Võtikvere raamatuküla pidu on Eestimaa vanim kirjandusfestival – tänavu toimus see 19. aastat –, mille eestvedajaks on Võtikverest pärit kirjanik ja filmitegija Imbi Paju. Raamatuküla patroon on tänavu antropoloog, muinasjutuvestja ja muusik Polina Tšerkassova.
Kirjanik Vahur Afanasev on aanud kätte Elise Rosalie Auna nimelise preemia. Foto: Eveline Kurvits
[pullquote]Kirjanduslikku päeva aitas läbi viia ajakirjanik ja paljude raamatute autor Rein Sikk[/pullquote]Juba neljandat aastat antakse kirjandusfestivalil välja 1880ndate lõpus Võtikveres elanud luuletaja Elise Rosalie Auna nimelist kirjanduspreemiat. Tänavu pälvis kirjanduspreemia kirjanik Vahur Afanasjev Peipsiveere vanausuliste elu käsitleva romaani ”Serafima ja Bogdan” eest.
”Romaan kirjeldab inimlikult ja humoorikalt vanausuliste hirmu nõukogude võimu kui ebajumala ees,” ütles Imbi Paju preemia üleandmisel. ”Tugevad keelekujundid avavad kultuurimaastikku ja vanausuliste elufilosoofiat, kust saadakse tuge elamiseks. Teos suunab pilgu rikka traditsiooni pärandiga vanausuliste elule ja rikastab meie kultuuriteadvust.”
Varem on saanud preemia kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar, Ly Ehin ja Eeva Park. Preemia koosneb kunstnik Lilli-Krõõt Repanu graafilistest taiestest.
Laupäeval, 4. augustil oodatakse kõiki raamatusõpru Võtikverre, kus toimub 19. raamatuküla pidu. Seda viivad läbi kirjandusliku vabaõhusalongi perenaine Imbi Paju ja ajakirjanik Rein Sikk. Mõlemad võivad mitme raamatu autorina ka kirjaniku tiitlit kanda.
Peakorraldaja Imbi Paju, kirjanik Eeva Park ja kunstnik Lilli-Krõõt Repnau Võtikvere raamatpeol 2017. Foto: Riina Mägi
Pidu algab keskpäeval tänavuse raamatuküla patrooni väljakuulutamisega. Tänavune pidu kannab pealkirja “Elukirjade mälumaastikud” ning kirjanduslikus vabaõhusalongis hakatakse uurima, kust on pärit meie elumustrid.
“Meie vaimseid maastikke avab mõneti uue nurga alt kunstidoktor ja ehtekunstnik Kärt Summatavet, kellelt ilmus hiljuti kaks suurepärast raamatut “Loomise vägi. Kihnu Roosi käsitöökogu” ja “Kihnu Roosi kindakirjad”. Kärdiga mõtestamegi rahvakunstiesemetelt pärit mustrite kaudu inimeseks olemise kõrgemat tasandit, uurime, mis on nende mustrite taga ja sees,” ütles Imbi Paju.
Paneb pargi helisema
Niisama olulised, kui mustrid, on ka lood, laulud ja muusikapalad. Antropoloog, muinasjutuvestja, õppejõud ja muusik Polina Tšerkassova jutustabki lugusid ja paneb Võtikvere iidse pargi muusikast helisema. Raamatuhuvilistega tuleb kohtuma ka kirjanik Vahur Afanasjev, kelle Peipsiveere vanausuliste elu käsitlev, ühtaegu traagilise ja koomilise süžeega romaan “Serafima ja Bogdan” sai mullusel kirjanike liidu romaanivõistlusel esikoha ning on lugejate hulgas elavat vastukaja tekitanud.
„Siit ei leia püüdlikult poliitkorrektset ega ühiskonna peavooluarvamustesse passivat nännutamist. Leiab vaid ühe reisikirjelduse, aga seegi pole tavaline turismireis. Rännak kulgeb üheaegselt nii geograafilistel kui mentaal- ja hingemaastikel. Olulised on nii teekond, kui kuhugi jõudmine,“ selgitab raamatu „Kõige pikem teekond“ autor Tauno Jürgenstein.
Tauno Jürgenstein oma esimese raamatu “Kõige pikem teekond” esmaesitlusel Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes. Foto: Urmas Saard
Kuhugi jõudmine seisneb aga kirjutaja arvates eelkõige transformatsioonis, mille poole püüeldakse üksnes selleks, et veelgi enam kohal olla ja nautida teekonna jätkumist. Eile, 29. märtsi õhtupoolikul kohtus Jürgenstein Pärnu Keskuse kolmandal korrusel paikneva Apollo raamatukaupluse lugejatenurka kogunenud suure hulga huvilistega. Ta ise istus kuulajate ees veidi kõrgemal poodiumil, mille kohal rippuvale ekraanile kuvati slaide raamatu tegevuspaikadest ja tegelastest. Poodiumi kõrval asuvale lauale oli laotud veidi püramiidi meenutav raamatute virn. Jürgensteini 360 leheküljelise esikraamatu on trükki toimetanud Hea Tegu Kirjastus. Raamatut toimetas Heli Hallik.
[pullquote]Kas avameelsus tekitas ka kõhklusi või mõtteid midagi välja jätta?[/pullquote]Kohtumisõhtut juhtis ja esitas küsimusi Annelie, keda Jürgenstein tutvustas lugeja, sõbra ja rännukaaslasena. Aga küsimusi võisid teisedki esitada. Juttu oli palju.
Neljapäeval toimub Pärnus järjekordse raamatuesitlus. Selles teadmises pole iseenesest midagi erilist, sest lugemist ilmub praegusel ajal väga palju. „Näib nagu sooviks iga teine olla kirjanik, samas kui lugejaid kipub nappima,“ arutleb Jürgenstein enesekriitiliselt.
Tauno Jürgenstein šipibo indiaanlastega Amazonase džunglis
Igasugune muu meelelahutus nõuab häälekalt suuremat osa ajast endale. Aga kas lugemine on ikka ainult meelelahutus? Sõltub tekstist. Hiina mõttetark Konfutsius olevat juba ammu enne Kristust öelnud: “Ükskõik kui tegusaks ennast ka ei pea, pead sa leidma aega lugemiseks, või loovutama ennast sinu enda valitud ignorantsusele.” Arvatavalt ei mõelnud filosoof öelduga kriminaalromaane, mida tol ajal polnudki, vaid sügavamaid tekste, millega lugeja silmapiiri ja mõistmist avardada.
Võibolla just sellepärast esitlemisele tulev raamat pälvibki meelelahutuslikust jutust pisut enam tähelepanu, et võimaldab lugejal ühiselt peategelasega elukäänakuid kaasa tehes mõtiskleda, kus ta parajasti oma teekonnal viibib? Raamat lubab küsida: kas ma olen jäänud kinni mugavustsooni või kardan ette võtta mõnd salamisi kutsuvat muutust oma elus; kas ma elan täiel rinnal ja tõeliselt elusana või hoiab mind miski tagasi – miski, mis võibolla asub üksnes mu enda peas? Mõnelegi võib raamat pakkuda aga hoopis rõõmsat äratundmist: näe, ma olen julgenud võtta riske ja see on viinud mind elus edasi. Siin on keegi, kelle vastavat teekonda on põnev jälgida.
Halinga valla aukodanik Aldo Kals on koostanud ajalooraamatu „Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse selts 1988-2018“. Trükis valmib 35 pilditahvli ja 20 CD helifailiga varustatult seltsi 30-ks aastapäevaks.
Aldo Kals Tallinna raekojas. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Raamat on kirjalik mälestussammas jaaguplastele[/pullquote]Kals ütleb raamatut tutvustades, et selle käsikirja maht on ligi paarsada arvutilehekülge. Raamat kajastab uusärkamisaega ja sündmusi Pärnu-Jaagupis Eesti taasiseseisvumise taustal, mis leidsid aset põhiliselt aastatel 1988 kuni 1996. Tollel teguderohkel ajajärgul on kümnendiline eel- ja järellugu. Trükise ajaloomälu lisa annab aga teateid kihelkonna minevikust koguni kaheksa sajandi tagusesse aega. „Raamat on kirjalik mälestussammas jaaguplastele, kes julgesid ja suutsid omal jõul 18. juuniks 1989 taastada Vabadussamba! See oli vaid üks tahk seltsi tegevuses, sest taolisi ettevõtmisi lisandus veel kümmekond,“ selgitab eesti ajaloolane Kals, kes palub muinsuskaitse seltsi ajalooraamatust teavitada üle riigi ja ka väljapool Eestit elavaid Jaagupi sõpru.
Ilmunud on Pärnu-Jaagupi üliõpilasselts “Jakobia” almanahh aastatest 1968 – 2018, koostaja ajaloodoktor Aldo Kals, kes ka ise Pärnu-Jaagupi keskkoolis õppinud. Loeme järgmist.
“Jakobia” Soome vapi eeskujul tehtud embleemi autoriks on Külle Jaanits. Foto: Urmas Saard
[pullquote]Lugedes nähtub esimeste kokkutulekute tohutu entusiasm[/pullquote]2. märtsil 1968 koondusid Pärnu-Jaagupist pärit akadeemiline noorus ja kõrgkoolide vilistlased Tartus kodukohalt nime saanud mitteametlikku üliõpilasseltsi “Jakobia”. Pärnu-Jaagupi akadeemilise nooruse koondumise eellugu ulatub 1960. aastasse, kui EPA ühiselamus said kokku üheksa Pärnu-Jaagupist pärit õppurit. Kahes kroonikaraamatus on andmeid kokku 86 kokkutuleku kohta 1968 – 2017. Juubeliväljaandel on lisad: kokkutulekute kronoloogia, osavõtjad, esindatus kokkutulekutel, Pärnu-Jaagupi kihelkonna nimekate isikute personaalia, biograafika stipendiumi uued annetajad.
“Jakobia” Soome vapi eeskujul tehtud embleemi autoriks on Külle Jaanits. Embleem kaunistab trükise kaant. Seltsi lipuks sini-valge-roheline trikoloog. Kokkusaamised peeti põhiliselt Tartus ülikooli ja EPA tudengite/vilistlaste baasil, väiksem esindatus Tallinna kõrgkoolidest. Igas kogukonnas oma aktivistid, kellest saame hea ülevaate.
Pea seitse aastat tagasi kohtus Kadri Hinrikus Sindi gümnaasiumi nooremate õpilastega Sindi linnaraamatukogus, nüüd kuulasid terase meelega algklasside õpilased lastekirjaniku raamatute esitlust Sindi gümnaasiumi aulas.
Kadri Hinrikus loeb oma loomingut Sindi gümnaasiumi aulasse kogunenud algklasside õpilastele. Foto: Urmas Saard
Kirjanik ladus püstises asetuses kõik oma üheksa raamatut lauale, et uudishimulikud silmapaarid näeksid kogu tema kirjanduslikku loomingut ainsa silmapilguga.
[pullquote]Kas te olete ise hakanud ka naerma, kui oma lugu kirjutate?[/pullquote]„Minu vend on minust kolm aastat vanem. Tema kõrvalt õppisin lugema. Mina lugesin Sipsikut, Astrid Lindgreni lugusid ja teisi lasteraamatuid, mis minu lapsepõlves olid kättesaadavad,“ alustas Hinrikus.
„Et ei unustaks ära, kuidas meie vanavanemad kunagi elasid, kogusin lugusid juba kümme aastat tagasi. Ema ja isa mälestustest sündisidki kaks esimest raamatut.“ Esimesena valminud raamat “Miia ja Friida” jõudis lugejateni 2008. aastal. Kuidas kohtusid raamatus kaks pisikest tüdrukut? Oma ema, isa ja tädi lapsepõlve jutustustustele kirjutas ta juurde mõne loo ka enda mälestustest ja täiendas seda fantaasia killukestega.
Lasteraamatu “Konnapoiste talvejutud” autorid Risto Kask ja Kadri Veersalu kingivad Eesti Vabariigi juubeli puhul lasteaedadele 100 raamatut. Eesmärgiks on lasteaedade raamatuvalikut mitmekesistada ning kutsuda lapsi üles lugema.
Lasteraamatu “Konnapoiste talvejutud” autorid Risto Kask ja Kadri Veersalu kingivad Eesti Vabariigi juubeli puhul lasteaedadele 100 raamatut. Foto: pressisõnumiga
Kampaania käigus kingitakse raamatud 29-le lasteaiale Tallinnas, Harjumaal ja Tartumaal. Oma ettepaneku lasteaedade osas tegid 32 inimest Facebookis avaldatud üleskutse põhjal. Raamatud kingitakse ka Tallinna Lastehaiglale.
“Kuna tänavune talv on olnud küllaltki lumevaene ja pime ning õigeteks talvisteks tegevusteks võimalust ei ole olnud, tekkis mõte midagi selle olukorra parandamiseks ette võtta. Otsustasime kinkida lasteaedadele mõned raamatud,” ütles raamatu autor Risto Kask. “Algul mõtlesime, et see number võiks olla 50. Kuna ettepanekuid tuli arvatust rohkem, otsustasime kinkida sada raamatut.”
Raamat “Konnapoiste talvejutud” räägib kahe konna tegevusest talvises metsas. Raamatu tekstid on kirjutanud Risto Kask ning illustreerinud Kadri Veersalu. Raamat anti välja 2015. aastal ning seda toetasid Hooandja vahendusel 64 inimest.
“Toetame Eesti Vabariigi juubeliaasta väärtuseid. Lapsed kujundavad meie kõigi tulevikku. Seega on väga tähtis, et nende arenguteel oleks lisaks rutiinile piisavalt mõnusat ajaveetmist ja mälestusi. Raamatud pakuvad selle jaoks suurepärase võimaluse,” lisas Kask.
Raamatud jõuavad lasteaedadesse enne 24. veebruari.
„Vahtrake“ on Sindi gümnaasiumi almanahh, mis viie aasta möödumise järel taas ennast ilmutab. Põhjust selleks annab Sindi kooli 180. sünnipäev.
Vahtrake 2017. Foto: Urmas Saard
Seitsmekümne ja enama leheküljeline A3 formaadis raamat jätkab eelkäijaga enamvähem samas mahus, aga mustvalged illustratsioonid on asendunud värvilistega. Kui 2012. aastal koondati kaante vahele üksnes õpilaste looming, siis nüüd saavad sõna ka mitmed õpetajad.
„Esimene asi, mida märkad, on ajale jalgu jäänud punased tellised, millest peahoone ehitatud on. Need kivid on küll räsitud, kuid õhkavad turvalisust,“ kirjutab 8. klassi õpilane Ege-Rea Jantson, kelle tähelepanek on asetatud lugudest kohe päris raamatu algusesse.
Aga Sindi kooli ajalugu ei alga 117 aastat tagasi valminud punastest tellistest hoonega. Marko Šorin, Sindi gümnaasiumi vilistlane ja endine Sindi linnapea, kirjutab kokkuvõtvalt kolmel leheküljel ja kümne fotoga kaunistatult oma kooli ajaloost, mis algas 1837. a 1. jaanuaril. Sindi vabriku omanik Johann Christoph Wöhrmann avas välismaalastest töötajate lastele elementaarkooli, millele sai 20. aprillil haridusministeeriumi kinnituse.
Peeter Popp tänab ansamblit Syrius enda koostatud väikese raamatuga, mis neil päevil trükist ilmus.
50 aastat Syriust. Foto: Urmas Saard
Eessõnas meenutab Popp „kuldseid kuuekümnendaid“, kui biitlitest alguse saanud biitmuusika-vaimustus levis kulutulena üle maailma. Samal kümnendil sündis Eestiski sadakond kitarriansamblit. Ta ütleb, et ilmselt esimesena Eestis ja ühena vähestest kogu maailmas on suutnud 50 aastat koos püsida ja tegutseda ansambel Syrius, kes tänavu pühitseb oma juubelit. Seda silmas pidades pani ta kokku rohkete piltidega illustreeritud raamatukese, millest saab lugeda liikmete mälestusi ja autori kogutud muid märkmeid.
Juba sellel laupäeval, 7. oktoobril algusega kell 19.00 toimub Pärnus Nooruse Maja uue hooaja avapidu, kus tantsuks mängib ansambel Syrius. Nende viimane suure publiku ees esinemine toimus tänavusel Sindi Rockil ja raamatu lõpust leiab ka sellest sündmusest paar fotot. Kellel huvi ja võimalust, tasub tingimata läbitud 50 aastaga tutvuda.
Kultuuriseltsi Tulused lahutamatu nelik koosseisus Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd ja Timo Dreimann esitasid eile õhtul Pärnus Koidula ausamba juures terve tunni kestnud kirjanduslik-muusikalise etenduse “Siuru 100. Kohtumised pargis”, mis jutustas kirjandusrühmituse Siuru loomingulist tegevust kuni 1919. aastani.
Timo Dreimann, Krista Nõmm, Jaak Känd ja Liina Hansen Pärnu Koidula pargis. Foto: Urmas Saard
Koidula parki kogunes umbes poolsada kirjandushuvilist, kes kuulasid huviga Marie Underi, Artur Adsoni, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Friedebert Tuglase ja Johannes Semperi loomingut, mida omakorda kaunistasid Timo Dreimanni esitatud Raimond Valgre loodud muusikapalad. Selgitavad vahetekstid Siuru plahvatuslikust loomingulisest tegutsemisest aastatel 1917-1919 valis välja ja kandis ette Jaak Känd. „Kava kokkupanekul oleme kasutanud kirjanike loomingut, mälestusteraamatuid Artur Adsoni „Siuru-raamat“, Henrik Visnapuu „Päike ja jõgi“, raamatuid „Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus“ ja Ivar Grünthali „Müütide maagia“ ning Sirje Kiini artiklit maikuises Sirbis „Mida on siurulastel meile öelda?“,“ ütles Känd sissejuhatuseks.
Pikemalt tsiteeris ta kirjandusteadlast Sirje Kiini ajalehes Sirp avaldatud artikli põhjal: „Siuru näol on tegemist eesti kultuuriloo tähtsaima modernistliku rühmitusega, tõeliste kultuuri- ja kirjanduslike revolutsionääridega, kes panid Esimesest maailmasõjast vapustatud vaimsetele ja majandusraskustele vaatamata toime omamoodi kultuuriime. Olukorras, kus kirjanikel alles puudus oma koondav ning kaitsev organisatsioon, kus oli väga raske, kui mitte võimatu raamatuid välja anda, õnnestus noortel, veel üsna tundmatuil autoreil anda paari-kolme aasta jooksul välja 25 raamatut ning koguteost. See oli nooruslikult tormakas, vaimu vabastav raamatutulv, mis paisati sõjaajal täiesti kängunud raamatuturule. Kogu toonane kultuurielu ja avalik tähelepanu hakkas keerlema just selle rühmituse kirjanike ümber.“
Eesti Kirikute Nõukogu projekt „Teeliste kirikud 2017“ on valmis saanud ning pühakojad üle Eestimaa ootavad teelisi.
“Teeliste kirikud 2017”. Foto: Urmas Saard
Kirikute nõukogu egiidi all valminud teatmik „Teeliste kirikud 2017“ on käepärane abivahend turistidele ja matkajatele, tutvustades eesti ja inglise keeles 449 pühakoda. Teatmik annab informatsiooni kirikute ajaloost, vaatamisväärsustest, suvistest lahtioleku- ja jumalateenistuste aegadest, samuti leiab teatmikust teavet pühakodades toimuvatest kirikukontsertidest ning majutusvõimalustest.
Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel kirjutab teatmiku avasõnas: ”Argielu omandab igavikulise mõõtme kokkupuutes pühadusega. Nii leiab filosoof Mircea Eliade. Pühadust ja pühadusetunnet ei kogeta alati ja igal pool. See on raskesti seletatav. Ometi on ta olemas. Sakraalruumi sisenedes astume otsekui teise aegruumi. Üle aja kõrgub ajatu, üle inimliku – jumalik.
Pärnu kirjandusõhtute seitsmes hooaeg lõpetati eilse kogunemisega kohvikus Versus, kus kuuldi kõige värskemat loomingut pealinnast Võrumaani. Taas tullakse kokku oktoobri teisel laupäeval.
Versuse kirjandusõhtul esinejate ühispilt. Foto: Urmas Saard
Kirjandusõhtut juhtis (:)kivisildnik, oma loomingut esitlesid Lauriito Meriloo, Margit Peterson, Alari Janson, Kerttu Rakke, Elis Kajo, Elina Allas, Riina Eigi ja Kristina Ruder. Vahepeal käis laval ka Mai Angerjärv, Pärnust pärit räppar. Samuti luges Belka ehk Ivo Orav paar luuletust.
Muusikalist vaheldust pakkus Kristel Mägedi lõõtsa ja lauluga. Ka Alari Jansonil oli tavapärasel kombel laululugu kaasas, haaras seinalt kitarri ja esitas ühe loo. Kirjandusõhtu ametliku osa järel ja pimeduse saabudes jäi kauemaks laulma Tajo Kadajas.
Esimesena sai sõna Lauriito Meriloo, kes sattus oma vaimuvara esitamisest sedavõrd hoogu, et luges värsse ka tänavale värsket õhku hingama kogunenud kirjandusrahvale.
„Lood ja tegelased elavad mu peas, arenevad, tekivad tegevusliinid. Ja kui see kõik paberile kirja ei saa, siis lähen lõhki,“ kirjutab Heli Künnapas oma raamatus „Minu ilus elu maal“ ja tunnistab, et iga endast välja saadetud looga saab tõesti sisemus selgemaks.
Heli Künnapas. Foto: Urmas Saard
Kindlasti köidab autori selgus ka lugejat, kes tunneb kiiresti ära, kas kirjanik teab või ei tea, millest ta räägib. Heli teadmine ei tekita kahtlust. Hea vestluskaaslasena teab ta vastata küsimustele ka siis, kui küsijal puudub piisav selgus küsimuse sõnastamiseks. Meie jutuajamine toimus Pärnus Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmanda korruse Piano kohvikus vabalt kulgeva vestlusena, ilma usutluseks ettevalmistatud küsimuste ja vastuste vooruta.
Urmas: „Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana…,“ ütleb sinu tegelane sarja „Mõni õhtu romantikat“ teise raamatu esimeses loos. Oled kohe saamas oma jutustuse minategelasega samaealiseks. Kuidas tunned sina ennast selles teadmises?
Heli: Ma ei tunne, et oleksin vanem kui olin kahekümneviieselt. Loomulikult kümne aasta tagustele aegadele mõeldes olen nüüdseks targem ja kogenum. Tegutsemisrõõmu ja võimalusi on aga nüüdseks hulga rohkem, sest olen kogu aeg liikunud selle poole, mis tõesti silma särama paneb ja millega tegeleda tahaks.
Algaval nädalal toimub kirjastuse Heli Kirjastus auhinnamäng Tre Raadio hommikuprogrammis, kus tutvustatakse sarja “Mõni õhtu romantikat” ning sarja teist raamatut “Mu koju tood sa”. Kõigil kuulajatel on võimalus igal hommikul osaleda SMS mängus. Selleks tuleb SMSiga vastata saatejuhtide esitatud küsimusele. Kogu nädala jooksul loositakse hommikuprogrammi lõpus välja üks raamat “Mu koju tood sa”.
Heli Künnapas oma sünnipäevanädalal TreRaadio ees. Foto: Urmas Saard
Käesoleval nädalal kolmekümneviieseks saav Pärnumaalt pärit kirjanik Heli Künnapas lõi Heli Kirjastuse 2015.aastal, kui ta avaldas oma reaalelulise teose “Minu ilus elu maal”. Algselt oli kirjastus mõeldud vaid Heli enda raamatute avaldamiseks, kuid nüüdseks on kirjastuse kaudu avaldatud Heli enda ning mitme teise autori raamatuid. Siiski on tegemist väikese üheinimese kirjastusega.
Eelmise aasta lõpus alustas Heli Künnapas sarja “Mõni õhtu romantikat” avaldamist ja kirjutamist. Sellesse sarja kuuluvad kergemad romantilised teosed, mis ilmuvad üle kuu. Esimene raamat oli “Jõuluks koju”, veebruaris ilmus sarja teine raamat “Mu koju tood sa”. Selle sarja kõik raamatud on eraldiseisvalt loetavad. Raamatuid ühendab tegevuskoht, sest sarja kõigi raamatute tegevus toimub Pärnumaal. Enamasti Pärnu-Jaagupis ja Pärnus.
“Mu koju tood sa” peategelane on Katrin, kes valitsuse vahetumise tõttu kaotab töökoha ministrina. Ta tuleb tagasi Pärnu-Jaagupisse, kust on pärit ning asub tööle ajalooõpetajana. Libatses elava seitsmenda klassi poisi Silveri kaudu puutub Katrin kokku perevägivalla teemaga.
Eile õhtul Pärnu kohvikus Versus toimunud järjekordne kirjandusõhtu ilma (:)kivisildniku suunavate küsimusteta kujunes pikaks vabaks vestluseks, mille kulgu kasutasid oma loomingu tutvustamiseks Lea Jaanimaa, Heli Künnapas, Helle Toomingas ja Elo Maalinn.
Margit Peterson ja Helle Toomingas. Foto: Urmas Saard
Kirjandusõhtust võttis osa ka Murru külas elav tagasihoidliku loomuga kunstnik ja poetess Tiiu Lehiste, kellele tänavu jaanuaris omistati ühena kahest inimesest Are valla aasta tegija aunimetus. Kunstiloomingu ja kirjandusliku tegevusega silmapaistnud Tiiu Lehistelt ilmus kolmas luulekogu “Valgelind”. Luuletaja 72 leheküljeline kogumik annab autori ütlusel sõna väe ja pildi abil tekitatud sünnenergiaga aimu metsade tagusest maailmast.
Paar nädalat tagasi kirjutas Margit Peterson oma veebimärkmikus, et tal on olemas kõik Tiiu Lehiste luuleraamatud ja need muidugi ka läbi loetud. Viimast luuleraamatut peab kirjandusõhtute eestvedaja kõige paremaks ja ilusamaks. „Kui ma ausalt ütlen, siis illustratsioonid on väga luuleluuselikud. Kui ma ei teaks, et need on autori enda tehtud, arvaks ma, et Luule Luuse ongi raamatu illustreerinud,“ kirjutas Peterson. Kunsti õppis “Valgelinnu“ looja Luule Luuse käe all.
Mullu sügisel täitus Debora Vaarandi sünnist 100 ja Betti Alveril 110 aastat. Mõlemat poetessi meenutavad kirjanduslik-muusikalise kavaga Timo Dreimann, Krista Nõmm, Liina Hansen ja Jaak Känd, kes nüüd jõuavad ka Sindi kirjandusrahva juurde.
Timo Dreimann, Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd Pärnus eakate avahoolduskeskuses. Foto: erakogust
Loominguõhtu toimub Sindi linnaraamatukogus 15. veebruaril, algusega kell 17.00. Jaak Känd ütles, et varem on sama kava ja koosseisuga esinetud Pärnus eakate avahoolduskeskuses ja restoranis Cafe Grand. „Krista loeb Debora, Liina Betti loomingut. Minult on vahetekstid. Timo esitab Betti ja Debora sõnadele kirjutatud laule ja saadab ennast süntesaatoril või klaveril.“ selgitas Känd. „Lauludeks olid „Ei vaibu“ (Podelski/Alver), „Kaks saarlast“ (Tubin/Alver), „Rannakolhoosis“ (Ojakäär/Vaarandi) ja „Saaremaa valss“ (Valgre/Vaarandi)“.
Debora Vaarandi
Hulgaliselt tundelüürikat ja lüürilis-filosoofilisi luuletusi kirjutanud Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916. aastal Võrus, aga lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. 1946. aastal haigestus poetess tuberkuloosi. Nõmmel asuvas Kivimäe haiglas kirjutaski Vaarandi luuletuse “Talgud Lööne soos”, mille lõpuosa valis Raimond Valgre „Saaremaa valsi“ sõnadeks. Luuletuse “Eesti mullad” eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. Vaarandilt on ilmunud 6 erinevat luulekogu, üks valikkogu, mälestusteraamat „Aastad ja päevad“. Ta on palju tõlkinud vene ja saksa autorite loomingut.
Kõige paremini on Debora Vaarandi loomingu kohta öelnud tema eluaegne sõber luuletaja August Sang: „Äärmiselt eestipärane, põhjamaine temperament avaldub Debora värssides. Vaarandile pole luule aktuaalsus mingi probleem. Ta luuletab lihtsalt oma isiklikest elamustest, kuid ta tunneb niivõrd sisse sellesse suurde aega, milles ta elab, et märkamatult on ta luuletustes sees ka kõik need suured teemad, millele kuju leidmisega peaks heitlema mõni vähem spontaanne luuletaja …“
Betti Alver
Betti Alver, kodanikunimega Elisabet Lepik, sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval.
Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arenguteest. Koolipõlves huvitus Alver võrdväärselt nii kirjandusest kui ka muusikast. Gümnaasiumi viimases klassis kirjutas ta romaani “Tuulearmuke”, mille Tuglase soovitusel saatis “Looduse” romaanivõistlusele, kus võitis teise auhinna. Esikraamat trükiti 1927. aastal.
Lea Jaanimaa „Maya“ ja Margit Petersoni „Petu“ on mõlemale autorile esimesed lasteraamatud, mis jõudsid lugejateni möödunud aastal enne jõule.
Lea Jaanimaa ja Margit Peterson (:)kivisildniku seltsis. Foto: Urmas Saard
Neljapäeval, 12. jaanuaril veetsid Maya ja Petu koos oma loojatega meeldiva õhtupooliku kirjandushuvilise rahva seas Piano kohvikus. Port Artur 2 kaubanduskeskuse kolmandal korrusel kahasse Rahva Raamatuga põrandat jagav kohvik on hea kohtumispaik põnevate tegelastega tutvumiseks. Kaks naist sättisid (:)kivisildniku endi vahele istuma ja olid valmis vastama nii tema kui sügavalt pehmetes tugitoolides istuvate inimeste küsimustele.
Jaanimaa, kes oskab maailma näha läbi koera silmade
Esimesena sai vastamise õiguse pealinnast Pärnusse sõitnud Jaanimaa, kelle mõttest sündiski ühine raamatute esitlemine. Kõigepealt rääkis autor Vaikse ookeani rannikul asuvas Californias elavast kunstnikust, kellega koostöös raamat valmis. „Mina kirjutasin ja Ilona Sula jutustas minu lugusid piltideks joonistades. Me suhtlesime ainult meiliteel.“
(:)kivisildnik ütles, et „Maya“ ei ole kaugeltki Lea esimene raamat ja tegemist on vilunud kirjanikuga.
Käesolev aasta on nimetatud rahvusvaheliselt Shakespeare`i aastaks. Kevadel möödus William Shakespeare’i surmast 400 aastat. Seega võeti täiesti mõistetavalt alanud nädala Briti päevade kavasse ka ingliskeelse kirjanduse suurkuju, näitekirjanik ja renessansiajastu Inglismaa luuletaja.
Pärnu kolledži välistudengid lugesid Shakespeare’i. Foto: Urmas Saard
Pärnus Briti päevi korraldav Estobrit MTÜ, samuti kultuuriselts Tulused ja Pärnu kolledži tudengiteater K-äng2 palusid kirjandushuvilisi külastada täna kohvikut Versus, kus toimus Shakespeare`ile pühendatud teemaõhtu „Shakespeare mere ääres ehk Shakespeare by the Sea“
Esmalt esitas tudengiteater Meelis Sarve lavastuses kohvikukollaaži “Will”. Will – see on tsitaatide, mõtteterade ja värsside kollaaž suurelt sõnameistrilt kerges ja karges kohvikumiljöös. Lava ees kahe laua ääres istusid toolidele Mari-Ann Vunk, Sandra Lillepa, Kristin Pärna ja Karl Karu. Meelis Sarv võttis ühe haigestunud näitleja rolli viimasel hetkel endale ja kehastus kelneriks. Vähem kui poole tunni pikkune etendus viis õhtukülalised kuninganna Elizabethi aegsesse Shakespeare’i maailma.
Pärast etendust kuulis kohvikurahvas kirjaniku sonette Shakespeare’i emakeeles, lisaks tosinas võõrkeeles ja kõiki esitatud luuletusi loeti ka eesti keeles ning Anne Sepping vahendas kuuldut omakorda veel viipe keeles.
Kolmapäeval, 1. juunil, lastekaitsepäeval algusega kell 18 jookseb Contra Võru linnastaadionil oma elu 50. maratoni. 1. juuni sai valitud seetõttu, et just sel päeval saab Contra maratonivanuseks, ehk 42,195 aastaseks.
Contra. Foto: Urmas Saard
Et on lastekaitsepäev, stardib koos Contra ja teiste maratonijooksjatega koos samal ajal ja samal rajal lastejooks. Lapsed läbivad vastavalt soovile 1-3 staadioniringi, seejärel jätkavad maratonijooksjad vabamas vees oma 105 ringi mõõtmist.
Umbes vahemikus 10 km – 20 km teeb Contra enda peal inimkatse – kas suudab 10 km järjest peast luuletusi lugeda, ise samal ajal joostes.
Maratonijooksjaid ei lubata rajale piiramatult, aga selle pressiteate kirjutamise ajal on igatahes veel vabu kohti. Osavõtumaks on 42,19 EUR, registreerida saab urvaste@gmail.com või 52 83540, maksmine kohapeal.
Staadionil tegutseb Võrumaa Spordiliidu spordikohvik, saab ennustada Contra lõpptulemust, täpsematele auhinnad Silja Spordilt ja Georgi Hotellilt. Kõik tulud lähevad Võrumaa noorsportlaste toetamise fondi.
Maratonile saab kaasa elama tulla tasuta, tasuta on mõistagi ka lastejooksud, vaid ennustusvõistluses osalejatelt ootame väikest annetust.
23. aprillil, raamatu ja roosi päeval, saavad alguse kirjandusfestival Prima Vista eelüritused. Mitmekesine programm kulgeb paralleelselt Tartu Kaubamaja Apollos ja Tartu Tähetornis.
Sarnaselt varasematele aastatele jagatakse Tartu Kaubamajas külastajatele roose, mis kingituna kaubamaja Apollo poe müüjale, annavad vastukingiks raamatu. Lisaks roosidele ja raamatutele jagatakse sel päeval Apollos ka raamatusoovitusi. Külastajatele annavad päeva jooksul nõu Vahur Afanasjev, Mati Laos, Merle Liivak, Piret Bristol ja Mart Kivastik.
Sel aastal seab end kirjanduse lainele Tartu Ülikooli muuseum koos filiaalidega. Põhjuse selleks annab hiljuti Tartule omistatud UNESCO kirjanduslinna tiitel. Tähenduslikult kulgeb just Tartu Tähetorni juurest UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Struve kaar.
Raamatu ja roosi päeva põhiprogrammi raskuskese langebki Struve kaarel paiknevale Tartu Tähetornile, kus lisaks päev otsa kestvale raamatulaadale pakutakse tasuta ulmekirjanduse- ja filmide teemalisi programme nii lastele kui täiskasvanutele, mis haakuvad festivali peateemaga Müstifikatsioon. Programm tähetornis kulmineerub kirjanduskonkursi „Esimene samm” laureaadi väljakuulutamise ja esinemisega. Loe edasi: Raamatud ja roosid vallutavad nädalavahetusel Tartu
Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond korraldas „Anname au!“ üleskutse käigus Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranidele tänuõhtu.
Major Martin Kukk kirjutab autogrammi oma raamatusse “Kuus kuud kuumust Estcoy-12 Afganistanis”. Foto: Urmas Saard
Eile oodati pärast tööpäeva lõppu kõiki huvilisi Pärnu keskraamatukogu suurde saali, kuhu oli kutsutud kaitseväelane major Martin Kukk tutvustama oma raamatut „Kuus kuud kuumust: Estcoy-12 Afganistanis“.
Sinilillemärgid
Raamatukogu saali poole liikujaid peatasid särasilmsed naiskodukaitsjad ja pakkusid võimalust kanda sinilillemärki või -käevõru, et väärtustada veteranide panust meie ühise julgeoleku nimel.
Annetustest saadud tulust toetatakse veteranide ja nende lähedaste taastusravi, spordi- ja õppetegevust ning taastusravi valdkonna tugevdamist kogu ühiskonnas. Käesoleval aastal soovitakse annetuste tulust soetada Pärnu Haigla Taastusravi- ja heaolukeskusele lihasjõutreeningu seade ning toetada mittetulundusühingut Peaasi, mis tegeleb noorte vaimse tervise edendamisega.
Sindi linnaraamatukogus teatakse juba aastaid, kuidas innustada lapsi väga varakult lugema ja kasvatada uut põlvkonda raamatukogu külastajaid.
Raamatukogusõbralikuma õpetaja aunimetuse pälvinud Eneli Arusaar. Foto: Urmas Saard
Täna hommikul külastasid linnaraamatukogu direktor Ene Michelis ja lasteosakonna vanemraamatukoguhoidja Rita Raudsepp Sindi ainsat kooli ja lasteaeda, et tunnustada siinses kultuuripinnases kasvavaid noori lugejaid ja nende õpetajaid.
Seitsmendat hooaega toimus linnaraamatukogus välja kuulutatud lugemisvõistlus Lugemistuhin, mis kestis mullu 1. oktoobrist kuni tänavu 31. märtsini. Osalema oodati Sindi gümnaasiumi algklasside ja põhikooli astme õpilasi. Seekordne Lugemistuhin korraldati klassidevahelise võistlusena. Võistulugemise võitmiseks pidi õpilane ette antud aja jooksul lugema võimalikult rohkem raamatuid ja iga raamatukogust laenutatud eakohase raamatu läbilugemise järel kujundama vabas vormis A4 mahuga töölehe. Võitja klassi paremus selgitati vastavalt loetud raamatute summeeritud hulgale. Võrdsete tulemuste korral otsustati klassi paremus teise võistleja ees selle alusel, kelle töölehed osutusid hindajate arvates huvitavamaks või sisukamaks. Võitjaks tunnistati õpetaja Eneli Arusaare IIa klass, kus loeti üle 200 raamatu. Isikupõhiselt pälvis lugeja auhinna IIb klassi õpilane Lisette Laanepõld. Tänukirjadega peeti meeles eranditult kõiki Lugemistuhinast osavõtnud klasse.
Oma loomingut tutvustasid Piret Bristol, Billeneeve, Margo Vaino. Siiri Metsamägi rääkis oma tegemistest ja kirjutamiskursusel saadud kasust. Alari Papa Janson rõõmustas lauludega. Õhtut juhtis taas (:)kivisildnik.
Kirjandusõhtu Versuses. Foto: Urmas Saard
Hakatuseks laulis Papa Janson vägeval häälel, mis jõudis kuuljate kõrvadesse veel vägevamal kõlal läbi mikrofoni, kaabli, võimendi ja kõlarite aetuna. Seejärel usaldas kirjandustundide peamine eestvedaja Margit Peterson õhtu juhtohjad (:)kivisildnikule, kes andis juba tänavu jaanuaris aset leidnud Versuse kohtumisele hästi õnnestunud uuendusliku vormi. Nii ka täiesti ootuspäraselt nüüdki!
Esimesena istus (:)kivisildniku kõrvale sinisesse tugitooli Piret Bristol. (:)kivisildnik: „Täna esitleme sinu uut raamatut „Üks ümberringi“. See on kirjastuse Jumalike Ilmutuste sarja 85. number ja sinu kaheksas luulekogu. Aga sul on päris palju raamatuid ka peale luulekogude. Räägi, mida oled teinud.“
Piret Bristol: „Ma olen eriti mitte midagi teinud (heasüdamlik naer, mis kostus kui tunnustusena tehtule). Selles mõttes, et viis romaani, kolm proosat, kaheksa luulekogu. Kirjanikuna olen krooniku tüüpi. Mulle meeldib jälgida seda maailma, mis meil on. Elada just praegu ja mitte 18. sajandil. Mulle meeldib elada praegu, täna, suurel reedel 2016. See on üsna ebaharilik, et ma suurel reedel olen kodust väljas. Pean seda päeva väga oluliseks, isegi jõuludest olulisemaks.“ Huvitavate mõtteavaldustega vestluse järel luges ta „Üks ümberringi“ kaante vahele koondatud luulet ja kutsus järgmisel päeval lõuna paiku kohtumisele Solarisesse, mis olevat tema lemmikpaik Tallinnas.
Kesknädalal, helmekuu 9. päeval, külastas Ilmar Tomusk Sindi gümnaasiumi algklasside õpilasi, kes kuulasid lastekirjaniku jutustusi tähelepaneliku põnevuse ja kestvate naerupursetega. Vaatamata üle tunni kestnud kohtumisele ei ilmutanud õpilased tüdimuse märke ja esitasid rohkelt asjalikke küsimusi.
Ilmar Tomusk Sindi gümnaasiumi ees. Foto: Urmas Saard
Pipit Ilmarist ei saanud
Laste käest on ikka küsitud, kelleks ta tahab saada. Nii küsitud ka Ilmarilt. Tema vastus üllatas õpetajaid, sest tulevase lastekirjaniku sooviks oli saada Pipi-Pikksukaks. Ilmarile meeldis Pipi juures hobune ja jõud, millega ta looma üles tõstis, samuti kuldrahadega kast. „Unistasin minagi sellisest kastist, millest võtan kuldraha ja lähen sellega näiteks jäätist ostma. Olen pärit suurest perest ja mul endal alati jäätise raha ei olnud.“ Aga kuue-seitsme aastaselt mõtles ta hobusele. Vanaemal oli küll lehm Mari, aga mitte hobust. Ükskord, kui vanaema hakkas lehma lüpsma, palus Ilmar luba Mari üles tõsta. Vanaema üllatuse peale selgitas poisike, et kuna tal hobust pole, sobib selleks ka lehm. Vanaema polevat kahelnud selles, et lapselaps ei jaksaks lehma tõsta, aga muretsenud hoopis piima kinnijäämise pärast. Ja mis siis veel sellest lehmast, kui enam piima ei anna. Nõnda jäänudki lehm sedakorda kõike mõistval jõmpsikal üles tõstmata. Aga Ilmari jutustuse peale said teda kuulavad õpilased täiel suul naeru pugistada. „Suuremaks kasvades sain aru, et ega minust Pipit ikka saa, sest mina olen poiss!“
