Rubriik: Arvamus

Tähetark ja 25 tuhat silmapaari

Erkki Peetsalu,
meediakülaelanik

„2011. aasta toob kaasa selle, et ajakirjandusele tuleb sein ette, sõnavabadust hakatakse piirama 80 protsenti. Kõige halvem, mis üldse saab olla! Kirjutatakse ette, mida võib öelda, mida mitte. Sellepärast, et liiga palju tõde on tulnud välja, ja tuleb veelgi.“

Nõnda kuulutab ennustaja Edgar äsja lõppenud aasta viimasel päeval Õhtulehes. Eks see ole igaühe enda otsustada, kui tõsiselt suhtuda tähetarkade ja teiste ennustajate ettekuulutustesse, ent mõtlemisainet pakub see igatahes.

Mingi iva võib neis ennustustes peituda. Eriti mis puudutab muutusi ajakirjanduses, täpsemalt ajakirjandusvabaduse kärpimise katseid erinevate ringkondade poolt. Oleme ju harjunud pidama Eestit vaba ajakirjandusega riigiks, kus sõna- ja infovabadus on olnud ühiskonna toimimise üheks nurgakiviks. Viimasel ajal puhuvad üle meediamaastikul justkui mingid külmad tuuled.

Leiutamine nagu Lotte külas

Wikilekked, allikakaitse seadus, trükimeedia agoonia… – põnev on mõtiskleda, mis võiks olla peamine põhjus ajakirjanduse suukorvistamisele alanud aastal? Päris huvitav, kuidas esimesena rakendatakse allikakaitse seadust. Et kas Savisaare vene rahahimu avalikkuse ette toomise eest on Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch oma allikatega juba uurimisorganite huviorbiidis?

Buumijärgne aeg ei ole meediaärile olnud armuline. Suurte meediagruppide eksistentsiaalsed vintsklused on ajanud suured juhid närvi. Juba mõnda aega elatakse meediamajade alumistel korrustel päev korraga – kui ülakorruselt kostis kobinat, oli allpool oodata järjekordseid kulukärpeid ja koondamisi. Loe edasi: Tähetark ja 25 tuhat silmapaari

Kuhu sul nii kiire on?

Grethe Rõõm,
lastekirjanik

Kuhu sa kiirustad? Sina jah, kes sa täna mulle poeuksel sülle jooksid nii, et ma oma turvahällis lapsega vaevu püsti jäin. Ning siis, küünarnukid puhvis nagu ärplejal kikkal, kitsast ukseaugust end sisse pressisid, et rutem poodi pääseda. Kauplus ei kao kuskile, kaupki ei saa letilt otsa, kui sa enne poodi sisenemist hoo maha võtad ja väljujad õue lased.

Või sina, kes sa autoga jäid küll vöötraja taha seisma, et memm, kes kepi toel vaevaliselt liikus, üle tee lasta. Ja siis töristasid memme sammude taktis signaali, nii et vanake iga törtsu juures võpatas. Ta püüdis ju niigi astuda nii käbedalt, kui vähegi suutis! Kuhu sa kiirustad?

Ja sina, kes sa last varrukast tirides raevukalt rühkisid läbi linna ja hangede. Välja tegemata oma lapse pisaratest ja vaiksest halinast: “Emme, ma ei jaksa nii ruttu!” Kuhu sa kiirustad? Loe edasi: Kuhu sul nii kiire on?

Lihtsalt üks mõtisklus

Ivi Rausi,
kultuuritöö juht

Meil Eestis on neli aastaaega. Igal ajal oma võlu ja valu. Talvel on kogu maa valge. Meid ümbritseb hääletu vatine vaikus. Kõik on justkui unne uppunud. Ega siis muidu mitmed loomad end kerra vea ja põõna. Isegi mõned inimesed magaksid hää meelega (kaasaarvatud mina) pikalt ja kaua, sest Emake Maa puhkab. Loodus puhkab. See on aeg iseendaga vaikselt olemiseks, puhastumiseks igas mõttes, et siis taas mõne aja pärast Ärgata.

Kevad toob alati meie meeltesse ürgset jõudu, lootust, soojust ja mida kõike veel. Kui talv on vaikuseaeg, siis kevad mu meelest ületab kõik aastaajad oma häälte kauniduselt ja rohkuselt. Milline imeline kõla on päikese käes sulavatel jääpurikatel või lumest läbimurdval ojakesel. Ja see lõhn, mida tundes su keha täitub õnnetundega. Ja need kelmikad linnud! Loe edasi: Lihtsalt üks mõtisklus

Kiri Vanale, jõulude puhul

Tere, Vana!

Mul on Sinu üle hea meel! Et Sa olemas oled ja nii. Ega ma Sind päriselt ju näinud ei olegi, aga ma tean küll, et Sa oled. Paljud ei usu, aga nad ei usu niikuinii midagi. Mina tean, et Sa oled, õigemini tunnen.

Ma tahtsin Sinult paari asja küsida. Aga ei teagi kohe, kuidas alustada. Mul ei ole nagu midagi erilist hetkel vaja, tahaks lihtsalt rääkida. Mitte et ma kinke saada ei tahaks. Ikka tahaks. Aga rohkem tahaks Sinuga rääkida.

Vaata, täna jälle Sinu suurpäev – oled igal pool ja mitte kusagil. Oled kirikus ja oled viinapitsis, oled laulus ja oled sõimus. Ütle mulle ausalt, mis toimub? Sa kuuled-näed kõike. Mis värk on? Kas meiega, inimestega, on ikka kõik korras? Kas selle meie maailmaga on endiselt kõik OK?

Sa saad aru küll, mida ma mõtlen. Et mida me, inimeseloomad, teeme praegu, kuidas me elame. Miks me sünnime, kasvame ja siis kaotame ennast? Ärkame hommikul üles ja hakkame oma tõde kuulutama. Igaüks oma. Ärkame üles ja hakkame valitsema. Üle teiste. Ärkame ja hakkame kasumit teenima. Kellegi arvelt. Et endal oleks parem kui teisel. Miks teisel halvem peab olema, miks kõigil ei võiks hästi olla?

Loe edasi: Kiri Vanale, jõulude puhul

Tähetorni tähtpäev

Mikk Sarv

Eesti on tähtis. Kõike, mida me oma keeles oluliseks peame, seome tähtedega ehk nimetame tähtsaks. Tähtsate asutuste hulgas meie maal on keskne koht Tartu Ülikoolil, mis taasavati 208 aastat tagasi. Vaid kaheksa aastat hiljem sai Ülikool veelgi tähtsama ehitise – Tartu Tähetorni.

Küllap oli tookord tähetorni avamise juures ka seitsmeteistaastane üliõpilane Priidu-Jüri-Villu ehk Friedrich Georg Wilhelm Struwe, kes järgneva poole sajandi jooksul oma avastuste ja arvutustega tegi Tartu Tähetorni ülemaailmselt tähtsaks kohaks. 1837 avaldati Struwe mõõdetuna kaugus Päikesesüsteemi-välise tähe Veegani Lüüra tähtkujus. 1816-1855 mõõdeti Tartu Tähetorni läbiva meridiaankaare pikkus enam kui 2800 kilomeetri ulatuses Põhja-Jäämere ääres asuvast Hammerfesti linnast Musta mere lähistel paikneva Izmaili linnani. Mõõdistamise ajal hõlmas Tartu meridiaanikaar vaid kahte riiki – Venemaad ja Rootsit. Tänapäeval läbib sama kaar kümmet riiki, kes üheskoos on kaare tähised liitnud UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaks mälestusmärgiks.

Tähed on tähtsad, sest kõik soe ja valge, mida eluks vajame, tuleb tähtedelt, eriti meie oma tähelt Päikeselt. Praegu on meie Päike Maa kumeruse taga peidus. Sellesama kumeruse taga, mille aitas ära mõõta meie tähetorni kaua-aegne juhataja Struwe. Valminud tähetorni võtmed anti esimest korda ülikooli rektorile üle talvisel päikese pesas olemise päeval. Meie pärimustarkuse järgi puhkab Päike peale talvist pööripäeva mõned päevad oma talvepesas, justnagu kogudes jõudu tagasiteeks meie poolkerale. Just see pesapäevade aeg on kõige parajam tähtsatele tegemistele aluse panemiseks. Loodame siis, et järgmised kaks sajandit on Tartu Tähetorn jätkuvalt uute ning tähtsate taipamiste sündimise paigaks nii nagu möödunud sajanditel.

Eile tähistasime kahesaja päikese tagasitulemise möödumist tähetorni valmimisest. Seda tegime selleltsamalt päikeselt laenatud tulega. Tuletantsijad süütasid tulikirja, kus on tuliste tähtedega kirjas juubelinumber. Sama tuli peegeldub tagasi meie kõigi südametes – oleme ju ka ise elusolenditena peegeldus tähisest Kõiksusest. Taevas on tähtis, Ülikool on tähtis ja tähetorn on tähtis. Tähetorni valmimist tähistades oleme ka ise tähtsad ning lähemal tähtedele, kellest oleme siia ilma sündinud.

Karjasemärss vööle ja 1. jaanuaril poodi

Elina Kononenko,
ajakirjanik

Peale igasugu presidendi sõnause kaudu liikvele lastud sõnade on viimasel ajal kosta veel üht uut sõnapaari: euromüntide stardikomplekt. Kuuldavasti pidi tegu olema millegi nii hinnalisega, et rahvas jookseb selle järele suisa tormi.

Ajakirjandus on varustanud meid pideva infoga, kui palju stardikomplekte juba müüdud on ja kui palju Eesti pank neid juurde on tellinud. Selgub koguni, et üks inimene saab osta korraga vaid viis komplekti. Mida aga selle kilekotitäie peenrahaga peale hakata, jääb mulle kui praktilise meelega inimesele selgusetuks.

1. jaanuarist vallutavad meie rahakotte nagunii senistest Eesti sentidest märksa kopsakamad euromündid. Mõtlen juba õudusega, kuhu kogu see igapäevaeluks vajalik metall tulevikus ära mahutada. Eks näis, kas tuleb omale selleks karjasemärss hankida või mitte. Loe edasi: Karjasemärss vööle ja 1. jaanuaril poodi

Lume-ehmatus

Sulev Valner,
ajakirjanik

Lund sajab meie laiuskraadil igal aastal ja mõnikord päris palju korraga. See ei tohiks kedagi üllatada. Aga nii hullu lumetormi ei mäleta ka kogenud päästjad, kui selle nädala neljapäeval-reedel. Seega päris tavaline see olukord just polnud ja mitte ainult Padaorus, kus toimunu sobiks lausa väiksemat sorti katastrooffilmi stsenaariumiks. Õnnelikult lõppeva filmi omaks seejuures. Kas keegi filmimeestest võtaks selle ära teha? Või ETV? Julgen pakkuda, et paljud meist vaataks seda küll. Selline kena patriootiline lühifilm päästjatest, sõduritest ja lihtsatest inimestest hädas olijaid abistamas kaunistaks näiteks telekava 20.augustil 2011, kui tähistame Eesti iseseisvuse taastamise 20.aastapäeva. Tõsiselt mõtlen, ilma naljata. Loe edasi: Lume-ehmatus

Aplaus Eesti põhikoolile!

Sulev Valner,
ajakirjanik

Kui selgus, et Eesti riik on keskmise korralikkusega suutnud oma kulud tuludega peaaegu tasakaalus hoida ja sellega pälvinud loa võtta kasutusele euro, siis hõisati nii, nagu oleks  poliitikud eesotsas rahandusministriga mingi enneolematu saavutusega hakkama saanud.

Ei noh, tubli muidugi, et euroasja vussi ei keeratud ja suuresti iseenda varasemaid vigu parandades suutsid poliitikud riigi kulutused ikka õigeks ajaks piisavalt kokku tõmmata.

Sellega võrreldes on nüüd Eesti kool saanud hakkama palju kordi suurema saavutusega, kui ülemaailmse PISA uuringu põhjal oli meie põhikooli lõpuklassi õpilaste keskmine tase funktsionaalses lugemisoskuses üks maailma parimaid. Eriti hinnatavaks teeb selle tulemuse, et tegu on just nimelt kõigi Eesti koolide tugeva ühtlase keskmise tasemega. Loe edasi: Aplaus Eesti põhikoolile!

Elurikkuse elujaatavad tulevikunägemused

Novembri keskpaigas toimus Brüsselis elurikkuse kahepäevane arupidamine, kus osales üle kahesaja inimese enam kui kolmekümnest riigist üle kogu maailma. Arutelu kokkukutsujaks oli Belgia Bioplatvorm eesotsas Belgia teadusministri Sabine Laruelle’ga, kes ütles ka avasõnad arutelule.

Euroopa Liit seadis kaheksa aastat tagasi ambitsioonikaks eesmärgiks peatada elurikkuse taandumine aastaks 2010. Kahjuks ei suudetud seda saavutada. Seekordse arupidamise sihiks oligi leida elujaatavaid nägemisi, kuidas siiski pöörata elurikkuse kadumine vastupidiseks.

Põnev oli jälgida kahekümnes laudkonnas samaaegselt tekkivaid mõtteid, mis arvutite kaudu jõudsid asjatundjate laudkonda, kus neid mõjusamaks edasi ja ümber püüti sõnastada. Samas tõi see protsess kaasa ka esimese pettumuse – uute mõtete ja lähenemisviiside tekitamisel kippusid eriti uudsed mõtted takerduma nii laudkonnas istuva mõtete arvutissekirjutaja kui ka asjatundjate paneelis istujate arusaamisvõime teha. Tulemuseks oli tihtipeale uudsete mõtete tasalülitamine varem teada-tuntud tavamõteteks.

Näiteks pakuti meie laudkonnas välja mõte, et militaarvaldkonnas tehtud leiutused antaks hiljemalt viie aasta möödumisel tsiviilkasutusse. On ju paljud väärt leiutised nagu Internet, mikrolaineahi ja mitmed muud algselt pärit militaarvallast. Paraku takerdus mõte juba meie laudkonnas ning tõi peagi meie laua juurde asjatundjate laudkonnast hämmeldunud sõnastaja, kes küsis, kas me tõesti tahame närvigaasi anda koolilaste käsutusse.

Teine takerdumine ilmnes seoses sellega, et meiega kaasas oli meie äsja kuueseks saanud tütar Aotäht. Mitmedki korraldajad tunnistasid, et neid tabas hetkeks õudus: Laps konverentsiruumis! Aotäht ei lasknud end sellest suurt segada – ta joonistas kodu, südameid, lilli, liblikaid, kalu ja vette loojuvat suur punast päikest. Paljud fotograafid olid ta tegevusest vaimustuses, fotoaparaadid aina plõksusid ümber. Vaheajal tulid mitmed osalejad meie juurde ja tunnistasid, et oleksid pidanud ka omad lapsed kaasa võtma.

Siit ka mõte – kui tahame elujaatavalt vaadata elurikkuse kasvamise poole, siis peame kõigepealt võtma kaasa lapsed, need, kes selles elurikkamas tulevikus elama hakkavad. Küllap on üks põhjusi, miks elurikkus on taandumas just selles, et me ei võta kaasa lapsi, kes ometi on ju palju elurikkamad kui meie, täiskasvanud.

Maarahva tavapärases olemises, nii nagu teistegi põlisrahvaste juures suhtuti lastesse ja nende otsustusõigusesse täie lugupidamisega. Saamidel on juba mõneaastastel lastel omad põhjapõdrad, kelle saatuse üle vaid nemad ise otsustavad. Laste otsustus- ja omandiõigus kasvatab neis vastutustunnet. Vaid taoline kogukond suudab toime tulla sellega, et sajandeid kasutuses olnud puisniidul loendatakse rekordarv taimeliike ühe pindalaühiku kohta, nii nagu Läänemaal Laelatu puisniidul.

Meie rahva põlisväärtused ja olemisviisid on suutnud elurikkust suurendada meid ümbritsevas maastikus. See on see pärimuslik vaimuvara, mille kohta jakob Hurt ütles, et kui me ei ole suured arvult, siis saame olla suured vaimult. Sedasama vaimu peame kandma, võttes kaasa lapsi rahvusvahelistele kogunemistele, hoides ning hoolides elust meie kodude ümber ning väekates pühapaikades.

Autor: Mikk Sarv

Armas või edukas?

Sulev Valner,
ajakirjanik

Laupäeval istusin mitu ilusat tundi kenasti soojaks köetud rahvamajas ja püüdsin kaasa mõelda. Teemal Eesti 2018, oma maakonna mõttekojas, ühes paljudest samasugustest üle Eesti.

Otsiti seekord ühist asja nimega Eesti kasvuvisioon ja korraldajad olid selle tulevase visiooni üldpealkirja sõnastanud „Maailmas edukas, koduselt armas“.

Kõlab ju täitsa kenasti. Kes meist ei tahaks elada kaheksa aasta pärast, Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal, sellises ideaal-Eestis, mis on ühtaegu nii ülemaailmselt edukas nagu näiteks Skype ja seejuures ikka armsalt kodune nagu Bullerby laste koduküla.

Aga kui mõlemat korraga ei saa? Kas maailmas pisut vähem edukas Eesti on vähem armas? Loe edasi: Armas või edukas?

Kuis nuuri kodo tagasi saia

Talis Tobreluts,
Põlva maavalitsusõ nuuritüü juht

Mul ei olõ külh õkvalt säänest pilti vai tabõlit iih, ku pall’o nuuri taht päält ammõdi selges opmist umma kodokanti tagasi tulla. A käve paar nädälit tagasi Põlva ütisgümnaasiumih 9. klassilõ «Tagasi kuuli!» tunni andmah. Küsse nuuri käest, et kes taht är minnä ja kes taht jäiä? Oll’ noid, kes tahtvagi är minnä, et Põlvah olõ-i midägi tetä. A uskmalda pall’o ütli, et nimä tahtnu külh jäiä.

Sääne tahtminõ tulõ seestpuult: inemisel om huvi tah maakotussõh midägi är tetä. A noorõ läävä kavvõmbahe, Tartohe ja Tal’nahe edesi opma. Et nä säält tagasi tulõssi, piät näil olõma sääne asi, mis näid siin hoit.

Pere muidoki om, a võissi olla ka määnegi mitteammõtlik tüü: toimõndaminõ seltsih vai organisatsioonih. Ma esi lätsi 2008. aastagal ülikuuli opma, a pidi iks kõikaig Põlvah käümä:toimõndi Põlvamaa nuurikogoh. Sääl omma kuuh targa, hää ja huvitõdu noorõ, kes tahtva midägi är tetä.

Nii oll’gi mul siin pere ja tuu mitteammõtlik tüü. Saa es tuu iist rahha, a sai sändse emotsionaalsõ pai. Niimuudu tulõgi inemisel tunnõ, et kodokandil om tedä vaia. Loe edasi: Kuis nuuri kodo tagasi saia

Hingiao mõtõlus

Nele Reimann,
võrokõnõ

Edevanõmbidõ hinge omma ummi perrätulõjidõ kaemisõs vällä valinu iks hää ja õigõ ao. Pääväl omma ilma undsõ, a üüse om taivas sakõstõ tähti täüs. Luudus kuts nigu inemist timä egäpäävätöie mant kõrras perrä mõtlõma, kost tulõmi ja kohepoolõ pääväst päivä läämi…

Latsõiäst om meeleh, et ku kiäki küläh är kuuli, võeti iks üteh valvma vai puhtilõ. Vanaimä oll’ aigsahe vällä valinu uma koolurõiva ja valmist’ minnogi ette pääväs, ku tedä inämb ei olõ. Latsilõ opati, et panõ tassakõistõ uma väiku lämmi käsi koolnu vanaimä vai vanaesä käe pääle: päält tuud pelgä ei inämb üttegi koolnut. Kimmäs tugi oll’ kõgõ võtta: uma küläkogokund, kelle liikmõ säändsel aol esi ja ilma kutsmalda avitama tulli.

Edimäne kokkoputminõ liinamatusõga oll’ mul ülikooliaol. Muudsa liinakultuuri perrä ärsaatminõ jätt tundõ, nigu olõssi tahetu kadonukõsõst nii kipõstõ ku võimalik vallalõ saia. Võromaa puhtõ omma aost aigu olnu vastapite: nigu kimmä pääväkõrraga elonäütemängu viimäne kaehus uma sakõ söögipakmisõ, risti lõikamisõ ja inne puhtit koolnu valvmisõga. Sugulasõ, kiä olõ õi inämb kavva ütstõist nännü, saava kasvai puhtõlavva takah kokko. A siski om nätä ja tunda, et vana kombõ nakkasõ häömä. Ku häös vannamuudu maaelo, kaos liinaeloga harinul arvosaaminõ, mille om ütte vai tõist kombõtäütmist vaia. Õigõ ja hää om nii, kuis om kipõmb, perrätulõjilõ lihtsämb. Loe edasi: Hingiao mõtõlus

Rongipeatused õigesse kohta!

Paljud inimesed on püüdnud muuta paremaks rongipeatuste asukohti, kuid Eesti Raudtee ei huvitu ei inimeste ega omavalitsuste soovidest. Nii on Verioral mõttekam viia platvorm jaama piiridest välja, kuid Eesti Raudtee ei olnud nõus. Vastse-Kuuste, Orava, Kiltsi, jpt kohad – sama lugu. On pakutud välja ideed, et ka väiksemates kohtades peaks kohe platvormi juures olema bussipeatus ja autode seisukoht, kuid tihti ei arvestata ka sellega. Nii võiks ju olla Taevaskojas, Kiidjärvel, Ilumetsas, Ülenurmel, Paluperas, Nõos jne.

Lisaks on tuldud lagedale ideega, et kus see võimalik võiks parkimisplats olla nii suur, et seal saaksid peatuda pangabussid ning teised sellised teenusbussid, külaturud, laadaplatsid jne. Siis oleks nn Ühispeatustes kõik üheskoos. Kindlasti on ka tegusamatel inimestel maal omi mõtteid, mida hiljem saaks rakendada. Kui aga praegu jäetakse arvamustega arvestamata, on hiljem juba pea võimatu midagi muuta.

Ka jutud miljonilistest kulutustest osutuvad tihti hiljem müüdiks. Seega peaks ikka olema väga selge põhjendus, millised need kulutused on, näiteks Vastse-Kuustes.

Samad probleemid on tekkimas vist ka Koidula-Valga liinil, kus samuti plaanitakse platvormide ehitust ning kuulduste järgi sealgi tahetakse need mingite kõrvalradade äärde ehitada.

Autor: Peeter Kuusemets

Lihtsalt elamine – maailma parandamise kunst

Evelin Tamm,
haridusuuendaja

Paljud meist elavad tormilist elu, kus iga minut on arvel, kus tegelikkuses täiesti tühistest asjadest saavad suured mured, mille pärast ollakse meeleheitel ja närvilised. Jookseme nagu oravad rattas ja ei märkagi, kuidas “päris elu” voolab meist suure kaarega mööda.

Lisaks igapäevastele isiklikele probleemidele, peame pidevalt kuulma, et globaalsed kliimamuutused on katastrofaalse mõjuga, tulemuseks on juba täna teleekraanilt pidevalt nähtavad üleujutused, tsunamid, näljahädad ja haigused. Millegipärast aga avastame end ikkagi nädalavahetusel perega kaubanduskeskusest…

Käisin hiljuti ühel huvitaval loengul, kus Nicano Perlas Filipiinidelt rääkis integraalsest säästvast arengust (integral sustainable development). Tema näited globaalsetest protsessidest, mis toimuvad nii looduses kui teaduses, olid väga mõjuvad, tema enda esinemine veelgi mõjusam… Sõnum oli lihtne ja positiivne – igaüks meist saab muuta maailma.

See maailm, mida igaüks ise muuta saab, algab kõigepealt temast endast, algab mõistmisest, et igaühes meis on peidus loovus. Loovuse kaudu saame ennast teostada, saame vabaks, sest hakkame nägema võimalusi seal, kus teised näevad ainult probleeme. Loe edasi: Lihtsalt elamine – maailma parandamise kunst

Kodanikuühiskond Toompeale!

Airi Hallik-Konnula,
mitme MTÜ liige, Urvaste vallavolikogu aseesimees

Kui kuulsin, et Keskerakond tuleb meie valla juhtidega kohtuma, ei kõhelnud ma pikalt. Otsustasin kaema minna. Seda enam, et lubatud Inara Luigast tean sihikindla ja empaatilise poliitikuna.

Küllap valmistasime Luigasele ja Lengile pisikese pettumuse, kui volikogu esimees ütles, et tänu konservatiivsele eelarvele ei ole Urvaste vald pidanud koostama negatiivset lisaeelarvet ja sotsiaalnõunik tõdes, et vald tuleb toetusrahadega välja. Sest meie külalisi huvitas just inimeste keeruline toimetulek ja töökohtade puudumine.

Oma ehmatuseks ei kohanud ma Inara Luigase empaatiat kodanikuühiskonna kohta küsides. Võibolla kasutasin lihtsalt vale sõna – MTÜ. Sest rahvasaadik hakkas rääkima sellest, kuidas igaüks võib teha oma pereliikmetele mitu MTÜ-d, lööb eurorahad laiaks ja pärast aastat 2013, kui struktuurifondide rahad lõppevad, on tühjus. Et kõigepealt haridus ja töökohad ja siis võib see MTÜ ju oma külakiige püsti panna.

Ma olen harjunud sellise suhtumisega kohapeal ja mõelnud, et vast see tuleb mõne inimese piiratud silmaringist. Et ka Riigikogu rahanduskomisjonis sellise suhtumisega inimesi on – ja veel Kagu-Eestist pärit – oli natuke shokeeriv. Kuna külalistel oli aega vähe ja mina ehmunud, jõudsin ainult piiksuda, et külakiik on MTÜ arengus see kõige esimene samm ja nüüd räägitakse juba näiteks omavalitsuse teenuste delegeerimisest MTÜdele.

Loe edasi: Kodanikuühiskond Toompeale!

Presidendi kärajate järelmõtteid tuleviku tarbeks

Ülo Vooglaid,
emeriitprofessor

Pärnu kärajatel oli märgata edusamme ja ka seda, mis ehmatas.

Erinevalt eelmistest kärajatest, seekord ühiskonda enam majanduseks ei nimetatud, ja ka inimesi ei käsitletud vahendina, ressursina või varana. Aga samas öeldi täiesti tõsisel kombel, et Eesti kestma jäämise jutud oleks vaja lõpetada, sest peale on kasvamas uus põlvkond, kellele sellised isamaalised aated eriti peale ei lähe…

Kärajatel räägiti palju, aga teemal „Eesti -100“ polnud rääkijatel öelda midagi. Öelda ei olnud esinejatel, korraldajatel ega neil, kes söandasid sõna paluda. Enamik sõnavõtjatest pidas vajalikuks rõhutada, et ta on kärajatel eraisikuna… Eesti elujõud ja selle tegurid jäid kärajatel käsitlemata.

Võib-olla arvas mõni kärajate korraldajatest, et ettevalmistust polegi vaja ja et Mart Laari juttu saab pidada ettekandeks, mille peale hakkab keegi sel teemal improviseerima? Võib olla päris kindel, et kui riigi mudelit ei ole varem valmis mõeldud, kui tegeliku ja vajaliku olukorra (olude ja situatsiooni) kohta on eksperthinnangud kogumata ja korrastamata, siis ei saa avalikud arutlused nii keerukatel teemadel tõhusaks kujuneda. Loe edasi: Presidendi kärajate järelmõtteid tuleviku tarbeks

„Ma tahaksin elada Aidensfieldis”

Kadri Koreinik,
külaelanik

Nii ütles mu 15-aastane tütar ükskord. Paraku meil, (väike)linnaga nabanööri pidi köidetud uusmaainimestel, napib aega (ja ausalt öeldes vahel ka tahtmist), et luua tihedam side ülejäänud, põlisema külarahvaga. Suhtleme põhiliselt siis, kui vaja on valla(valitsuse)le või infrastruktuuri pakkujale oma seisukohti selgitada. Jõulisemalt või arglikumalt.

Toidukraami toome linnast, pakendid viime linna tagasi. Linn hoiab ja harib me lapsed. Linn pakub leiba ja harvem ka meelelahutust. Naabritega kohtume parimal juhul kord nädalas. Suvel sagedamini, talvem harvem. Mitte igal õhtul nagu Gina ja Oscari pubis, kus kõik (või siiski filmi olulisemad karakterid?) pindi õlle taga kokku saavad.Meie kogukond on kuskil mujal, ilmselt virtuaalväljadel.

Loe edasi: „Ma tahaksin elada Aidensfieldis”

Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Ingrid Vooglaid,
ökoküla idee eestvedaja

Otsisin hiljuti internetilistide kaudu Võrumaal või Põlvamaal üksi jäänud talu, mis vajab hoidjat. Sain kaheksa pakkumist üle Eesti inimestelt, kes olid huvitatud, et keegi nende maakodul elu sees hoiaks. Kuna ise igale poole ei jõua, kuulutasin, et inimesed, kes samuti soovivad maal elada, küsiksid infot vabade talude kohta. Huvilisi oli rohkem kui pakkumisi ja veel mitu inimest tundsid huvi, kas teistes piirkondades on midagi pakutud. Omale leidsin sobiva koha hoopis sõprade kaudu.

Paar aastat tagasi otsisin samamoodi talu, kus vajataks abilist-taluõpilast ja mind kutsuti nelja tallu, millest kahes veetsin kokku kuus kuud. Õppisin looma- ja aiapidamist, ilma elektrita elamist ja nautisin maaõhku. Tulevikus oma talu rajamiseks oli see hindamatu kogemus. Kõige tähtsam asi, mis ma seal õppisin, on, et alati leiab lahenduse, kui on tahtmist teha ja veidi loomingulist lähenemist. Maaelu teeb inimese leidlikuks. Muidugi teadsin seda varem ka aga nüüd on lisaks teadmisele ka kogemus. Sain kinnitust kitsepidamise soovile ja õppisin ennast paremini tundma.

Eestis on palju inimesi, kel ei ole kusagil oma porgandit kasvatada, lastele onni ehitada ega hommikutee kõrval maja taga sookurgi jälgida, kuigi väga tahaksid. Linnas kohtab aina sagedamini noori, kes soovivad elada maal, ise loodussõbralikult teha ja ehitada ja toitu mahedalt kasvatada, kuid maa ostmiseks ei ole raha ja pangalaenu ei soovita kaela võtta. On nii neid, kes soovivad elada üksikus talus kui ka neid, kes soovivad kolida mitme perega korraga ja rajada terve maheda eluviisiga küla. Samuti leidub linnas peresid, kes soovivad küll jätkuvalt linnas elada, kuid suved maal veeta ja ehk kellelegi talutöödes abiks olla. Päris paljudel linnaperedel ei ole enam maa-vanavanemaid, kelle juures lapsed käia saaksid. Loe edasi: Üksi jäänud talud ja maata inimesed

Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks, lipupäevaks

Jaak Prozes,
Hõimupäevade peamisi korraldajaid alates 1988. aastast

Teen ettepaneku hakata tähistama hõimupäeva nii Eestis, Soomes kui ka Ungaris riikliku pühana ja heisata sel puhul lipud. Kutsun kõiki seda algatust toetavaid inimesi heiskama hõimuliikumise ja soome-ugri hõimurahvaste auks ja toetuseks lippe juba selle, 2010. aasta hõimupäeval, 16. oktoobril.

Mõte tähistada hõimupäeva ei ole uus — 1931. aastal Helsingis toimunud Soome-Ugri IV Kultuurikongressil, kus osales üle 2000 soome-ugri rahvaste delegaadi, võeti vastu otsus tähistada seda oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel Eestis, Soomes ja Ungaris üheaegselt.

Eesti, Soome ja Ungari tekkimine oli loonud eelduse soome-ugri rahvaste tihedamaks koostööks. Juba 1920-ndatel aastatel asutati mitmeid liite ja organisatsioone, korraldati haridus- ja kultuurisündmusi, mille põhikirjaliseks eesmärgiks oli soome-ugri rahvaste koostöö arendamine ja nende rahvaste tutvustamine. Loe edasi: Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks, lipupäevaks

Hariduspoliitika venekeelses koolis alaku algusest

Maire Kriis,
ajakirjanik

Taastatud Eesti riiki on olnud juba 20 aastat. Samapalju on räägitud ka muukeelsete elanike integreerumisest, lõimumisest ja muudest kenadest asjadest. Tundub, et rääkimise tasemele kõik jäänud ongi.

Vahepeal oleme üles kasvatanud terve põlvkonna noori inimesi. Kui nõukogude ajal oli pronkssõduri kuju juures käimine ennekõike vanemate vene inimeste pärusmaa, siis miskipärast just Eesti riigi tingimustes kasvas üles noor põlvkond, kes pronksmeest äkitselt imestamapaneva tähelepanuga väärtustama hakkas. Ometi pidanuks just sel ajal iga noore ajalootundides saadud teadmised panema mõtlema, missugused sambad püstitati, kellele, kuhu ja miks. Kas pole mitte meie riigi hariduspoliitika suutmatus olnud peamiseks põhjuseks, miks täna ikka veel räägime muukeelsete vähesest riigikeeleoskusest ja ebalojaalsusest, kui mitte isegi vaenulikkusest Eesti riigi suhtes. Loe edasi: Hariduspoliitika venekeelses koolis alaku algusest

Meediakülast, hirmust ja õhinast

Erkki Peetsalu,
meediakülaelanik

„Ei tea, miks see mees Floridas naise ja neli last maha lasi?“ „Ei tea, miks naabrimemm juba nii kauaks metsa jääb?“ Mõlemad päevakajalised küsimused sisaldavad paraja annuse uudishimu ja hirmu, samuti kaastunnet ja soovi aidata. Kumb küsimus on olulisem – üheselt ei saagi vastata, sõltub vaatenurgast.

Elame globaalses meediakülas, kus igal hetkel tunneb keegi kusagil hirmu. Ärkame koos jahmatavate uudistega lõunapoolkeralt ja uinume põhjapoolkera kõige veidramate juhtumiste saatel. Üleilmainfo ronib sisse uksest ja aknast, kodukandi sõnumitele jääb üha vähem ruumi. Vähemalt igapäevasele praktilisele infole, mis ei ehmata ega jahmata. Seda eelkõige kommertsmeedias, mis enamiku inimeste tähelepanu oma lõa otsas hoiab. Mida siis teha, et kodukandi eluline info ka oma väljundi leiaks? Loe edasi: Meediakülast, hirmust ja õhinast

Masu läbi, raha põleb

Sulev Valner,
ajakirjanik

Kui seni ikka tuli euro saamiseks valitsusel kõvasti kulusid kärpida (tundub, et mitte küll nii palju iseenda omi kui igasugu allasutustel), siis nüüd on kõik pöördunud — algas euro nimel raha põletamine. Mida nimetatakse ka euro teavituskampaaniaks.
Järelikult on masuks nimetatu ametlikult läbi saanud ja riigil raha küll.

Teoreetiliselt kõlab õigesti, et iga selline suur muutus nagu rahaühiku vahetus ju on, nõuab teleklippe ja plakateid. Aga tegelikult – kas tõesti on veel kellelgi vaja sellist lahtisest uksest sisse murdmist, et kulutada sadu tuhandeid või ka miljoneid ütlemaks seda, mida iga põlvepikkune poisike on juba nagunii ammu kuulnud – euro tulebki 1. jaanuarist. Loe edasi: Masu läbi, raha põleb

Elost ja kunstist ja hoitmise väest

Jan Rahman,
literaat

Mõnikõrd om elo suurõmb ku kunst. Ilda-aigu kõnõl mullõ üts tutva, et tälle oll keski kõnõlnu, et Pulga Jaan ollõv sõitnu bussin ja vidänü hindägä üten mehidsesülemit. Asi pandse muigama, a äkki hiitü ma är: mille ma esi säändse asja pääle tulnu ei olõ?

Kon oll mu fantaasia sis, ku kiroti näütemängu bussisõidust? Ku pallo olõs saanu näütemäng mano, ku sääl olnu tegeläne, kes tulõ bussi pääle, mehidsesüllem üten, jääs mõnõ tõõsõ bussinsõitjaga porgatama ja rõivas tulõ sülemikorvi päält är ja mehilädse lindäse bussi lakja ja kõik omma hirmun ja vehkvä kässiga ja bussijuht sõit kraavi ja…

Es tulõ ma sis tuu asja pääle ja nüüd om joba ilda. Loe edasi: Elost ja kunstist ja hoitmise väest

Vallatud kurvid, ohtlikud sirged

Anti Allas,
Võrumaa arendusjuht

Viimastel aastakümnetel oleme märganud tee-ehituses tohutut arengut, ent uue tee ja liiklejate elude kaitsmise seostest ei ole palju räägitud. Järjekordset kurba liiklusuudist lugedes tundub pigem vastupidi.

Eestis osatakse ehitada juba päris siledaid teid ning mustkatte on saanud paljud needki teelõigud, mida ei oleks julgenud isegi loota. Tööpuudust tee-ehituses ei paista, jätkuks vaid raha, sest paljud inimesed peavad endiselt läbima oma kodust kümneid kilomeetreid tolmavaid ja aukus kruusateid, enne kui vähegi siledamale teele pääsevad.

Igapäevase autokasutajana jälgin ja võrdlen huviga, kas ja kuidas uued siledamad teed liiklejate elusid kaitsevad. Meedias ei kuule just sageli mõttevahetust teemal – vallatud kurvid, ohtlikud sirged. Loe edasi: Vallatud kurvid, ohtlikud sirged