Ku ma lats olli, tull’ egä aasta joulukuusõ ehtmise man jutus üts vana ehe. Vahtsidõ ja värviliidsi pallikõisi, joulumehi, majakõisi ja muide as’akõisi kõrval tundu taa kuulikõnõ vana ja veidü ikäv. Hõpõvärv oll’ mõnõst kotussõst maha kulunu, ossa külge riputamisõs oll’ paklanõ nöörikene.
Ku vanõmba sõsarõ kuuskõ ehtse, es jätä vanaimä konagi ütlämädä, et pankõ no taa mu kuulikõnõ ka üles. Sõsarõ es taha taad hää meelega panda, et vana ja ands’ak ja pall’u rassõmb ku vahtsõmba ehte, kaalus kuusõossa alla. Mõnõ alumidsõ ossa külge sai õks tuu vana ehtekene kah.
Kül om mitmõ as’aga nii ollu, et ku tä käen om, sis taad vääga tähele ei panõ. A ku kaos, sis nakkat takan ikma. Nii oll’ vanaimä ja timä juttõga kah.
Ku sõsarõ jo kotust kavvõmban elli ja vanaimä sääl, kost tagasi ei tulda, oll’ mu kõrd joululaupäävä õdagu kuusõlõ ehtit ja kündlit külge panda. Ja sis tull’ miilde üts vanaimä jutt. Vanaesä, kedä ma nätä es saaki, oll’ Edimädse ilmasõa aigu Vinne kroonun ja pedi kõik läbi tegemä, meä sääl ette tull’.
Ku tä sis ütskõrd kodu sai, oll’ täl üten ollu taasama hõpõvärvi jouluehe ja tä oll’ kõnõlnu: «Ollimi Poolamaal, sääl murri soldani ütte küläpuuti sisse ja haari hendäle, meä kiäki sai. Mul oll’ tuud imelik ja häpe kaia, a mõtli, et ma sis võta ka medägi mälestüses. Võti taa kuulikõsõ.»
Nüüt olõ ma esi vanaimä. Tuu kuulikõnõ om mul kotun jouluehtekarbin ja tuu panõ ma alasi kõgõ edimält kuusõossa külge, nigu joulupuu tarrõ saa. Taal om tuusama paklanõ nöörikene perän ja ma panõ taa kõgõ korgõmba ossa külge, et häste nätä om. Ja alasi tulõ miilde vanaimä ja tuu helü kah, ku tä ütel’, et pankõ no taa mu ehtekene kah…
Nõlvaku Kaie