Piiratud levialaga kogukonnaraadiote teket takistab jäik seadusandlus, mis käsitleb ühe mõõdu järgi nii asjaarmastajaid kui professionaalseid kommertskanaleid, rääkis Eesti esimesel kodanikuajakirjanduse konverentsil Raadio Juminda Poolsaar ellukutsuja Artur Talvik.
Kogukonnaraadio juured istuvad sügaval piraatluses. 1960ndatel kasutati Ühendkuningriigis piraatprogrammi eetrissesaatmiseks laevu, millega sõideti Põhjamere neutraalsetesse vetesse. See käis Talviku sõnul kuni 1966. aastani, mil seadusega selline tegevus keelustati.
Oma jälje olid valdavalt alternatiivset muusikat mänginud piraatraadiod aga selleks ajaks jätnud ning BBC oli sunnitud oma muusikavalikut ajakohastama. Paljud senised piraat DJ-d läksid tööle BBC-sse.
„Sellest hakkas välja kujunema kogukonnaraadio,“ ütles Talvik. Ühendkuningriigis tegutseb praegu umbes 150 analoogset raadiojaama, Austraalias üle 400, populaarsed on need ka USAs. „Meil populaarsus täiesti puudub,“ nentis Talvik.
Raadio Juminda Poolsaar sündis autokino n-ö kõrvalproduktina, sest autokino tarbeks vajalik sagedus oli Talvikul olemas ning üks asi viis teiseni: „Panin antenni püsti ja muusika käima. Helistasin küla peal inimestele, et raadio alustas.“
Vastuvõtt oli Talviku sõnul suurepärane. „Küla rokkis!“ Kui nädal hiljem oli mehel raadiotegemisest isu täis, hakati helistama ja sõimama, et miks raadio ära lõppes.
Kogukonnaraadio tegemine pole pelgalt lustimine. Et teha seda kõike seaduslikult, tuleb läbida bürokraatia kadalipp, mis võib osutuda kangemaks, kui raadiotegemise himu. „Seaduses kogukonnaraadiot ei ole,“ ütles Talvik. Sealt hädad algavadki, sest oma küla või linnaosa katva raadiojaama asutamiseks tuleb taotleda ringhäälinguluba, mis antakse välja konkursi korras.
Nüüd, kus Talvik on ringhäälinguloaga relvastatud, lubab ta tuleva aasta juunis Raadio Juminda Poolsaar ka eetrisse lasta. „Oleme esimene ametlik kogukonnaraadio.“
Kogu pingutuse mõte seisneb Talviku sõnul selles, et Juminda poolsaare küladel on olemas vaba kanal kogukonna hääle levitamiseks ja kuulamiseks. „See on koht, kus saab rohujuure tasandil rääkida oma asjadest, seda ei kontrolli kommertspool ega muud takistused.“
Aasta algusest ei ole enam “Ringhäälinguseadust”, vaid on “Meediateenuste seadus”. Välja ei anta “ringhäälingu-“, vaid “tegevuslube”.