Talvepoolne aprill oli soe ja kohati kuum, suvepoolne mai on külmavõitu. Kõle tuul, vihm ja koguni lumelörts kipub elu häirima, aga ega suvi taeva jää. Kätte jõuab esmaspäev ja 6. mai, mille kohta üks sõpruskond teab, et see on nende mõttekaaslase Osvaldi sünnipäev, seekord koguni ümmargune 80.
Kes on Osvald? Ta on tõeline eestlane, rahvuslane, vabadusvõitleja, kaitseliitlane, Pitka relvavend, soomepoiste, samuti Eesti ja Läti leegionäride sõber, poliitiliselt ekrelane. Ingerimaal eesti asunduses Slantsõ lähedal sündinud, vene koolis käinud, eestlaste, soomlaste jt. vähemusrahvuste massimõrvast kuulnud ja selle tagajärgedega kodukoha inimeste hulgas elanud. Koolipoisina tühermaalt Eesti Vabariigi kunagise riigipiiri lähedalt sinimustvalge piiritulba leidjana oli ta lähiajaloo tunnistaja. See ajaloojälg minevikust tekitas ümbruskonnas hirmu ja õudu – niisugune oli Eesti riigi sümboli mõju!
Noormehena jõudis Osvald isade maale. Siin lootis ta leida seda, millest ta oli venestuspoliitika tulemusena Ingerimaal ilma jäänud – eesti keel ja kultuur ning eestlus üldse. Eestis ei oodanud teda aga keegi. Šovinistliku rahvuspoliitika tulemusena oli Narva eestlastele lukku pandud, et lõhkuda idakaares eestluse vahitorn. Eestisse ta siiski jõudis, õppis keelt ja ametit, lõi perekonna ja seadis end siin sisse. Elutee tõi ta Tartusse.
