Rubriik: Määratlemata

Suvi on tänavu olnud nii vihmane, et isegi vanemad inimeste jaoks on see tavatu. Mäletan oma lapsepõlvest vaid üht sellist suve – see oli suvi, kui kõik mu suvekleidid uhiuutena lastele pärandusid, muidu olid nad ikka puude otsas ronimisest kolmnurkseid paranduskohti täis.

Vihma on tõesti tulnud otsatult. Kuid on olnud ka põualeitsakut, alalõpmata põrkavad kokku hiigelsuured sooja ja külma õhu massid ja käristavad taevast kõue.

See on olnud ka suvi, mis pakub kõige imelisemaid vaatepilte säravast päikesest, punasest äikesest, vikerkaaresildest ja vesipükstest.

Põnev on vaadata, kuidas tormituuled keerutavad taevavõlvil kokku kõuealasi. See on hiigelkõrge pilv, mis äkki suvetaevasse valgete pilvenupsukeste vahele tekib, enamasti vahtvalge ja hirmuäratav, siis äkki tõuseb kohutav tuul, mis vajutab maani sünksinised pilved, neist ripub keerlevaid pilvelonte, mis aegajalt vesipüksina maale ulatuvad ja kõike endasse imedes oksad ja heinapebred tantsima paneb. Mõnikord keerutatakse kaasa terve puu, lapsevanker või majakatuski. Tõsi, sel aastal on purustavaid keeristorme olnud siiski vähe.

Aga sest sünksinisest kõrgest kõuepilvest vaatab vahel välja Kõuetaat ise. Nii oli ka paar nädalat tagasi Tartus, õhtu eel, kui lillepeenraid kastsin. Äkki oli õhtutaevas kõrge sinine pilv, mille alasist kasvasid päikesekumas välja punased sarved. Sel sarvikul olid isegi silmad ja suu. Pikk pahem käsi sirutas end Rakvere suunas, kuhu Euroopa äikesekaart oli lubanud ööks suurt äikesetormi. Ilus oli kõuejumal ja õige ka tema sõnum, Pandiveres läks öösel kõvaks mölluks. Loe edasi: Kõuejumala näpuviibutus

Auto oli leidnud parkimiskoha. Ümberringi kõrgusid puud, üks uhkem kui teine, mägede võimsust veel näha polnud. Vapralt vinnasin selga endast vaid ehk pool meetrit lühema seljakoti ning olingi valmis vallutama Norra kõrgusi. Seisin puidust sildi juurde, millele oli põletatud „Jutulbu“ ning poseerisin naeratades fotograafile neljast küljest – mäed, siit ma tulen!

Vaevalt viis minutit hiljem ja 20 meetrit kõrgemal oli mul pulss 170 lähedal, võhm otsakorral. „Oot, kui pikk see meie matk nüüd olema pidigi?“ küsisin hingetõmmete vahel oma kaaslaselt. „Täna umbes kuus tundi, homme ehk pisut pikem,“ tuli kiire vastus. Selge. Ajasin selja uuesti sirgu, hingasin veelkord sügavalt sisse ning välja ja puhkisin ülespoole minema. Pulss oli vahepeal jõudnud langeda 150ni.

Mägedes käies on keeruline mõista, mis on hea ja mis halb. Kui ronid mäest üles, ootad, millal lõpuks ometi saabub laugem maa või isegi päästev laskumine. Lõpuks selleni jõudnud, püüad aga kramplikult sättida oma jalgu õigesse asendisse, et mitte kukkuda. Põlved annavad märku, et neil on liigesed ja tuharad tuletavad meelde, et neil on lihased. Astudes mööda soist pinnast loodad, et vähemalt väikese varba otski jääb kuivaks, kõndides aga mööda kivist pinnast, palud mõttes andeks oma põrutada saanud põlvedelt. Nähes mägede vahel lund, tormad seda rõõmsalt nautima ja järgmisel hetkel oled ühe jalaga põlveni lumes. Tulemuseks marraskil nahk.  Loe edasi: Ühe õndsa hetke lugu

See, mis toimus nädal tagasi Norras, ei taha mahtuda ühegi terve mõistusega inimese pähe. Kuidas saab ühes normaalses (heaolu)ühiskonnas kasvada inimene, kes on võimeline tapma kümneid noori rahvuskaaslasi? Sellele küsimusele ei oska vist hetkel keegi vastata. Norras Kristjansundis (800 km Oslost) elav eestlanna Mari Ugelstadt ütles usutluses portaalile kylauudised.ee, et elu läheb Norras pärast katastroofi edasi, kuid tunnistas, et rahvas on täielikus šokis.

Kui läksid aastaid tagasi Norrasse elama, siis kas oli midagi, millega norrakad sind üllatasid?

Nad naeratasid. Nad naeratasid palju rohkem kui eestlased.

Mille poolest erineb Norra ühiskond Eesti ühiskonnast?

Siin on selline ühiskond, et kui keegi tunneb – ta ei saa hakkama, siis võib küll öelda, et see on iseenda laiskus ja viga. See on puhtalt minu arvamus. Riigi poolt on tehtud kõik, et abivajajad ka abi saaksid. Sotsiaalsüsteem on väga hästi paigas ja toetused elukallidusega balansis.

Kui palju on paremäärmusest Norras varem räägitud?

Äärmusest kui sellisest pole uudistes varem juttu olnud, peamiseks mureks on olnud islamifoobia. On arutletud selle üle, kas lubada rätte pähe panna või mitte.

Kuidas sa ise reedestest sündmustest teada said?

Olime väljas. Meil on naaberlinnas käimas nädalane jazzfestival ja sõime seal lõunat, kui keegi tuttav sai sõnumi, et Oslos plahvatavad pommid. Sel hetkel ei mõelnud, kui suur ja ulatuslik see katastroof olla võib, olime festivalimeeleolus. See, mis tegelikult toimus, jõudis meieni alles laupäeva hommikul, kui teleka lahti tegime. Kõik kanalid olid uudiseid täis. Siis saime teada, kui palju oli tapetud ja kui palju kadunud. No siis oli šokk, pisarad jooksid ja ei suutnud uskuda, mis toimunud oli. Rääkisin hiljem töökaaslastega ja juhtunu oli kõigile mõistmatu. Kurb ja masendav. Loe edasi: Eestlanna Norras: Elu läheb edasi!