Arved Breidaks

Venelased

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Jõulueelsel reedel suheldi Värska veepargi basseinides ja saunalavadel päevasel ajal üksnes vene keeles. „Pool Pihkvat on siin,“ sõnas üks neljakümnendates perepea, kellega kerget juttu tegin.

„Oleme siin olnud viis päeva,“ jätkas pihkvalane, kelle nime ma ei küsinud. „Ei, me pole siin esimest korda, tegime aastase viisa ja nüüd käime tihti.“

Eesti on keskklassi venelaste silmis saanud nõutud reisisihtkohaks ja venelased muutunud soositud klientideks. Värska sanatoorium toob kohale Pihkva kliendid, Tallinn meelitab aastavahetuseks rongide ja lennukite kaupa lõbutsejaid Piiterist kui Moskvast.

On välja mõõdetud, et keskmine Vene klient kulutab Eestis rohkem raha kui keskmine soomlane. Seega tasub tema nimel pingutada. Pealegi on venelasi hulga rohkem kui soomlasi ja seega raha, mida Eestis läbi lüüa, on venelastel summaarselt samuti enam.

Võrus oli kord ühe kortermaja seinale kraabitud loosung: „Venelased majast välja“. See oli kellegi ärkamisaegne emotsionaalne purse, mis püsis seal seinal pikki aastaid. Koolides hakati vene keele õppele viltu vaatama.

Venelasi ei sallitud tol ajal juba selle pärast, et defitsiidi-aastatel käisid petserlased ja pihkvalased Eestis poode „rüüstamas“. Rääkimata sellest, et Eesti põllumajanduse toodang müüdi vägisi Venemaale, samas kui kodustel lettidel haigutas tühjus.

Kuuldavasti saavat praegugi Värska poes piimakülmik ennetähtaegselt tühjaks, kui bussitäis venelasi enne kojusõitu seal peatuse teeb. Aga see ei tee kedagi vihaseks. Nüüd on venelastel pakkuda seda, mida nende vanematel veerandsada aastat tagasi polnud – kõva raha.

Aeg muudab inimesi ja inimesed muudavad aega. Kuigi ametlikud Eesti-Vene suhted on jäätunud, on normaalsete inimeste omavaheline läbikäimine parem kui iial varem pärast Nõukogude Liidu lagunemist. On vaid aja küsimus, millal suhtumise muutus jõuab ka ametlikule tasandile.

Võtab ohkama

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Lähematel päevadel kostab palju ohkimist selle üle, miks küll ometi on jõuluaeg ainult üks kiirustamine. Küll tahaks hoopis perega koos olla, nautida kvaliteetaega, mitte poes kassasabas seista, nagu paljud seda neil päevil teevad.

Tarbimise ja seda saatva närveldamise haripunkt on kätte jõudnud. Poodlemine, jõulupeod koolides, lasteaedades, asutustes, kodused ettevalmistused pikkadeks pühadeks, osturetked kingituste otsimiseks, sugulaste külastamine. Igal aastal üks ja see sama.

Kui paarkümmend aastat tagasi jõulud jälle ametlikult lubatuks said, tekkis paljudel raskusi uues olukorras orienteerumisega. Eriti neil, kellel varasem kokkupuude jõuludega puudus. Kirikus käia oli populaarne, kuid kas kodus tuleks jõulu ajal olla sama surmtõsine kui kirikuõpetaja kantslis või peaks hoopis rõõmustama jeesuslapse sünni üle, oli raske otsustada.

ETV näitas noil päevil valdavalt süvakultuuri, mis oli täielikuks vastandiks vana-aasta õhtu lõbusale estraadikavale. Kas pidulauas on pits viina lubatud või on tegemist pühaduse teotusega? Vanemad ei osanud otsustada, kas lastele peaks tulema jõulu- või näärimees, lapsed muidugi lootsid, et tulevad mõlemad. Võttis ohkama.

Hiljem, kui kaubandus arenema hakkas ja inimesed rikkamaks said, muutus ka jõulude iseloom hoopis lõbusamaks. Ühtlasi sai heaks tooniks ohata selle üle, kuidas kaubandus on jõulud, selle koduse püha, ära rikkunud. Kuidas kõik on kommerts, kasumi peal väljas jne.

Nüüd sellist ohkimist enam väga palju ei kohta. Et novembri lõpus seatakse kaubamajad jõuluehteisse, ei pane enam kedagi imestama. Kapitalism ikkagi.

Palju moodsam on nüüd ohata, kuidas üle pea kasvanud jõulukohustused röövivad kogu aja. Kuidas jõulude õnnestumiseks tehtav eeltöö võtab kogu energia.

Jõulude olemus on aja jooksul muutunud, kuid üks on jäänud – ohkamine. Aga võibolla me teisiti ei oskagi. Häid jõule!

Võtaks linnakolimist rahulikult

Arved Breidaks,

lõunaeestlane

Statistikaamet tegi sel nädalal teatavaks rahvaloenduse käigus kogutud faktid selle kohta, et Eesti inimene on otsustanud kolida maalt ja väikelinnadest Tallinnasse ja selle nn kuldsesse ringi, kus vallad on rahva arvult juba suuremad kui mõni maakonnakeskus ja külad rahvarohkemad kui mõni sisemaa vald.

Küllap pole see teadmine kellelegi uudiseks, sest linnastumisest on räägitud juba üksjagu kaua ja eks enamiku maainimeste tutvusringkonnas ole neid, kes viimastel aastatel on linna läinud ning sinna jäänudki.

Sestap on ka reaktsioonid olnud üsna vaoshoitud. Vallavanemad vangutavad pead ja linnapead lubavad pingutada, et maakonnad päris tühjaks ei voolaks. Aga midagi uut ja põhjapanevat pole kuulda olnud, millest tuleb järeldada, et ideed linnastumise peatamiseks on otsa saanud.

Puhtast õhust, lasteaiakohtade üleküllusest ja kinnisvara madalatest hindadest võib nõrkemiseni rääkida, kuid mingisugust märgatavat tulemit sellest pole sündinud. Inimene on ikkagi ratsionaalne olend, kes enne otsuse tegemist kaalutleb ja seni on töökoht Tallinnas kaalunud üles lasteaiakoha ja metsakohina kauges vallas.

Äkki peakski sellele üsna pikalt käinud halamisele siinkohal joone alla tõmbama. Kaua sa ikka nutta jaksad? Ükskord peab hakkama vaatama, kuidas edasi toimetada olukorras, kus maal tulebki läbida pikki kilomeetreid, et kohata järgmist inimest.

Leian, et omavalitsuse suurus on Eestis mõnevõrra ülefetišeeritud teema. Igal aastal käib valdade ja linnade vahel mingisugune väljakuulutamata võistlus, kes suudab kellelt rohkem hingi üle lüüa, just kui selles seisneks mingisugune lahendus.

Tegelikult mitte. Kui meelitada linnapere end suvilasse sisse kirjutama, siis ainuüksi see fakt ei tee neist veel maainimesi. Nad elavad ja tarbivad teenuseid jätkuvalt linnas, ainult tulumaks laekub valda, mida nad talveperioodil võib-olla ei külastagi.

Oluline riiklik küsimus on minu meelest see, kuidas tagada maal elava vähemuse huvide kaitse ja avalike teenuste kättesaadavus. Omavalitsustel pole siin väga palju midagi teha, see on küsimus erakondadele. Rahvas on jalgadega rääkinud, nüüd on aeg poliitikutel midagi välja pakkuda.

Katrin Lipp: Bioneer kaotab piire

Rohemeelseid inimesi ühendav kodanikumeedia kanal Bioneer kaotab piire info tootjate ja tarbijate vahel, olles teemade hüppelauaks tavameediasse, rääkis portaali toimetaja Katrin Lipp reedel Võrus toimunud teisel kodanikuajakirjanduse konverentsil „Kodanikujulguse tööriistad“.

Bioneer sündis 2008. aastal, mil Lipu hinnangul oli meedias palju majanduspõhist keskkonnainfot, kuid vähe kirjutati sellest, mida üks inimene saab keskkonna hoidmiseks ära teha. Seda auku sooviti Bioneeri ellukutsumisega täita.

„Me kaotame piire info tootjate ja saajate vahel,“ rääkis Lipp. „Kodanikumeedias olevad teemad jõuavad ka massimeediasse, kodanikumeedia on teemade hüppelauaks.“

Kui algselt avaldati Bioneeris Lipu sõnul kõike, mis oli otsapidi keskkonnaga seotud, siis nüüd on filter läinud tihedamaks, kuna ka suhtekorraldajad on kodanikumeedia avastanud.

Praegu on Bioneeril kuus 25 000 – 40 000 lugejat. Portaalile on rohkem kui kaks kaastööd teinud 170 vabatahtlikku.

Marju Lauristin: ajame katla podisema!

Kodanikuajakirjandus on oluline sideaine kodanikuühiskonna „mullikeste“ vahel, mis aitab kaasa kodanikuühiskonna jõudmise „keemistemperatuurini“, rääkis Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin reedel Võrus toimunud teisel Eesti kodanikuajakirjanduse konverentsil „Kodanikujulguse tööriistad“.

Lauristin võrdles Eesti ühiskonda aurumasinaga, mis kihutab mäest alla, luues mulje, et hoog on sees, ent samas jõudu uuesti mäest üles rühkida ei pruugi jätkuda. „Meil on vaja see aurumasin uuesti tööle saada,“ lausus Lauristin.

Jätkates kujundite keeles, on Eesti kodanikuühiskond Lauristini sõnul nagu vesi enne keemistemperatuuri saavutamist – on palju väikseid mullikesi, kuid jõudu, mida aurumasina käimatõmbamiseks vaja läheb, need veel ei anna.

Sestap võiks kodanikuajakirjandus olla see, mis seob need „mullikesed“ kokku ja viib lõpuks kodanikuühiskonna keemistemperatuurini, andes jõu ühiskonna edasisele arengule suunas, mida inimesed õigeks peavad.

„Paljudel on tunne, et kuskil on palgatud ja seatud inimesed asju otsustama ja minust ei sõltu midagi,“ rääkis Lauristin. „Mastaabid on läinud väga suureks. Samas on suure maantee kõrvale vaja kohta, kus jalgsi käia.“

Lauristini käsitluses loob kodanikuajakirjandus koha, kus inimestel on võimalik arutleda, kuid samas pole kodanikuajakirjandus järjekordne interneti jututuba või uudislist. „Seal peab olema ajakirjanik, kes märkab uusi tahke ja võtab kokku.“ Kodanikuajakirjandust on Lauristini sõnul võimalik kasutada selleks, et jutulõng ei katkeks, et erinevad arutelud ei sumbuks, vaid jõuaks kuhugi välja.

Samuti on kodanikuajakirjandus see, mis annab tuge inimestele, kes muidu võiksid kaotada lootuse. „Kodanikuajakirjanduse suurim tugevus on võrgustik, kus osalevad inimesed tunnevad, et nad pole üksi.“

Saksamaa parlamendi liikmed tutvuvad Suwemiga

Lastemööblitootja AS Suwem võõrustab teisipäeval Bundestagi Balti parlamendirühma seitsmeliikmelist delegatsiooni, kes on Eestis ametlikul visiidil.

Riigikogu Eesti-Saksamaa parlamendirühma esimees Urmas Klaas märkis, et Suwemi lülitamine külaliste programmi oli loogiline valik, kuna ettevõte on tänu oma innovatiivsusele murdnud end nõudlikule Saksa jaeturule ja seal ka püsima jäänud.

Suwemi head mainet Saksamaal kinnitab ka mullu Saksa-Balti kaubanduskoja poolt Suwemile omistatud Saksa Majanduse Auhind.

„Saksamaa on meile väga kindel kaubanduspartner,“ ütles Klaas. „Need ettevõtted, kes on suutnud jõuda Saksamaa väga nõudlikule turule, on ka viimaste aastate heitlikele oludele jõudnud paremini vastu seista.“

Eesti ja Saksamaa majandussuhted on Klaasi hinnangul head, kuid arvestades Saksamaa potentsiaali, aga ka kultuurilist lähedust saavad need üksnes paremaks minna.

„Mõistagi on Bundestagi liikmete visiit meile suur tunnustus,“ lausus Suwemi juhatuse liige Kaido Mäesalu. Tema kinnitusel oli Saksamaa turul kanna kinnitamine ettevõttele pöördelise tähtsusega sündmus ja seni on koostöö sakslastega sujunud hästi.

„Saksa turg on tõesti nõudlik, aga kui suudad oma toodangu nende nõuetega vastavusse viia, võid häbenemata öelda, et sinu kaup on maailmaklassist,“ lisas Mäesalu.

Seeneretk koos Margit Härmaga

Mamo perenaine Margit Härma viib eeloleval laupäeval huvilised seeneretkele Võrumaale Rõuge kanti, kus käib järjekordne seenenädal. Pärastlõunasel seente degusteerimisel on Margitilt võimalik saada näpunäiteid ja retsepte seeneroogade valmistamiseks.

„Laupäeval on plaanis rääkida, kuidas perenaise elu pärast seenelkäiku köögis toimetades lihtsamaks muuta, jagada praktilisi näpunäiteid ning pajatada lihtsalt toredaid lugusid,“ ütles Margit Härma.

Seenetoidud on Eesti pere laual hooajatoiduna ajast aega olnud, kuid küllap jätkub avastamisrõõmu igale huvilisele. Milline seeneroog on aga Margit Härmal pannud kulmud kerkima? „Kindlasti kõige ebatavalisem on tooretest seentest valmistatud kivipuraviku gazpacho,“ sõnas ta. Ent millisele seenetoidule ei suuda Margit „ei“ öelda? „Üdini vastupandamatu on kindlasti sirmiku pihv!“

Seeneretkele minnakse kell 11 Rõuge rahvamaja eest ja nõnda, nagu kõik seenenädala sündmused, on seegi osavõtjatele tasuta. Retke lõpp on kavandatud kella 15ks.

Seenenädalaga seotult toimub laupäeval Rõuges koduaialaat, kell 10-15 töötab õpituba, kus Airi Gailit õpetab seentega värvimist. Kell 15 toimub seenefoto konkursi tööde tutvustamine ning autasustamine. Kogu päeva on avatud seenenäitus, kus lähemat teavet seente kohta annab Viitina Loodushariduskeskuse juhataja Toivo Tuberik.

Suwem: tootmismaht tuleb mullusega võrreldav

Eksportturgudel valitsev suhteline stabiilsus võimaldab Eesti mööblitootjal ASil Suwem mõnevõrra parandada eelmise aasta rekordilist müügitulemust.

„Saksamaa ja Soome turg on Euroopa kriisist seni päris hästi läbi tulnud,“ tõdes ASi Suwem juhatuse liige Kaido Mäesalu. „Eks Saksamaa ole ka see, kes Euroopa majandust vee peal hoiab.“

Mullu tegi Saksamaale olulisel määral eksporti suurendanud Suwemi käive läbi 40-protsendise kasvu, kuid tänavu sedavõrd imelist müügi tõusu oodata pole. „Eks tänavune aasta ongi kujunenud pigem enda turupositsiooni kindlustamisele ja uute sihtide seadmisele,“ lausus Mäesalu.

„Meie tänavune müügitulemus peaks kujunema võrreldavaks 2011. aastaga,“ lausus Suwemi tegevjuht Aivar Keskpaik. Tema kinnitusel ootab ettevõte 2012. aastal 2,8 miljoni euro suurust käivet ja kasumisiht on 160 000 eurot.

„Väga kiiret müügi kasvu ei ole Saksamaalt, Soomest ega mujalt Euroopast tänavu võimalik oodata,“ nentis Keskpaik. „Eks suur osa maailmast vaatab praegu kasvu otsides pigem Aasia poole.“

Mäesalu kinnitusel tuleb konkurentsis püsimiseks jätkuvalt tootmist efektiivsemaks muuta ja käivet töötaja kohta tõsta. „Meie sektoris pole lihtsalt hinna tõstmisega võimalik ellu jääda,“ lausus ta.

Võrus avati uuendatud õendusabikeskus

Täna keskpäeval avati Võrus Lõuna-Eesti haigla 1,67 miljoni euro eest renoveeritud õendusabikeskus.

„Lõuna-Eesti haigla on jõudnud oma arengus uue tähiseni,“ lausus pidulikul avamisel sotsiaalminister Hanno Pevkur. Abi vajavad inimesed saavad tema hinnangul kindlad olla, et vastavatud õendusabikeskuses pakutavad tingimused on nüüdisaegsed ning personal motiveeritud.

„Eesti tervishoid on heal tasemel ja tulevik on, vaatamata erinevatele juttudele, helge,“ sõnas Pevkur. „Saame patsientidele selge silma ja puhta südamega otsa vaadata.“

Projekti raames arendati haiglahoone A ja B korpuses välja õendusabikeskus, mis pakub eakatele inimestele päeva- ja koduõendusteenust ning statsionaarset hooldusravi. Osaliselt renoveeriti lifti-süsteem, et lihtsustada ratastoolis patsientide iseseisvat liikumist ning parandati keskuse soojapidavust.

„Meie õendusabikeskuse patsientide käsutuses on nüüd tänapäevased ja funktsionaalselt sisustatud ühe- ning kahekohalised palatid ning olmeruumid,“ ütles Lõuna-Eesti haigla juhatuse liige Arvi Vask. Õendusabikeskuses on 74 voodikohta, millest peaks tema hinnangul Võru maakonna eakate abistamiseks esialgu piisama.

Võru maavanem Andres Kõiv ütles avamisel, et õendusabikeskusse tehtud investeering on oluline kahest vaatepunkist: esiteks loob see Võrumaa hooldust vajavatele seenioridele varasemast paremad ravi- ja olmetingimused ning teisalt tugevneb läbi kasvava teenuste mahu Lõuna-Eesti haigla majanduslik positsioon.

„Kindlasti on tähtis, et Lõuna-Eesti haigla jätkaks üldhaiglana ka pärast kehtiva haiglavõrgu arengukava lõppu,“ ütles Kõiv. „See on oluline nii Võru kui naabermaakondade elanikele, keda praegu Lõuna-Eesti haiglas ravitakse.“

Lõuna-Eesti haigla õendusabikeskuse renoveerimist toetas Euroopa Regionaalarengu fond meetme „Õendus- ja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamine“ kaudu. Projekti kogumaksumuseks kujunes 1,67 miljonit eurot, millest fond kattis 1,0 miljonit eurot.

Meetme raames toetab Euroopa Liit üle Eesti õendus- ja hooldusteenuse arendamist ligi 26 miljoni euro ulatuses.

Lõuna-Eesti haigla avab uuenenud õendusabikeskuse

Lõuna-Eesti haigla avab 3. juulil uuendatud õendusabikeskuse, mis pärast põhjalikku nüüdisajastamist pakub Võrumaa eakatele inimestele uue kvaliteediga õendus- ja hooldusteenust.

1,6 miljonit eurot maksma läinud töö käigus arendati Lõuna-Eesti haigla A ja B korpuses välja õendusabikeskus, kus pakutakse päeva- ja koduõendusteenust ning statsionaatset hooldusravi. Ühtlasi renoveeriti osaliselt liftide süsteem, et lihtsustada ratastoolis patsientide iseseisvat liikumist ning parandati keskuse soojapidavust.

Õendusabikeskuses on kokku 74 voodikohta, millest peaks tema hinnangul Võru maakonna eakate abistamiseks esialgu piisama.

Arvestades rahvastiku vananemist ja samas inimeste eluea pikenemist kasvab Vaski hinnangul vajadus eakate professionaalse hooldamise järele. „Seda eriti Kagu-Eestis, kus rahvastik on keskmiselt eakam, kui suuremates keskustes,“ märkis ta.

Kuigi õendusabikeskus on mõeldud eeskätt Võrumaa inimeste teenindamiseks võib ennustada, et moodsasse raviasutusse leiavad tee ka inimesed naabermaakondadest ja miks mitte kaugemaltki.

Võru linnapea Jüri Kaveri hinnangul on Lõuna-Eesti haigla õendusabikeskuse valmimine oluline sündmus nii Võru linna kui kogu maakonna jaoks. „Haigla on maakonna suurim tööandja ja tõenäoliselt jääb see nõnda veel pikemaks ajaks,“ lausus meer.

Tehtud investeeringute toel tugevneb Kaveri hinnangul Võru positsioon piirkondliku meditsiinikeskusena, mis pakub linnale ja maakonnale uusi arenguvõimalusi. Linnapea hinnangul võiks Võrus palju rohkem mõelda tervishoiuteenuse ekspordile.

Meetme raames toetab Euroopa Liit üle Eesti õendus- ja hooldusteenuse arendamist ligi 26 miljoni euro ulatuses.

Omavalitsused kujundavad Võrus oma europoliitikat

Euroopa Liidu Regioonide Komitee Balti riikide delegatsioonid arutavad neljapäeval-reedel Võrumaal, kuidas jagada ELi eelarvet järgmisel, 2014. aastal algaval finantsperioodil.

ELi Regioonide Komitee on nõuandev organ, mis esindab kohalikke ning piirkondlikke ja omavalitsusi Euroopa Liidus. Selle juhatuse liikme, Antsla vallavolikogu esimees Kurmet Müürsepa (pildil) sõnul kogunesid Balti esindajad Võrumaale, et arutada Euroopa Komisjoni ettepanekuid, mis puudutavad ELi eelarve jaotust aastatel 2014-2020.

„Arutelude keskmes on põllumajanduspoliitika tulevik, maaelu areng, regionaalareng ning regionaalsete ja kohalike omavalitsuste sotsiaalne ja majanduslik areng,“ lausus Müürsepp Külauudisele. Tema sõnul peavad komitee Balti riikide delegatsioonid oluliseks, et ELis koheldaks põllumajandustootjaid võrdselt ja et vähemarenenud regioonid oleksid peamised kasusaajad ka järgmise finantsperioodi aastatel.

„Meie seisukoht on, et liikesriigid peavad partnerluslepingute ettevalmistamisse Euroopa Komisjoniga kaasama pädevad kohalikud omavalitsused või neid esindavad liidud,“ sõnas Müürsepp. „Soovime, et Euroopa raha kasutataks sihipäraselt ning efektiivselt. Selleks on vaja, et otsused selleks sünniksid partnerluses kohalike ja regionaalsete omavalitsutega tagamaks et kohapealsed probleemid saaks vääriliselt kajastatud.“

Kui kodanik haarab võimu…

Arved Breidaks, ajakirjanik

Nüüd on siis selge, et mitte ainult erakonnad, vaid ka vabakonnad suudavad hea tahtmise korral peaministri maha võtta nii, et erakondade abi selleks vaja ei lähegi. Peaminister Andrus Ansipi kurikuulsast „fooliumikõnest“ sai ilmselt talle endalegi üllatuslikult katalüsaator millelegi, mida pudelisse tagasi ajada on väga raske või sootuks võimatu.

Sellele ACTA teemal peetud sõnavõtule järgnenud ootamatult tugev vastureaktsioon virtuaal- ja pärismaailmas pani muidu enesekindlusest pakatava valitsus- ja parteijuhi ilmselt üle pika aja endas kahtlema.

Järgnenud vabandamine oli pigem rumalusega vahele jäänud koolipoisi lubadus enam mitte nii teha, kui küpse poliitiku kahetsemine üle piiri astumise eest. Ansip pidi tunnistama enda lüüasaamist ja sestap näib nüüd, ajalise distantsi pealt hinnates, tema otsus järgmise valitsuse moodustamisest loobuda, üsna loogiline.

Vabaühendused, kes ju valdavalt on ACTA teemal olnud valitsusega opositsioonis, võivad tähistada seega etapivõitu. Esmakordselt on pelgalt avaliku arvamuse survel viidud valitsusjuht olukorda, kus ta on olnud sunnitud teatama enda tagasiastumisest. Seni on alati on selle töö teinud ära konkureerivad erakonnad, kes aga sel korral ei saanud ilmselt arugi, mis tegelikult toimus. Loe edasi: Kui kodanik haarab võimu…

Gaasitoru teine tulemine

Arved Breidaks, ajakirjanik

Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.

Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.

Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.

Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.

Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?

Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?

Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.

On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.

Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!

Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.

Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.

Mida on koolireformil pakkuda?

Arved Breidaks, ajakirjanik

Gümnaasiumivõrgu koondamist planeeriv haridusministeerium on suhtlemisel avalikkusega teinud taktikalise vea, sest kogu tähelepanu on pööratud sellele, mis ära kaob, mitte sellele, mis asemele jääb või ka tuleb.

Nüüd kus õhus on ka pedagoogide streik, on mõistlik arutelu gümnaasiumide ja koolivõrgu tuleviku üle laiemalt, mõnda aega pärsitud. Kuid kiire aeg läheb mööda ja küllap jõutakse ka vajalike arutelude ning otsusteni.

Seni on see kulgenud üsna konarlikku rada pidi: ühel pool seisab minister Jaak Aaviksoo, kes peab ideaaliks, et Eestis oleks pisut üle poolesaja gümnaasiumi ja teisel pool lapsevanemad, pedagoogid ja opositsiooniparteid, kes ministrit sellise jutu eest hurjutavad. Miks selline vastandumine tekkis?

Ministeerium lajatas koolide sulgemisplaaniga inimestele lagipähe, selmet alustada reformi jutuga riigi eesmärgist tagada maal võimalikult tihe algkoolide ja põhikoolide võrgustik. Et väiksed juntsud ei peaks vähemasti esimesel kuuel koolitalvel oma koduvallast kaugemale sõitma, olgu siis ühis- või eratranspordiga.

Pole ju uudis, et kui põhikooli pidamisega tuleb omavalitsus enam-vähem toime, siis puudujäägi tekitavad eelarves just gümnaasiumiklassid, kuhu lapsi enam piisavalt ei jätku. Teisalt tagab gümnaasiumiaste paljudes koolides pedagoogidele piisava koormuse, mis üksnes põhiastmes töötades jääks saavutamata.

Teiseks ei ole ministeerium kuuldavalt välja pakkunud kompensatsioonimehhanisme neile, keda gümnaasiumide sulgemine otseselt puudutab. Ühes koolide sulgemisplaanidega tuleb ministeeriumil rääkida ka ühistranspordi ümberkorraldamisest, et lapsed saaks tasuta bussisõidu lähimasse gümnaasiumi, uutest õpilaskodudest ja parematest võimalustest lüüa kaasa huviringides.

Gümnaasiumivõrgu koondamisele tuleks läheneda kompleksselt ja kui seda tehakse, siis sellest ka häälekalt teada anda, mitte keskenduda vaid negatiivsele.

Tehingud ristiisaga

Arved Breidaks,
kolumnist

Keskerakonna katse oma järjekordset rahaskandaali summade väiksusele viidates naeruvääristada on nende poolt kahtlemata kaalutletud valik, kuid see viitab millelegi palju hullemale.

Mario Puzo tegelaskujul Vito Corleonel oli kombeks inimesi nende hädas aidata ja teha neist seeläbi enda tänuvõlglased. Abistamine tõstis tema autoriteeti ja ühtlasi lõi võrgustiku inimestest, kes don Corleonest sõltusid. Kui ristiisaks kutsutud donil oli tarvis teenet, ei olnud tänuvõlglasel võimalik sellest keelduda.

Esmapilgul näib rakette müütava Võru mehe ja Keskerakonna tehing tõesti naeruväärne. Võru mees maksis 500 eurot ja sai selle eest tõenäoliselt vastu midagi, mida ta vajas. Kui aga jamaks läks, eitavad osapooled kõike ja uurimisorganid ei jõua õigupoolest mitte kuhugi. Miks?

Sest süsteem on üles ehitatud klassikalises maffiastiilis: korraldused ja suunised liiguvad käsuliini pidi, kus on palju vaheastmeid ja neid antakse edasi tunnistajate juuresolekuta. Lõpuks pole võimalik kellelegi mitte midagi tõestada, sest keegi pole kellelegi näiliselt nagu midagi öelnud. Ometi on raha liikunud ja töö tehtud.

Kui Võru raketimüüjal tuli maksta 500 eurot meeleheaks, viitab see küll ühest küljest tehingu naeruväärsusele, kuid teisalt võimaldab see hinnata asjade tegelikku seisu: Keskerakonna poolt kontrollitavates asutustes tuleb ilmselt iga liigutuse eest ristiisale meelehead maksta. Seejuures ei maksta ristiisale aga otseselt midagi.

Seejuures, tuletan meelde, käib jutt mitte maffiast vaid ühest Eesti parteist. Ja mitte kellegi taskuparteist, vaid erakonnast, mis omab parlamendis suuruselt teist fraktsiooni ning valitseb pealinna.

Keskerakonna kui poliitilise jõu puhul ei ole enam mõtet rääkida allakäigust, vaid katastroofist. Raske on ette kujutada, et partei, mille liikmeid ikka ja jälle altkäemaksu süüdistuse või millegi sarnasega vahele võetakse, suudab pikemas perspektiivis jätkata. Loe edasi: Tehingud ristiisaga

Teabepäev ohutuma elu jaoks

Võrumaa külavanemaid ja -aktiviste oodatakse 13. detsembril Võru pensionäride päevakeskuses toimuvale teabepäevale „Muudame oma kodu ja koduümbruse turvaliseks“.

Teabepäeva eesmärk on jagada näpunäieid, kuidas muuta oma kodu ja selle ümbrus ohutumaks ning vältida vigastuste teket, mille tagajärjel kaotavad inimesed töövõime või hukkuvad.

Teabepäeval tutvustab MTÜ Eesti Naabrivalve esindaja Ivari Oja naabrivalve põhimõtteid, Malle Kuusik räägib ohtudes kodus ja selle ümbruses. Käsitlust leiavad teemad „Millal ja kuidas kutsuda kiirabi, esmaabivahendid kodus“, „Kodu ja paikkonna ohutuse ja tuleohutuse tagamine“. Toimub grupitöö „Ohud minu kodus ja paikkonnas (külas)“ ning vaadatakse filmi „Teoreem tulest“.

Teabepäev toimub 13. detsembril algsega kell 9.30 Võru pensionäride päevakeskuse saalis Jüri 19A.

Info ja regisgtreerimine Mare Udras e-post mare.udras@mv.werro.ee, tel 50 96 843. Teabepäev on tasuta.

Artur Talvik: jäik seadus takistab kogukonnaraadiote teket

Piiratud levialaga kogukonnaraadiote teket takistab jäik seadusandlus, mis käsitleb ühe mõõdu järgi nii asjaarmastajaid kui professionaalseid kommertskanaleid, rääkis Eesti esimesel kodanikuajakirjanduse konverentsil Raadio Juminda Poolsaar ellukutsuja Artur Talvik.

Kogukonnaraadio juured istuvad sügaval piraatluses. 1960ndatel kasutati Ühendkuningriigis piraatprogrammi eetrissesaatmiseks laevu, millega sõideti Põhjamere neutraalsetesse vetesse. See käis Talviku sõnul kuni 1966. aastani, mil seadusega selline tegevus keelustati.

Oma jälje olid valdavalt alternatiivset muusikat mänginud piraatraadiod aga selleks ajaks jätnud ning BBC oli sunnitud oma muusikavalikut ajakohastama. Paljud senised piraat DJ-d läksid tööle BBC-sse.

„Sellest hakkas välja kujunema kogukonnaraadio,“ ütles Talvik. Ühendkuningriigis tegutseb praegu umbes 150 analoogset raadiojaama, Austraalias üle 400, populaarsed on need ka USAs. „Meil populaarsus täiesti puudub,“ nentis Talvik.

Raadio Juminda Poolsaar sündis autokino n-ö kõrvalproduktina, sest autokino tarbeks vajalik sagedus oli Talvikul olemas ning üks asi viis teiseni: „Panin antenni püsti ja muusika käima. Helistasin küla peal inimestele, et raadio alustas.“

Vastuvõtt oli Talviku sõnul suurepärane. „Küla rokkis!“ Kui nädal hiljem oli mehel raadiotegemisest isu täis, hakati helistama ja sõimama, et miks raadio ära lõppes. Loe edasi: Artur Talvik: jäik seadus takistab kogukonnaraadiote teket

Raivo Suni: kodanikuajakirjandus on pakkujakeskne

Kodanikuajakirjandus on liiga pakkujakeskne ning sisuloojad mõtlevad vähem sellele, kas neil on olemas ka auditoorium, rääkis ajakirjanik Raivo Suni reedel Võrumaa kutsehariduskeskuses toimunud kodanikuajakirjanduse konverentsil „Iga kodanik võib olla ajakirjanik!?“.

Ajakirjanduses peab olema kaks poolt – tegijad ja lugejad. Suni hinnangul on kodanikuajakirjandus aga praegu liiga pakkujakeskne ehk siis tehakse küll, kuid mõne üksiku erandiga jääb valdav osa sellest lugejate-vaatajate vaateväljast kõrvale.

„Kodanikuajakirjandusest saame rääkida siis, kui selle keskmes on inimese suhe ühiskonnaga,“ ütles Suni. „Võtmeküsimus on empaatia info pakkuja ja vastuvõtja vahel.“

Suurbritannias oli kodanikuajakirjanduse murdepunktiks 2005. aasta Londoni terrorirünnak, mille järel saatsid inimesed BBC toimetusele tuhandeid fotosid, videosid, e-kirju. Suni rääkis, et see oli esimene kord, mil BBC kodanikuajakirjanduse enda infovoogu lülitas.

Tema sõnul on ka rahvusringhäälingus arutatud, kuidas kaasata kodanikuajakirjandust rohkem uudisloomesse, kuid seni on see tema hinnangul paremini õnnestunud on-line väljaannetel delfi.ee ja postimees.ee ning telemagasinil Reporter.

Tiit Hennoste: ajakirjandus pihustub

Suurte ajakirjanike aeg on läbi, Eesti ajakirjandus pihustub ning üha rohkem imiteerib ajakirjandust, ütles meediaguru Tiit Hennoste reedel Võrumaa kutsehariduskeskuses toimunud kodanikuajakirjanduse konverentsil „Iga kodanik võib olla ajakirjanik!?“

„Kuhu on ajakirjandus läinud ja läheb? Mul on märsõnaks „pihustumine“,“ rääkis Hennoste. Kui varem oli tema sõnul selge vahe „kollase“ ja „valge“ ajakirjanduse vahel, siis nüüd pilt üha enam hägustub, nagu hägustub piir klassikalise uudise ja arvamuse vahel.

Pihustumise ühe põhjusena tõi Hennoste välja autori rolli vähenemise. 1990ndad oli tema käsitluses „suurte“ ajakirjanike aeg, mil maksis üksiku ajakirjaniku vaim, võim ja vägi – üks ajakirjanik võis kukutada valitsuse. „Kuid praegu see hajub,“ lausus Hennoste. Teksti küljes on küll nimemärk, kuid seda teksti on teinud paljud inimesed alates toimetajatest, lõpetades küljendajaga.

Muutunud on seegi, et kui varem rääkis ajakirjandus minevikust, toimunust, siis nüüd üha rohkem tulevikust. „Me teame, mis võib viie aasta pärast juhtuda, aga mitte seda, mis juhtus eile,“ ütles Hennoste.

Probleemina tõi ta välja ajakirjanike üha kitsamaks muutuva allikabaasi ning ajakirjanduse üha suuremaks muutuva ajakirjanduse imiteerimise. „Mida rohkem on seal seda, mis ei ole uudis ega arvamus, seda rohkem on see ajakirjanduse imitatsioon. Kui panna kokku imitatsioon ja pihustumine ning ka internet, mis kõike võimendab, siis see meenutab mulle kaubamaja „hulle päevi“,“ sõnas Hennoste. Loe edasi: Tiit Hennoste: ajakirjandus pihustub

Tartumaal hukkus tules inimene

Täna päeval põles Tartumaal Nõo vallas elumaja. Majja sisenenud peremees hukkus tules.

Teade õnnetusest Meeri külas saabus häirekeskusse kell 13.20. Päästjate saabudes tuli maja akendest ja ustest paksu suitsu. Päästjad sisenesid kustutustöödeks majja. Esialgse info kohaselt hoones inimesi ei olnud, kuid selgus, et majaomanik oli enne meeskondade saabumist põlevasse majja sisenenud ning päästetöötajad leidsid toast tema surnukeha.

Põlengus hävis elumaja kahe toa sisustus. Tulekahju tekkepõhjus on selgitamisel.

Kogu Eestis on käesoleval aastal tules hukkunud kokku 56 inimest, neist Tartumaal on tules hukkunud kolm inimest.

Uma Mekk: kapsapäev Võrumaal

Võrumaal Rõuge vallas asuvas Alt-Lauri mahetalus on täna
kapsapäev.

Päev algab kell 11 ringkäigu ning kapsalõikamisega talu
põllul. Kavas on kapsaste maitsmistest, hapukapsa tegemise õpituba, kapsalõuna ja jututuba, kus arutatakse, kuidas kapsast säilitada, koristada, kasvatada.

Keraamik Maarja Vilsari juhendamisel meisterdatakse kapsast erinevaid
esemeid.

Kohapeal on võimalus täiendada oma talvevarusid toiduringi talude toodanguga, kes sel päeval on oma müügilettidega väljas.

Õhtu lõpeb neile, kes endast varakult märku andnud, Mooska suitsusaunas, kus saunamõnude kõrval katsetatakse kapsamähise kui rahvameditsiinis tuntud põletikualandaja tegemist.

Alt-Lauri talu perenaise Kaja Keskküla hinnangul on juba teist aastat toimuv sügisene kapsapäev heaks võimaluseks jagada kapsakasvatuse ja –turustamise kogemusi.

„See on koht, kus ka ettevõtjad saavad üksteiselt õppida, samuti toimub siin võrgustikupõhise koostöö ja rist-turunduse treening“, lausus ta.

Kapsapäev on üks selle-aastastest Võrumaa kohalikku ja mahetoitu esitleva Uma Meki sarja ettevõtmistest. Suvel toimusid umbrohutoidu päev Metsamoori perepargis, salatite meistriklass Alt-Lauri talus, koduveinipäev Rogosi mõisas, suitsuliha koolituspäevad Mooska talus, sõiraseminar koos õhtuse piimapukipeoga Kiidi turismitalus ja Rõuge seenenädal.

Ees seisavad Lõuna-Eesti mahetoidu konverents Nursis 4. novembril ning 5. novembril toimuv Uma Meki suurlaat Võrus.

Alt-Lauri mahetalu tegeleb köögiviljakasvatuse ja töötlemisega ning juhib mahekaupade ühisturustust Lõuna-Eesti Toiduvõrk.
Mahetootmisega hakati talus tegelema 2004. aastast, 2009. aastal hakati tegelema ka töötlemisega.

Metsa- ja maastikupõlenguid oli tänavu vähem

Tänavu kaheksa kuuga oli Eestis 1347 metsa- ja maastikutulekahju, mida on ligi 350 võrra vähem kui mullu samal ajal.

Metsatulekahjusid oli tänavu kaheksa kuuga 28, mullu samal ajal oli neid kahe võrra rohkem.

Nii mullu kui tänavu sai metsa- ja maastikupõlengutest alguse kaks hoonetulekahju. Päästeamet tuletab meelde, et kulupõletamine on aastaringselt keelatud ning soovitab sügisel maavaldustel hein ära niita, et kevadisi kulupõlenguid vältida.

Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi tuleohuindeksi arvutusi arvestades kuulutab Päästeamet tuleohtliku aja alates
1. oktoobrist lõppenuks. Samas soovitab Päästeamet endiselt teha metsas lõkkeid selleks ettevalmistatud kohtades.

Autoroolist 30 päevaks arestimajja

Kolmapäeval kella 23.20 ajal märkas politseipatrull Valga linnas Kuperjanovi tänaval vingerdava ja ebakindla sõiduviisiga autot
Ford Escort. Järgnes tagaajamine, mis päädis roolijoodiku vahistamisega.

Politseipatrull andis kummalisi kaari teinud sõidukile vilkuritega peatumismärguande, millele ees liikunud Fordi juht reageeris hoopis kiiruse lisamisega. Kiirus tõusis kuni 100 km/h, kuigi lubatud kiiruseks sellel tänavalõigul on 30 km/h.

Suure kiiruse tõttu sõitis Ford ringliiklusega ristmikul teelt välja kiviktaimlasse ning peatunud autost põgenesid eri suundadesse neli meest, kes kõik sündmuskoha lähedalt tabati.

Autot juhtis 18-aastane Viljar, kes oli alkoholijoobes ja sõiduki juhtimisõiguseta. Järgmisel päeval määras kohus talle karistuseks 30 ööpäeva aresti.

Valga politseijaoskonna patrullteenistuse vanemkomissar Kaimar Karm: „Sõiduki juhtimine alkoholijoobes on raskeim liiklusalane rikkumine ning selle juhtumi puhul oli tegemist üliohtliku teoga, kus vastutustundetu juht seadis peale enda ohtu ka oma sõprade ja teiste liiklejate elu ning tervise. Efektiivsete ja rikkumise raskusega proportsionaalsete karistuste kohaldamine taoliste juhtumite puhul aitab parandada liiklusohutust.“

Valga politsei on tänavu taotlenud aresti 15 liiklusrikkujale.

Tallinlane hukkus tules

Eile keskpäeval teatati häirekeskusele tulekahjust Tallinnas Ristiku 9 asuvas elumajas.

Päästjate saabudes põles kolmekorruselise puidust elumaja teisel korrusel asuv korter. Kustutustööde käigus leiti meesterahva surnukeha.

Teiselt korruselt evakueeriti eakas mees. Tulekahju tekkepõhjus on selgitamisel.

Tartus tähistatakse Kuperjanovi sünniaastapäeva

Tartu sõjakoolis (Riia mnt 12) tähistatakse täna Julius Kuperjanovi 117. sünniaastapäeva ajalookonverentsiga „Eesti riigi müüdid, julgeoleku ohud eile ja täna“.

Kuperjanovi seltsi, Kuperjanovi pataljoni ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste koostöös toimuval konverentsil astuvad ettekannetega üles Peeter Kenkmann, Jaak Valge, Urmas Salo, Andres Raid, Leo Kunnas, Mart Helme, Martin Helme, Tarmo Kruusimäe, Ruuben Saal. Samas avatakse kunstinäitus „Eesti vabadussõja kaevikukunst“.

Konverents algab kell 11, õhtul kell 17 väljub buss Kuperjanovi hauale.