HARULDASE TRÜKISE SAATUS JA STAATUS

Arvamus

Jaak Uibu, D.Sc.

Raamatu „Tartu” signeeringutega tiitelleht

Külauudiste visuaal

Toimetuselt: Entsüklopedist Hardo Aasmäe kirjutas ühes Eesti Päevalehe artiklis aastal 2005: „Koguteos TARTU sai Prantsuse Akadeemia kuldmedali kui aasta kõige eesrindlikum uurimus“. Tänapäevalgi tuleks võtta malli Vabadussõja järgse Eesti eliidi tegutsemisest riigi vaimses ja materiaalses ülesehitamises. Tartu Ülikooli ajaloo uurija Milvi Hirvlaane on tõdenud: „Tol korral tehtud töö oli väga tähtis. Mina olen imetlenud sel ajal tehtud koostööd enamuse Eestimaa maakondade kohta ilmunud koguteoste heaks. Kui hästi oli see koostöö korraldatud ülikooli juhtimisel. Nendele koguteostele on mõned maakonnad ja linnad nüüd püüdnud järge teha, kuid tase on olnud teistsugune“.

Presidendi loss. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Presidendi Kantseleist saabusid Jaak Uibu ettepaneku kohta tänusõnad ja järgmised kirjaread: „… sellise teose loomiseks on tarvis kokku viia targad ja Tartu aadet kandvad inimesed ning selles on kõige pädevamad Ülikool ja linn“.

Jaak Uibu, D.Sc. Tahkurannas Konstanti Pätsi sünnikohas asuva mälestusmärgi juures.
Foto: Jaan Viska

Kirjutise autorina tunnistan, et ei ole bibliofiil. Ometi tahtsin viis aastakümmet tagasi osta Tartu antikvariaadist raamatut pealkirjaga TARTU, ilmumisaasta 1927, Tartu linna-uurimise toimkonna korraldatud ja toimetatud, Postimehe trükk. See polnud odav. Käisin mitu päeva vaatamas, enne kui riskisin osta. Otsustav oli nahkköites raamatu imposantne välimus, paljude autorite tuntus, ka sisu haare linna ajaloost, geoloogilisest aluspõhjast kuni prostituutide arvukuse, nende haiguste ja rahvuseni välja.

Tiitellehel oli sissekanne, et see raamat on antud linnavolinik Julius Nahk`ile Tartu linnavolikogu poolt ja seda kinnitavad seitse allkirja. Tookord tundus see asjaolu ühe tundmatu inimese kohta kaugest minevikust vähetähtis. Esiplaanil oli ikka raamatu välimus ja sisu – tänava asemel oli Edgar Kant soovitanud kasutada uul kui lühendit uulitsast, raamatus olid veel alles Meltsiveski tiigid, Rootsi ajast on peatükk Tartu üldine tagurpidiminek.

Mõnda aastat oli raamat laenatud heale koduperenaisele Mamma-Liisale, kes oli Oskar Lutsu lähisugulane. Tänases teadmises võis ta otsida midagi oma abikaasa kohta, kes on pildil ohvitserina Tartu rahu allakirjutamisel. Mulle ta seda ei avaldanud, nagu ka tütrele isast palju ei rääkinud, hoides mälestust ohutuse pärast enda teada. Selline vastik aeg oli.

Nii möödus raamatu saatuses viis aastakümmet. Stagnatsioonist laulva revolutsioonini ja edasi, kuni laul lauldud sai. Ta kaunistas ikka minu raamaturiiulit, vahel võtsin, lugesin ja kasutasin. Kuni paar nädalat tagasi haaras mind mõte, kas minu riiul on ikka õige koht? Ehk peaksin ta edastama tänasele Tartu volikogule, kes palehigis töötab linna heaolu ja tuleviku nimel ja vajaks mineviku tundmist ühest allikast? Samas sain teada, et volikogul ei olegi raamaturiiulit minu kingituse paigutamiseks. Nendel on arvutid. Raamatud on viidud silme alt minema muuseumidesse hoiule vastavalt programmile 451° Fahrenheiti (vihje Loomingu Raamatukogus avaldatud ulmeromaanile).

Siis meenus mulle minu enda arvutipark, s.o. uus ja vana arvuti. Guugeldades kontrollisin, kas Julius Nahk ikka oli volikogus. Tegingi seda ja Vikipeediast leidsin Tartu linnavolikogu 1927. aasta koosseisu. Selles oli erakondade kõrval ka Tartu majaomanikkude seltsi, väikekaupmeeste seltsi, sellide ja meistrite keskseltsi ja kaubandus-tööstuse seltsi ühine nimekiri. Kokku oli seal üheksa liiget ja ka Nahk, Julius, Vladimiri tänav 14. Veel natuke uurimist ja selgus käes. Vladimiri tänav on nüüd Salme tänav ja Juliuse maja on reaalselt olemas, üle elanud sõjad ja okupatsioonid. Rõõm oli suur, aga varsti paisus see veelgi.

Tuleb avada veidi isiklikku. Kuuekümnendate aastate lõpul lävisin tihedalt bioloogide lustiansambli „Rajacas“ liikmetega. Nende juurde juhatas mind biokeemik Jaan Simisker. Sain tudengitele kasulik olla sellega, et jaoskonnaarstina andsin välja haigustõendeid puudumise kohta sõjalise õppuse tunnist. Ansambli liikmete hulgas oli Jüri, kellele kurtsin, et paari kuu pärast oleks Tartus vaja elamist, sest aspirantuur ootas väga mind. Tema rõõmsa pruudi Sirje vahendusel saingi elamise Loode tänava majja Sirje heade vanemate juurde.

Minu ärklikambris seina taga elas Sirje vanaema, kellest oskan rääkida vaid head. Tema kingitud soojad soome sokid pidasid vastu veerand sajandit. Õhtuti leidis näljane aspirant (vananenud termin kaheastmelise süsteemi ajast – aspirandist kandidaadiks, siis harva aastate pärast ka doktoriks) oma laualt sageli ka söödavat. Alles nüüd, viiskümmend aastat hiljem, sain teada, et südamliku vanamemme abikaasa oligi otsitud linnavolinik Julius Nahk. Google vahendusel leidsin üles Sirje ja mul on nüüd rõõm tagastada Juliuse järglastele koguteos TARTU. Andmise rõõm on suurem saamise rõõmust.

Raamatu „Tartu” signeeringutega tiitelleht

Hoides peos väärtraamatut ja sirvides seda hüvastijätuks, tuli veel mõtteid. Kui usutlesin üht linnapea asetäitjat, siis avastasin tema teadmatuse koguteose TARTU olemasolust. Ometi on selle koostamisse panustanud sajand tagasi Tartu Linnavalitsus, linnapea, Tartu Ülikooli rektor koos professoritega ja teiste asjatundjatega, kokku 27 autorit ja 728 lk. Tänapäeval kirjutatakse või lastakse kirjutada oma elulooraamatuid, kus pestakse puhtaks ja läikivaks kogu oma elu. Aga kus on kokku võetud sada aastat Tartu linna elus?

Sel ajal oli rektoriks arstiteadlane prof Henrik Koppel, kelle kabinetis kogunes 1922. aastal komisjon teose kavandamiseks. Täna juhib ülikooli taeva tahtel võimekas arstiteadlane prof Toomas Asser, kelle mõjusfääris on sadu asjatundjaid. Linnapeaks on ajaloomagister Urmas Klaas. Sellele plejaadile tuginedes oleks hea varasema kogemuse eeskujul taas kokku kutsuda rektori kabinetis komisjon aatelistest ja tarkadest eesti inimestest. Neid vajab hädasti ka president Alar Karis. Ettepanek: koostada ja kirjastada koguteose TARTU väljaandmise sajandaks aastapäevaks aastal 2027 tema tänapäevane analoog, mis hõlmaks sündmusi ja andmeid saja aasta kohta Tartu linnas. See kinnitaks, et EL kultuuripealinn Tartu 2024 ongi ainuõige valik.

On väidetud, et niisuguse asja kokkupanek vastuoluliste ja puudulike andmete juures viie aastaga on võimatu. Ei tahaks nõustuda – aastal 1922 koguneti Tartu Ülikooli rektori juures ja viie aasta pärast oli raamat ilma igasugu digitoeta valmis. Lisaks põhiväljaandele anti välja igal aastal TARTU nime all ka ülevaated linnavalitsuse tegevusest. Mis puutub aga vastuolulistesse andmetesse, siis ei saa ja pole vajagi neid varjata. Suure ülesande täitmine ühendab tegijaid ja lubab oodata seninähtamatuid tulemusi. Ja kui see kõik ka tagasi lükatakse, aitab ettepanek tuvastada olulist erinevust tänaste ja Vabadussõja järgsete põlvkondade vahel. President oleks vist pettunud. Lisan, et TARTU, 1927 on digitaalselt ja tasuta leitav Eesti Kirjandusmuuseumi haruldaste trükiste Grafo lehel.

Lõpuks õpetussõnad 19. sajandi stiilis. Raamatu TARTU uus väljaanne toob kaasa äraarvamata suure kiituse 22. sajandi tartlaste poolt. Koostamine ühendab kõik erakonnad Tartu volikogus ja ajendab mõjuka erakonnavaba fraktsiooni loomist. See koosneb Tartu majaomanikkude seltsi, väikekaupmeeste seltsi, sellide ja meistrite keskseltsi ja kaubandus-tööstuse seltsi esindajatest. Nemad meisterdavad volikogule ka raamaturiiuli. Digiareng on vaimupealinnas taandatud oma raamidesse ja säutsuvad vaid linnud. Väärtraamat on püha.

One thought on “HARULDASE TRÜKISE SAATUS JA STAATUS”

  1. Väga asjakohane ettepanek! Selline soovitus oleks ehk tulnud nii või teisiti, varem või hiljem. Tartu linn on ammu “küps” uue koguteose tarvis, teadlaskond ja miks mitte ka eri ametite asjatundjad, Tartu vaimu eksperdid jt on paremas lähtepositsioonis, kui eelkäijad saja aasta eest.
    Omas ajas oli Tartu koguteos erakordne, Eesti linnade kohta pole tänaseni ilmunud sama kaaluga ülevaadet.

Kommenteerimine on suletud.