THEA KRISTAL ON TARTU FOLGIKLUBI KÜLALINE

Thea Kristal kümme aastat tagasi laulmas. Foto: Endel Grensmann

Neljapäeval, 30. märtsil külastab Tartu Folgiklubi folklauljatar Thea Kristal. Külalisega vestleb pärimusmuusik ja muusikateadlane Ants Johanson. Kohtumine algab Tartu Ülikooli raamatukogu muusikaosakonnas kell 19.00.

„Noh, lauljatar olin ma küll palju aastaid tagasi,” vastab silmade särades naeratav Thea uudist kirjutava toimetaja paarile täiendavale küsimusele. „Kümme aastat tagasi laulsin ka veel ikka. Sellest ajast siis üks piltki, mille on teinud kadunud loodusfotograaf Endel Grensmann,” ja lubab selle lisada uudisnupu juurde. „Praegu olen ma lihtsalt tavaline pensionär, kellel on sahtlis ja südames palju laule, kuid kes folgiklubis pigem räägib.”

Thea meenutab, et sündis 1957. aastal sõjajärgsesse Tartusse – lootusrikkasse rahuaega. „Mul oli õnnelik lapsepõlv ja piiritult palju vabadust vaiksetes agulites ringiluusimiseks. Üksiku lapsena olingi hingelt pisut üksildane. See iseolemine võimendus veelgi igal suvel, kus maavanaema juures, Virumaal, Neeruti kandis, võisin nurmedel ja metsades ringi hulkuda. Just nii palju, kui süda lustis. Sealt ka looduse ja loomaarmastus ning hilisem kutsevalik saada loomaarstiks.”

Ta õppis klaveri erialal muusikakoolis, kuid rohkem harrastas kõikvõimalikke laulu- ja tantsuringe ning sporditrenne. Thea on osalenud saates “Kaks takti ette”, pääsenud finaali ja viimaks Linnahalli lavale lõppkontserdile.

Viibimine loomeolekus hakkas mulle isegi rohkem meeldima, kui eksistents reaalsuses

Thea Kristal kümme aastat tagasi laulmas. Foto: Endel Grensmann

„Minu tõeline armastus muusika, kui müstilise, lausa hingemuutva fenomeni vastu algas puberteedieas. Kuulasin Lüürikuid, Virmalisi ja Urmas Alenderi autorilaule. Ma armusin laulusse kui millessegi ainsasse, mille kaudu suudab end väljendada Armastus. Ma olin lummatud ja “hetk” hiljem, kui minuski paisusid tunded võimsaks ookeaniks, mille jõudu kuhugi veel rakendada ei tohtinud, leidsin endki laulmas ja laule loomas. Ja oma hingepilli – kitarri sõrmitsemas.” Thea selgitab, et sai helide vahendusel tunda seda, mida tähendab armastuse valu muutumine laulu loomise käigus puhtaks rõõmuks. „Viibimine loomeolekus hakkas mulle isegi rohkem meeldima, kui eksistents reaalsuses.”

Kõrgkooliaegses Tartus oli ta innukas osaleja kõigil muusikaga seotud sündmustel. Esimese suunamise järgselt Virumaale sattudes jätkas ta hoogsalt folkarielu, osales paljudel vahvatel autori- ja aatelauluüritustel, nagu Hiiu Folk, Tamsalu “Rahupiisad” ja Haljala “Virumaa väljadel”. Thea laulis rattaretke “Kuidas elad, Virumaa?” lõpetamisel ja teistelgi ärkamisajaüritustel Rakvere Vallimäel. „Ühe õnnestunud ja armsa, kammerliku folgiürituse korraldasin ka ise Rakvere Kultuurimaja kõlavas võlvkeldris.”

Aegade muutudes ja laste sirgudes asus ta tööle Koeru-maile. „Suurest igatsusest teiste folkijate ja nende laulude järele sündis mõte korraldada Koeru Holaöö.” See festival toimus aastatel 1996-2011– kokku jumalatosinal korral. Holaööst võrsusid suurejooneline Alenderfest Paide Kultuurikeskuses ja folkpiknik Hõng Paide Vallimäel.

Lisaks teadmiseks neile, kes neljapäeval lauljatariga kohumisele ei pääse: Tartu Folgiklubi vestlused jõuavad umbes kuu hiljem (sõltuvalt kuidas helirežissöör Sulev Salmil on aega helifaili kuulatavaks sättida) Klassikaraadio saatesse “Folgialbum”, mis on eetris pühapäeviti kell 20. Täpset kuupäeva ei saa praegu välja hõigata, aga tuleks lihtsalt jälgida klassikaraadio saatekava.

KU päevatoimetaja