakümneid vaid üsna vähe muutunud Braille kirja arendamisele aitas oluliselt kaasa arvutitehnoloogia kasutuselevõtmine. Punktkirjamärgid ja nende kasutamise reeglid on kirjas 2012. aastal Eesti Keele Sihtasutuse väljaandel ilmunud “Eesti punktkirja käsiraamatus“.
Kõige usinamad punktkirjakasutajad on kirja Tartu Emajõe Koolis või Tallinna Heleni Koolis selgeks õppinud pimedad lapsed. Kui koolid lõpetatud, siis punktkirja kasutamine ja punktkirjas raamatute lugemine paraku vähenevad – arvutite ekraanilugemistarkvara ja heliraamatud võimaldavad info kiirema ning ulatuslikuma kättesaadavuse.
Vana kalendri järgi täitus 12. detsembril Lydia Koidula sünnist 175 aastat. Sindi gümnaasiumis tähistati eestlasest esimese tuntuima naisluuletaja, eesti teatri rajaja, näite- ja jutukirjaniku, ühiskonnategelase ning rahvusliku liikumise sümbolkuju juubelipäeva suurepärase kirjandusliku kogunemisega koolimaja aulas.
Lydia Koidula 175. sünniaastapäeva tähistamine Sindi gümnaasiumis. Foto: Urmas Saard
„Kavas olid minu suured näiteringi lapsed ja minu esimese klassi õpilased, kaasatud olid ka vilistlane Georgina Ristoja ja kooli raamatukogu juhataja Imbi Jalakas,” rääkis asetleidnud sündmusest Sindi gümnaasiumi algklasside õpetaja Eneli Arusaar. Tunni jooksul liiguti Koidula elu ja loominguga sünnist surmani. Luuletused põimusid kavasse ühes jutustustega sellest, kuidas ja miks need sündisid. Esinejaid oli kokku 28.
1.a klassi õpilased lugesid luuletust „Kitsetall”, mille poetess kirjutas 139 aastat tagasi. Südant puudutasid „Kodu”, „Tamme ladva vahelt vaatab”, „Jutt”, „Ise”, „Enne surma – Eestimaale”.
Chätlyn Parts luges „Ema süda”. Järgnevalt tuli „Ema süda” esitusele ka koreograafiliselt, mida esitasid nende endi seades Lisette Kandima ja Chätlyn Parts. Tantsiti lumivalgetes kleitides. Georgina Ristoja luges luuletust „Eesti muld ja eesti süda,” mille on tuntuks laulnud ansambel Ruja, ja mida kuulajad võisid helikandjalt kuulda. Rujat kuulates tõusis rahvas lausa püsti. „Luulehommik oli hingepisaraid täis ja mina õnnelik, et saime hinge puudutada.” lausus Arusaar.
30.augustil toimus Otepää Linnaraamatukogus Aru küla raamatu „Kõik teed viivad Arulasse. Päästetud pärimused“ esitlus. Kohe oli tulnud üle paarikümne raamatusõbra.
Raamatu” Kõik teed viivad Arulasse. Päästetud pärimused esitlusel” Otepää linnaraamatukogus. Foto: Monika Otrokova
Raamatu valmimisest, viperustest ja erinevatest Arula lugudest rääkisid Arula küla elanikud. 2019.aastal saab 600. aastat Arula kirjalikust esmamainimisest 1419. aastal. Arula küla raamat ongi pühendatud sellele aastapäevale ning samuti Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. „Raamatu tegemise inspiratsiooniks oli tegelikult Jakob Hurda idee ja üleskutse koguda kokku eesti rahvapärimus, millest, muuseas möödub sellel aastal 130 aastat,“ ütles Arula külavanem Voldemar Tasa.
Eike Tasa rääkis raamatu sünniloost, sellest, kuidas kirjutati projekt, kuidas ideed ellu viidi ja igasugustest apsakatest. „Need lood pole kindlasti mõeldud mitte ainult lugemiseks, vaid ka edasi jutustamiseks, siit leiab põnevat lugemist nii Arula küla elanik, kui ka külaline,“ lisas Eike Tasa.
Raamatu valmimist toetas rahandusministeeriumi kohaliku omavalitsuse programm 2017.aasta vahenditest ja Otepää vallavalitsus. Raamatu saab osta Lutsu talust, eelnevalt kokku leppida tel 521 8653 (Eike Tasa)
Võtikvere raamatuküla pidu on Eestimaa vanim kirjandusfestival – tänavu toimus see 19. aastat –, mille eestvedajaks on Võtikverest pärit kirjanik ja filmitegija Imbi Paju. Raamatuküla patroon on tänavu antropoloog, muinasjutuvestja ja muusik Polina Tšerkassova.
Kirjanik Vahur Afanasev on aanud kätte Elise Rosalie Auna nimelise preemia. Foto: Eveline Kurvits
[pullquote]Kirjanduslikku päeva aitas läbi viia ajakirjanik ja paljude raamatute autor Rein Sikk[/pullquote]Juba neljandat aastat antakse kirjandusfestivalil välja 1880ndate lõpus Võtikveres elanud luuletaja Elise Rosalie Auna nimelist kirjanduspreemiat. Tänavu pälvis kirjanduspreemia kirjanik Vahur Afanasjev Peipsiveere vanausuliste elu käsitleva romaani ”Serafima ja Bogdan” eest.
”Romaan kirjeldab inimlikult ja humoorikalt vanausuliste hirmu nõukogude võimu kui ebajumala ees,” ütles Imbi Paju preemia üleandmisel. ”Tugevad keelekujundid avavad kultuurimaastikku ja vanausuliste elufilosoofiat, kust saadakse tuge elamiseks. Teos suunab pilgu rikka traditsiooni pärandiga vanausuliste elule ja rikastab meie kultuuriteadvust.”
Varem on saanud preemia kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar, Ly Ehin ja Eeva Park. Preemia koosneb kunstnik Lilli-Krõõt Repanu graafilistest taiestest.
Laupäeval, 4. augustil oodatakse kõiki raamatusõpru Võtikverre, kus toimub 19. raamatuküla pidu. Seda viivad läbi kirjandusliku vabaõhusalongi perenaine Imbi Paju ja ajakirjanik Rein Sikk. Mõlemad võivad mitme raamatu autorina ka kirjaniku tiitlit kanda.
Peakorraldaja Imbi Paju, kirjanik Eeva Park ja kunstnik Lilli-Krõõt Repnau Võtikvere raamatpeol 2017. Foto: Riina Mägi
Pidu algab keskpäeval tänavuse raamatuküla patrooni väljakuulutamisega. Tänavune pidu kannab pealkirja “Elukirjade mälumaastikud” ning kirjanduslikus vabaõhusalongis hakatakse uurima, kust on pärit meie elumustrid.
“Meie vaimseid maastikke avab mõneti uue nurga alt kunstidoktor ja ehtekunstnik Kärt Summatavet, kellelt ilmus hiljuti kaks suurepärast raamatut “Loomise vägi. Kihnu Roosi käsitöökogu” ja “Kihnu Roosi kindakirjad”. Kärdiga mõtestamegi rahvakunstiesemetelt pärit mustrite kaudu inimeseks olemise kõrgemat tasandit, uurime, mis on nende mustrite taga ja sees,” ütles Imbi Paju.
Paneb pargi helisema
Niisama olulised, kui mustrid, on ka lood, laulud ja muusikapalad. Antropoloog, muinasjutuvestja, õppejõud ja muusik Polina Tšerkassova jutustabki lugusid ja paneb Võtikvere iidse pargi muusikast helisema. Raamatuhuvilistega tuleb kohtuma ka kirjanik Vahur Afanasjev, kelle Peipsiveere vanausuliste elu käsitlev, ühtaegu traagilise ja koomilise süžeega romaan “Serafima ja Bogdan” sai mullusel kirjanike liidu romaanivõistlusel esikoha ning on lugejate hulgas elavat vastukaja tekitanud.
„Siit ei leia püüdlikult poliitkorrektset ega ühiskonna peavooluarvamustesse passivat nännutamist. Leiab vaid ühe reisikirjelduse, aga seegi pole tavaline turismireis. Rännak kulgeb üheaegselt nii geograafilistel kui mentaal- ja hingemaastikel. Olulised on nii teekond, kui kuhugi jõudmine,“ selgitab raamatu „Kõige pikem teekond“ autor Tauno Jürgenstein.
Tauno Jürgenstein oma esimese raamatu “Kõige pikem teekond” esmaesitlusel Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes. Foto: Urmas Saard
Kuhugi jõudmine seisneb aga kirjutaja arvates eelkõige transformatsioonis, mille poole püüeldakse üksnes selleks, et veelgi enam kohal olla ja nautida teekonna jätkumist. Eile, 29. märtsi õhtupoolikul kohtus Jürgenstein Pärnu Keskuse kolmandal korrusel paikneva Apollo raamatukaupluse lugejatenurka kogunenud suure hulga huvilistega. Ta ise istus kuulajate ees veidi kõrgemal poodiumil, mille kohal rippuvale ekraanile kuvati slaide raamatu tegevuspaikadest ja tegelastest. Poodiumi kõrval asuvale lauale oli laotud veidi püramiidi meenutav raamatute virn. Jürgensteini 360 leheküljelise esikraamatu on trükki toimetanud Hea Tegu Kirjastus. Raamatut toimetas Heli Hallik.
[pullquote]Kas avameelsus tekitas ka kõhklusi või mõtteid midagi välja jätta?[/pullquote]Kohtumisõhtut juhtis ja esitas küsimusi Annelie, keda Jürgenstein tutvustas lugeja, sõbra ja rännukaaslasena. Aga küsimusi võisid teisedki esitada. Juttu oli palju.
Neljapäeval toimub Pärnus järjekordse raamatuesitlus. Selles teadmises pole iseenesest midagi erilist, sest lugemist ilmub praegusel ajal väga palju. „Näib nagu sooviks iga teine olla kirjanik, samas kui lugejaid kipub nappima,“ arutleb Jürgenstein enesekriitiliselt.
Tauno Jürgenstein šipibo indiaanlastega Amazonase džunglis
Igasugune muu meelelahutus nõuab häälekalt suuremat osa ajast endale. Aga kas lugemine on ikka ainult meelelahutus? Sõltub tekstist. Hiina mõttetark Konfutsius olevat juba ammu enne Kristust öelnud: “Ükskõik kui tegusaks ennast ka ei pea, pead sa leidma aega lugemiseks, või loovutama ennast sinu enda valitud ignorantsusele.” Arvatavalt ei mõelnud filosoof öelduga kriminaalromaane, mida tol ajal polnudki, vaid sügavamaid tekste, millega lugeja silmapiiri ja mõistmist avardada.
Võibolla just sellepärast esitlemisele tulev raamat pälvibki meelelahutuslikust jutust pisut enam tähelepanu, et võimaldab lugejal ühiselt peategelasega elukäänakuid kaasa tehes mõtiskleda, kus ta parajasti oma teekonnal viibib? Raamat lubab küsida: kas ma olen jäänud kinni mugavustsooni või kardan ette võtta mõnd salamisi kutsuvat muutust oma elus; kas ma elan täiel rinnal ja tõeliselt elusana või hoiab mind miski tagasi – miski, mis võibolla asub üksnes mu enda peas? Mõnelegi võib raamat pakkuda aga hoopis rõõmsat äratundmist: näe, ma olen julgenud võtta riske ja see on viinud mind elus edasi. Siin on keegi, kelle vastavat teekonda on põnev jälgida.
Halinga valla aukodanik Aldo Kals on koostanud ajalooraamatu „Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse selts 1988-2018“. Trükis valmib 35 pilditahvli ja 20 CD helifailiga varustatult seltsi 30-ks aastapäevaks.
Aldo Kals Tallinna raekojas. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Raamat on kirjalik mälestussammas jaaguplastele[/pullquote]Kals ütleb raamatut tutvustades, et selle käsikirja maht on ligi paarsada arvutilehekülge. Raamat kajastab uusärkamisaega ja sündmusi Pärnu-Jaagupis Eesti taasiseseisvumise taustal, mis leidsid aset põhiliselt aastatel 1988 kuni 1996. Tollel teguderohkel ajajärgul on kümnendiline eel- ja järellugu. Trükise ajaloomälu lisa annab aga teateid kihelkonna minevikust koguni kaheksa sajandi tagusesse aega. „Raamat on kirjalik mälestussammas jaaguplastele, kes julgesid ja suutsid omal jõul 18. juuniks 1989 taastada Vabadussamba! See oli vaid üks tahk seltsi tegevuses, sest taolisi ettevõtmisi lisandus veel kümmekond,“ selgitab eesti ajaloolane Kals, kes palub muinsuskaitse seltsi ajalooraamatust teavitada üle riigi ja ka väljapool Eestit elavaid Jaagupi sõpru.
Ilmunud on Pärnu-Jaagupi üliõpilasselts “Jakobia” almanahh aastatest 1968 – 2018, koostaja ajaloodoktor Aldo Kals, kes ka ise Pärnu-Jaagupi keskkoolis õppinud. Loeme järgmist.
“Jakobia” Soome vapi eeskujul tehtud embleemi autoriks on Külle Jaanits. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Lugedes nähtub esimeste kokkutulekute tohutu entusiasm[/pullquote]2. märtsil 1968 koondusid Pärnu-Jaagupist pärit akadeemiline noorus ja kõrgkoolide vilistlased Tartus kodukohalt nime saanud mitteametlikku üliõpilasseltsi “Jakobia”. Pärnu-Jaagupi akadeemilise nooruse koondumise eellugu ulatub 1960. aastasse, kui EPA ühiselamus said kokku üheksa Pärnu-Jaagupist pärit õppurit. Kahes kroonikaraamatus on andmeid kokku 86 kokkutuleku kohta 1968 – 2017. Juubeliväljaandel on lisad: kokkutulekute kronoloogia, osavõtjad, esindatus kokkutulekutel, Pärnu-Jaagupi kihelkonna nimekate isikute personaalia, biograafika stipendiumi uued annetajad.
“Jakobia” Soome vapi eeskujul tehtud embleemi autoriks on Külle Jaanits. Embleem kaunistab trükise kaant. Seltsi lipuks sini-valge-roheline trikoloog. Kokkusaamised peeti põhiliselt Tartus ülikooli ja EPA tudengite/vilistlaste baasil, väiksem esindatus Tallinna kõrgkoolidest. Igas kogukonnas oma aktivistid, kellest saame hea ülevaate.
Pea seitse aastat tagasi kohtus Kadri Hinrikus Sindi gümnaasiumi nooremate õpilastega Sindi linnaraamatukogus, nüüd kuulasid terase meelega algklasside õpilased lastekirjaniku raamatute esitlust Sindi gümnaasiumi aulas.
Kadri Hinrikus loeb oma loomingut Sindi gümnaasiumi aulasse kogunenud algklasside õpilastele. Foto: Urmas Saard
Kirjanik ladus püstises asetuses kõik oma üheksa raamatut lauale, et uudishimulikud silmapaarid näeksid kogu tema kirjanduslikku loomingut ainsa silmapilguga.
[pullquote]Kas te olete ise hakanud ka naerma, kui oma lugu kirjutate?[/pullquote]„Minu vend on minust kolm aastat vanem. Tema kõrvalt õppisin lugema. Mina lugesin Sipsikut, Astrid Lindgreni lugusid ja teisi lasteraamatuid, mis minu lapsepõlves olid kättesaadavad,“ alustas Hinrikus.
„Et ei unustaks ära, kuidas meie vanavanemad kunagi elasid, kogusin lugusid juba kümme aastat tagasi. Ema ja isa mälestustest sündisidki kaks esimest raamatut.“ Esimesena valminud raamat “Miia ja Friida” jõudis lugejateni 2008. aastal. Kuidas kohtusid raamatus kaks pisikest tüdrukut? Oma ema, isa ja tädi lapsepõlve jutustustustele kirjutas ta juurde mõne loo ka enda mälestustest ja täiendas seda fantaasia killukestega.
Lasteraamatu “Konnapoiste talvejutud” autorid Risto Kask ja Kadri Veersalu kingivad Eesti Vabariigi juubeli puhul lasteaedadele 100 raamatut. Eesmärgiks on lasteaedade raamatuvalikut mitmekesistada ning kutsuda lapsi üles lugema.
Lasteraamatu “Konnapoiste talvejutud” autorid Risto Kask ja Kadri Veersalu kingivad Eesti Vabariigi juubeli puhul lasteaedadele 100 raamatut. Foto: pressisõnumiga
Kampaania käigus kingitakse raamatud 29-le lasteaiale Tallinnas, Harjumaal ja Tartumaal. Oma ettepaneku lasteaedade osas tegid 32 inimest Facebookis avaldatud üleskutse põhjal. Raamatud kingitakse ka Tallinna Lastehaiglale.
“Kuna tänavune talv on olnud küllaltki lumevaene ja pime ning õigeteks talvisteks tegevusteks võimalust ei ole olnud, tekkis mõte midagi selle olukorra parandamiseks ette võtta. Otsustasime kinkida lasteaedadele mõned raamatud,” ütles raamatu autor Risto Kask. “Algul mõtlesime, et see number võiks olla 50. Kuna ettepanekuid tuli arvatust rohkem, otsustasime kinkida sada raamatut.”
Raamat “Konnapoiste talvejutud” räägib kahe konna tegevusest talvises metsas. Raamatu tekstid on kirjutanud Risto Kask ning illustreerinud Kadri Veersalu. Raamat anti välja 2015. aastal ning seda toetasid Hooandja vahendusel 64 inimest.
“Toetame Eesti Vabariigi juubeliaasta väärtuseid. Lapsed kujundavad meie kõigi tulevikku. Seega on väga tähtis, et nende arenguteel oleks lisaks rutiinile piisavalt mõnusat ajaveetmist ja mälestusi. Raamatud pakuvad selle jaoks suurepärase võimaluse,” lisas Kask.
Raamatud jõuavad lasteaedadesse enne 24. veebruari.
„Vahtrake“ on Sindi gümnaasiumi almanahh, mis viie aasta möödumise järel taas ennast ilmutab. Põhjust selleks annab Sindi kooli 180. sünnipäev.
Vahtrake 2017. Foto: Urmas Saard
Seitsmekümne ja enama leheküljeline A3 formaadis raamat jätkab eelkäijaga enamvähem samas mahus, aga mustvalged illustratsioonid on asendunud värvilistega. Kui 2012. aastal koondati kaante vahele üksnes õpilaste looming, siis nüüd saavad sõna ka mitmed õpetajad.
„Esimene asi, mida märkad, on ajale jalgu jäänud punased tellised, millest peahoone ehitatud on. Need kivid on küll räsitud, kuid õhkavad turvalisust,“ kirjutab 8. klassi õpilane Ege-Rea Jantson, kelle tähelepanek on asetatud lugudest kohe päris raamatu algusesse.
Aga Sindi kooli ajalugu ei alga 117 aastat tagasi valminud punastest tellistest hoonega. Marko Šorin, Sindi gümnaasiumi vilistlane ja endine Sindi linnapea, kirjutab kokkuvõtvalt kolmel leheküljel ja kümne fotoga kaunistatult oma kooli ajaloost, mis algas 1837. a 1. jaanuaril. Sindi vabriku omanik Johann Christoph Wöhrmann avas välismaalastest töötajate lastele elementaarkooli, millele sai 20. aprillil haridusministeeriumi kinnituse.
Peeter Popp tänab ansamblit Syrius enda koostatud väikese raamatuga, mis neil päevil trükist ilmus.
50 aastat Syriust. Foto: Urmas Saard
Eessõnas meenutab Popp „kuldseid kuuekümnendaid“, kui biitlitest alguse saanud biitmuusika-vaimustus levis kulutulena üle maailma. Samal kümnendil sündis Eestiski sadakond kitarriansamblit. Ta ütleb, et ilmselt esimesena Eestis ja ühena vähestest kogu maailmas on suutnud 50 aastat koos püsida ja tegutseda ansambel Syrius, kes tänavu pühitseb oma juubelit. Seda silmas pidades pani ta kokku rohkete piltidega illustreeritud raamatukese, millest saab lugeda liikmete mälestusi ja autori kogutud muid märkmeid.
Juba sellel laupäeval, 7. oktoobril algusega kell 19.00 toimub Pärnus Nooruse Maja uue hooaja avapidu, kus tantsuks mängib ansambel Syrius. Nende viimane suure publiku ees esinemine toimus tänavusel Sindi Rockil ja raamatu lõpust leiab ka sellest sündmusest paar fotot. Kellel huvi ja võimalust, tasub tingimata läbitud 50 aastaga tutvuda.
Kultuuriseltsi Tulused lahutamatu nelik koosseisus Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd ja Timo Dreimann esitasid eile õhtul Pärnus Koidula ausamba juures terve tunni kestnud kirjanduslik-muusikalise etenduse “Siuru 100. Kohtumised pargis”, mis jutustas kirjandusrühmituse Siuru loomingulist tegevust kuni 1919. aastani.
Timo Dreimann, Krista Nõmm, Jaak Känd ja Liina Hansen Pärnu Koidula pargis. Foto: Urmas Saard
Koidula parki kogunes umbes poolsada kirjandushuvilist, kes kuulasid huviga Marie Underi, Artur Adsoni, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Friedebert Tuglase ja Johannes Semperi loomingut, mida omakorda kaunistasid Timo Dreimanni esitatud Raimond Valgre loodud muusikapalad. Selgitavad vahetekstid Siuru plahvatuslikust loomingulisest tegutsemisest aastatel 1917-1919 valis välja ja kandis ette Jaak Känd. „Kava kokkupanekul oleme kasutanud kirjanike loomingut, mälestusteraamatuid Artur Adsoni „Siuru-raamat“, Henrik Visnapuu „Päike ja jõgi“, raamatuid „Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus“ ja Ivar Grünthali „Müütide maagia“ ning Sirje Kiini artiklit maikuises Sirbis „Mida on siurulastel meile öelda?“,“ ütles Känd sissejuhatuseks.
Pikemalt tsiteeris ta kirjandusteadlast Sirje Kiini ajalehes Sirp avaldatud artikli põhjal: „Siuru näol on tegemist eesti kultuuriloo tähtsaima modernistliku rühmitusega, tõeliste kultuuri- ja kirjanduslike revolutsionääridega, kes panid Esimesest maailmasõjast vapustatud vaimsetele ja majandusraskustele vaatamata toime omamoodi kultuuriime. Olukorras, kus kirjanikel alles puudus oma koondav ning kaitsev organisatsioon, kus oli väga raske, kui mitte võimatu raamatuid välja anda, õnnestus noortel, veel üsna tundmatuil autoreil anda paari-kolme aasta jooksul välja 25 raamatut ning koguteost. See oli nooruslikult tormakas, vaimu vabastav raamatutulv, mis paisati sõjaajal täiesti kängunud raamatuturule. Kogu toonane kultuurielu ja avalik tähelepanu hakkas keerlema just selle rühmituse kirjanike ümber.“
Eesti Kirikute Nõukogu projekt „Teeliste kirikud 2017“ on valmis saanud ning pühakojad üle Eestimaa ootavad teelisi.
“Teeliste kirikud 2017”. Foto: Urmas Saard
Kirikute nõukogu egiidi all valminud teatmik „Teeliste kirikud 2017“ on käepärane abivahend turistidele ja matkajatele, tutvustades eesti ja inglise keeles 449 pühakoda. Teatmik annab informatsiooni kirikute ajaloost, vaatamisväärsustest, suvistest lahtioleku- ja jumalateenistuste aegadest, samuti leiab teatmikust teavet pühakodades toimuvatest kirikukontsertidest ning majutusvõimalustest.
Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel kirjutab teatmiku avasõnas: ”Argielu omandab igavikulise mõõtme kokkupuutes pühadusega. Nii leiab filosoof Mircea Eliade. Pühadust ja pühadusetunnet ei kogeta alati ja igal pool. See on raskesti seletatav. Ometi on ta olemas. Sakraalruumi sisenedes astume otsekui teise aegruumi. Üle aja kõrgub ajatu, üle inimliku – jumalik.
Pärnu kirjandusõhtute seitsmes hooaeg lõpetati eilse kogunemisega kohvikus Versus, kus kuuldi kõige värskemat loomingut pealinnast Võrumaani. Taas tullakse kokku oktoobri teisel laupäeval.
Versuse kirjandusõhtul esinejate ühispilt. Foto: Urmas Saard
Kirjandusõhtut juhtis (:)kivisildnik, oma loomingut esitlesid Lauriito Meriloo, Margit Peterson, Alari Janson, Kerttu Rakke, Elis Kajo, Elina Allas, Riina Eigi ja Kristina Ruder. Vahepeal käis laval ka Mai Angerjärv, Pärnust pärit räppar. Samuti luges Belka ehk Ivo Orav paar luuletust.
Muusikalist vaheldust pakkus Kristel Mägedi lõõtsa ja lauluga. Ka Alari Jansonil oli tavapärasel kombel laululugu kaasas, haaras seinalt kitarri ja esitas ühe loo. Kirjandusõhtu ametliku osa järel ja pimeduse saabudes jäi kauemaks laulma Tajo Kadajas.
Esimesena sai sõna Lauriito Meriloo, kes sattus oma vaimuvara esitamisest sedavõrd hoogu, et luges värsse ka tänavale värsket õhku hingama kogunenud kirjandusrahvale.
„Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki,“ kirjutab Heli Künnapas oma raamatus „Minu ilus elu maal“ ja tunnistab, et iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks.
Heli Künnapas. Foto: Urmas Saard
Kindlasti köidab autori selgus ka lugejat, kes tunneb kiiresti ära, kas kirjanik teab või ei tea, millest ta räägib. Heli teadmine ei tekita kahtlust. Hea vestluskaaslasena teab ta vastata küsimustele ka siis, kui küsijal puudub piisav selgus küsimuse sõnastamiseks. Meie jutuajamine toimus Pärnus Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmanda korruse Piano kohvikus vabalt kulgeva vestlusena, ilma usutluseks ettevalmistatud küsimuste ja vastuste vooruta.
Urmas: „Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana…,“ ütleb sinu tegelane sarja „Mõni õhtu romantikat“ teise raamatu esimeses loos. Oled kohe saamas oma jutustuse minategelasega samaealiseks. Kuidas tunned sina ennast selles teadmises?
Heli: Ma ei tunne, et oleksin vanem kui olin kahekümneviieselt. Loomulikult kümne aasta tagustele aegadele mõeldes olen nüüdseks targem ja kogenum. Tegutsemisrõõmu ja võimalusi on aga nüüdseks hulga rohkem, sest olen kogu aeg liikunud selle poole, mis tõesti silma särama paneb ja millega tegeleda tahaks.
Algaval nädalal toimub kirjastuse Heli Kirjastus auhinnamäng Tre Raadio hommikuprogrammis, kus tutvustatakse sarja “Mõni õhtu romantikat” ning sarja teist raamatut “Mu koju tood sa”. Kõigil kuulajatel on võimalus igal hommikul osaleda SMS mängus. Selleks tuleb SMSiga vastata saatejuhtide esitatud küsimusele. Kogu nädala jooksul loositakse hommikuprogrammi lõpus välja üks raamat “Mu koju tood sa”.
Heli Künnapas oma sünnipäevanädalal TreRaadio ees. Foto: Urmas Saard
Käesoleval nädalal kolmekümneviieseks saav Pärnumaalt pärit kirjanik Heli Künnapas lõi Heli Kirjastuse 2015.aastal, kui ta avaldas oma reaalelulise teose “Minu ilus elu maal”. Algselt oli kirjastus mõeldud vaid Heli enda raamatute avaldamiseks, kuid nüüdseks on kirjastuse kaudu avaldatud Heli enda ning mitme teise autori raamatuid. Siiski on tegemist väikese üheinimese kirjastusega.
Eelmise aasta lõpus alustas Heli Künnapas sarja “Mõni õhtu romantikat” avaldamist ja kirjutamist. Sellesse sarja kuuluvad kergemad romantilised teosed, mis ilmuvad üle kuu. Esimene raamat oli “Jõuluks koju”, veebruaris ilmus sarja teine raamat “Mu koju tood sa”. Selle sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Raamatuid ühendab tegevuskoht, sest sarja kõigi raamatute tegevus toimub Pärnumaal. Enamasti Pärnu-Jaagupis ja Pärnus.
“Mu koju tood sa” peategelane on Katrin, kes valitsuse vahetumise tõttu kaotab töökoha ministrina. Ta tuleb tagasi Pärnu-Jaagupisse, kust on pärit ning asub tööle ajalooõpetajana. Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri kaudu puutub Katrin kokku perevägivalla teemaga.
Eile õhtul Pärnu kohvikus Versus toimunud järjekordne kirjandusõhtu ilma (:)kivisildniku suunavate küsimusteta kujunes pikaks vabaks vestluseks, mille kulgu kasutasid oma loomingu tutvustamiseks Lea Jaanimaa, Heli Künnapas, Helle Toomingas ja Elo Maalinn.
Margit Peterson ja Helle Toomingas. Foto: Urmas Saard
Kirjandusõhtust võttis osa ka Murru külas elav tagasihoidliku loomuga kunstnik ja poetess Tiiu Lehiste, kellele tänavu jaanuaris omistati ühena kahest inimesest Are valla aasta tegija aunimetus. Kunstiloomingu ja kirjandusliku tegevusega silmapaistnud Tiiu Lehistelt ilmus kolmas luulekogu “Valgelind”. Luuletaja 72 leheküljeline kogumik annab autori ütlusel sõna väe ja pildi abil tekitatud sünnenergiaga aimu metsade tagusest maailmast.
Paar nädalat tagasi kirjutas Margit Peterson oma veebimärkmikus, et tal on olemas kõik Tiiu Lehiste luuleraamatud ja need muidugi ka läbi loetud. Viimast luuleraamatut peab kirjandusõhtute eestvedaja kõige paremaks ja ilusamaks. „Kui ma ausalt ütlen, siis illustratsioonid on väga luuleluuselikud. Kui ma ei teaks, et need on autori enda tehtud, arvaks ma, et Luule Luuse ongi raamatu illustreerinud,“ kirjutas Peterson. Kunsti õppis “Valgelinnu“ looja Luule Luuse käe all.
Mullu sügisel täitus Debora Vaarandi sünnist 100 ja Betti Alveril 110 aastat. Mõlemat poetessi meenutavad kirjanduslik-muusikalise kavaga Timo Dreimann, Krista Nõmm, Liina Hansen ja Jaak Känd, kes nüüd jõuavad ka Sindi kirjandusrahva juurde.
Timo Dreimann, Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd Pärnus eakate avahoolduskeskuses. Foto: erakogust
Loominguõhtu toimub Sindi linnaraamatukogus 15. veebruaril, algusega kell 17.00. Jaak Känd ütles, et varem on sama kava ja koosseisuga esinetud Pärnus eakate avahoolduskeskuses ja restoranis Cafe Grand. „Krista loeb Debora, Liina Betti loomingut. Minult on vahetekstid. Timo esitab Betti ja Debora sõnadele kirjutatud laule ja saadab ennast süntesaatoril või klaveril.“ selgitas Känd. „Lauludeks olid „Ei vaibu“ (Podelski/Alver), „Kaks saarlast“ (Tubin/Alver), „Rannakolhoosis“ (Ojakäär/Vaarandi) ja „Saaremaa valss“ (Valgre/Vaarandi)“.
Debora Vaarandi
Hulgaliselt tundelüürikat ja lüürilis-filosoofilisi luuletusi kirjutanud Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916. aastal Võrus, aga lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. 1946. aastal haigestus poetess tuberkuloosi. Nõmmel asuvas Kivimäe haiglas kirjutaski Vaarandi luuletuse “Talgud Lööne soos”, mille lõpuosa valis Raimond Valgre „Saaremaa valsi“ sõnadeks. Luuletuse “Eesti mullad” eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. Vaarandilt on ilmunud 6 erinevat luulekogu, üks valikkogu, mälestusteraamat „Aastad ja päevad“. Ta on palju tõlkinud vene ja saksa autorite loomingut.
Kõige paremini on Debora Vaarandi loomingu kohta öelnud tema eluaegne sõber luuletaja August Sang: „Äärmiselt eestipärane, põhjamaine temperament avaldub Debora värssides. Vaarandile pole luule aktuaalsus mingi probleem. Ta luuletab lihtsalt oma isiklikest elamustest, kuid ta tunneb niivõrd sisse sellesse suurde aega, milles ta elab, et märkamatult on ta luuletustes sees ka kõik need suured teemad, millele kuju leidmisega peaks heitlema mõni vähem spontaanne luuletaja …“
Betti Alver
Betti Alver, kodanikunimega Elisabet Lepik, sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval.
Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arenguteest. Koolipõlves huvitus Alver võrdväärselt nii kirjandusest kui ka muusikast. Gümnaasiumi viimases klassis kirjutas ta romaani “Tuulearmuke”, mille Tuglase soovitusel saatis “Looduse” romaanivõistlusele, kus võitis teise auhinna. Esikraamat trükiti 1927. aastal.
Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.
Lea Jaanimaa ja Margit Peterson (:)kivisildniku seltsis. Foto: Urmas Saard
Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.
Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade
Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“
(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.
Käesolev aasta on nimetatud rahvusvaheliselt Shakespeare`i aastaks. Kevadel möödus William Shakespeare’i surmast 400 aastat. Seega võeti täiesti mõistetavalt alanud nädala Briti päevade kavasse ka ingliskeelse kirjanduse suurkuju, näitekirjanik ja renessansiajastu Inglismaa luuletaja.
Pärnu kolledži välistudengid lugesid Shakespeare’i. Foto: Urmas Saard
Pärnus Briti päevi korraldav Estobrit MTÜ, samuti kultuuriselts Tulused ja Pärnu kolledži tudengiteater K-äng2 palusid kirjandushuvilisi külastada täna kohvikut Versus, kus toimus Shakespeare`ile pühendatud teemaõhtu „Shakespeare mere ääres ehk Shakespeare by the Sea“
Esmalt esitas tudengiteater Meelis Sarve lavastuses kohvikukollaaži “Will”. Will – see on tsitaatide, mõtteterade ja värsside kollaaž suurelt sõnameistrilt kerges ja karges kohvikumiljöös. Lava ees kahe laua ääres istusid toolidele Mari-Ann Vunk, Sandra Lillepa, Kristin Pärna ja Karl Karu. Meelis Sarv võttis ühe haigestunud näitleja rolli viimasel hetkel endale ja kehastus kelneriks. Vähem kui poole tunni pikkune etendus viis õhtukülalised kuninganna Elizabethi aegsesse Shakespeare’i maailma.
Pärast etendust kuulis kohvikurahvas kirjaniku sonette Shakespeare’i emakeeles, lisaks tosinas võõrkeeles ja kõiki esitatud luuletusi loeti ka eesti keeles ning Anne Sepping vahendas kuuldut omakorda veel viipe keeles.
Kolmapäeval, 1. juunil, lastekaitsepäeval algusega kell 18 jookseb Contra Võru linnastaadionil oma elu 50. maratoni. 1. juuni sai valitud seetõttu, et just sel päeval saab Contra maratonivanuseks, ehk 42,195 aastaseks.
Contra. Foto: Urmas Saard
Et on lastekaitsepäev, stardib koos Contra ja teiste maratonijooksjatega koos samal ajal ja samal rajal lastejooks. Lapsed läbivad vastavalt soovile 1-3 staadioniringi, seejärel jätkavad maratonijooksjad vabamas vees oma 105 ringi mõõtmist.
Umbes vahemikus 10 km – 20 km teeb Contra enda peal inimkatse – kas suudab 10 km järjest peast luuletusi lugeda, ise samal ajal joostes.
Maratonijooksjaid ei lubata rajale piiramatult, aga selle pressiteate kirjutamise ajal on igatahes veel vabu kohti. Osavõtumaks on 42,19 EUR, registreerida saab urvaste@gmail.com või 52 83540, maksmine kohapeal.
Staadionil tegutseb Võrumaa Spordiliidu spordikohvik, saab ennustada Contra lõpptulemust, täpsematele auhinnad Silja Spordilt ja Georgi Hotellilt. Kõik tulud lähevad Võrumaa noorsportlaste toetamise fondi.
Maratonile saab kaasa elama tulla tasuta, tasuta on mõistagi ka lastejooksud, vaid ennustusvõistluses osalejatelt ootame väikest annetust.
23. aprillil, raamatu ja roosi päeval, saavad alguse kirjandusfestival Prima Vista eelüritused. Mitmekesine programm kulgeb paralleelselt Tartu Kaubamaja Apollos ja Tartu Tähetornis.
Sarnaselt varasematele aastatele jagatakse Tartu Kaubamajas külastajatele roose, mis kingituna kaubamaja Apollo poe müüjale, annavad vastukingiks raamatu. Lisaks roosidele ja raamatutele jagatakse sel päeval Apollos ka raamatusoovitusi. Külastajatele annavad päeva jooksul nõu Vahur Afanasjev, Mati Laos, Merle Liivak, Piret Bristol ja Mart Kivastik.
Sel aastal seab end kirjanduse lainele Tartu Ülikooli muuseum koos filiaalidega. Põhjuse selleks annab hiljuti Tartule omistatud UNESCO kirjanduslinna tiitel. Tähenduslikult kulgeb just Tartu Tähetorni juurest UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Struve kaar.
Raamatu ja roosi päeva põhiprogrammi raskuskese langebki Struve kaarel paiknevale Tartu Tähetornile, kus lisaks päev otsa kestvale raamatulaadale pakutakse tasuta ulmekirjanduse- ja filmide teemalisi programme nii lastele kui täiskasvanutele, mis haakuvad festivali peateemaga Müstifikatsioon. Programm tähetornis kulmineerub kirjanduskonkursi „Esimene samm” laureaadi väljakuulutamise ja esinemisega. Loe edasi: Raamatud ja roosid vallutavad nädalavahetusel Tartu
