Kõivupuu Marju,
rahvaperimüse tiidjä
Eesti inemine lätt iks hindäst vällä, ku koskil mõni vana suur puu plaanitas maaha võtta vai majandusello edendä pühhi kotussidõ naabrusõn vai mis viil hullõmb – peris pühän kotussõn.
Kultuuriaoluulist tähtsät maia vai pühäkota om võimalik konserviiri, restauriiri vai hää tahtmisõ kõrral vahtsõst kogoni üles ehitä. Luudusõn tüküs asi olõma nii, et maaha võetut pühhäpuud, tühäs kaivõtut pühhä mäke, kuiunut lätet vai lahutut pühhäkivvi inämb niisama vai «piaaigu niisama» tagasi panda ei saa. Mis lännü, tuu lännü – kõgõpäält maastigust ja sõs pikäpääle inemiisi meelestki.
Pühäpaiga ja egäsugumadsõ ilosa kotussõ luudusõn omma parhilla roitlõja-lõksi – kiä käü sääl ütsindä, kiä sõpruga, kiä määndsegi suurõmba kõrraldõdu jõuguga. Sildi seletäse ja tiijuhi kõnõlasõ, mis kotus tuu vai tõni sääne om, mille tä om tähtsä vai huvviväärt.
Ja sõs taht tuu roitlõja-inemine pühäst kotussõst medägi hindäle mälestüses üten võtta: pühä puu külest koorõtükü, ossakõsõ vai lehekese (kuiki tuud om kõvastõ keeletü tetä!) vai lättest elävät vett.
Võtt sõs roitlõja uma anumakõsõ, näütüses limunaadi vai jogurtiga plastpudõli vällä, lobistas säälsaman lätten puhtas, vala mõsuvii sinnäsamma lättehe ja võtt mõstu pudõli värskit vett täüs.
Ku ütlet sõs tälle, et nii õks sünnü-i tetä, pühä läte olõ-i kortinamaja köögi kraanikauss, et kraanist tulõ üllest puhast ja säältsamast torost lätt tsolk alla, aja timäkene silmä suurõs ku rattatsõõri: ega timä sõs pühän lätten es mõsõ, timä tull’ paar sammu pühäst lättest edesi ja tsolist’ sääl…
Vai nigu kirot’ mullõ üts tähelepandja raadiokullõja, et kuis ma nii ull õks olõ – kiä sõs Kurõmäe pühän lätten tsuklõman käü, püha läte om õnnõ tuu, mis kraanist juusk pühä vii jaos ehitedü ristimärgiga vanni, nuu tsukõlusmaja säälsaman paar miitret edesi (ja tuusama lätte pääl) omma ülepää tõnõ kotus, pühä lättega olõ-i nuil määnestki pistmist. Timä tiid õigõlõ, selle et timä om õigõusku ja paigapääline inemine.
Tõnõkõrd taht roitlõja-inemine pühhäkotussõhe medägi hindäst maaha jättä. Ohvriannis vai niisama kombõtäütmise peräst: om lugõnu ja kuulnu, et nii tetäs, nii om õigõ ja hää.
Ma olõ soovitanu, et ku määnestki muud süvämbät põhjust ku pall’as tahtminõ olõ-i, sõs või rahakopka jättä – nii om tulõvidõ põlvi muinastiidläisil kah põnnõv märki ja mõtõlda, mis aost raha peri om, kiä timä siiä tõi ja mille timä tõi. Õllõpudõli ja purgi, pinipauna paki ja egäsugunõ muu taara and muiduki kah mi söögi- ja joogikombist pikembän plaanin küländ püsüvit tunnismärke, a kas nuid piät pühhikivve manu videlemä jätmä?
Pühhi puiõ elo omma roitlõja kah rassõs tennü. Näide ossa omma täüs riputõdu egäsugumaidsi ands’akit asju:mobiiltelehvonnõ kaalapailu, plastikust panga- ja telefonikaartõ, sünteetiliidsi pehmit mänguasju, kileribasiid, festivaalõ käepailu, hiusõklõpatsiid, vannu sukkõ, püksirihmu ja traksõ, pitskardinaräbälit… Ku pühäpuu sügüse uma lehe maaha lask, näge tä vällä nigu vallasant vai lits naistõrahvas, kakut ja rääbäk…
A nuil, kinkalõ põlis- ja pühäpuu tõtõstõ kõrda läävä, tulõ «ohvrianni» puuossõ päält hillä-tassa är kraami, selle et puiõ ossa murrusõ inemiisi ohvrikuurma all, esieränis sõs, ku talvõl piäs paks likõ lumi ossõ pääle lammõma.
Ka kalmu ehtmisel omma muudu tulnu sünteetilidse kirivä lilli ja krandsi – nuu saisva kavva «värski» ja elävide inemiisi heng om rahul: havva omma «ilosa» ja kalli kadunukõsõ meelen peetü. Mis tuust, et ainukõsõ elävä kasvu omma nii mõnõgi havva pääl nõgõssõ ja maldsa. Mis kunstlille tegemine ja sünteetilidse prahi kalmuaidu takast minemävedämine mi keskkunnalõ viil masma lätt…
Vastakaalus sünteetikakultusõlõ om mõnõl puul Euruupan matusõkõrraldusõn mintü hoobis säänest tiid, et riik vai umavalitsus ost lahmagu mõtsa, kohe sõs umadsõ saava puu ala matta palutõdu inemise tuha. Matussõmõtsan või kävvü kõndman, häirmekeist veemän vai künneld palutaman, a määndsitki püsüvit jälgi vai mälestüsmärke hindäst maaha jättä ei tohe.
Või olla, et sääne mõtlõminõ om mi inemisele viil võõras, a mu meelest passis seo väega kokku rohilidsõ ilmakaemisõga ja arvusaamisõga pühäst mõtsast ni inemise aoligust ja aotust vahekõrrast luuduga.
Ja viil – ku ma lats olli, sõs sai ütele vai tõsõlõ paigapäälitsele vanainemisele veidü mastus, et tuu surnuaian ka mi haudu pääl lille valaman käüsi. Vot sääne tüüjagaminõ ja vanal inemisel kah asja kotost vällä toimõndama kävvü.
Uma Leht