Kunagise „Poolpäevalehe“ ja „Lisanduste“ kaastöölise ning levitajana panen kirja mõne mälestuskillu Tartu rahulepingu aastapäeva meenutamisest.
Ajalooliseks minevikusündmuseks oli Vanemuise ringauditooriumi tormiline rahvakoosolek 2. veebruaril 1988. Vabadusvõitleja Heino Noore sõnul plaksutas osa publikut isamaaliste sõnavõttude toetuseks avalikult, osa aga veel laua all. Helilindistasin lisaks samale koosolekule ka sellele järgnenud “koerte koori”okupatsioonivõimude kuulekate kannupoiste, julgeolekukomitee ninameeste Rein Sillari ja Anti Taluri ooperist „Tartu Rahumaja”. Selgituseks niipalju, et kui aasta varem jälgis Hirvepargi sündmusi nõukogude võim fotoaparaatide ja kinokaameratega, siis nüüd otsustati näidata muskleid. Kohal olid täies varustuses kumminuiade ja kilpidega kiivrites löömameeste ahelikud, kellel kindlasti ka tukid põues. Toeks veel valjuhääldajad ja verekoerad ning tuletõrjujate survevoolikud ja sireenid. Tartu rahumaja oli võetud piiramisrõngasse. Jäi mulje sõjaseisukorrast. Ka hoolitseti selle eest, et “ohtlike isikute” rahu sel ega järgmisel päeval keegi telefoniga rikkuda ei saaks. Mul ja paljudel teistel olid kõnetraadid tummad. Nii tähistas nõukogude võim Tartu rahu 68. aastapäeva. Enamus sellest sündmusest osavõtjaid mõlemalt poolt rindejoont on praegugi rivis ja söövad rahumeeli ühiselt Eesti Vabariigi leiba.
