Laupäeva ennelõunal, 14. septembril kogunes pea poolteist tosinat koduloohuvilist Sindi muuseumisse, kus juba palju aastaid on harjutud ajalooklubina kohtuma. Harjumatu oli Heidi Vellendi puudumine, sest just tema on eelnevatel aastatel muuseumi juhatajana seisnud hea ajalootundide toimumise eest. Nüüd kuulati huviga, mida ütleb algussõnadeks Aita Puust, kes asus juhataja ametisse eelmise nädala esimesel päeval.

[pullquote]video kirjeldab visuaalselt ja kuuldavalt nostalgilist ning tundlikku ajarännakut möödunusse, mis avab loo noorest tütarlapsest, Sindi vabrikust, tolle hiilgeajast ja lõpust[/pullquote]„Ma loodan, et tulete edaspidigi siia majja kokku,” oli tema esimene sõnum klubirahvale. Puust ütles, et ajalugu koosneb eeskätt faktidest. „Aga mulle meeldib rohkem kodulugu, sest ma ei ole ajaloolane.” Ta selgitas, et inimese sees püsiv lugu pajatab selle paiga rõõmust või kurbusest, olgu siis lugu naljakas või irooniline. See lugu on väga tähtis. „Kasvõi sellest, kuidas teise talu perepoeg õitsil käis või kosja läks või mis iganes – sest lood loovadki koduloo.”
Et mitte jääda üksnes sõnadesse, näitas Puust tillukese sülearvuti ekraanilt kaheksa minuti pikkust videot, mida peale tema enda on juhataja arvates kõik teised juba näinud. Päris nii see siiski polnud, oli teisigi, kes nägid esmakordselt. Aga eranditult kõik jäid Puustiga samale arvamusele, et video on vaimustavalt õnnestunud.