Peko – naljakas, ent mõtlemapanev

On mitu asja, millele tuleb suveetendusele minnes mõelda. Piletid, need kipuvad olema kallid, kuid see, kes armastab kultuuri ja teatrit, ei hooli sellest eriti. Ilm, sellega võib kord vedada, kord mitte. 7. juuli õhtul vedas, Peko etenduse alguses pidi käe panema päikesevarjuks, et lava näha. Kui etenduse asemel oleks taibanud vaadata taamal olevat päikseloojangut, küllap oleks sedagi näinud, aga etendus köitis rohkem. Sääsed, neid kardeti, seda oli inimeste riietusest näha, kuid tegelikkuses ei domineerinud sääsed üldse, või oli jälle etendus see, mis suutis tähelepanu sääskedelt eemale viia. Nüüd siis etendusest endast.

Lavast on juba ajakirjandusest palju juttu olnud. 800 ruummeetrit lõhutud küttepuid Iir Hermeliini kujunduses olid osavalt paigutatud ning täitsid oma ülesannet väga hästi, olgu selleks siis venelaste auto peatamine või Petseri kloostri seinteks olemine. Puud liikusid rööbastel ja puud suitsesid, puid loobiti riidast välja ja laoti uuesti riita. Loomulikult olid puud ka need, mille kohal ilmutas end vägev Jumal Essu (Juss Haasma).

Essu oli see, kes teistele hirmu ning armu jagas ja jagas korralikult. Tema saatel tuli lavalt lahkuda Peko isal Mikol (Raivo E. Tamm), Peko emal Mardsjol (Merle Jääger), Peko pojal Joroskil (Tanel Jonas) ja lõpuks ka Pekol (Andres Mähar) endal. Kõik nad lahkusid väärikalt, jättes endast järele tubli jälje. Teistest tegelastest jäid enim silma Kolla (Ott Sepp), kellel piisas vaid puude varjust rattaga kohale sõita, kui rahva suunurgad juba ülespoole kaardusid ja Anne (Birgit Õigemeel), kes ootuspäraselt laulis hästi, aga ka näitles hästi. Tegelikult võiks siin ju kiitust jagada kõigile osalistele, teiste hulgas ka leelotajatele, kes leelotasid täpselt parajal hulgal ja Zetodele, keda oli lootus ehk isegi rohkem kuulda ja tähele panna.

Peko olevat sündinud nii nagu Kalevipoeg, seda kirjutasid mitu inimest (Kauksi Ülle, Olavi Ruitlane, Ain Mäeots, Siret Paju) mitu korda. Kindlasti on Peko lõbus tükk, kus saab tubli kõhutäie naerda, kuid nagu ikka, on naeru sisse peidetud paras annus traagikat, olgu selleks siis küüditamine või setude igipõline mure oma maa pärast. Nii nagu eestlased Kalevipoega, ootavad ka setud Pekot, et see neile õnne tooks.

Ja lõpuks üks tarkusetera etendusest. Kui juhtub hammas valutama, siis tuleb muretseda Venemaa viisa, sõita Petserisse ja otsida üles üks tamm, kraapida selle koort ja hõõruda koorega hammast, hambavalu pidi kiiresti kaduma.

Suure nõudluse tõttu on välja kuulutatud Peko lisaetendus.

Peko suvelavastust käis vaatamas Tuuli Hiiesalu