Arvamus

Loogikavastane privaatsusevajadus?

Elina Kononenko,

ajakirjanik Võrumaalt

Ühel nädalavahetusel maal suvilas viibides hakkasin omale aru andma, et minu privaatsusevajadus on justkui tavaloogikale vastaselt uskumatult suur. Kui on märke, et lähima poole kilomeetri raadiusesse on sattunud mõni inimene, muutun ärevaks.

Linnakorteris veedan aastas rohkem päevi kui maal. Kortermajas elades tunnen end oma kodus täiesti privaatselt. Minu kodu on mu kindlus ja turvaline pelgupaik. Võib-olla tuleb see ka sellest, et otse oma akna all ma inimmasse liikumas ei näe, uksest aga naljalt keegi luba küsimata sisse ei tule.

Ent järele mõtlema hakates on siiski ebamugav, kui suviti tuleb akende alla supelrannast eemale privaatsemasse kohta päevitama mõni inimene, kes ei kuulu meie maja elanike hulka. Ja kui vahepeal elas ühes korteris kriminaalsevõitu kontingent, kadus turvalisus (asi lõppeski muide sellega, et üks tüüp pussitas grillvardaga teist ja oma korterisse jõudmiseks tuli ületada vereloike).

Maal olles tahan ma saada täielikku privaatsust ja ma ise ka ei tea, millest see tuleb. See on mingi geneetline sisemine vajadus. Meie, eestlased, saame omale õnneks seda lubada. Elu Hiinas või kuskil Lõuna-Ameerika getos ei kujuta ma ettegi. Tahan rahu, tahan vaikust, tahan olla oma pesas pingevabalt ja mõtlemata näiteks sellele, mis ja kas mul üldse midagi seljas on. Suvel maal armastan näiteks käia ka alasti ringi, et püüda iga viimnegi kodumaine päiksekiir, ja loomulikult ei taha ma, et mõni suvaline isik nägema satuks. Kui ma tahan inimesi näha, siis eelistan ise nende juurde minna. Külalistelt ootan, et nad teataksid oma tulekust ette. Loe edasi: Loogikavastane privaatsusevajadus?

Kartulivõtt kui aamen kirikus

Elina Kononenko,

virulane Võrumaalt

Kui kartulit tuleb võtma minna, siis tuleb kartulit võtma minna. Kartulivõtt on püha üritus.

Ühel augustipäeval mõtlesin just, et nagu keskmine eestlane ikka, pole ma ammu kirikus käinud. Pisut hiljem hõimlasega telefonitsi vesteldes selgus, et kodukirikus on just samal päeval heal kellaajal kontsert. Nii saigi kultuuriline ja vaimne rikastamine plaani võetud. Aga kus sa sellega! Kontsert tuli peagi unustada, sest saabus teade riigiametnikunahas põliselt põllumehelt: täna peab kartuli üles võtma, kuna varred on juba maas ja vastasel korral läheb kartul mädanema.

Kartulivõtt on sama püha nagu aamen kirikus. Kui kartul kord maha on pandud, siis tuleb see ka kõige sobivamal päeval üles võtta. Muidu on see üks suur pühaduse teotamine.

Eelnevast võib jääda mulje, et kartulivõtt pole teps mitte see kõige ihaldatavam tegevus ühel suvisel pühapäeval. Tegelikult aga pean tunnistama, et iga aastaga muutub kartulite noppimine värskelt lahti aetud vaovahelt aina mõnusamaks. Peaaegu et unustatud on juba need taasiseseivunud vabariigi algusaja külmad sügislaupäevad, kui sai Sõmerul vihma käes muda seest varahommikust pimedani kartuleid välja kraabitud ja mõistatatud, kas antud mullakamakas sisaldab eesti rahvast näljast päästnud mugulat või mitte. Keegi enam ei mäletagi ilmselt, et Sõmerul, seal, kus nüüd vohab põllukultuuri asemel päriskultuur, kunagi kartulipõld võis asuda. Ununemas on seegi, kuidas Tõrma taga, higipull otsa ees, tuli maaubinad ultrahelikiirusel korvi korjata, sest ega traktorist ju ometi vahepeal enne järgmise vao lahtiajamist traktorist maha viitsinud tulla. Loe edasi: Kartulivõtt kui aamen kirikus

Ilmast, millest siis veel!

Talvepilt — Selle aasta juulis veel lund maas pole.

Räägitakse, et inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal parajasti on, ikka tahab ta muud. Nii on ka ilmaga. Saanud natuke nautida talverõõme, muuhulgas ka lumerookimist, unistame juba soojast suvepäevast rannas. Ja nüüd, kui väljas on pidevalt üle 30 kraadi sooja, otsin vähemalt mina varju jahedamates kohtades ja vaatan nukralt suuski aidanurgas. Seda enam, et ühel päeval (kui registreeriti kõrgeim UV-indeks) püüdsin päikesega sõbraks saada ja tulemuseks oli mitu päeva valutav tagumine pool (esimene pool õnneks kannatada ei saanud). Nüüd on minu sõbrad järvevesi ja T-särk. Pool suve on läbi, milline tuleb teine pool? Otsustasin pöörduda asjatundjate poole.

Ilmategija internetis ehk www.ilm.ee väidab hooajaprognoosis Norra ilmateenistusele toetudes, et august, september ja oktoober tulevad meil keskmisest kraadi võrra soojemad. Keskmise aluseks on võetud õhutemperatuur aastatel 1961-1990 (täpseid kraade kahjuks lisatud polnud). Prognoosis märgitakse sedagi, et kuna tegemist on kolme kuu kokkuvõttega, siis ei saa kinnitada, et iga kuu eraldi ühepalju keskmisest soojem tuleb. Võib olla ka näiteks nii, et üks kuu tuleb keskmisest tunduvalt soojem, teine jahedam ja kolmas normaalne. Kõlab samamoodi, nagu vahelduva pilvisusega päikesepaisteline ilm. Olgu veel lisatud, et Venemaa ilmateenistus prognoosis meile suveks enam-vähem normile vastava temperatuuriga ilma. Loe edasi: Ilmast, millest siis veel!

Meeldejääv jaanipäev

Ella Kraav, pensionär Rakverest

Polnud tükil ajal oma kodukandis käinud. Kuna jaanipäev ja jõulud on eestlaste suurimad pühad ja need veedetakse enamjaolt sugulaste ringis, otsustasin minagi sammud Avinurme seada.

Tünnilaat, surnuaiapüha ja koduküla jaanilõke – need kõik mahtusid kahe-kolme päeva sisse. Rakveres elades näen alati tublisti vaeva, et kaseoksa tuppa leida. Seevastu kodumetsad on kaskedest rikkad. Õde on rajanud omale maja juurde imeilusa pargi, kus need valgetüvelised iludused aukohal on.

Kõigepealt käisime vanemate ja teiste lähedaste kalmudel. Panime vaasidesse karikakraid ja süütasime mälestusküünlad. Vend hooldekodus rõõmustas samuti meid nähes.

Tünnilaada melu juba käis. Avinurme koolistaadion võis linnalennult paista ehtsa telklinnakuna, sest vaba pinda polnud kusagil. Ümberringi autoparklad, mis olid samuti täis kiilutud. Et sealsed puutöömeistrid olid kuulsad juba vanal ajal, siis see üritus minu arvates erilist reklaami ei vajagi. Siin oli koos rahvast kogu vabariigist. Punutud korvid, pütid, tünnid, aiaskulptuurid jm käsitöö, pudi-padi, taimed, kurgid-tomatid, maasikatest rääkimata, singid, juustud, vorstid, õlu, kali jm ootasid ostjaid. Kaupa oli igale maitsele.

Pärastlõunal meelitas punastest tellistest uhiuue tsinkplekk-katusega kirik huvilisi kontserti kuulama. Tegemist-sagimist kui palju. Kes veel puiduaidas polnud käinud (otse kiriku vastas), suundus sinna. Raudteejupil sai lapsed ka väikese suslaga pisut sõita.

Õhtuks olime küll väsinud, aga minu koduküla – Teadussaare külas – juba mitmendat aastat elavad Tartu noored, kes seal mahajäetud talu taastavad, ootasid meid kõiki, st selle küla endisi ja praegusi elanikke oma krundile, kus süüdati uhke jaanilõke. Kes oli viletsa tervisega, toodi autoga kohale. Oli kodus tehtud head värsket salatit ja lihagrilli ning naabrinaise kollastest kanamunadest suus sulav tort. Nii lapsed kui ka vanad võtsid osa võistumängudest ja nautisid sumedat jaaniõhtut pisikeses Teadussaare külas Ida-Virumaal.

Õpetamisest, kasvatamisest ja koolitamisest ehk 5 soovitust lapsevanemale

Olles tänaseks juba kümme aastat õpetajaleiba maitsnud, pean tunnistama, et ei tea, mida mul koolis rohkem teha tuleb, õpetada või kasvatada. Mis vahe neil kahel tegevusel üldse on?

Pöördudes kasvatusteadlaste soomlaste Sirkka Hirsijärvi ja Jouko Huttuneni poole, võib öelda, et kasvatus, koolitus ja õpetus kuuluvad ühte mõisteteperekonda. Kasvatus on pikaajaline (eluaegne) inimese pidev ja mitmekülgne mõjutamine, mille eesmärgiks on isiksuse kujunemine. Koolitus on organiseeritud, süstemaatiline, perioodiline institutsioonides toimuv kindlatele eesmärkidele suunatud tegevus, mida teevad professionaalsed pedagoogid. Õpetust on vaja aga nende mõlema teostamiseks.

Püüdes mõistete sasipuntrast aru saada, sain selgeks et minu kui koolis töötava professionaalse pedagoogi tööks on õpilaste koolitamine läbi õpetamise. Samuti sain selgeks, et ka kasvatamine toimub läbi õpetamise. Koolitusel on algus ja lõpp, kasvatusel lõppu näha pole. Koolitus on organiseeritud ja süstemaatiline, kasvatus mitmekülgne. Aga aitab teooriast, lähme praktika juurde. Loe edasi: Õpetamisest, kasvatamisest ja koolitamisest ehk 5 soovitust lapsevanemale

Peko – naljakas, ent mõtlemapanev

On mitu asja, millele tuleb suveetendusele minnes mõelda. Piletid, need kipuvad olema kallid, kuid see, kes armastab kultuuri ja teatrit, ei hooli sellest eriti. Ilm, sellega võib kord vedada, kord mitte. 7. juuli õhtul vedas, Peko etenduse alguses pidi käe panema päikesevarjuks, et lava näha. Kui etenduse asemel oleks taibanud vaadata taamal olevat päikseloojangut, küllap oleks sedagi näinud, aga etendus köitis rohkem. Sääsed, neid kardeti, seda oli inimeste riietusest näha, kuid tegelikkuses ei domineerinud sääsed üldse, või oli jälle etendus see, mis suutis tähelepanu sääskedelt eemale viia. Nüüd siis etendusest endast.

Lavast on juba ajakirjandusest palju juttu olnud. 800 ruummeetrit lõhutud küttepuid Iir Hermeliini kujunduses olid osavalt paigutatud ning täitsid oma ülesannet väga hästi, olgu selleks siis venelaste auto peatamine või Petseri kloostri seinteks olemine. Puud liikusid rööbastel ja puud suitsesid, puid loobiti riidast välja ja laoti uuesti riita. Loomulikult olid puud ka need, mille kohal ilmutas end vägev Jumal Essu (Juss Haasma). Loe edasi: Peko – naljakas, ent mõtlemapanev

Haapsalu Vanamuusikafestivalil põimitakse poeesia ja muusika

13. -17. juulil peetakse Haapsalus Vanamuusikafestivali, mida hinnatakse üheks kaalukamaks omas žanris Eestis.

Festivali avab mitmeid kõrgeid plaadiauhindu võitnud Prantsusmaa ansambel Sagittarius, kelle kohta on öeldud, et ansambel põimib poeesia ja muusika ühtseks tervikuks. Ansambli repertuaari kuuluvad barokiajastu helilooja Claudio Monteverdi tuntumaid teoseid.

Lisaks Prantsusmaa ansamblile võib festivalil kuulata veel gambamuusikat viljelevat Soome muusikut Henry Jaye Consort´i ja tippdirigentide poolt hinnatud briti noorema põlvkonna tenorit Simon Wall´i.

Festivali lõppkontserdil saab kuulata Händeli oratooriumi Messias, mille esitab Simon Wall Eesti muusikutega.

Festivali kunstiliseks juhiks on Eesti Muusikaakadeemia professor Toomas Siitan.

Festivali täpsema kavaga saab tutvuda siin.

Kitsõpidämise kittüses

Asi Allar,
väiku kitsõpidäjä

Ma olõ laisk inemine, a mullõ miildüs hää ja puhas söögikraam. Et saia piimä, piä ma kitsi. Kitsi olõ pidänü neli aastakka. Hariligult om mul neli kitsõ kar’an. Piim om umast käest võtta ja ma ei piä murõhtama tuu peräst, et poodin piimä hinda nõstõtas. Pääle tuu om kitsõpiim nigu arstirohi – sääl seen om hulga inämb vitamiine ku lehmäpiimän. Kitsõpiimä võtt inemise ihu parõmbalõ vasta kah. Latsõ joova kitsõpiimä hää meelega.

Kitsõ om ka väega lihtsä pitä. Tä süü egäsugumast haina. Kits püsüs terve: tä ots haina seest hindäle esi rohohainu. Kits om sääne puulmõtsik elläi, timäga om küländ veidü huult. Kitsõ nüstäs kõrra päävän, a ku üte päävä vahelõ jätät, ei juhtu tuust kah suurõmbat midägi. Kits and päävän liitri jagu piimä, nüsmine om küländ lihtsä.

Kitsõpiimäst saa väega hääd juustu, ja tuu tegemine om lihtsä. Vaia om laapi, juurõtust ja piimä. Laap om üts sääne vedelik, ensüüm, midä tsilgutõdas piimä sisse, et tuu kalõs lännü. Üteldäs, et kitsõpiimäl om määnegi esieräline maik. A tuu tulõ sis, ku piim sais. Värski piim om peris hariligu piimä maiguga. Üts kits süü talvõga umbõs redelitävve haina. Nüsmise aigu om hää, ku annat tsipa kaara kah.

A lemmiksüük om kitsõl paiuvõsu – kuur ja lehe. Ja egäsugumadsõ juuriguperä: kartolikoorõ ja muu kraam, kõkkõ säänest kits süü.
Kitsõ tapminõ om sama lihtsä ku lamba tapminõ. A kitsõliha om pia kõik puhas laih. Kitsõ naha võit är parki, a ma ei olõ tuud tennü.
Kitsõsitta saa küländ veidü, a siski parasjagu, et pindremaalõ väetüst saia. Loe edasi: Kitsõpidämise kittüses

Olõ luudusõga sõpr

Silla Silver,
Eesti luuduskaitsõ seldsi Varstu osakunna juht

Kevväi om pall’udõ arvatõn kõgõ ilusamb aasta-aig. Õgal puul luudusõn om vahtsõnõ elu sündümän. Mi esi olõmi terve elu ja pääle surmagi viil luudusõ osa ja et timä keskel olõs hää olla, tulõ uma tarõ ümbre kõrran hoita. Parõmb, kergemb ja ilusamb om tuud tetä kõik aig, mitte inne keväje. Sis es olnu vaia ka noid suuri talgid kokku kutsu, et mõtsu alt ja järvi veerist huulmalda inemiseluumõ visatut prahti kokku kor’ada.

Minevä aasta oll’ ja seo aasta om Eesti luudusõ kaitsmisõn mitu ümärikku tähtpäivä. Minevä aasta põimukuun tähistimi luudusõ kaitsmisõ algusõ saandat aastapäivä. 1910. aastal asutõdi edimäne luudusõ kaitsmisõ ala — Vaika tsirguriik. Seo aasta saa tsirgu-uurjidõ ühing 90aastadsõs. Sügüse rehekuun tulõ Eesti luuduskaitsõ seldsi (ELKS) 45. aastapäiv.

Nii hulga tähtpäivi ja suurõ aastanumbri tähendäse, et luudusõ kaitsminõ om inemiisile viil väega tähtsä. A või olla, et kõiki muidõ murridõ mant tahetaski mõtsa vai vii viirde paeda. 6. põimukuul olõs umakandimiis ja kunaginõ Roosa mõtskunna ülemb Denksi Vello saanu 75aastadsõs. Tuu miis om väärt muiduki pikembät kirätükkü. Vello iistvidämisel luudi 1967. aastal Krabi koolimõtskund, miä pedä tulõva sügüse 45. aastapäivä. Säält sai kunagi hindälgi alustõdus.

Vello näkk’, et ka suurilõ om vaia umma luudusõoppust ja kuunkäümist. Nii tull’gi 1969. aastal Varstu sovhoosi kunturi vereväde nukka kokku üle neläkümne mehe ja naasõ ni säält sai algusõ ELKS Varstu osakunna tegemise. Nikani ku uma surmani (2004) juhtsõ tuud tüüd Denksi Vello esi. Sis läts’ tuu noorõmbidõ kätte. Osakunnan om päält Varstu ka Mõnistõ, Krabi ja Pähni inemiisi, kokku 66.
ELKS Varstu osakund kraam õga keväje nii Paganamaa järvi viirt ku ka Mõnistõ parki ja Eestimaa lõunatipu matkaratu. Loe edasi: Olõ luudusõga sõpr

Võrust, nostalgiliselt

Kadri Koreinik,
külaelanik

Võru linna südamest, pargi veerest hakkasid elanikud linna teise serva Nöörimaa külje alla kolima 1970. aastate teisel poolel. Samasugused protsessid toimusid ka teistes linnades: valdavalt puitarhitektuuri ja aiakestega linnaosadest koliti korterrmajadega rajooni. Unustati puuküte ja brikett, solgiveekastid ja floksipeenrad. Elujõulisemad ja edasipüüdlikumad pered elasid Vilja tänavas, hiljem ka Koreli kandis, seal, kus võrulased olid varem porgandeid kasvatanud.

Koidula ja Karja tänavasse jäid need, kellele asutus korterit ei pakkunud, ja ka need, kelle jaoks oli elamine aguliks muutunud Koidula ja Karja tänavas armsaks saanud.

Need Võru linna kvartalid on minu lemmikud, minu lapspõlvemaa. Kui lõpuks uusrajooni kolisime, tuli valus lahkumine. Kohast, kus igal majaelanikul oli oma lillepeenar ja marjapõõsas. Kohast, kus naabermaja trepikojas oli põnev puunikerdustega trepikäsipuu ja kivitrepp ning tagaõues lagunenud lehtla. Kohast, kust lühikese jalutuskäigu kaugusel oli lilledesse mattunud salapärase nimega maja Villa Olga. Sealsamas kahekorruseline roheline juugendlik puumaja. Kohast, kus iga kell sai lipsata parki — ujuma, rattaga sõitma, tammetõrusid korjama. Loe edasi: Võrust, nostalgiliselt

Võrokõisilõ uma lipp!

Ilvese Aapo,
Räpinä miis

Perämädsel võrokõisi tsõõriklavval tull’ jälki jutus, et võrokõisil olõ õi umma lippu ja olõ õi hümni. Hümniga lätt vast viil paar Umma Pito aigu, a kül tä tulõ. Om jo parõmb, ku hümn kujonõs esi – rahvas laul tä hindä süäme perrä vällä ja tuu om pääle pito kõrraga kuulda. Lipuga omma as’a tõistmuudu.

Mille võrokõisilõ lippu vaia om? Ma looda, et säänest küsümüst tekü ei, a egäs juhus õks kõnõlõ veedükse. Kuigina hallõ om, ku võrokõisil om määnegi pido vai kokkosaaminõ vai märgotus, a masti olõ õi tõmmada midägi. Päälegi om setodõl joba illos lipp, võrokõnõ saa õi ummõtõ sitõmb olla. Kimmäle andnu uma lipp võrokõsõlõ ka hindätiidmist mano.

Lippu saanu kas vai hammõ pääle tikki vai märgi pääl rõnnan hoita. Muido saa õi inne arvo, et tõõnõ inemine võrokõnõ om, ku tä kõnõlõma nakkas. A egä kõrd julgu õi kiäki võõra inemisega kõrraga uma keelen kõnõlda. Nii või minnä tükk aigu, inne ku välläütlemise vai sõnno perrä arvo saias, et tõõnõ om kah õks samast kandist peri. Tuu tähendäs, et om vaia universaalsõt võrokõsõ märki vai tõistmuudu üldä sümbolit, ja tuu märgi otsmisõ man olnu kavval kõrraga lipp kah är tetä.

Vahejutus kõnõlõ, et üts soomõ-ugri kiili uurja Poolamaalt, Szymon Pawlas, om vällä paknu soomõ-ugri lipu mõttõ ja kavandi. Sääl om soomõ-ugri riike lipuvärvega Skandinaavia rist – tuu om heraldilinõ (heraldika – vapisüstem, kon egä märk ja värv tähendäs midägi kimmäst – UL) termin ja näütüses Seto lipul kah – ja tuu rist om köüdetü katsakannaga.

Katsakand om heraldilisõn keelen pükälrist, eestläse jaos Muhu mänd. Katsakand om kimmäs märk, tuud om Võromaal kah väega pall’o tarvitõt ja mul olnu õs midägi tuu vasta, ku tä võrokõisi lipu pääle kah jõudnu. Loe edasi: Võrokõisilõ uma lipp!

Peost suhu?

Taisto Uuslail,
Eestimaa elanik, eraettevõtja ja kolmanda sektori vabatahtlik

Tänasel ajastul, kus üha enam kerkivad pinnale inimkonna eluväärtusi puudutavad teemad, vajame justkui üle- ja läbivaatust – mis on meie põhiväärtused ja püsiväärtused. Loo autorina olen ise täna liikunud pealinnast Lõuna-Eestisse Haanja valda ja kogenud piltlikult Eestit diagonaalis läbivat vastandust linna ja maa, edumeelsuse ja tagurluse vahel. Olukorras kus rahvusluse otsingud on jooksvalt teemaks, on hea enesele ja teineteisele otsa vaadata – kes me tegelikult oleme. Esitan siinkohal omapoolse nägemuse ja kogemuse antud küsimuses.

Ääremaa paikade probleem täna pole mu meelest mitte ainult sotsiaalne vaid ka regionaalpoliitiline-majanduslik. Täna toetab riik ehk organisatoorne üksus (nii EU-s kui üle maailma) jooksvalt järjest suuremate struktuuride arengut, seega pole tavapärasel talukesksel maaelul sageli milleski kaasa rääkida.

Tallinna kontekstis on isegi Kopli ja Kalamaja, mis ei ole kesklinnast väga kaugel, mahajäänud piirkonnad. Tõeline elu näib keevat rahavoogude epitsentris – ehk seal kus on pangad ja ostukeskused. Tegelikult aga ei ole nendes paikades “kaubandusvälisel” ajal mingisugust elu – pühade ajal voolab linn alati tühjaks… Kas pole huvitav fakt, et inimesed armastavad veeta oma isiklikku kvaliteetaega just neis nö mahajäänud paikades?

Just seal on veel olemas teistsugune elu – see on kõige paremas mõttes peost-suhu elustiil, kus inimene kasvatab omale ise toidu, riideid ostab siis kui tõesti vaja ja rahaga hangeldab minimaalselt. Sellist elu elati meie maal veel hiljuti, iseäranis pärast viimast ilmasõda ja elatakse paljudes paikades tänagi. Sellise elustiili juures on suurim väärtus kaasinimese abistav käsi ja nõu. Linnast vaadates on sellisel elustiilil kaks palet – kas äärmine vaesus või friiklus nn “ökoelu näol” – sõltuvalt, kes seda elu elab, kas elupõline “maakas” või evakueerunud “linnavurle”.

Need on tänase elu kaks äärmust. Ühelt poolt tarbimisühiskond, mille kvaliteeti iseloomustab inimesekesksus ja teiselt poolt toimetulekuühiskond, mille kvaliteeti määrab läbisaamine maa ja loodusega. Loe edasi: Peost suhu?

Inämb umma kiilt kuuli!

Allasõ Tiia,
Võru instituudi koolioppusõ projektijuht

Pikäkannu kuul küsse ilda aigu Võro instituudi inemiisi käest, kuis oppajit perimüskultuuri vallan koolita. Lisas senitsele võro keele tunnilõ nakkas näil sügüsest pääle ka umakeeline perimüskultuurioppus.

Pakimi vällä keeletsukõlus- vai keelekümblusmeetodi:võrokeelidse matõmaatiga, luudusoppusõ jt tunni. Nii 3. lehekuu pääväl Pikäkannun oll’gi ja oppaja kõnõli päävä lõpus õnnõ uman keelen. Esi kah imehtivä ütstõsõ üle. Kõnõlda mõistsõva tõtõstõ ka nuu, kiä ütli Võromaalõ sissetulnu olõvat.

Uma umasvõtminõ lää-i sõski egäl puul nii laabsalõ. Sakõst om meil arvosaaminõ, et perimüskultuur om folklooriansambli, talorahvamuusõum jms. Tuu tähendäs, et hää om külh etnomuusigapunti kullõlda vai rahvarõivin inemist kaia, a ku esi ei laula, tandsi jne, sis mis taa mullõ õks nii putus.

Tegeligult nakkas perimüskultuur õkva mi seest. Mi, võrokõisi, a muiduki ka mulke, kihnlaisi, setodõ ja tõisi puhul nakkas tä keelest.
Õkva näüde Pikäkannun peetüst võrokeelitsest luudusoppusõ tunnist, mink oppaja oll’ Kalla Urmas. Inemise «sisso» opatõn kõnõl’ tä mõistõst «suurõ süämega inemine». Eesti kiräkeelen tähendäs taa hääd inemist, a võro keelen inemist, kiä kergele süändeles.
Perimüskultuur mi kandin om tuu, midä iks viil teemi. Näütüses lõikami koolnuga kalmuaida sõitõn puu pääle ristimärgi.Olõs hindästmõista, et taad – miä om mi ümbre ja mi seen – oppami seoilmaaigu ka koolin. Loe edasi: Inämb umma kiilt kuuli!

Ummi tulõ hoita, ka poliitikit

Breidaksi Arved,
kirätsura

Uma mehe tulõva iks nädälilõpus kodo, a kon Randpere Valdo eläs vai mis om Aaviksoo Jaagu nummõr, ma joht ei tiiä.

Üteldäs, et Riigikogo om uma rahva näo perrä. A ku kaia, määndse mehe ja naasõ saiva valimiisi aigu vanalt Võromaalt kõgõ rohkõmb helle, sis paistus, et võrokõisi tsihvõrplaat olõki-i nii ummamuudu, ku oldas harinu arvama.

Kaegõ esi: kõgõ rohkõmb helle sai Randpere Valdo (4794) ja tõsõs jäi Aaviksoo Jaak 3484 helüga! Olõ-i viil kiäki kuulnu, et nuu mehe olõs midägi võro keelen ütelnü vai lasknu kuigimuudu vällä paistu, et Võromaa om näile midägi rohkõmb ku üts kotus, kon helü kokko kor’ada.

Edimäne miis jagõl’ inne valimiisi pääliinan Savisaarõga ja tõnõ säädse säälsaman kiluliinan ilmadu risti pääplatsi pääle pistü. A mis tuu nii väega meile putus? Loe edasi: Ummi tulõ hoita, ka poliitikit

Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!

Kal(l)a Urmas,
keelekullõja

Õkva sai tuu võigõlus läbi, kos uma kiil hinnäst pildi pääl näüdäs’. Oll’ nätä, kuis ütstõsõga võiki tüküse hää söögi ja joogi silte pääle, kõgõ inämb iks sääl, kos mõnt tähtsät laatu peetäs.

Võromaal om jo uma mekk moodus saanu ja meelütäs ka umma kiilt pruukma. A paistus, et üts põlinõ juuk om iks unõtusõn, nigu olõs tä nimi nii rassõ vällä üldä, et joba tuuperäst ei tihka kiä timmä inämb vahtsõlõ elolõ herätä. Ummõtõ omma kõgõ vähämb kolmõ Võromaa kihlkunna tiidjä (ja viil Tartomaalt üts Kamja uma) meile jätnü oppusõ, kuis tetä rüäjüvvä. Joba joogi nimi esi ütles, ku tähtsä tä mi jaos piässi olõma.

Jüvä jo tähendäs nii tervet viläterrä ku timä sisemäst jako, miä väke and; ja viil kõkkõ viläst saadut süüki ja süümist hinnäst ülepää. Nigu Kanepin ülti: «Kuis sa iks läät ilma jüväldä majast vällä.» A ku joogilõ ligembäle liiku, sõs om tiidä, et jüvä võisõ ka eläjile klopitut jahusüüki tähendä. Viimäte tuuperäst kah naati säändse nimega juuki halvas põlgma, ku rahvas iks jõukambat ello nakas’ elämä – rõõsa piimä ja tsigurikohvi nõal.

A vana ilma aig nakkas viirtpiten tagasi tulõma ja vana ao süüke-juukõ pruugitas tervüses. Kaemi sõs vahtsõ silmäga üle naa jüvätegemise oppusõ. Loe edasi: Rüäjüväserbätüs vahtsõst avvu sisse!

Lihtsalt tere

Kaia Roots,
Peetri küla elanik

Kui ma väike olin, õpetasid vanemad mulle järjekindlalt: kõigile oma küla elanikele tuleb tere öelda. Tere kui elementaarne viisakus! Igati põhjendatult – meie väikesesse külla üldjuhud võõrad ei sattunud – ikka olid need kas oma inimesed või nende sõbrad-tuttavad. Kõik tundsid kõiki.

Nüüd on mu omad lapsed vanuses, kus teretamise jutt aktuaalne. Ja mida siis neile õpetada? Küla on enam kui kümme korda suuremaks kasvanud, inimesi ei tunne enam nägupidigi. Kas üks lihtne tere on siis kohane, sobilik ja põhjendatud? Või vanamoodne ja pealetükkiv?

Hommikul kutsikaga jalutades üritan kõiki tervitada. Loogiline, et enne koitu jalutavad külas ringi tõesti vaid oma inimesed. Enamaltjaolt veel ühed ja samad inimesed. Tulemus on mõtlemapanev. Saavad kaks koeraomanikku kokku, loomad nuusivad – „tervitavad“ üksteist. Ütlen oma tervituse ja saan vastu terve sületäie erinevaid reaktsioone. Kes kohmab midagi, ise püüdlikult oma peni vaadates, kes vaatab mujale. Üks noormees jäi mulle suurte silmadega otsa vaatama, nagu oleksin kohatu lähenemiskatse teinud. Isegi vist punastasin selle pilgu peale.

Tõsi, on vana kooli mehi, kellega ka paar lauset ilmast vahetame. On ka neid, kes peale mõnd teretamist juba ise täitsa rõõmsalt vastu teretavad ja vahel lausa esimesena. Mõni viipab edaspidi ka autoroolis. Loe edasi: Lihtsalt tere

Sõna vägi

Mändmetsa Lea,
Varstu keskkooli eesti keele oppaja

Sõna või inemist ülendä, a sõna või ka inemist alanda, tetä timäst jalamati.

Seo ilma aigu peetäs tiidmiisi pall’o tähtsäs. Tiidmiisi om vaia külh, a elu tundminõ om kah tähtsä. Autujuhi ütlese, et kae aknõst vällä – kõtutunnõ ütles, et täämbä om väega nilbõ, piät autut ja sõitmist tundma – minka? – tagaotsaga…

A KUIS saa tunda sõna väke? Sõnnu võit nätä, kullõlda, hamba all prõgista – maitsa, nuhuta, sõnnuga võit mängiskellä. Tähendäs sõna väe tundminõ om kõiki miili ütine tundminõ. Sõnnu om vaia hoolõga tähele panda innekõikõ tuuperäst, et kõik vällä üteldü sõna jätvä jäle. Kirämiis Ristikivi om vällä ütelnü mõttõ: «Sisaligu tii jätt kah kivi pääle jäle.»

Nii omgi – kõik, midä edimält nätä ei olõki, tulõ ütskõrd õks nättäväle. Mi näe-i eläjide jälgi suvõl, a talvõl lumõ pääl omma eläjäjälgi kirä ilusahe nätä. Talvõl kõva külmäga om mi hingeaur selgele nätä. Ja kiä ütel’, et armumist olõ-i nätä? Ku mu tütär mullõ mõni aasta tagasi 1200-kroonidsõ telefoniarvõ and’, nakka-s ma timä käest midägi ülearulist küsümä.

Mul omma meelen neurokirurg Veldi Heino sõna: «Ku sa ütlet inemisele: «Sa olt ull’!» (suurõ jovvuga!) – sis seo mõos ajulõ nigu olõs rusikuga lüüdü.» Loe edasi: Sõna vägi

Rahvusvahelise teatripäeva läkitus 2011

Jessica A. Kaahwa (Uganda): Teater humaansuse teenistuses

Tänane koosviibimine on ehe tõend teatri võimuses olevast määratust potentsiaalist kogukondade koondamisel ja erimeelsuste ületamisel.

Olete te kunagi mõelnud, et teater võiks olla rahu ja leppimise võimas vahend? Ajal, mil rahvad kulutavad kolossaalseid rahasummasid rahuvalvemissioonideks maailma konfliktikoldeis, pööratakse vähe tähelepanu alternatiivile, mida pakub teater – olla pingete vahetu maandaja ja rahuläbirääkija. Kuidas saavad emakese Maa elanikud jõuda üleilmse rahuni, kui vahendid selle saavutamiseks tulevad väljastpoolt ja on ilmselgelt repressiivsed?

Teatri mõju imbub peenelt hirmu ja kahtluse haardes inimhinge, muutes inimese minapilti ning avades indiviidi – ja seeläbi ka ühiskonna – jaoks võimaluste maailma. Teatri peene toime toel võib argipäeva tegelikkus muutuda tähenduslikuks ja ebaselge tulevik etteaimatavaks. Teater võib lihtsal ja avameelsel moel tegelda eluliste umbsõlmedega. Oma kõiki meeli hõlmava mõju tõttu võib teater pakkuda kogemust, mis aitab ületada kehtivaid väärkujutlusi.

Kõigele krooniks on teater tõestanud, et ta kaitseb ja kujundab põhimõtteid, mida me ühiselt väärtustame ja mille ründamise korral oleme valmis minema võitlusse. Loe edasi: Rahvusvahelise teatripäeva läkitus 2011

Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil

Nõlvaku Kaie,
Harglõ kihlkunnast Mõnistõst peri

Tuust ei olõki kuigi pall’u aigu müüdä, ku vällämaalt tuudu as’a, kompvegipakist autuni, hirmsadõ hinnan olli. Tuu, midä harva näet ja viil harvõmbadõ saat, paistus õks hää. A sis tull’ aig, kos säänest kraami kõik kotusõ täüs sai ja taad meile hoolõga pähä määrmä nakati. Ja väega ruttu nakas’ asi sinnäpoolõ kiskma, et kõik, mis meil hendäl siin nurmõ pääl ja laudan kasus, ei kõlbagi süvvä ja jumala peräst ei tohe säänest kraami tõisilõ müvvä.

No tuust ull’usõst olõmi nüüt külh enämb-vähämb vallalõ saanu ja asi om peris ümbre pööretü. Nüüt teedäs, et süvvä kõlbas õnnõ sääne söögikraam, mis lähkün kasus ja kohe egäsugutsiid E-siid ruhimigu viisi manu ei olõ kupatõt. Kah’u muiduki, et meil, eestläisil, taad esihendä tarkust nii veidü om, et ütelegi vahtsõlõ ull’usõlõ inne vasta nakada ei julgu, ku tõsõ riigi iin miilt omma muutnu. Sinnä eurosäädüse nahka omma lännü üte lehmä ja paari tsiaga majapidämise, ja mis viil hullõmb, nuidõ lehmätallitajidõ ja tsiasüütjide eluhimu ja tervüs. Ku kotun enämb medägi tetä ei olõ ja huul eläjä peräst vanõmbat inemist hommugu sängüst vällä ei aja, sis sinnä tä jääski. Ja järgmäne kotus om hoolõmaja, kost minek õnnõ ütele poolõ…

Hää om siski tuu, et meil hoitas umma laulu, tandsu ja pillimängu ja rahvarõiviid pandas hää meelega sälgä. Vinne aol prooviti jo rahvarõivistki rohkõmb karnõvalikostüümi tetä ja nii läts’ki, et tuud, kiä rahvarõiviid muial kand’ ku püüne pääl, vahiti nigu ullikõist. Halv oll’ ka tuu, et inämb es olõ tähtsä, kost kandist vai kihlkunnast inemine peri om. Nii tull’ ette, et Võrumaa rahvatandsjil olli sällän Muhu vai Kihnu rõiva, selle et nuu tundu ilusamba ku uma kandi pruntsi ja pluusõ. Põratsõl aol ei tulõ sääne asi külh jutuski, et kiäki hendäle võõra rõiva sälgä pand. Mis sääl kõnõlda, om õks armõdu illus, ku Tal’na suurõl laulu- ja tandsupidul uma kandi inemise rõiva perrä är tunnõt! Loe edasi: Egan talun uma taar, egan nukan uma kiil

Maaumanigu mättä otsast

Harju Heino,
maamiis Sadramõtsast

Kõgõpäält kaemi, mille vahtsõt jahisäädüst ülepää vaia um. A tuuperäst, et vana oll’ tett Feodaalõigusõ põh’a pääl ja seo parhilla inämb ei kõlba. Aig um joba mitusada aaastakka säälmaal, et säädüse alusõs piät olõma Rooma Õigus.

Vargamäeläse (nuu, kiä Tal’nan mättä pääl elutsõsõ ja mi käest rahha nõudva) es taha külh vahtsõt säädüst tetä, a ütel Virumaa matsil sai heng täüs, ku tsia olliva mitmõs kõrd karduka är võtnu, ja tä andsõ riigi kohtulõ. Kohtul es jää muud üle ku jahimehe süüdü tetä. Kohtuniguherrä es saa ju maamatsi kah’otasulda jättä. Tuu olõs Brüsselihe edesi kaibanu ja sõs olõs joba vargamäeläse süüdü jäänü, et säändse säädüse kokko keerütivä.

Kaemi perrä, mis noil Vargamäe säädüisil sõs vika um ja midä tulõs muuta. Rooma õigusõ perrä piät egäl as’al ja eläjäl olõma peremiis, kiä tedä käsütäs ja TIMÄ IIST VASTUTAS. Ku ei olõ, sõs um umanikulda vara. A peremeheldä elläi um kõgõ lindprii, vastutas uma nahakõsõga. Kolmandat variantsi ei olõ.

As’aõigusõ säädüse perrä um mõtselläi peremeheldä. Õigõ külh, pall’u soti umma kah manu pantu: ku, ku, ku… Jahisäädüs kõnõlõs umma, luudusõ kaitsmisõ säädüs umma… ja mõlõmba ütstõsõlõ vasta.

Asi um nii hullus lännü, et üts liinainemisest korgõ ammõtnik kirot’ piaaigu ammõtlikult, et mõtselläi um väärämäldä jõud, kink tettüisi kah’udõ iist kiäki vastust ei kanna. Säälsaman es tiiä tuu liinainemine esiki tuud, et eläjä jõu väärämises avitas hariligult ütest padrunist! Loe edasi: Maaumanigu mättä otsast

Autodest, külmast ja käivitamisest

Et talv veel kestab ning ka külmad ilmad pole otsa saanud, on autoomanike igapäevased käivitamismured ikka ja jälle aktuaalsed. Järgnevas loos jagab muusik ja raadiohääl Raen Väikene oma mõtteid ja kogemusi, mis hiljutistel aegadel omandatud.

Täisväärtuslik talv, lume ja pakasega, on igati tore ja tänuväärne ettevõtmine, aga auto-omanikule tekitab see, teadagi, erinevaid lisamuresid.

Eks jõuga (turbobooster aku, käima tõmbamine, eeter õhuvõtjasse jne) äratab ellu ka täiesti surnuks külmunud auto, aga kui tahta oma neljarattalisse sõpra natuke säästlikumalt suhtuda, siis on ka mõned leebemad meetodid olemas.

Üks väga mõnus asi on mootori eelsoojendus. Neid on kahte erinevat tüüpi – autonoomsed ja elektrilised. Esimesed töötavad väikese põleti baasil, mis siis põletab kütust ja sellega soojendatakse üles nii mootor kui ka salong. Kindlasti väga mugav, eriti kui asja juhtida taimeri või suisa mobla pealt. Samas, autonoomsed soojendused on väga keerukad ja ka kallid. Ja veel, kuna need töötavad auto aku pealt, siis on need päris suureks koormuseks. Seetõttu ei soovitatagi autonoomset soojendust pruukida ajaliselt pikemalt kui on järgnev sõit, et aku jõuaks taastuda. Kes teeb ainult lühikesi linnaotsi, sellele võib akuprobleem päris tõsiseks osutuda. Loe edasi: Autodest, külmast ja käivitamisest

Kas kodus on julge olla?

Ma usun, et hea sõber, geoloog ja praegune siseminister Marko Pomerants mäletab, kuidas 80ndate keskpaiku oli kellegil meie ülikooli ühiselamus loll komme peo lõpuks tuletõrjekapist voolik välja tõmmata, see üheksandalt korruselt rippu lasta ja vesi purskama panna… Loll nali, mõtlen ma praegugi. Aga hea oli tunda, et riik oli päästesüsteemi luues meiesuguste elluastujate elude säilitamise peale mõelnud.

Minu, mu kaasa Mikk Sarve ja 6-aastase Aotähe hoolega ehitatud kodu põles 12. veebruaril ahervaremeks, maani maha. Kodu, mis oli kui väike muuseum, täis kultuuriloolisi arhiivimaterjale, mida ei saa enam kunagi taastada… põlesid ka need pillid, millega on sisse mängitud Rein Marani loodusfilmide muusika.

Keegi ei mõista siiani öelda, millest kahjutuli puhkes. Meie külas oli see juba neljas tulekahi kümne aasta jooksul, tulehirmus ei olda hooletud. Kuid selline õnnetus võib puhkeda igas kodus, sest energia, mida me kodumasinates ja soojasaamiseks kasutamine on muundatud tuli.

Meie vahetult piirimaantee kõrval seisev maja põles maani maha, sest ei jätkunud vett – lühikest aega kustutati ja siis pikemat aega põles, kui käidi vett jahtimas. Mustvee linn on 3 kilomeetri kaugusel, äsja oli seal lõppenud euroveevärgi paigaldamine – hüdrantidest vett aga ei tulnud. Mustvee päästekeskusest 100 meetri kaugusel on jõgi, sadam ja piirivalvekordon. Meie maja kõrval on suur tiik, kui see lõpuks avastati, ei läinud väikese jõudlusega pump käima. Maja tulekolde lähedale suitsu sukeldumiseks ja selle piiramiseks ei jätkunud hapnikumaske. Ja kuigi esimene korrus ja juurdeehitis ei põlenud veel vähemalt tund aega, ei saanud sealt asju välja tuua, sest polnud taskulampe.

Tõhus päästmistöö eeldab head meeskonnatööd, samuti usaldust päästjate ja päästetavate vahel, kus päästja ei pea kartma kohtuhagi päästetava poolt vara kahjustamise eest. Needki olukorrad tuleb läbi analüüsida ja lahendused leida. Päästjaid tuleb toetada ja tunnustada, mitte suurendada niigi suurt stressi. See tõhusama toimimise võti on aga poliitikute ja riigi käes. Täname siinjuures südamest meie kodu päästa püüdnud päästjaid, nad tegid tõesti kõik, mis oli nende võimuses.

Kui kolleegid järgmisel päeval meie poole pöördusid, et me meedias räägiksime, mis juhtus, siis… ma tunnistan, et seda polnud kerge teha… samas üritasime Mikuga saata inimesteni sõnumi, et sellise varustuse ja motiveeritusega päästjad ei suuda päästa ka inimelusid. Kirjutasin ka Facebookis, et päästeameti, politsei ja meditsiini eelisrahastamine peab olema riigi prioriteet. Mul on nii kahju, et tõeks osutus inimelude kaotamine vaid mõned päevad hiljem. 10 süüta inimelu on igavikuteel. Kui palju on veel neid lapsi, kes kodu kaotades saavad hinge igavese haava? Kogedes seda, mis juhtus Haapsalus on tõesti väär see, et kohale saab tulla vaid kaks kutselist tuletõrjujat, kellel on voli teha hapnikumaskiga suitsusukeldumist, ohus inimelu hävib loetud minutite jooksul. Sama arv kutselisi päästjaid oli ka meie kodu kustutamisel.

Päästjate maine ja roll peaks olema selline, nagu seda näitab laste animasari pritsimees Samuelist. Meil on oma iseseisev riik, mille sünnipäeva tähistame. Tehkem siis oma elamine korda!

Kui palju on vaja makse langetada ja eelarvet kärpida, et riik enam toimida ei suudaks. Tundub, et see olukord on nüüd kätte jõudnud. Kas varsti loovad ettevõtlikud ärimehed taas eratuletõrje, mis kustutab ainult neid maju, kes neile kustutustasu maksnud on? Nii käisid asjad 100 aastat tagasi USA-s, aga isegi seal on nüüdseks aru saadud korraliku riigi poolt finantseeritud päästevõimekuse vajadusest.

Mõelda võiks ka sõna sisejulgeolek peale. Meil ei ole enam kodus julge olla, sest me ei tea, kas kärbete tõttu suudab riik enam meid toetada. Üks asi on pidevalt 2% SKT-st relvade ja sõjardluse alla matta, aga teine küsimus on meie kodanike kaitse rahuajal. Meil on vaja pigem hästirahastatud päästjaid kodus, kui sõdureid kuskil kaugel.

Hea Marko! Ma olen näinud, kuidas Su muidu nii vali hääl kahaneb piinlikusttundvaks sosinaks, kui pead teatama, et päästjatele ei jätku palgarahaks vaid 20 miljonit või siis kui Sa pead õigustama alarahastuses meeste suutmatust olukordadega toime tulla. Poliitika on kompromisside kunst, kuid inimelude hinnaga ei saa kompromisse teha. Meid on siin Maarjamaal liiga vähe. Kogu rahvas on su selja taga, kui lähed riigikogu ette avaldusega, et hiljemalt järgmisel nädalal on vaja teha eelarvemuudatus ning anda riigikassast päästeametile just niipalju kui nad vajavad kogenud päästeametnike kojutoomiseks, komandode võrgu taastamiseks, isikukoosseisude suurendamiseks, päästjate motiveerimiseks ja elukindlustuseks ning vajalike vahendite ja tehnika soetamiseks.

Autor: Kristel Vilbaste

Koerad ketti!

Uno Minka,
Illi jahtkonna esimees

Külmakraadid on vaheldunud sulaga, lumel on mitu kihti. Jäine koorik aga muudab eriti metskitsede liikumise üliraskeks. Sõrad vajuvad lumest läbi, veritsevad ning iga jalaliiigutus on piinarikas. Linnaelanikud, kes metsas eriti ei käi, ei kujuta ette sellist olukorda. Kahjuks ei saa metsloomade raskest elust aru ka paljud maal elavad inimesed, kes oma koerad ketist lahti on päästnud.

Tunnetades olukorra tõsidust ja traagilisust, pöördun jahimehe ja loodusesõbrana kõikide inimeste poole teha kõik endast olenev, et aidata hädas olevaid jahiulukeid.

Mind sundis sulge haarama teadmine, et Illi jahimaadel murti 1. veebruaril hulkuvate koerte poolt lausa kaks metskitse. Ühe murtud metskitse avastasid kohalikud jahimehed ise, nähes samas kolme koera, kes metsa jooksid. Teisest metskitse murdmise faktist, kus oli ka pealtnägija, teavitasin kohe Võru politseijaoskonda.

Kõikidel valdadel on nende volikogude poolt kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirjad. See õigusakt kohustab koeraomanikke hoidma oma neljajalgsed majavalvurid ketis või ehitama tara või piirdeaia, mis välistab koerte lahtipääsemist. Loe edasi: Koerad ketti!

Bon voyage! Bon voyage?

Kadri Koreinik,
külaelanik

Ütlen kohe alguses, ma ei reisi palju: tööasjus kolm-neli korda aastas. Puhkusereise ma ei armasta. Tarbiv puhkus nõuab pingutust ja muutub kohe tööks kätte. Mulle sellest piisab.

Tänapäeva maailma mõõdupuu järgi, kus edukad on vaid igas mõttes mobiilsed indiviidid, on seda selgelt vähe. Reisimise pakkumise poole pealt on mitmeid takistusi, miks ma mobiilsuses edukas olla ei taha. Üks nendest on – ma ei soovi ennast pidevalt nö välja lülitada. Teine, paraku pole mul võimalik lubada endale Titanicu ülemiste tekkide kajutit. Loe edasi: Bon voyage! Bon voyage?

Mõnus külaelu lokkab ka põllupealsel

Kaia Roots,
Peetri Seltsi liige

Tänaseks juba unustatud ehitusbuum on Eestisse toonud palju segase staatusega uuselurajoone. Pole need külad traditsioonilises mõttes, samas ei anna ka aleviku mõõtu välja. Nagu ikka, kiputakse uutesse nähtustesse suhtuma väikese ettevaatusega ja üleolevalt. Seda enam, et meediasärasse satuvad põllupealsed asumid pigem oma hädadega: küll kimbutavad ehituspraak, küll rajamata teed ja puudulik ühistransport, küll on lume- või veeuputused. Nende teemade taustal kipub ununema, et igas majas elab oma tavalist elu tore perekond, kes on just selle koha endale päriskoduks valinud ja nii on anonüümsetes „arendustes“ kokku saanud palju toredaid inimesi.

Mõne aastaga Eesti suurimaks külaks paisunud Peetri küla on üks neist asulatest, mis kaugelt vaadates tundub vaid ühe järjekordse „pilpakülana“. Aga seda ainult kaugelt vaadates. Vaatamat sellele, et enamus elanikkonnast on siia kolinud viimase seitsme aasta jooksul, lehvib küla kohal mõnus kogukonna vaim.

Millest algab kogukond? Kindlasti ühistest ettevõtmistes, olgu selleks siis koristustalgud või peod, ühised lilleistutamised, laadad või sporditegemine. Vastlapäevast ja jaanipäevast rääkimata. No palju teil siis küla sündmustel inimesi ka käib, küsivad vahel skeptikud. Viiest viiesajani, on aus vastus. Oleks naiivne mõelda, et kogu meie küla 3000 elanikku kui üks mees vastlaliugu lasevad. Aga viimati oli kelgumäel vähemalt 300 inimest, käsitöö- ja taaskasutuslaadal käis läbi ehk 400 inimest. Laste jõulupeole tuli enam kui poolsada last koos vanematega. Igati uhke tulemus. Eriti arvestades, et meie küla ettevõtmistel on väga karm konkurent – 10 minuti autosõidu kaugusel on Tallinna kesklinn koos kõigi oma võimalustega. Nii on iga küla tegemistesse haaratud inimene puhas töövõit ja kulda väärt. Loe edasi: Mõnus külaelu lokkab ka põllupealsel